Vaido Halliküla elulugu (0)

Võru Kesklinna Gümnaasium
Vaido Halliküla
Uurimistöö
Autor: Mari-Liis Aalmaa
9.b klass
Juhendaja : Sirje Künnapuu
Võru 2009
Sisukord
1. Sissejuhatus 3
2. Vaido Halliküla elulookirjeldus 4
3. Vaido lapsepõlv 5
4. Perekonnaseis 6
5. Esikohal on perekond 7
6. Töö 8
6.1 Töö Kuperjanovi ÜJP-is 8
6.2 Susspüssid olid esimesed 9
6.3 Töö Tallinna Kaitseministeeriumi Peastaabis 10
7. Onu hindab eetilisust ja suhtlemisoskust 11
8. Vaido armastab Võrumaad 12
9. Vaido autasud ja aumärgid 13
10. Lisad 14
Lisa 1 14
Lisa 2 15
Lisa 3 16
Lisa 4 17
Lisa 6 19
Lisa 7 20
Lisa 8 21
11. Kasutatud allikad 22
Kokkuvõte 23

1. Sissejuhatus

Minu uurimistöö teema on Minu onust. Vaido Halliküla on suguvõsas kindel isik, kelle elulugu on vägagi huvitav, see sai otsustavaks uurimistöö valikul . Töö eesmärgiks oli uurida onu elust ja töökohast. Uurimistöö koosneb 12-st peatükist.
Töö tegemist raskendas see, et onu elab Tallinnas ning tal pole eriti palju aega. Palju abi oli minu emast (onu õest), kes aitas selle töö juures Vaido lapsepõlvest rääkida ning sain mõned pildid ema käest.
Vaatamata raskustele oli töö tegemine huvitav ning sain uusi teadmisi, mida varem ei teadnud .
Tänan kõiki, kes aitasid selle töö valmistamisele kaasa: onu, ema ja juhendajat Sirje Künnapuud.

2. Vaido Halliküla elulookirjeldus

Minu onu Vaido Halliküla sündis 18.veebruaril 1957.a. Pihkva oblastis Petseri rajoonis Lõkova külas. 1964. a. astus ta Lõkova algkooli esimesse klassi, mille lõpetas 1968.a. Samal aastal asus ta õppima Luhamaa 8-kl. kooli, mille lõpetas 1972.a. Peale kaheksanda klassi lõpetamist läks ta õppima Misso Keskkooli, mille lõpetas 1975.a. Samal aastal läks ta õppima Tallinna Tehnikakooli nr.2 automaattelefonijaamade erialale , mille lõpetas 1976.a. Tehnikakoolis õppimise ajal tegeles laskespordi ja orienteerumisega.
Peale Tehnikakooli lõpetamist suunati ta tööle Vastseliina automaattelefonijaama sidemehhaanikuks, kus ta töötas 1976.a. sügiseni. Ajavahemikus 1976.a. kuni 1978.a. teenis ta endises Nõukogude Armees seniitraketivägedes. Peale sõjaväeteenistust astus uuesti tööle Vastseliina sidesõlme omandatud erialale, kus töötas kuni 1985-nda aastani, mil abiellus ja asus elama Võru linna. Ta asus tööle Võru Piimakombinaati elektriku erialale, kus töötas kuni 1993.aastani. Sama aasta 27. aprillil läks teenima Eesti Kaitsejõududesse J. Kuperjaanovi Üksikjalaväepataljoni relvur -ohvitseri ametikohale. Alates 2000.aastast teenib ta Kaitsejõudude Peastaabis kaitseväe pearelvuri ametikohal.

3. Vaido lapsepõlv

Vaido Halliküla lapsepõlv möödus, sünnikodus, Lõkova külas. Lõkova küla asub Venemaal. Nagu kõigil lastel, nii ka temal olid omad mängud ja toimetused. Põhilised mängud olid õe ja vennaga ning naabripoistega. Mängiti rahvastepalli, trifaad, jalgpalli, peitust, luurekat. Pidi ka karjas käima, abiks olema heinatöödel, põldu harima . Karjas käies lugesid lapsed raamatuid ning igavuse peletamiseks valmistati pajust pille, mida oli tore mängida. Heinatöödel käidi kogu perega . Lapsed pidid riisuma või koorma otsas heina sõtkuma. Paljudel kodustel töödel aitasid lapsed vanemaid. Vaidole meeldis väga lapsena joonistada ning oli huvitatud relvadest . Relvade vastu oli nii suur huvi, et vanemad pidid tellima talle relvadest rääkiva ajakirja.
Kodu lähedal oli suur mets ja üle põllu asus jõhvikasoo. Vaido käis tihti jõhvikaid korjamas. Metsas korjas seeni, pohli ja vaarikaid. Lähim järv asus 8 kilomeetri kaugusel. Vaidole meeldis ka ujuda . Järve äärde läks ta siis, kui tahtis kala püüda ja ujuda. Tavaliselt ujus ta ojas, mis asus tunduvalt kodule lähemal. Kuigi seal oli jahedam vesi kui järves. Vaido oli karastatud poiss ning oja külm vesi ei mõjutanud teda ujuma minemast.
Õe(minu emaga) ja vennaga sai ja saab ta väga hästi läbi.
Pilt tehtud orienteeruvalt 1970-ntatel aastatel

4. Perekonnaseis

Abikaasa: Anneli – sündinud 1964.a.,töötab Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses vastutava õena.
Tütar: Kadri – sündinud 1985.a., õppis Võru I keskkoolis , Tallinna Saksa Gümnaasiumis, Tallinna Arte Gümnaasiumis ja Tallinna Majanduskoolis. Käesoleval ajal töötab ta Riigikontrollis. Nüüd on ta poole aastase lapsega kodus.
Tütar: Kaia - sündinud 1991.a., õppis Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, Tallinna Saksa Gümnaasiumis ja praegu õpib Tallinna Tööstushariduskeskuses.

5. Esikohal on perekond

Vaido ei pea õigeks koduste probleemide tööle kandmist. „ Ma ei lähe tööasjadega koju, jooniseid teen küll kodus,“ tunnistab ta.
Vaido peab tähtsaimaks korras pereelu : „ Kui perekonnas ei ole suuri lahkarvamusi, läheb ka tööl hästi.“ Kui ma kodus skeeme hakkan joonestama või relvaalast kirjandust lugema, küsib abikaasa Anneli vahel ikka, kas ma olen abielus tema või relvadega,“ tunnistab Vaido, kelle arvates on abikaasa mõistnud, et tema mees on parandamatu relvafanaatik.
Arusaamatusi nende peres enam pole, ainult harva küsib Anneli, kas tal relvadest villand ei ole?
Vaido meenutab, et kunagi tehti ka tema meditsiiniõest abikaasale ettepanek pataljoni tööle tulla. „ Arutasime seda Anneliga põhjalikult ja leidsime , et kui me näiteks mõlemad oleme ühel ajal valves jäävad tütred Kadri ja Kaia omapead, ning Anneli loobus,“ rääkis pereisa , kes arvas , et on tütardele hea isa. „Käin tütardega talvel suusatamas ja suvel ujumas. Nädalavahetustel käime perega linnas või sõidame maale Anneli ema poole.“ Tütred on tihti isa töö juures kabinetis ning polügoonil. „ Nende abistamine koolitöös oli küll Anneli rida,“ lisab pereisa, kelle arvates on ka köök suuresti perenaise pärusmaa. Ta on peres esimene ärkaja, pühapäeva hommikul . Anneli ja tütarde ülestõusmise ajaks on tal pannkoogid ja kohv valmis. See on üks Vaido pere traditsioonid.
Vaido peab üheks pinge maandamise võimaluseks koos perega maal olemist. „ Teine keskkond viib mõtted ka relvadelt eemale. Aitan ämmal vajalikke töid teha,“ räägib maasaunast lugupidav mees.
Suvel sõidab ta perega mööda Eestimaad ringi. „ Korraks peab ikka eemale minema, aga siit ära minna ei taha,“ tunnistab end Võrumaa patrioodiks pidav mees.

6. Töö

6.1 Töö Kuperjanovi ÜJP-is

Kuperjanovi ÜJP relvur- ohvitser kapten Vaido Halliküla oli kindel, et Eesti taasiseseisvumiseta ei oleks tema lapsepõveunistus- tegelda relvadega-kunagi tegelikkuseks saanud.
Vaido läks pataljoni 1993.aasta mais, mil ta elektrikuna Võru Piimatoodete Kobinaadis enam täit rakendust ei leidnud.“ Olin küll Kaitseliidus, kus muu kõrval võtsin meestelt vastu relvaeksameid, aga taasloodud pataljon tõmbas enam. Arvasin, et pataljonis saan tegelda vaid oma lemmikalaga,“ rääkis Vaido.
Pataljon relvur-ohvitser pidi kindlustama meestele vajalikus koguses relvad ja lastemoona, jälgima relvade kasutamist, hooldamist ja hoiustamist. Relvade konstrueerimine ja valmistamine kohustuste hulka ei kuulunud.
„Pataljoni ajal olen konstrueerinud ja valmistanud käsigranaadiheitja Havai ja optilise vintpüssi. Täiendasin vintpüssi leegikustutit tugijalgade ja optilise sihikuga. Nüüd on sellest mugavam sihtida. Nii Havai kui ka vintpüss on ainu-eksemplarid, granaadiheitja ootas masstootmist palju aastaid,“ rääkis relvameister.
Pärisin, miks tema konstrueeritud ja täiendatud relvi pole tootmises, vastas Vaido: “ Seda tahaks ta ise Tallinna meestelt teada. Vahel on tunne, teengi relvi vaid oma lõbuks.“ Küsimusele, miks käsigranaadiheitjal on nii võõrapärane nimi, vastas kapten, et nimi Havai on tuletatud tegija perekonna- ja eesnime esitähtedest. Vintpüssi nime ei ole, sest Vaido täiendas soomlaste püssi.
Tootmises on Vaido tehtud kompensaator. „ Kompensaator võimaldab automaadist ja kuulipildujast ümber laadimata viimase padruni lasta,“ seletas konstruktor-ehitaja.
Vaido sõnul kulub ühe relva valmistamiseks kuus kuud.“ Esmalt tekkib idee, mida hakkan paberile kandma. Joonestamisele kulub kõige enam aega, sest skeeme tuleb pidevalt täiendada ja ümber teha,“ rääkis Vaido. Detailid valmistati Võru Gaasitehases.
Relvi katsetab Vaido alati üksi. Kuigi ohutustehnika reeglid töötas ta välja, peab ta üksi katsetamist ohutumaks.
Vaido töökabinetis oli alati pakk venekeelseid ajakirju, nagu Oružie, Master Rušjo jm. Sealt sai ta pidevalt uusi teadmisi. Osa ajakirju oli tellitud pataljoni, teisi ostis pealinnast relvapoest. Sealt sai ka relvi käsitlevaid raamatuid. Need olid kallid, aga nendeta ta läbi ei saanud.
Vaido on ennast täiendanud Iisraelis, Ameerikas ja Põhjamaades. „ Iisraelis õppisin paar nädalat tankitõrjekompleksi Mapats ühes relvatehases,“ rääkis Iisraelis käiku kõige elamuslikumaks pidav mees. „Mind võlusid selle rahva töökus, haritus ja tahe ennast igas olukorras kaitsta. Iisraeli sõjaväelased kõnnivad tänavatel enese ja kaaskodanike kaitsmise eesmärgil laetud relvaga,“ meenutab ta maad, kust on pärit paljud tänase Eesti Kaitseväe relvad.

6.2 Susspüssid olid esimesed

See poiss, kes aastakümneid tagasi praegu idanaabri käes oleval Petserimaal ilmavalgust nägi, ei osanud kõrbesse rajatud Iisraeli riigist unistadagi. Tema hakkas mängima susspüssidega.“ Kord leidis ta poistega metsast vintpüssi, millest isa ära olekul sai palju paugutatud,“ meenutas Vaido.
Misso Keskkoolis sukeldus Vaido relvade maailma juba põhjalikumalt. „Keskkooli sõjalised õpetuse tunnid andsid mulle kui huvilisele kergrelvade kohta põhja alla. Kirjandust oli sel ajal veel napilt.“
Oma esimese relva konstrueeris Vaido keskkooli ajal. „ Kui ma praegu vaatan seda püstolit, siis võtab suu muigele, aga ometi mõtlesin siis püstoli töö enne valmistamist põhjalikult läbi“ meenutab ta. Keskkoolis meeldis talle ka joonistada. „ Käisin ka kunstiringis, aga ühel hetkel taipasin, et relvad tõmbavad rohkem kui joonistamine,“ tunnistas keskkoolist Tallinna 2. Tehnikakooli automaattelefonijaamade erialale õppima siirdunud Vaido.
Seejärel tuli Nõukogude armee . Ta teenis Leningradi oblastis paiknenud saniitraketiväes. Sealgi joonistas ta mitmesuguseid plakateid. Ohvitserid taipasid tema huvi relvade vastu ning agiteerisid üleajateenijaks jääma. Teda ei ahvatlenud suure Venemaa avarustesse jääma.
Vaido ütles, et ei saanud võõrriiki teenima jääda ka sellepärast, et Nõukogude Liit oli hoidnud tema isa seitse aastat Vorkuta vangilaagris. “ Isa oleks minu vabatahtlikust Venemaale jäämisest šoki saanud. Ta rääkis alati, et kunagi ei tohi Vene riiki usaldada. Pätsi ajal teenis isa Mihkel (minu vanaisa) siinsamas Taara kasarmus. 1944. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke Sinimägedes õnnestus tal ellu jääda, aga venelaste käest tal pääseda ei õnnestunud. Venelased saatsid ta Vorkutasse,“ jutustas Vaido isast, kellelt on ta pärinud sihikindluse korraarmastuse ja ka enesest lugupidamise.

6.3 Töö Tallinna Kaitseministeeriumi Peastaabis

Vaido Halliküla viidi Kuperjaanovi ÜJP-st, üleviimis käskirjaga, Tallinna Kaitsejõudude Peastaapi 1999. aasta detsembris. 2000. aasta jaanuarist asus ta tööle relvastusjaoskonna ülemana. Samas kolis ka pere Tallinna elama. Tema praeguseks tööks relvastusekäitlemise kontroll kaitseväes ja kaitseliidus, uue relvastuse hangete korrastamine ja läbi viimine koostöös kaitseministeeriumiga.
2006.aastal viibis ta Iraagis , Bagdad , relvastusalasel väljaõppel.
22.08.2006, Iraak . Sadam Husseini palees 17.08.2008, Bagdad. Lahingu tankide „surnuajas“
Peale selle on ta käinud veel:

Soomes

Rootsis

Norras

Tšehhis

Itaalias

Iraagis

Ameerika-Ühendriikides

Prantsusmaal

Inglismaal jne…
Mõnes nendest riikidest on käinud mitu korda.

7. Onu hindab eetilisust ja suhtlemisoskust

Vaido sõnul peab ohvitser olema kodumaale lojaalne ja töötama hingega. „Avalikkuse ees ei sobi ohvitseril isegi erariietes kaitseväe mainet kahjustavaid samme teha,“ on ohvitseri eetikat kõrgelt hindav kapten Halliküla kindel veendumus .
Pataljonis nähti teda ikka rohkem naeratavana kui tigeda näoga. Vaido arvab , et ühelt poolt on naeratamisoskus talle kaasa antud. Juba keskkoolis huvitus ta psühholoogiast. Hiljem luges Carnegie suhtlemisõpikut „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi?“ lisab ta.
Küsimusele, kuidas ta hindab tigedaid inimesi, vastab, et nad on lihtsalt ebaintelligentsed. „ Ohvitser ei tohiks tööle tulla väsinud ilmega ,“ märgib Vaido, kelle arvates peab ohvitseri mõistus olema alati selge ja pea külm. Ta lisab naljaga pooleks, et ka tuluke silmades.
Kaitseväelaste töös on probleeme, mida nad ei tohi kellegagi jagada. Ta võtab aja maha ja mõtleb asja rahulikult selgeks. Tal on neli sõpra, kellega arutlevad paljusid asju.

8. Vaido armastab Võrumaad

Vaidot oli mitmel korral Tallinna tööle kutsutud. Ta ei olnud suurlinna inimene. Käis tihti tööasjus Tallinnas, õhtuks oli rohkem väsinud kui pärast kuuajalist füüsilist tööd. Ta arvas, et asjal on ka teine pool, et pealinnas ei saa nii palju areneda kui siin. Vaido peab ennast ka pataljoni patrioodiks.
Pärimisele, mis teda häirib, vastab, et pealiskaudsus ja sensatsioonijanu. „ Kui näiteks kaitseväes juhtub õnnetus, puhutakse see ruttu põhjusi uurimata üles,“ märkis Vaido, kes alati ei õigusta ka oma kolleege.
„ Kaitseväes on alati rohkem riski kui tavaelus ja riski on ka teiste riikide kaitseväes enam kui tsiviilelus,“ arutleb Vaido, kes ei mõista, miks inimestele meeldivad suureks puhutud negatiivsed juhtumid.
Arusaamatuks jääb ka talle noorte uljaspeade hoolimatus autoroolis. „ Mõnikord on tunne, et teedel ja tänavatel käib lausa avalik sõda, ohvriks on kahjuks tihti korralikud liiklejad,“ tunneb ta hirmu järjest kasvava kihutamise ees meie teedel ja tänavatel.

9. Vaido autasud ja aumärgid

Kaitseliidu III klassi teenetemedal nr. 171 (21.05.1998.a)

Kaitseliidu II klassi teenetemärk nr. 38

Kuperjanovi ÜJP teeneterist nr. 21

Kaitseväe teenetemärk nr. 81 (18.12.1998.a)

V klassi Kotkaristi orden nr. (09.02.2000.a)

Mälestusmedal „ 10 aastat taastatud kaitseväge“

KL Jõgeva maleva teenetemärk nr. 70 (29.10.2000.a)

Kaitseväe eriteenete rist nr. 155 (10.02.2006.a)

Politseimärgi eriklass nr 213 (13.10.2006.a)

Kaitseväe eeskujuliku teenistuserist nr. 663 (13.02.2008.a)

Kaitseministeeriumi Kuldrinnamärk(10.06.2008.a)

10. Lisad

Lisa 1

Onu Vaido enda joonistus lapsepõve kodust, 1981.aasta ( Lõkova külas)

Lisa 2

Joonistus Vaido ema sünnipäeva kaardilt , umbes 1984.aastal

Lisa 3

Pulmad (Anneli, Vaido) 24. juulil 1985.aastal

Lisa 4

Eesti Kodu Kaitse lipp
Lisa 5
Võru Kuperjanovi ÜJP

Lisa 6

Vaido joonistatud kaart (õe poja) Mati´le, 1983 aastal,
kui Mati sai ühe aastaseks

Lisa 7

Vaido perekond, tehtud umbes 1995 aastal.
Pildil: Esimeses reas vasakult: Kadri ja Kaia
Teisest reast vasakult: Anneli ja Vaido.

Lisa 8

Umbes aastast 1997, Võru Kuperjanovi pataljoni peahoone ees

11. Kasutatud allikad

Intervjueeritud inimene Vaido Halliküla.
Minu ema teadmised (Vaido Halliküla õde).
Pildid Vaido perekonna ja tööalastest albumitest.
Joonistused, kaardid saadud emalt.

Kokkuvõte

Uuritavast isikust ehk siis minu onust, sain palju uut teada. Isegi vahemaa ja onu töö kõrvalt aja leidmise probleem sai lahendatud . Tänu selle töö tegemisel saavad ka teised teada sõjaväetööst ja sellega kaasnevaid tegemisi. Tean mõndagi mida oleks võinud kirjutada, aga ei saanud seda teha, kuna Vaido töö ei luba sellist infot väljastada.
Selle töö tegemine oli küll raske, aga samas ka hea kogemus edaspidiseks eluks.
23