Koolipoisid Vabadussõjas

Laurits, Kristel

Koolipoisid Vabadussõjas (0)

1 Hindamata

Referaat
Koolipoisid Eesti Vabadussõjas
Koostaja : Kristel Laurits
Juhendaja : Viivi Rohtla
11 H klass
Lähte 2009

Sisukord
1. Sissejuhatus..........................................................................................................................3
2. Gümnasistid ja Üliõpilased Vabadussõjas............................................................................4
2.1. Kuhu koonduti ehk suuremad keskused.............................................................................4
2.2. Õppursõdurite auaste ja väljaõpe........................................................................................4
2.3. Koolipoiste osavõtt lahingutest.......................................................................................4-5
2.4. Üliõpilased Vabadussõjast.................................................................................................5
2.5. Treffneristid Vabadussõjast...............................................................................................6
2.6. Õppursõdurite meelespidamine Vabadussõjas...................................................................7
2.7. Tallinna Gustav- Adolfi Gümnaasiumi 6-nda klassi poisi mälestus Vabadussõja alguspäevist............................................................................................................................7-8
2.8. Õppursõduri V. Everi naljalugu...........................................................................................8
3. Kokkuvõte...............................................................................................................................9
4. Kasutatud Kirjandus.............................................................................................................10
5. Lisa 1.....................................................................................................................................11
Sissejuhatus
Referaadi teemaks valisin "Koolipoisid Vabadussõjas" just seetõttu, et me peaks nende üle rohkem uhkust tundma. Eriti peaks tänapäeva noormehed , kes ei taha sõjaväkke minna neist eeskuju võtma.
Eesti Vabadussõja vastu tärkas mul huvi juba siis kui mu kodu lähedal tehti filmi "Nimed Marmontahvlil". Mäetan selgesti kuidas me terve klassiga pidime vaikselt olema ja noored näitlejad olid küngaste taga peidus. Praegugi seda filmi vaadates on rõõm ära tunda oma kodukohta. Ka kuulub raamat "Nimed Marmontahvlil" mu lemmikute hulka. Seda lugedes tuleb mul alati silme ette see pilt, kui Ahas kirjeldab kuidas ta roomas teisel pool kraavi Rõngu kirikust . Teades ise täpselt neid kohti, kus Vabadussõda minu kodulähedal aset leidis oleks patt kui ma ei teaks sellest midagi.
Oma referaadis käsitlengi koolipoiste osalust vabadussõjas. Referaadis on ülvaatlikult nende tegemistest ja ka koolipoiste endi mälestustest.
Gümnasistid ja Üliõpilased Vabadussõjas
Kuhu koonduti ehk suuremad keskused
Suuremaid keskusi, kus asutati õpilastest koosnevaid väeosi, olid Tallinn ja Tartu. Sõjaväelise orgaiseerimise ettevalmistaminepõranda all algas juba 1918. aastal. Kuid 23. jaanuaril 1919 formeeriti üle 400 mehelisest roodust sisekaitse ülema korraldusel Tallinna kooliõpilaste pataljon . Tartu kooliõpilaste pataljon tõusis 1919. aasta kevadeks tuhande meheni. Viljandi-Pärnu kooliõpilaste pataljonist käis läbi 200 meest. Virumaa õpilaskonnast osales umbes 100 poissi Vabadussõjas. Võrus kogunes üle saja kooliõpilase. Järvamaa kooliõpilased kogunesid kahes keskuses - Paides ja Türil. Mõlemas kohas kogunes 40 meest.
Õppursõdurite auaste ja väljaõpe
Käskkirjades ja ametlikus kirjavahetuses nimetati õpilasi kuni juunikuuni 1919 junkruteks, siis õpilasteks. 12. juulil 1919 anti mobilisatsiooni alla kuuluvatele õpilastele sõjaväelised auastmed. Juulis nimetati kõik õpilased junioriteks ning nad asid endale sõjavägede ülemjuhataja poolt kinnitatud õlakud- juniori õlakud, mille üle õpilased olid eriti uhked .
Sõjakool alustas õppetööga 14. aprillil 1919 Tallinnas endise raudtee-tehnikakooli ruumides jala-, suurtüki- ja ratsaväekursustega. Esimesteks kadettideks, nagu sõjakooli õpilasi nimetatakse, olid õppursõdurid rindelt. Algul puudusid õpperaamatud ja –vahendid. Ei leidunud ka küllaldaselt vilunud õppejõude. Üldiselt jälgiti vene lipnikekoolide õppetöö põhimõtteid.
Koolipoiste osavõtt lahingutest
Vabadussõjas osalenud õpilane Herbert Leeman Kalevi Malevast on öelnud: „Iga ärksam isamaa poeg katsus nüüd kaasa aidata, et rahvast ja riiki päästa võõrvõimu alt.“
Vabadussõja esimese lahingu lõunarindel lõidki 5. detsembril 1918 Rõuge kihelkonnas Nõnova juures Võru nokatsmütsis gümnasistid ja 3. polgu ohvitserid Võru katseliidu rajaja FriedrichVeermanni juhtimisel. See ei olnud ainus kord, kui koolipoisid mehe eest väljas olid. 1918. aasta novembri lõpuks, kui sõjaline olukord meile Narvas ähvardavaks muutus, saadeti Tallinnast teiste hulgas ka 81 kooliõpilast. Jõudnud Narva 28. novembril, tegid nad kaasa ka sel päeval puhkenud lahingul. Just kooliõpilased olid viimaste hulgas, kes pidasid lahingut Narva jõe idakaldal ja tulid sealt linnast alles siis, kui sillad üle jõe olid juba purustatud . Pärst kodulinna vaenlaste kätte langemist Tartu kooliõpilasi Viljandisse koondanud, asus Tartu vabatahtlike pataljon sealt 13. jaanuaril 1919 pealetungile piki Võrtsijärve idakallast. 16. jaanuaril vallutas pataljon Rannu mõisa, kus kandis ka esimesi kaotusi. Järgnevail päevadel toimusid lahingud Valguta kandis. Sinna saabus pataljonile täienduseks veel 40 vabatahtlikku, kellest enamus olid Tartu üliõpilased ja kooliõpilased. Jaanuaris kuulus pataljoni koosseisu ümmarguselt 400 meest. Võideldes vaenlase ülekaalukate jõududega Valguta, Rõngu, Pikassilla ja Hummuli juures, osutus Tartu vabatahtlike pataljoni tegevus seal enamasti edukaks. Eesti vägede üldise pealetungi arenedes puhastas pataljon vaenlastest Võrtsijärve idakalda ja Väike-Emajõe oru. 1. veebruaril pealelõunal jõudis pataljon Valka. Kaks nädalat kestnud lahingutes langes 6 ja sai haavata 18 õppursõdurit.
Kuid õppursõdurid ei olnud edukad ainuüksi rindel, vaid hodsid korda ka tänavail. Virumaa õpilaskond, kes nimetas end „Narva poisteks“, viibis 17. detsembril 1918 Tallinnas. Juhuslikult sattusid poisid Raekoja platsil kohalike enamlaste poolt üleskihutatud meeleavaldajate sekka, kes tahtsid neilt relvi käest haarata. Vägivalla takistamiseks avasid poisid meeleavaldajate pihta tule, millega mässajad laiali aeti. Hiljem selgus poistele, et nad oma otsustava tegevusega olid tõhusalt kaasa aidanud julgeoleku säilimisele pealinnas. Tallinnas formeeritava Meredessantpataljoni koos-seisus läksid „Narva poisid“ Tallinnast 15. jaanuaril 1919 Utria alla ja maabusid seal 17. jaanuari õhtul ühes soomlastega. Tulles kohalikku randa, aitasid õpilased edukalt kaasa dessandile sobiva maabumiskoha leidmisel. Järgmisel päeval olid kooliõpilased koos Soome vabatahtlikkudega esimesed Narva sissetungijad , tehes seal kaasa veriseid tänavavõitlusi.
Üliõpilased vabadussõjas
Üliõpilaste osavõtu kohta Vabadussõjas puuduvad seniajani koondandmed. Küll aga leidub üliõpilasseltsides ja korporatsioonide kogumikes ülevaateid nende liikmete osalemisest vabadusvõitluses.
Tartu Eesti Üliõpilas Organisatsioonide Asemikkude Kogu otsus sõjaväkke astumise kohta kõlab järgmiselt: "Ära tundes silmapilgu tõsidust ja hädaohtu, mis ähvardas meie noort vabadust, otsustas asemikkude kogu oma istungil 26 november 1918 kõiki üliõpilasi üles astuda vabatahtlikult sõjaväkke, üksikutele organisatsioonidele vabaks jättes kohustada oma liikmeid sisse astuma . Asemikkude kogu loodab, et ükski vaba üliõpilane, kel meie vabariigi saatus kallis on, ei unusta oma püha kohust kodumaa ja enese vastu." Kuna enamik üliõpilasi asus laiali oma kodukohtades, siis astusid nad seal ka kaitseliitu või väeosadesse. Seetõttu ei moodustunud üliõpilastest omaette väeosa ega koondist, kes iseseisvana oleks sõjategevusest osa võtnud. Suurem osa üliõpilasi teenis suurtüki-, ratsa- ja soomusvägedes.
Treffneristid Vabadussõjas
„Olime õnnelikud, kes elasime ajalooliselt sündmusterikkaimal ajastul, kus nii palju ajalugu on koondunud nii lühikesele ajavältele!”
(Ernst Säga, Treffneri kooli õppursõdur Kuperjanovi pataljonis)
1918-1920 toimunud Vabadussõjas võitles noor Eesti riik oma iseseisvuse eest, teiste seas andsid oma panuse ka Treffneri-kooli poisid.
Vahetult pärast sakslaste taandumist ja Ajutise Valitsuse taas ametisse astumist 11. novembril 1918 pidas Konstantin Treffner kooli aulas õpilastele mälestusväärse sütituskõne oma riigi kaitsmise tarvidusest. Kogu abituurium astus Kaitseliitu ning nende ja paljude nooremate „õpilaste sulepead vahetati püsside vastu“.
Vabadussõjas sõdis kokku üle 2000 õppursõduri, kellest 230 olid Treffneri kooli õpilased. Neist üheksa kooli tagasi paraku enam ei naasnud: seitse poissi langes Kuperjanovi partisanide pataljoni ridades, üks Scoutspataljonis ning üks soomusrongil võideldes.
Vabadussõjas osalenud poistele ei olnud kooliellu tagasipöördumine alati lihtne – liiga palju oli kogetud. Koolijuht Konstantin Treffner kurtis jaanuaris 1920 oma kirjas sõjaministeeriumile, et „ kasarmu waimne õhkkond, mille õpilased-sõdurid kooli toowad ja mis alamatesse klassidesse püüab tungida , teeb kooli sihtide saawutamise raskeks, kui mitte wõimatuks”. Riik suunas noori sõjasangareid haridusteed jätkama koolimaksust vabastamise ja priide õpikutega.
Õppursõdurite meelespidamine Vabadussõjas
Õppurite tööd Vabadussõjas hindas vabariigi valitsus väärikalt, andes 2060-le neist prii kooli kuni ülikooli lõpetamiseni. Paljud sõjas osalenud kooliõpilased teenisid välja Vabadusristi, millega kaasnes rahaline autasu . Mõnigi pälvis oma sangaritegude eest tasuta maad.
Paljudesse koolimajadesse ning üliõpilasorganisatsioonide kodudesse pandi järgnenud iseseisvus aastatel langenud õppursõdurite ja tudengite mälestuseks üles marmortahvlid hukkunute nimedega. Tallinnas Reaalkooli ees aga paikneb monument koolipoistele ja õpetajatele, kes langesid Vabadussõjas.
Tallinna Gustav-Adolfi Gümnaasiumi 6-nda klassi poisi mälestus Vabadussõja alguspäevist.
"Mäletan selgesti ärevusrikkaid novembrikuu päevi 1918-dal aastal. Käisin sel ajal Tallinna Gustav-Adolfi Gümnaasiumi 6-das klassis, olin 16-aastane tavaline kooliõpilane. Alles oli asutatud Kaitseliit, paljud tolle aja noored ühinesid liiduga. Mina ei erinenud nendest . Vaim valmis püssi haarama ning andma oma elu isamaa nimel. Ei möödunud kaua aega, kui rood poisse kamandati rongi ning mindi rindele. Et tegu oli Narvaga ja täpsemalt Kulgu sadamaga, kuulsime alles hiljem. Meil polnud aimugi oma asukohast, kus linn või vaenlane . Märkasime vaid, et tegu oli sadamaga. Kell oli 11 õhtul, kui 6 meest pandi jõeäärsetele aladele 2-kaupa valvepostidele. Olime koos paarimehega kõige lõunapoolsemad ehk vaenlastele kõige lähemal. Järgmine paar võis olla mingi 3/4 km eemal, vähemalt silmaga ei püüdnud me neid. Häda korral oleks meil nendeni jõudmiseks tükk aega kulunud. Käsk anti postil edasi tagasi liikusa, sellele vaatamat olime üpris rahulikud. Paari tunni möödudes kuulsime 1-1,5 km lõuna pool laskmist. Mõne hetke möödudes tulid meie juurde sakslased ja pidasid aru, tahtsid meie käest teada millisest metsatukast lasud täpsemalt kuuldusid. Oskasime vaid käega viibata lõuna poole otse edasi. Mäletan hästi saksa ohvitseri, kes karabiiner üle õla, piip hambus, vaid käeviipega jagas meestele käske, sõnagi lausumata. Imetlesime saksa disipliini, kes vähemalegi käeviipele reageerisid. Juba nad olidki pimedusse kadunud, lõuna poolses metsatukas hakkas kostma ka kahuri müra. Varsti olid sakslsed tagasi enesekindla hoiakuga ning kahurimüra vaibumas. Meie saime aru, et vaenlane on siiski lähedal. Enam ei olnud nii rahulikud kui varem, hinges hakkas pugema väike kartuse kibin. Taevas valgenes taspisi, kell oli saams juba 7-8 hommikul , vahetus pidi lõppema paari tunni eest aga kedagi polnud silmapiiril. Mõtlesime juba, et meid on sisse piiratud ning otsustasime omal nõul tagasi liikuda Kulgu sadama poole. Mitte ühtegi hingelist ei kohanud ega tulnud vastu kuigi ometigi pidid valvurid olema jõe jäädes valvepostil. Kohale jõudes Kulgu sadamasse oli pilt meile selge, venlane liikus meie poole. Paljud olid oma kohtade pealt lahkunud. Märkasime isegi taganevaid Kreenholmi töölisi. Nende pilgust võis lugeda ärevaid ja ähvardavaid meeleolusid, kartsime tulistamist selja tagant. Hakkasime kibekiirelt taganema, aga kogu pilt jääb vist igavesti meelde, tugev liikumiskeeris, kus tagant järjest peale suruti, ärritatud käsklused, selja taga aga põlev Narva, mis heitis oma põlemiskuma kaugele, vilkuvad raketid, suurtükki mürin ning teadmine, et vaenlane on vallutamas meie kodumaad ."
Õppursõduri V. Everi naljalugu
V. Ever jutustas, et ühel ilusal kevadisel päeval 1919. aastal, tulles soomusrongiga dessantretkelt, otsustas ta palju valupäevi näinud saapaid puhastada . Tal endal puudus aga saapahari ja ta laenas selle vanemallohvitser J. Mõissaarelt. Seejärel läks Ever otse lahtise vaguniakna juurde saapaid puhastama . Mõissaar küll hoiatas: "Vaata, et sa minu ausat harja vagunist välja ei pilla !" Sai selle öeldud ja kohe nagu saatuse tahtel kukkus hari vaguniaknast välja. Ever hüppas millelegi mõtlemata kohe sellele järele. Õnneks oli lumi pehme ja sõduripoiss viga ei saanud. Vedurijuht silmas, et üks kuulipildur kukkus arvatavasti vagunist välja. Ta pidas rongi kinni ning läks aru pärima, mis õieti juhtus. Õpilane Ever mainis seepeale , et pillas saapaharja välja. Vedurijuht sai seepeale vihaseks ja käratas : "Oh sa kurat, näruse harja pärast pidasin kogu rongi kinni!" Seejärel pani ta rongile tugeva auru peale ja jättis Everi maha. Kuid Ever suutis hiljem end kuidagi rongile kombineerida.
Kokkuvõte
1918-1920 leidis aset meie rahva jaoks üks väga tähtis sündmus meie rahva ja riigi Vabadussõda. Tänu sellele sõjale eksisteerib ka arvatavasti praegu meie riik, olgugi et vahel olime võõrvõimu all. Kuid Vabadussõda poleks suudetud võita, kui meil ei oleks olnud nii tublisid ja vappraid koolipoisse, kes jätsid kooli, et oma isamaa eesti elu anda. Meie noorukid olid tol hetkel eeskujuks ka vanemale generatsioonile, kes alguses ei uskunud meie rahvasse ja vastupanusse.
Väga suure panuse sõja puhkedes andsid vastupanu loomisel gümnasistid ja üliõpilased, liitudes Eesti riigi kaitseks moodustatud vägedega. Klassiruumides olid õpilased juba ammu arutanud poliitilisi tagamaid ja võimalusi eesti iseseisvuse kehtestamiseks. Unistades Eesti riigist võitlesid noored sõdurid ennastsalgavalt vapralt. Kõige rohkem hämmastasidki vaenlasi meie koolipoisid: kust võeti need võitlejahingega noormehed? Vaenlase sõjaväejuhid, eriti Landeswehri omad on andnud kõrge hinnangu meie koolipoistele. Landeswehri juht major Fletcher olevat kirjutanud: „Andke mulle rügement Eesti koolipoisse ja ma vallutan Euroopa!“
Tänu sellele referaadile veendusin ma täielikult, et ilma koolipoisteta poleks suutnud me seda sõda võita. Neid osales sõjas ligi 2000 ringis ja nad võitlesid kuskil 4000 mehe eet.
Me kõik peaksime uhkust tundma selliste sangarite üle.
Kasutatud kirjandus

http://www.laidoner.ee/projektid/4/

Janar Enok, Garri Kask, Karl Kask, Oliver Lomp, Rainer Lomp, Villu Loonde, Rait Rästa, Roland Tammepõld, Merko Vaga , (2005), Eesti Vabadussõda Koolipoiste silmade läbi. Tallinn: Sentinel

Ago Pajur, Tõnu Tannberg, (2006), Eesti Ajalugu II. Tallinn: Avita

Andres Adamson, Sulev Valdmaa (2001), Eesti Ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: OÜ " Greif ".
Lisa 1
Eesti polgu kuulipildujarood 1918.a. veebruaris /märtsis
11

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 30 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-03-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kristel Laurits Õppematerjali autor

Tegemist on referaadiga "Koolipoisid Eesti Vabadussõjas" Oma referaadis käsitlengi koolipoiste osalust vabadussõjas. Referaadis on ülvaatlikult nende tegemistest ja ka koolipoiste endi mälestustest.
Kasutatud on enamasti kirjalikke allikad ka mõningaid interneti lehekülgi.

vabadussõda koolipoisid vabadussõjas treffneristid vabadussõjas

Sarnased õppematerjalid

odt

Kooliõpilased Vabadussõjas

Kool Kooliõpilased Vabadussõjas Koostaja:... Juhendaja:... 2012 Sisukord Sissejuhatus 3 Tallinna koolipoisid 3 Tartu koolipoisid 4 Võru koolipoisid 5 Vabadussõjas langenud 6 Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil" 6 Kasutaud kirjandus 7 2 Sissejuhatus Vabadussõda oli Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 1918. aasta 28. novembrist 1920. aasta 3. jaanuariniNõukogude Venemaaga ning 1919. aasta juunis ja juulis Landeswehri vastu peetud sõda Hoolimata tugevast venestuspoliitikast enne Esimest Maailmasõda ja sõja ajal, valitses eesti õppiva

Ajalugu

doc

Nimed marmortahvlil lühkokkuvõte

raamatus kompaniiülemana. Vahvuse eest Vabadusristi saanud Eller sai sügisel 1919 surmavalt haavata. Sõjasündmuste kõrval keskendub raamat peategelase Henn Ahase tundmustele ja siseheitlustele. Vaesest maaperest pärit Ahases on nagu kaks poolust -- ühest küljest on ta eesti rahvuslane, teisest küljest sotsialist. Talle toeks olev vend on punakaartlane ja isa kommunismimeelne. Pidagem silmas, et punaste poolel võitles Vabadussõjas tuhandeid eestlasi ja ligi kolmandik rahvast kaldus kommuniste toetama. See maailmavaateline lõhestus on romaanis esile toodud. Lõhest ülesaamiseks arutavad Ahas ja kommertskooli poiste energiline ja vapper juht Käsper, et rahvuslus tuleb riigi ülesehitamisel ühendada sotsiaalse õiglusega. Huvitav on nentida, et ka nime Ahas võttis kirjanik tõsielust. Kommertskooli õppur Oskar Ahas langes lahingus ja Kivikas on ilmselt jäädvustanud tema perekonnanime fiktiivse peategelase nimena

Kirjandus

odt

Nimed marmortahvlil

asetäitja kapten Oskar Eller, keda Kivikas kujutab raamatus kompaniiülemana. Vahvuse eest Vabadusristi saanud Eller sai sügisel 1919 surmavalt haavata. Sõjasündmuste kõrval keskendub raamat peategelase Henn Ahase tundmustele ja siseheitlustele. Vaesest maaperest pärit Ahases on nagu kaks poolust — ühest küljest on ta eesti rahvuslane, teisest küljest sotsialist. Talle toeks olev vend on punakaartlane ja isa kommunismimeelne. Pidagem silmas, et punaste poolel võitles Vabadussõjas tuhandeid eestlasi ja ligi kolmandik rahvast kaldus kommuniste toetama. See maailmavaateline lõhestus on romaanis esile toodud. Lõhest ülesaamiseks arutavad Ahas ja kommertskooli poiste energiline ja vapper juht Käsper, et rahvuslus tuleb riigi ülesehitamisel ühendada sotsiaalse õiglusega. Huvitav on nentida, et ka nime Ahas võttis kirjanik tõsielust. Kommertskooli õppur Oskar Ahas langes lahingus ja Kivikas on ilmselt jäädvustanud tema perekonnanime fiktiivse peategelase nimena

Kirjandus

docx

Eesti vabadussõda (referaat)

rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.......................................................7 Välisabi....................................................................................................................... 7 Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi

Ajalugu

docx

Eesti vabadussõda

jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Välisabi ja vähemusrahvaste üksused Vabadussõjas Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude

Ajalugu

docx

Julius Kuperjanov- referaat

kaitsmisel oli vaid 15 kuud. Selle ajaga sai ta aga legendaarseks. Ta aitas Eesti Vabariiki, kui ta töötas Eesti tagavarapataljoni ülema abina, Tartu kaitseliidu ülemana ning partisanipataljoni ülemana. Ta oli üks kahest Eesti ohvitserist, kelle nimi omistati tema poolt juhitud väeosale ja kelle teeneid vääristati postuumselt kolme vabadusristiga. Tänaseni on Julius Kuperjanov, Johan Laidoneri ja Johan Pitka kõrval üks kolmest tuntumast Eesti sõjamehest Vabadussõjas. Julius Kuperjanovi elulugu Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894 aastal Pihkva kubermangus Novorzevi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Venemaalt tuli pere Eestisse tagasi 1904. aastal, sest neil oli oht venestuda ja ka suur koduigatsus. Elama asuti Vana-Kuuste valda Tartumaale Lalli tallu. Oma kooliteed alustas Kuperjanov ja ta vend Sipe ministeeriumi-koolis. Julius oli väga hoolas ja õpihimuline poiss. 1909

Ajalugu

odt

Naised vabadussõjas

Naised Vabadussõjas Melanie Laid, ka Soomusrongi Mari Eesti Vabadussõjas soomusrong Nr.1 vabatahtlik Alice Kuperjanov, Julius Kuperjanovi naine. Võttis koos mehega osa Eesti Vabadussõjast Amalie Toni, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe abistaja Mary Rehe,ka sõdur Märt, 9.jalaväepolgu vabatahtlik. Võttis koos mehe Hendrik Rehega osa Eesti Vabadussõjast. Elfriere Burk, Julie Aman, Julie Burchwardt, Olga Tomson Soomusrong Nr.2 vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas Eva Abram Eesti Vabadussõja vabatahtlik Salme Kesler, kooliõpetajanna, kes aitas Eesti vabadussõjas Eesti sõjaväge Amalie Laar, Eesti ja soome sõjaväelaste abistaja Eesti Vabadussõjas Anna Vares, ka Peeter Ronk,

Ajalugu

odt

Eesti Vabadussõda 1918-1920

Sõja osalised ja nende väejuhid ning lisaväed Sõdisid kolm osapoolt: Eesti, Nõukogude Venemaa ja Saksa VI reservkorpus. Eestlaste väejuhtideks olid Johan Laidoner (eestlane), Nikolai Judenits (venelane) ja Walter Cowan (inglane). Venemaa poolel juhtisid vägesid Jukum Vacietis, Dmitri Nadjoznõi ja August Kork, kõik olid pärit Nõukogude Venemaa armeest. 1919. aastal olid Saksa vägede juhtideks Rüdiger von der Goltz (sakslane) ja Alfred Fletcher (baltisakslane). Eesti Vabadussõjas aitas Eesti võidule kaasa 2000 Soome vabatahtlikku + Soome ohvitserid, Bibikovi eskadron Venemaalt - 25 suurtükiga, 128 kuulipildujaga ning 4 soomusrongiga - , Venemaa põhjakorpus 2750 mehega, Läti brigaad 1500 mehega, Balti ja Ingeri pataljonid ning Rootsi ja Taani vabatahtlike kompaniid. Nõukogude Venemaa sõdis ainult oma jõududega, mis koosnes 26 suurtükist, 141 kuulipildujast, 1 soomusrongist, 3 soomusautost ja 160 000 mehest. Ka

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk