Väino Aren (0)

Väino Aren
Sisukord
Sissejuhatus...................................................................................lk. 3
Estonias.........................................................................................lk.4
Leningradis...................................................................................lk. 5
Kirjad koju....................................................................................lk.6
Tagasi Estonias.............................................................................lk. 7-8
Varietee.........................................................................................lk. 9
Estraad , raadio, televisoon ............................................................lk. 10
``Õnne 13´´...................................................................................lk.11
-3-
Sissejuhatus
Väino Aren sündis 11. augustil 1933. aastal Palal, Tartumaal . Ta isa oli raudteelane Johannes, ema lasteaiakasvataja Emmaa-Wilhelmine, vend näitleja Rein ja õde arst Edda .
Kooliteed alustas Väino Rakveres ja lõpetas Tartu 4. 7-klassise Mittetäieliku Keskkooli. Edasi õppis ta Tartu Ehitustehnikumis, Vanemuise balletistuudios ning Leningradi Koreograafiakoolis, mille ta lõpetas 1959 . aastal.
1949-1950 olin Väino Vanemuise teatri rühmatantsija, 1950-71 Estonia teatri balletisolist, 1971-75 operetisolist ja aastast 1975 samas teatris inspitsient. Tantsinud solistina kontserditel mitmes Euroopa ja Aasia riikides, esinenud varieteekavades Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis lastelavastuses kui ka teleseriaalides.
1960-1984 oli Väino Aren abielus baletitantsija Helju Naelaga. Anu Kaal oli ta elukaaslaseks aastast 1986.
Eesti Teatriliidu liige aastast 1952.
-3-
Estonias
Väino Aren jäi silma koreograaf Anna Ekstonile, kes tegi talle ettepaneku tööle tulla Estonia teatrisse. Aren tuli Estoniasse tööle 1950. aastal, kui ta oli alles 16-17. Sellest minekust algas Väinol tõsine eriala töö.
Estonia loominguline kollektiiv, kuhu nüüd ka Väino kuulus, oli tugev ning esinduslik . Meestantsjad olid Artur Koit , Verner Hagus ja Boris Blinov, naissolistid Liia Vink, Juta Arg, Zoja Kalve, Inge Põder jt. Sageli nad tantsisid-mängisid ooperi- ja operetikoosseisu kuuluvate inimestega.
Väino Arenil avanes võimalus töötada parimate proffessionaalide suurepäraste koreograafide juhendamisel. Kohe 1950. aastal, kui külalislavastaja Boriss Fenster lavastas balletti ``Dr. Aibolit´´, sai Väino tantsida koguni kolme tegelast – Karu, Suurt Ahvi ja Röövlit.
Järgmisena tantsis ta ooperis ``Noor Kaardivägi´´ ja `` Esmeralda ´´.
1953. aastal lõpetas Eesti Riiklikku Koreograafilise Kooli esimene lend. Diplomitöid esitati Estonia laval. Laval esitati `` Luikede järve´´. Väino Areni partneriks oli Ülle Ulla . Seda diplomaadiesitust esitati laval tervelt kaheksa korda, kuna huvi noorte tegijate vastu oli niivõrd suur.
Väino Aren suunati edasi õppima Leningradi Koreograafiakooli.
``Luikede järv´´ II vaatusest. Väino Areni partner on Ülle Ulla.
-4-
Leningradis
Väino Aren hakkas 1953. aasta sügisel Leningradis õppima. Ta erialameistriks oli koreograaf ja balletisolist Abdurahman Kumõšnikov.
Lisaks erialale said noored põhjalikke teadmisi ka teoreetilistest ainetest: teatri- ja belletiajaloost, muusikast ja kunstist. Lisaks olid ka prantsuse keele ja klaveri tunnid .
Väino õpingud läksid väga hästi. Tal olid head tantsija omadused: hea rütmitunne, musikaalsus, suurepärane kasv ja väga hea välimus. Õppejõud vihjas isegi võimalusele, et ta võiks jääda peale õpingute lõpetamist tööle Leningradi, Kirovi või Malõi teatrisse.
Õpingutele tõmbas kriipsu peale aga kutse Nõukogude armee ajateenistusse. Sellest ei päästnud ka juhtkonna poolt kiri Väino vabastamise või ajapikenduse andmisest. Ühes oma intervjuus mainib Aren: ``Tol korral tehti isegi Moskva Suur Teater ja Leningradi Kirovi-nimeline teater meesnäitlejatest tühjaks – sõjavägi vajas neid nii hirmsasti, et ükski bronn ei aidanud!´´
S. Kirovi nimeline Leningradi Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater (Maria teater)
-5-
Kirjad koju
21.nov.1954
Kallis Muti ja Taat ! Olen siis juba 6 päeva olnud siin, olla tuleb veelhulk aega. Pärast 26-ndat detsembrit jaotatakse meid väeosadesse laiali. Palju lähevad kooli, õppima eriala. Kool kestab 10 kuud. /---/ vahepeal olen juba pesnud kasarmu põrandat, sellepärast et ei jõudnud hommikul 3 minutiga riidesse ja rivisse naabriga läksid säärikud vahetusse ja sellepärast jäin hiljaks . Siis olin 24 tundi köögis tööl, see oli küll natuke kehv. Kooriseime ära 9 vakka kartuleid ja tegime muud tööd. Noh, eks kui tulen ükskord puhkusele, siis räägin.
Suudelb Teie poja.
7. jaan. 1995
Kallis Muti! Saadan Sulle jälle lühikese kirja. Mutikene, meil on siin jälle ilmad väga külmad ja on kuulda, et jäävad terveks kuuks. Mul juhtus nii, et varastati sõjaväekindad ära ja praegu olen paljakäsi ja vahel laenan ka, kui väga vaja on. Need sõjaväekindad olid väga kehvad ka. Kui Sul on võimalik, osta või koo mulle ühed villased paksud sõrmikud. Mitte heledad ja ikka suuremad, et väikesed ikka ei oleks. Siis ühed paksud sokid , mul kaks paari neid õhukesi puuvillaseid on, aga need hakkavad läbi saama. Nartsud on ka, aga need lähevad külmaga ruttu niiskeks . Ja siis Taadile on mul palve , vast ta saab kusagilt taldadele alla vilttaldu. Kui Sa, Taat, saad, ära paksusi tee, sest säärikud on mul küll suured, aga kui mul paksud tallad on, siis ei lähe jälle sokid sisse. Taat ja Muti, ärge pahandage, et teen nii palju tüli, muudkui palun ja palun, ise pole aga midagi teinud. Aga loodan, et siiski ükskord saan teha tasa. Teie Väin.
Veel räägib Väino oma kirjades, et ta teenistusaeg läks 3-lt aastalt 4-le ja ta lisaks ta hakkas seal tantsimas käima.
Väino Tuulas
-6-
Tagasi Estonias
Väino Arenit võeti Estoniasse avasüli vastu. Saavutatud kõrgvõrm oli mingil määral taandunud. Algasid pingelised treeningud ja õpingud Eesti Koreograafiakoolis. Kooliajal tantsis ta neljas balletilavastuses: ``Don Quijote ´´, ``Dr. Aboilt´´, ``Mere kaldal´´ ning `` Giselle ´´.
1959. aastal lõpetas Väino Aren Eesti Koreograafiakooli VI lennu. Diplomaaditöödeks olid: ``Tiina´´ ja ``Esmeralda´´. Väino rekord oli 33 etendust ühes kuus.
Väino tantsis ka Vladimir Burmeistri lavastatuses lühiballetis: ``Strauśsianas´´ ja ``Boleros´´. 1960. aastal etenduses ``Rigonda´´ peaosalise Ako rolli.
Arvati, et Väino Aren sobib etendustes ainult printsilikke rolle täitma. Väino tõestas, et ta suudab ka mingit muud rolli täita. Etenduses ``Põhjamaa unenägu´´ tantsis ta mehist kaptenit ja hoolitsevat isa.
S. Prokofjevi balletis `` Kivilill ´´ tantsis ta Severjani rolli ja see kujunes tema tantsijaloomingus märkimisväärseks ja see tantsitud roll kujnues Estonia teatri 1960/61. a. hooaja üheks parimaks balletirolliks.
Samal aastal oli Väino Arenil ka teine märkimisväärne roll Eugen Kapi 3-vaatuselisesballetis ``Kalevipoeg´´. Lavastaja ja koreograaf oli Vladimit Burmeister. Seda lavastust kritiseeriti üsna palju. Peamise puudusena märgati lavastaja suutmatust tabada eesti rahvuslikku omapära, kuulsa eepose põhiolemust. Seda lavastust võrreldi Helmi Tohvelmassi õnnestunud lavastuse ja koreograafiaga, mis olid valminud 1948. aastal. 1961. aasta lavastuses oli Kalevipoja rollis ainuisikuliselt Väino Aren.
1962. aastal tantsis Väino Aren Lanny Kara balletis ``Kõue rada´´.
``Esmeralda´´, Väino Aren koos Natalie Lukaševitšiga
-7-
1963. aasta suvel oli Estonia ballett ringreisil Saksa Demokraatlikkus Vabariigis. Seal tantsis Väino Aren Artur Lemba ``Armastus lugu´´. Saksamaal võeti nad väga hästi vastu. Edu jätkus 1963/64. a. hooajal. Tuli solisti roll Eino Tambergi `` Ballett -sümfoonias´´ ja peaosa M. De Falla balletis ``Suur võlur armastus´´. Mõlemad olid Mai Murdmaa lavastused.
1965. aastal lavastas Leonid Lavrosvki Sergei Prokofjevi balleti `` Romeo ja Julia´´. Seal tantsis Väino Aren Parise rolli.
1965. aastal osaleb Väino Aren Ülo Raudmäe operetis ``Kiri nõudmiseni``. Enn Suve lavastatud P. Tšaikovski balletis ``Pähklipureja´´ tantsis Väino kahte rolli – Drosselmeierit ja Hispaiat. 1966. kehastas ta `` Romeos ja Juilias´´ Tybaltit ning S. Barberi balletis `` Medea ´´ Iasonit.
1967. aastal Metsniku roll A. Adami balletis ``Giselle´´, Peremees E. Tubina balletis `` kratt ´´, Tallimeest R. Stšedrini balletis ``Küürselg-sälg´´ ning 1969. aastal Pluta I. Stravinski balletis ``Orpheus´´.
Väino Aren tegi oma raadiodebüüdi Boris Kõveri operetis ``Ainult unistus ´´. Üha enam kaasati teda neil aastail nii operetti , muusikali kui ka ooperisse. Näiteks muusikalis ``Suudle mind, Kate!´´, operetis ``Pühapäev Roomas´´ ja ``Kuninga loož``.
Sellel aastal oli menukas ka `` Pipi Pikksukk´´, selles oli tal kolm rolli: Varas , Isa ja Momo .
Ooperis `` Barbara von Tisenhusen´´ mängis ta pruudi isa. Sellele järgnes episoodiline roll muusikalis ``Mees La Manchast´´ jm.
Balletitantsija nõutav tööstaaž oli 20 aastat ja siis tavaliselt nad pensionile ka saadeti. Väino Aren oli 37-aastane, kui ta ametlikult pensionäriks arvati. Paralleelselt inspitsienditööga jätkas ta tantsimist mitmetes varieteedes, osalemist operettides ja muusikalides: ``Kabaree´´, ``Viini veri ´´, `` Hallo , Dolly´´, ``Poissmehed´´, ``Sinihabe´´ jm.
``Pipi Pikksukk´´, Varas – Väino Aren, Pipi – Anu Kaal
-8-
Varietee
Teatri kõrvalt seadis Väino Aren 1968. aastal sammud varietee poole. Varieteeartisti karjäär algas Astoria keldrist. Ta kirjeldas oma tööpäeva järgmiselt: ``Tööpäev algas 10.00 treeningtunniga proovisaalis. Kell 11 algas proov ja see kestis ikka kolm tundi. 19.00 algas etendus, mis vältas samuti kolm tundi või enamgi , mines 22.00 või 23.99-ni. Varieteeprogramm algas23.00 ka kestis umbes kaks tundi. Lõpp tuli, kuidas jumal juhatas.´´ Aren tegeles sellise asjaga sellepärast, et lisaraha teenida. Teatris sai liiga vähe palka. Kõige kuulsamaks varetee esitamis kohaks sai Viru varietee.
Väino koos balletitantsijast abikaasa Helju Naelaga
-9-
Estraad, raadio, televisioon
Lisaks öötöödele varieteedes sai Väino Aren ka teisigi võimalusi väljaspool teatrit. Vello Viisimaa kutsus teda endaga koos esinema estraadile ning paar aastat hiljem ka põllumeestele mõeldud raadiosaatesse `` Seitse pikka päeva´´, kus Väino laulis koos Vello Viisimaaga kupleesid. Peagi vajas teda ka televisioon. Väino Aren mängis ka Tõnis Kase Eesti Televisioonis lavastatud dokumentaaldraamas ``Sünniaasta´´.
Mõne aasta pärast järgnesid lasteseriaalid: ``Vembu ja Tembu´´ ja ``Hei, pöialpoisid´´. Samal ajal osales ta ka Estonia teatris operettides.
Lasteseriaal ``Hei, pöialpoisid´´
-10-
``Õnne 13´´
Väino Areni kehastatud väikelinnamajaomanik Kristjan ehk Krissu on üks nendest , keda enamus inimesi teab. Krissul on Arenitele omast sarmi ja riukkust. See lisab rollile värvikust, laskmata argipäeva hallusel võimust võtta. Aren kinnitab, et talle meeldivadki väheke ``kiiksuga´´ osad.
Väino õde Edda leiab, et see tegelaskuju keda Väino mängib meenutab natukenegi nendi endi isa. Tegelasi on selles seriallis olnud isegi rohkem kui 200.
Teet Kallase arust on Kristjan ja Johannes sealt seriaalis väga omapärased ja talle väga meeldib Väino Arnega koos töötda ja tänaseks Kalju Kiisk (Johannes) ei ela enam kahjuks.
-11-