Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Uusaja Mood". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kleitide, kleidid, kangas, pitsi, kangast, riide, siid, uusaeg, maailmasõda, sukad, moest, renessanss, lille, disain, suuremal, riietel, kangaid, uhked, kingad, soengud, aksessuaarid, kleite, kanti, hispaania, ehte, riideid, riietuse, kadusid, laiad, elizabethi, 1650, kaunistus, saapa, entsüklopeedia, fashion, ripats, ajavahemikku, arhitektuur, ausad....................................................................................... 18 Lisad..................................................................................................................................... 19 2 Sissejuhatus 19. sajandi naisterõivastus oli väga muutuv. Vahetusid aastad, valitsejad, vahetus ka rõiva mood. Laiad kleidid läksid kitsamaks, pikemad lühemaks. Kellele karusnahk, kellele siid. 3 Rõivatööstus Tehnika kiire võidukäik tõi seni nõelaäriks nimetatud õmblustöödesse täiesti uue tegevusalana massõmblemise. 1846. aastal leiutas ja patenteeris Isaac Singer õmblusmasina, mis sai valmistaja nime all kiiresti tuntuks ja nõutuks. Hakati levitama riiete lõikeid.
Sooviti luua kleit inspireerituna kõige südamelähedasemast ning millestki, millele ajaloos, just inspiratsiooniallikana, erilist tähelepanu pööratud ei ole. Selleks sai loodus. Kindlasti soovis autor, et kleit oleks naiseliku lõikega, pikk ning pidulik. Loodusele ja naiselikkusele mõeldes joonistas autor välja kavandeid erinevate disainiideedega. Neljast joonistatud kavandist meeldis enam kolmest kleidist kokku pandud versioon. Kleidi õmblemisel kasutab autor kolme erinevat kangast, peitelukku, organza paela ning käsitsi õmmeldud dekoratiivlilli, mis annavad kleidile eriti omanäolise ning looduslähedase väljanägemise. 4 1. Põhilised stiilide muutumised 1910-1990ndatel aastatel 1.1. 1910ndad aastad Esimene maailmasõda pani moele punkti. Enne sõda, 1910ndal aastal tõi Paul Poiret rahvani eksootilise riietusstiili värvideplahvatus, karusnahksed detailid, turbanid, haarempüksid ja
Vältimatuks rõivastuse elemendiks, eriti meeste moes, said kindad. Eelistatud olid seemisnahksed hispaania kindad. Väga levinud olid tikandite, pärlitega ja kuldnööpidega kaunistatud siidkindad. Luksuse märgiks peeti valgeid kindaid. Meeste kindad oli lühikesed. Kinnaste kandmise ja mittekandmise kohta olid kindlad käitumiskombed. Teravaninalised jalatsid asendusid laia ja poolkerakjulise ninaosaga, pealt lõhedega, jalavarjude vastu. Jalatsimaterjalideks olid nahk, kalev ja siid. Eheteks kasutasid nii mehed kui naised kuldkette. Eriti oluliseks muutus ehetest sõrmused. Aadlimehed kaunistasid oma luksuslikke ülikondi veelgi kuldnööpide ja kuldbrelokkidega ning täiendasid kübaraid ja barette medaljonidega. Naiste rõivastus. Renessaansi naiseilu-ideaalile vastas enim veneetslanna välimus. Naine, kes palju kulutas palju aega kosmeetikale, masaazile ja riietusele. 15 sajandi algusaastatel kandsid naised pehmevormilist rüüd houppelande
kuninga soosingul naisterätsepate gild, kuhu ihkasid tööle saada paljud. 3.2.Kangad Pitsiga ehiti 17.sajandil peale meeste rõivaste ka tanusid, kleidikesi ja põllesid ning ääristati naiste kraesid. Euroopa tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa, kus toodeti peenet siidpitsi, metallpitsi ning kuld- ja hõbepitsi. Muidugi jätkus pitsitootmine ka teistesse Euroopa riikidesse. Itaalia kunagised nõutud pitsid jäid moest maha ning Itaalia hakkas lõpuks ise pitse tootma. Kangas sai omaette väärtuseks. Vahel hakati kangasse tegema väikeseid sisselõikeid ning kautati helmeid, mis tõstsid kanga struktuuri, mitte ei kandnud kaunistuste rolli. 17. sajandi alguses olid meelismaerjalideks pits, atlass ja samet, kuid keskklass ja alamklass kandsid pigem linast ja villast. Meeste rõivastel kasutati sageli Hispaania ehisnahka. -6- Sajandi lõpuaastatel pitsi populaarsus vähenes ning India musliin tegi võidekäigu
Maailma mood 1960-ndatel Sissejuhatus Valisin teemaks 60-ndate aastate moe, kuna olen huvitatud moest ja selle ajaloost. Tahtsin kirjutada just 60-ndatest, sest tol ajal oli supermodelliks üks minu lemmikutest- Twiggy. Töö käigus lootsin saada rohkem teadmisi selle perioodi moe ja moe ikoonide kohta. Joonis 1 (http://www.last.fm/music/Twiggy) Joonis 2 (http://blog.stylesight.com/vintage/famous-frocks-diy-iconic-dresses/attachment/twiggy- mod-shift-dress-128) 1. Naiste mood 1.1. Kleidid Tõeline murrang moes oli mini, mida kandsid kõik, nt. "Lilly" kleidid- kergesti pestavast trükimustrilisest puuvillasest ja go-go-seelikud. 1964. aastal tutvustas disainer Mary Quant maailmale miniseelikut, mis võttis üle terve tollase ajastu. Moodi tulid pitsist kraedega velvetist minikleidid samasuguste käistega ning laiad telk-kleidid. Seelikud muutusid järjest lühemaks kuni lõpuks tekkisid vaid reiteni ulatuvad mikro-minid seelikud. Peale mikro-
Sisukord SISUKORD..............................................................................................................................................................1 SISSEJUHATUS......................................................................................................................................................3 1. KLEIDID..............................................................................................................................................................4 1.1ENNE ESIMEST MAAILMASÕDA........................................................................................................................4 1.2ESIMENE MAAILMASÕDA.................................................................................................................................5 1.3NAISTEKLEIT 1920-1929.
muidugi ka „ jahimehe stiilis“ lõngused.See kujutas suurelt läbi meedia Lääne moe kujutamist, eriti Ameerikat. Mehed kandsid Havai särke, päikeseprille, kitsaid pükse ja terava ninaga kingi. Lõnguse naine kandis tavaliselt miniseelikut ja lubas endale säilitada lapseliku käitumisviisi.Samuti Euroopast sai alguse massikultuur ehk popkultuur, mis tähendab isikupärast maitsega tarbijale mugandatud vaimset ja ainelist kultuuri.Popkultuur muutus sotsiaalseks nähtuseks pärast II maailmasõda, kui tarbekaobatoodang oluliselt tõusis ja massikommunikatsiooni vahenditega, eriti televisiooniga levitati ajaviitelist kunsti. Need kultuurid oli märgistatud nimega „liigne“. Läänelik noortestiil ja popkultuur imbusid kiiresti läbi „ raudse kardina“ ning elu muutus samuti vabamaks, ning noored said aimu mis toimub noorte hulgas laias maailmas.Läänemaailmas ,täpsustades, Saksamaal oli märgata disaini arengut. Keskenduti üharohkem sisustusele ning aastal 1958. hakkas
Barokkrõivastus Alates 17 saj. on Prantsusmaa põhiline moe dikteerija. Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest. Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane "ujuv" liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik, väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits
saj. stiiliga. Selle ajastu mood oli ülinaiselik, siluett oli lopsakas, ideaaliks küps naine. 1900 aastate alguses oli S-figuur populaarsuse tipul, 1908. tutvustas Poiret aga uut ampiirmoodi ning tasapisi saadeti figuuri moonutav korsett viimsele teekonnale. Sel ajal pandi isegi lapsed korsettidesse, sest see pidi tulema neile kasuks. Need tervisekorsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastealuspesu ese ning millele järgnes taljepihik. 10-ndad I maailmasõda aastail 1914 - 1918 muutis otsustavalt naistemoodi. Kogu tagalaelu raskust oma õlgadel kandes ei saanud naised enam kanda pikki ebamugavaid seelikuid. Sõjatandrilt koju saabunud meestele oli üllatuseks naiste põlvini ulatuvad kleidid. Sel ajal kujunenud uued, rõivastuse ilu ja otstarbekust puudutavad ettekujutused on jäänud püsima pikaks ajaks. Samuti kandsid sel ajal peaaegu kõik mehed kalifeepükse ja kedrisid või nahast säärekaitseid
kolmkümmend aastat. Preili Angelique de Fontange`i juuksed puhus tuul jahi ajal sassi. Ta võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuna kuningale selline song meeldis, siis asuti teda otsekohe jäljendama. Fontanges`ina tuntuks saanud soeng sai peagi uue abivahendi, traadist raami, mis hoidis 15-20cm kõrgusel lokikuhilaid üleval. (3) 1.2 Riided Materjalidest kasutatud siidi, sametit, pitsi, linast ning raskeid kangaid. Värvid olid üldiselt tumedad. Riietused olid väga uhked ja jäigad, kaarjad ja rohkesti kaunistatud. Moes olid kõrge vöökoht ning lopsakad varrukad. Rõhutati peenikest pihta. Riiete all kanti alussärki või aluskleiti. Dekolteed tõusid kõrgemale ja ümarad kraed muutusid kandilisemaks. Talveriietuse juures kasutati rohkesti musta pitsi. (4) Meeste riietus oli polsterdatud ning jäik. Kanti kuube, vesti, põlvpükse, linaseid särke ning
Ka pärast 18.dünastia lõppu püsis naiste rõivamood samal kujul. Meeste riietus: Meeste traditsiooniliseks riituseks oli skenti lihtne, ümber puusade mähitud ja ees niiviisi sõlme seotud lühike seelik, et kangaotsad jäid ette voltide vahele rippu. Algselt valmistati skentisid loomanahast või pargitud nahast, hiljem hakati valmistama õhemast, enamasti linasest valmistatuid. Sõdalaste rüü võis olla tehtud ka värvilisest kangast või kaunistatud pealeõmmeldud triipudega. Vaaraosid kujutati mõnikord skenti tagaküljele riputatud lõvisabaga. Ajapikku muutus skenti lõige kandilisemaks, ka hakati kangast tärgeldamise abil jäigemaks muutma sihiga tekitada esiküljele väljaulatuv kolmnurk. Kehakatte esikülje rõhutamine muutus üldiseks nähtuseks. Genitaalidele tähelepane tõmbamine põhines selle kehapiirkonna pühadusel seoses tähtsa rolliga soojätkamisel. Niudepiirkonda
Ka pärast 18.dünastia lõppu püsis naiste rõivamood samal kujul. Meeste riietus: Meeste traditsiooniliseks riituseks oli skenti lihtne, ümber puusade mähitud ja ees niiviisi sõlme seotud lühike seelik, et kangaotsad jäid ette voltide vahele rippu. Algselt valmistati skentisid loomanahast või pargitud nahast, hiljem hakati valmistama õhemast, enamasti linasest valmistatuid. Sõdalaste rüü võis olla tehtud ka värvilisest kangast või kaunistatud pealeõmmeldud triipudega. Vaaraosid kujutati mõnikord skenti tagaküljele riputatud lõvisabaga. Ajapikku muutus skenti lõige kandilisemaks, ka hakati kangast tärgeldamise abil jäigemaks muutma sihiga tekitada esiküljele väljaulatuv kolmnurk. Kehakatte esikülje rõhutamine muutus üldiseks nähtuseks. Genitaalidele tähelepane tõmbamine põhines selle kehapiirkonna pühadusel seoses tähtsa rolliga soojätkamisel. Niudepiirkonda
pidulikumatele sündmustele. Kümnendi lõpuks kantakse neid juba avalikult päevavalguses. Uus stiil muudab pisut ka klassikalist kõpskinga: ninaosasse tehakse avaus ja avatud kand toestatakse rihmaga. Menu naiste hulgas oli suur, hoolimata tugevale kriitikale hea maitse esindajatelt ja moeajakirjade toimetajatelt. Kümnendi lõpus tutvustatakse maailmale platvormkingi. Neil olid täidetud kõik mugavuskriteeriumid, lisaks pakutakse kaunistusi. Platvormkingad olid kaetud riide või nahaga, viimistletud tikanditega ja dekoreeritud pärlite ja ersatsteemaditega. Laialt on levinud seemisnahk, mida kombineeritakse vabalt kroom- ja lakknahaga. Õhtukleidi juurde kanti Hiina krepist või satiinist kingi. Kitsenahk jääb au sisse ja glaamuuri rahuldavad eksootiliste loomade (antiloobi, roomajate) nahast tehtud jalatsid. Kolmekümnendate mood toetus rahulikul värvigammal. Pruun, must ja pastelsed värvid iseloomustasid igapäevajalatseid
Moes oli ebaharilikult kõrge laup. Selle saavutamiseks võidi laup paljaks raseerida. Lauba joont ei tohtinud segada isegi kulmud, seepärast kitkuti need sageli lihtsalt välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Juustesse põimiti pärlitest ja korallidest keesid, soenguid kaunistati eriliste võrkude ja katetega. Oluline oli make-up. Peakatted olid üsna graatsilised ja eripärased. Prantsuse tüüpi peakate koosnes kõrgest silindrilisest mütsikesest, millele kinnitati tükk teist värvi kangast (brokaati). Kangatükk volditi ja kinnitati U-kujuliselt ette mütsi külge, tagant langes kangas vabade voltidena. Kanti ka kergeid, vaevalt peaspüsivaid järsult ülespööratud servadega kübaraid ja madalaid peadligi mütse, millel külgedel olid lõhikud ja ülal rull. 13 Naisterõivastuses kasutati erksate värvide kombinatsioone punase eri toone, siniseid,
diplomaatias ja popkultuuris. Naiste võrdõigluslikkus 20.sajandi üheks suuremaks saavutuseks võib lugeda, et naised on meestega peaaegu võrdsed. Üks naisliikumis juhiks oli Emmeline Pakhurts Inglismaal, kes sai 19. sajandi lõpus naisühenduse juhiks.Ta julgustas naisi meeste töid tegema, et mehed saaksid sõtta minna. Naisliikujaid oli mittu ja erinevates riikides kõikide nende eesmärk oli naiste võrdõiguslikkuse sõltumatu kajastamine. I maailmasõda aastail 1914 - 1918 muutis otsustavalt naistemoodi. Kogu tagalaelu raskust oma õlgadel kandes ei saanud naised enam kanda pikki ebamugavaid seelikuid. Sõjatandrilt koju saabunud meestele oli üllatuseks naiste põlvini ulatuvad kleidid. Sel ajal kujunenud uued, rõivastuse ilu ja otstarbekust puudutavad ettekujutused on jäänud püsima pikaks ajaks. Samuti kandsid sel ajal peaaegu kõik mehed kalifeepükse ja kedrisid või nahast säärekaitseid
Soengukunst 20.sajandil. Soengute ja riietumise kultuur aastatel 1910-1970. Referaat Tallinn 2008 1910-1919 Rõivamood: See oli aeg, mil toimus I maailmasõda. Otseloomulikult mõjutas see palju ka moodi ja inimeste riietumist. Inimesed olid vaesunud, sageli surmahirmus, ja leidus vähe selliseid, kes ka sõjaajal jõuaksid oma riietuse pärast muretseda. Paljudes riikides haarati ka naised töösse ja teenistusse, et riigi julgeolekut kindlustada. Just seetõttu kadusid pidulikud riided, mis asendusid odavate ja tagasihoidlikutega. See kümnend seadis piiri korseti, karusnaha ja ehete kandmisele ning õhturõivana kanti pidzaamat ja pükse
28 vabamaid ja kergemaid riideid, kui range õukonnaetikett ette nägi. Tagantjärele teame, et tegelikult 29 kuulutas ta ette kümme aastat hiljem moodi tulnud ampiirsiluetti kergeid ja lendlevaid kleite, mis 30 pidulike brokaatkleitide kõrval mõjusid tõesti aluspesuna. [4] 31 4.2 Peidus, kuid oluline! 32 Eks defineeri ju iga ajastu moejoone just siluett ning peidus olev pesu on selle juures isegi olulisem 33 kui kleidid. Kuigi pesul oli naistegarderoobis täita väga oluline roll, jäi see kuni 19. sajandi lõpuni Ingrid Paats silmatorkav moekunstnik 1 kõrvaltvaataja pilgu eest varjule. Tol ajal läks igal (jõukal) naisel vaja lugematul arvul alusseelikuid, 2 kleite ja särke. Abielluvale naisterahvale oli üks olulisemaid riitusi veimevaka üleandmine just see 3 sisaldas kõiki esemeid, mida läks vaja selleks, et "ilus ja puhas" olla. [4] 4 19
Seega ka mood oli rikka kaupmehe ja pankuri mood. Rikkus ei ole päritud vaid ise teenitud. Seega riietus peab olema harmooniline ja moodustama terviku. Kärtsud värvid pole enam moes. Materjalid on kallid. Kasutatakse siidi ja sametit. Eriti kallis on must. Siid eriti peen kui läbi tikkida. Eriti ilus ja kallis on kuld või hõbeniidiga tikitult, kus 1 m riiet kaalub 3 kg. Mehed käisid tol ajal ringi riiete all rõngassärk, kuna kardeti intriige ja pussitamisi. Taskurätik Nuuskamist peeti raskeks eksimuseks. Mapa - It.k võetakse kasutusele vana Rooma riigis juba
näha olema. Pulmarõivad Rahvariiete taandumine linnamoeliste ees algas juba 19.sajandi keskpaiku. Mehed võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel, naiste riided elasid läbi mitmeid üleminekuvorme. Sajandivahetuseks kujunesid naiste pidulikeks moerõivasteks puhvõlgadega kõrgekaeluselised kinnised jakid ja kellukesekujulised seelikud. Pruutkleidid olid kas omakootud või hiljem juba põhiliselt ostetud kangast õmmeldud. Kleit ei pidanud sugugi valge olema, vaid oli tavaliselt mingit heledat tooni, kas heleroheline, -sinine või elevandiluukarva. 20.sajandi alguses tulid moodi kõrge vöökohaga seelikud ja pluusid ning kehasse töödeldud kleidid, valitsevaks värvitooniks sai valge. Loori, mida tol ajal ka leieriks nimetati, hakkasid moekamad pruudid kandma juba 19.sajandi lõpu paiku. Pruudikimbu komme on hilisem ja pärit 20.sajandi algusest. Sajandivahetuse mälestustest on
UUSAEG Kokkuvõte SISSEJUHATUS Uusaja mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.-16.sajandil, eristamaks oma kaasaega eelnenud ajaloost. Lähtuti uuest ideoloogiast humanismist, mis kujunes välja renessansiajastul. Uusaja algust on erinevate autorite poolt erinevalt määratletud. Enam on pakutud järgnevaid sündmusi: 1. 1453.a. Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt, kus purunes Bütsantsi tuhandeaastane riik, 2. 1492.a. Ameerika avastamine, mis muutis eurooplaste maailmapilti ja Euroopa majanduselu, 3. 1517.a. usupuhastuse algus Saksamaal, mille järel hakkas levima uus mõtteviis ja uuendused nii usuelus kui kogu ühiskonnas 4. 1789.-1799.a. Suur Prantsuse revolutsioon, mis tõi endaga seisusliku korra ja feodaalsuhete lõpu, kapitalistlike suhete arengu ja parlamentarismi kujunemise 5. 1640.a. Inglise kodanlik revolutsioon, mille järel hakkas kujunema põhiseaduslik monarhia. Uusaja algusele P
Toolide jalad sirged või kergelt väljapoole kaardus, toolide seljatoed ažuursed; nikerdatud ornamendi meelisvorme oli romb, kasutati ka antiikarhitektuurist ning egiptuse ehituskunstist pärinevaid detaile – pärga, kilpi, sfinkse, grifoone, palmetti. Varaklassitsismi istemööbli puitosad värviti sageli valgeks, seda ilmestas tagasihoidlik kullatis. Polstri kattematerjaliks oli romantiliste lillevanikutega kirjatud gobelään ja siid. Palju oli mitmesuguseid laudu, Direktooriumi aegne mööbel muutus veelgi rangemaks, ornamendis, mis tihti valmistati papjeemašeest, kasutati egiptuse ja etruski motiive. Ilmus uusi lamamismööbli tüüpe – päevakušett meridienne, uut tüüpi voodiks oli üleni baldahhiiniga kaetud nn. gondolvoodi, levisid kaarduvate otstega raudvoodid. Ampiirmööblis eelistati suuri poleeritud pindu, mida kaunistasid kuldsed ornamendid
mineraalide ja looduslike ainete analüüsi laboratooriumi. Farmaatsia aitas laboratooriumide levikule kaasa. Tööstus omakorda varustas keemiat uute ainetega ning püstitas keemia ees uusi lahendust nõudvaid küsimusi. Rootslane Carl Scheele avastas klaasile värvust andvat mineraali pürolüsiiti uurides kloori (1774). Prantslane Claude Berthollet pani pähe, et kloori abil saab kangaid pleegitada, see avastus leidis peagi laiaulatuslikku rakendamist Glasgow' kiiresti kasvaas linase riide tööstuses. Olulist arengut tehnilises keemias märkisid veel väävelhappe tööstusliku tootmise alustamine (1746), mis lubas loobuda lõssist kangaste pleegitamisel, ja üleminek sooda valmistamiselt keedusoolast (1790). Uus sooda saamise viis suurendas märksa Prantsusmaa tehnoloogilist sõltumatust, sest nüüd ei pruukinud enam sisse osta merevetikatest toorainet Inglise mõjualustest maadest. Mõttelaadi uuenemine
Kui maal talupojad tegid neid asju kõrvaltööna, siis linnades sai see inimeste põhitegevuseks ja seega spetsialiseerusid, millega on tagatud kõrgem kvaliteet. 3. Kolmanda etapina on keskaja lõpul massiline tootmine jälle maal. Käsitöömeistri asemele tuli ettevõtja, kes jagas meistritele tooraine laiali ja siis turustas jälle. Töönduslinnades toimus selline süsteem juba alates 13 sajandist. Hiliskeskajal hakkas suurem osa inimesi ostma kangast ja see ei pidanud olema enam nii kõrge kvaliteediga. Maal ei olnud tsunftikorra takistusi seal ei olnud piiratud palju meistril võis olla alluvaid ja maal oli samuti lihtsam kasutada veejõudu. Spetsialiseerumine (Käsitööarengu 2. faasis) Niimoodi läks linnades kalevi tootmine alla, aga tervikuna jääb kalevi tootmine oluliseks. Olenemata linna suurusest võis spetsialiseerumine minna väga detailidesse.
tasudes selle eest mativiljaga. Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel
edastamiseks, kohtumiste määramiseks jne. Nimekaardi jätmine daami või härra eramu eesruumi (selleks oli seal eriliselt kujundatud ja kaunistatud alus) võrdus visiidiga ja näitas ühtlasi tähelepanu ning lugupeetavuse astet. Nende hulga järgi otsustati, kas ollakse seltskonna silmis soosingus. Visiitkaartide puudumine ühel päeval tähendas kohvrite pakkimist maapakku minekuks. Tänapäeval on paljudel inimestel isiklik visiitkaart. Veel enne Teist maailmasõda nimetati kaardikest nimekaardiks. Visiitkaart iseloomustab selle omanikku, on hea abiline kontaktandmete vahetamisel. Isiku ametialase ja ühiskondliku positsiooni alusel tellitakse endale visiit- või nimekaart. Visiitkaardi traditsiooniline suurus on 9 × 5 cm. Kõigepealt tehakse endale selgeks, kus ja miks visiitkaarte tarvitatakse. Tavaliselt vajatakse visiitkaarti ametisuhtluses. Selleks otstarbeks tellitud visiitkaardile märgitakse omaniku täpne ees- ja perekonnanimi,
Inglismaal kujunes välja uus aadel, kelle rikkus põhines lambavilla müümisel Flandriasse. Kapitalism tõi kaasa hindade revolutsiooni. Suurenes kontrast vaeste ja rikaste vahel, vaeste laostumine. Tekkis ulatuslikum kerjuste kiht. Maadeavastused tõid kaasa kaubateede ümberpaiknemise. Vahemere kaubatee asemel muutus kesksemaks Atlandi ookeani kaubatee. Tähtsaimateks linnadeks muutusid Antverpen, Amsterdam, London, Lissabon, Sevilla. Keskaeg vs Uusaeg Alguseks võib pidada renessanssi kujuneb tsentraliseeritud riik. Keskaega isel universaalsus e kõikehaaravus. Taotleti ristiusu ühetaolisust, autoriteedid olid paavst ja kirikuisad, lingua franca (ladina keel). Universaalne polnud ainult sisu vaid ka vorm. Universaalsuse tulemused: vaimne autoriteet (kammitsetud mõtlemine), kiriku struktuur funktsioneeris paremini kui ilmalik, kirik allutas maised valitsejad. Hiliskeskajal esindas
Suhtumine rahasse. Turvatunde annavad kirik ja jumal. · Raha(Tulusid) pole mõttet säästa ega investeerid, vaid ülejääk raisatakse (nt. Prassimine) või kingitakse kirikule. Ei kogune kapitali. · (Vastand Uusajal maapealsesse tuleviku suundumine ja varakapitalismi sünd = raha investeerimine.) -Keskaja ideaalide kehastused on vagad mungad ja üllad rüütlid. (Uusajal teised ideaalid, mungad ei tooda midagi jne.) Eur. Uusaeg -Algus u. Aasta 1500. paiku (1450-1550) 10 · Mitmetahuline Renessanssifenomen (Taassünd) · Konstatinoopoli langemine (1453) Konstatinoopoli teadlased põgenevad Itaaliasse. · Maadeavastusretked (Ameerika avastamine 1492, meretee Indiasse 1498) · Reformatsioon (1517 ) Muutused: 1. Keskaja universaalsusideoloogia laguneb igal tasandil. 1
1.Baroki üldiseloomustus ja hindamise probleemid Barokiajastuks peetakse 16. Sajandi lõppu kuni 18. Sajandi lõppu. Kunstil oli kahetine roll: vahendas ideoloogilist sisu, tuli alamaid mõjutada ja pimestada. Kunst pakkus illusiooni korrastatud maailmast. Seda näitlikustab näiteks kirikute ja losside laegede barokkmaal, mis loob illusoorse ruumi,sellest sai nagu sissevaade taevastesse sfääridesse. Maisele küllusele vastandub sügav usutõsidus. Pöördub alati esmalt vaataja meelte poole. Seda on sel puhul peetud ülespuhutuks ja ekstravagentseks. Barokk-kunst tundub liialdatud ja äärmuseni viidud. Arvati, et sel puudub tõeline sisu. Olemuslik teatraalsus.Eriliselt uhked on hoonete vestibüülid ja trepid – nagu lavad. Emotsiooni tekitamine, provotseerimine, eksitamine. Arhitektuuris kindlad reeglid. Lossiehituses oluline osa ruumide korrastatus ja liigendatus. Barokk stiili- ja ajastumõistena: o Kinnistis stii
Üldine teatriajalugu 1. Kuidas ja millest tekkis kreeka klassikaline teater (enamlevinud kultused ja muud elemendid)? Antiikteater põhineb mütoloogial nagu Uus-Euroopa teater kristlusel. Teater tekib kultusest/religioonist, ta fikseerib selle hetke, kui kultus käib alla enne kultuuriks muutumist teater on siis allakäigu nähtus. Langus usulises teaduses vohama lööb teater. Kreeka mütoloogia fikseerib hästi ära ühe maailmavaate ja selle arenguetapid. Iga uus etapp sulab eelnevaga kokku. Kui kreeklased vallutasid Trooja, siis tõid nad endaga kaasa päikesekuninga Apolloni kultuse, mis sai Kreekas tuntuks oma optimistlikkuse poolest. Apolloni kultus saab peaaegu tähtsamaks kui Zeusi kultus inimeste kaitsja see, kes tapab maa, maajõud olid aga titaanid, kelle Zeus alistas. Apolloni tempel hakkas asuma Delfis, kus lahendati kõik kreeklaste probleemid. Apollon tappis mao ja lepitas Zeusi maaga. Seejärel viidi sisse maakummardamis
asjad annavad kindlust, iseseisvust, vabadust. Selle kaudu me loome. Teiselt poolt saame me osta asju, mis on valmis ja saadaval, ja ainult nii palju kui meil on raha või kui palju lubab õigussüsteem (kanep) või kultuur (lapsed). Ehk siis tarbekaupade regulatsioon toimub veel ühel väga lihtsal viisil, nimelt seaduste Jätkates asjade ,,eludega": sotsioloog Hebdige, kes uuris mod'e, on kirjeldanud, kuidas rolleri staatus muutus Euroopas, kui seda hakati peale esimest maailmasõda tootma. Alguses oli see ,,mehaanilise seksismi" objekt: skooter suhestatuna mootorrattaga oli nagu naine oli suhestatud mehega. Alam ja sõltuv. Kuni 50ndateni oli skuuter pealegi itaalia konnotatsiooniga - imelik mehelikkus, võõrapärane, oht inglise autotööstusele jne. Mis muutus aeglaselt, kuid kindlasti. 1955 oli autoshowdel mootorrattaid kordades skuutritest vähem. Hebdige: Ehkki ilmselge on teoreetiliselt, et inimesed omistavad asjadele tähendusi, siis
Teistel poolmaakodadel oli palkidest ja lattidest ehitatud tüvi- või tömppüramiidi kujuline karkass, mis kaeti pealt kasetohuga. Sellele asetati latid ning kaeti need mätaste ja mullaga. See poolmaakoda oli poolest kuni pooleteise meetri sügavuseni maa sees, sel oli muldpõrand, väike uks, jäätükist aken 5 ning kaminataoline ahi puupulkadest ja savist valmistatud korstnaga. Pärast Teist maailmasõda on poolmaakodade kasutamise kohta vaid mõned üksikud teated. Tänapäeval elavad handid enamasti tüüpprojektide järgi ehitatud palkmajades. On kolm kõige enam levinud tüüpprojekti: 1) üheruumiline elamu, 2) esikust, köögist ja toast koosnev elamu ja 3) kahekorteriline elamu, mille korterid koosnevad esikust, köögist ja toast. Viimastel aastakümnetel on ehitatud ka suuremaid mitmekorterilisi ridaelamuid.
Kirikuvalitseja võtab valitsemisest osa. Kreeka õigeusu kirikupea on patriarh. Paavstid ja patriarhid läbi ei saa. Terve Konstantinoopol oli kuldne linn. Bütsantsis olid väga paljude piirkondad esindajad: kaupmehed. Konstantinoopolis sadu kirikuid. Keiser Justinianuse valitsemisaeg, 6. sajand. Oli maailma tähtsamaid linnu. Palju töökodasid, kus valmistati villaseid ja siidkangaid, kullassepa tooteid ja toredusesemeid. Brokaat kuld või hõbeniidiga läbikootud kangas. Strateegiliselt oli linna asukoht soodus. 3 küljest kaitses meri, maa poolt oli kahekordne müürivöönd, mis pani 1000 aasta jooksul rünnakutele vastu. Linna tsentrumis asus keisri loss ehk palee ja ülikute lossid. Foorum, hipodroom kõik valimised hipodroomil. Peakirik oli Hagia Sophia -usuelu keskuseks. Selles kirikus on kõik keisrid kroonitud. Ristiusk muutis Jumala salapäraseks vaimuks, kelle poole tuli pöörduda tseremooniaga. Bütsantsi kirikuteenistus oli väga pidulik
Pilet nr.1- Esiaja eluviis ja kunst Esiaegse kunsti ja koopamaalingute üldiseloomustus koos näidetega: Vanimad mälestised pärinevad vanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust, kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ning koopamaalinguid(Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne. Esimesed avastused kiviaja kunstist avastati 1879.a. Põhja-Hispaaniast koopaseinalt (Altamira koopast). Nad olid värvilised ja meisterlikult teostatud, seega ei usutud, et nadpärinevad nii vanast ajast. Koopaseintel kujutati enamasti loomi nagu mammutid, piisonid, veised ja hobuseid. Kuidas on kiviaegsete inimeste eluviis ja kunst seotud: Esimesena hakati joonistama koobaste seintele. Arvatakse, et ka loomi õpiti tundma läbi koopamaalingute. Kunstiga üritati väljendada
annaabi.ee 
