Vana-Liivimaa konspekt (0)

Hamburg -Bremeni peapiiskop pühitses Meinhardi piiskopiks ja tegi talle ülesandeks Liivimaa ristiusule toomise. Kui Meinhard suri ja 1196 . aastal sai Üksküla piiskopiks tsisterlane Berthold . Kuna liivlased olid hakanud sakslasi umbusaldama ega soovinud Bertholdi piiskopina vastu võtta, sai Berthold paavstilt volitused ristisõja korraldamiseks, et liivlased jõuga alistuma sundida. 1198. a saabuski u. 1000-meheline ristisõdijate vägi praeguse Riia alla. Meinhardi tähtsaim abiline ja hilisem Eestimaa piiskop oli Theoderich , keda peetakse Mõõgavendade ordu loomise initsiaatoriks.
Liivimaa ristisõda sai hoo sise, kui Bremeni toomhärra Albert von Buxenhoeveden Üksküla piiskopiks pühitseti 1199 . a. 1202. asustati alaliselt kohal viibiv eliitväeosa – Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu.
Ristisõjad - sellised sõjad, kus vastumeelt suruti peale ristiusku, sestr kohalikud ei võtnud omaks tunnistada ristiusku. Esimesed ristisõjad toimusid 1198. a Läänemere lääneranniku paganlike slaavlaste vastu. Eesmärk ei saavutatud.
Tähtsaim kirjalik ajalooallikas eestlaste muistse vabadusvõitluse kohta on Läti Henriku Liivimaa kroonika.
1208. a võtsid ristimise vastu Ümera piirkonna latgalid , kes relvastatud vastupanu ei osutanud, lootes sakslaste sõjalisele toetusele oma vanade vaenlaste, eestlaste vastu. Edaspidi osalesid latgalid aktiivselt Eesti aladele tehtud sõjakäikudes.
1208. a jõudsid ristisõdijate retked Eesti pinnale. Tõenäoliselt suurendas eestlaste eneseusku 1210 . a võiduga lõppenud Ümera lahing. Lõpuks olid nii ristisõdijad kui ka eestlased sõjast kurnatud , ja kui puhkes veel katk, sõlmiti 1212 . a kolmeks aastaks vaherahu. 1217 . jõudis Otepää linnuse alla venelaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste ühisvägi. Pärast 20-päevast piiramist pidid linnust kaitsvad ugalased ja sakslased alla andma ning sakslased kohustusid kogu Eestist lahkuma. Sakala vanem – Lembitu . Otsustav lahing toimus 1217. a Madisepäeval (21.septembril) Viljandi lähedal ja lõppes eestlase allajäämisega, ehkki mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Langesid nt eestlaste vanem Lembitu ja ristisõdijate poolel liivlaste vanem Kaupo.
1219. a sekkus Baltikumi pärast peetavasse ristisõtta Taani kuningas Valdemar II, kes maabus suure laevastikuga Rävalas. Lahing Tallinna all oli võidukas. 1220 . a sügiseks olid taanlased hõivanud Harjumaa , Rävala, Virumaa ja Järvamaa.
Samal ajal üritas Eestis oma osa haarata Rootsi kuningas, kes rajas tungipunkti 1220. a Lihula linnusesse. Kuninga lahkumise järel saabus linnuse alla saarlaste malev. Rootslaste vägi löödi täielikult puruks, edasised vallutusplaanid sellega nurjati.
1222 . a sunniti taanlased alistuma Saaremaal. See võidusõnum saadeti üle Eestimaa ja kõiki kutsuti ülestõusule.1223. a algul ründasid eestlased kõikjal sakslasi ja võtsid üle linnused .
1224. a suveks oli mandriosa tähtsamiaks vastupanupunktiks veel jäänud Tartu. 1227. a talvel liikus suur sakslaste vägi üle jää saartele. Muhu linnus vallutati ja hävitati. Edasi liiguti Valjala linnuse alla. Kuna vastupanu näis lootusetu, lasid saarlased end ristida .
Eestlaste allajäämise põhjused:
* Sõjaline ülekaal oli vastase poolel. * Eestlaste maakaitse, sõjaväe korraldus ja relvastus oli kohandatud üksikute sõjakäikude jaoks. * Eestlastel polnud veel riiki ja sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. * Lisaks ei pidanud venelased alati täpselt kinni kokkuleppeist ja see halvas tõsiselt eestlaste kavandatud ettevõtmisi.
Võõrvõimu kujunemise algust loetakse 13. saj II veerandit, siis hakkasid siin kujunema keskajale omased feodaalsuhted, mis põhinesid feoodil. Eesti+Läti=Maarjamaa oli Rooma katoliku kiriku ala, mida ajaloos on nimetatud Vana-Liivimaaks. 1238. a Stensby leping kinnitas esialgese haldusliku jaotuse pärast vaidlusi. Haldus ja valitsemine oli 2- tasandiline : oluline oli klerikaalne e. vaimulik võim, millest pidi sõltuma ilmalik võim. Omaette haldus ja valitsemine kujunes linnades (nn. linnademokraatia). Vana-Liivimaa liitus majanduslikult, kultuuriliselt, poliitiliselt korralduselt Lääne-Euroopaga.
Vasallkond kujunes 13. saj väikeaadlikest, teenistuslastest ja ka kohalikest ülikutest. Vasallid muutusid siin elades peagi sõltumatuks maa-aadliks, pärandasid maad. Võimu teostamise üheks osaks oli suhete korraldamine põlisrahvaga: algul lepinguliselt, hiljem sellest loobuti. Jüriöö ülestõusu majanduslikuks tulemuseks oli: teoorjusliku majandussüsteemi juurdumise algus, millest hiljem kujuneski pärisorjus.
Talupoegade kohustused: paljud koormised , tähtsam neist viljakümnis (protsentuaalne andam ) või hinnus (kindla suurusega andam); õigus ja kohustus – sõjateenistus.
Talupoegadega peetud ühised söömaajad – vakusepeod.
Riiklikud moodustised Eesti aladel:
Tartu piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond, Saksa Ordu Liivimaa haru, Eestimaa hersogkond.
Vana-Liivimaa oli AINULAADNE poliitiline ühendus Euroopa ajaloos varauusajal. V-L’d on nim konföderatsiooniks (riikide ühendus, milles on iseseisvad riigid ja ühtset riigipead pole). Suurimale võimule pretendeeris peapiiskop. Kuulsaks on saanud Tartu piiskop Damerow .
V-L poliitilisest ühtlusest ei saa rääkida, sest seisused olid sageli ma territ. huvide eest väljas. Poliitiliselt oli V-L feodaalselt killustunud ala, mille ühendamise katsed sageli ebaõnnestusid. Rahuaeg kestis pikalt ( 1494 -1535.a), kui Liivi ordu ordumeister oli W. Von Plettenberg . Liivisõjast al. algab Eesti ajaloos üleminek uusajale. Üleminek lõppes 1645. a Rootsi võimu all.
Maa, mida harisid talupojad, jagunes maaisanda domeeniks, mille tuludest kattis maaisand riigivalitsemise kulud ja oma isiklikud väljaminekud, ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks.
V-L sise- ja välissuhted:
1) Sisepoliitikas oli palju võimuvõitlust: a) ilmalik vs. vaimulik võim ; b) maahärrad vs. linnad
See viis sagedaste kodusõdadeni. Esimene suurem toimus 1297.a., kui LO vastu astusid koos välja Riia linn, Riia peapiiskop, Tln. piiskop, Saare-Lääne piiskop. Üks V-L tüli jõudis koguni rahvusvahelisele tasandile : 1397. a kutsuti kokku Danzigi kongress . Liivimaal tugevaim relvastatud jõud – Saksa ordu. Maapäeval, kuhu kogunesid vaimulikud, ordumeister ja piiskop, arutati maad puudutavaid küsimusi, välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi, omavahelisi tülisid.
2) Välissuhted: Keskaja alguse välispoliitika kujutas ristisõdade jätku, nii LO kui ka katoliku kirik soovisid oma võimu laiendada ida poole. Eriti oldi huvitatud Novgorodi vabariigist, Pihkva vürstiriigist ja Leedu suurvürstiriigist. 1242. a Jäälahing, seejärel jätkus rahuperiood. Leedu jäi vallutamatuks ägeda vastupanu tõttu, nt 1260. a Durbe lahing, kus võideti sakslased. 1263. a tuli Leedu vägi Läänemaale, kus nad maha põletasid Vana-Pärnu. 1270. korraldas Leedu ka retke Saaremaale. 1385. a liitus Leedu Poolaga Krevo uniooniks ja 1410 . a võitis nende ühendvägi Grünwaldi lahingu. Seejärel algasid Leedu ja V-L vahel head suhted. 15. saj kujunes pikk võitlusperiood Moskva suurvürstiriigiga.
Adratalupoeg – maksid andameid ja kandsid teokoormist.
Üksjalg – pidi käima mõisa tööl kauge maa tagant, üks jalg oli mõisa oma.
Vabatalupoeg – olid endiselt ülikud ja maksid maa eest renti.
Maavaba talupoeg – muistsete ülikute järeltulijad.
Vabadik – maata või vähese maaga talupoeg, palgatööst elatub.
Trääl – orjad , sõjavangid, võlgnikud ja karistusest lahtiostetud surmamõistetud.