Soengukunst 20 saj. (2)

Soengukunst 20.sajandil. Soengute ja riietumise kultuur aastatel 1910 -1970.
Referaat
Tallinn 2008
1910-1919
Rõivamood:
See oli aeg, mil toimus I maailmasõda. Otseloomulikult mõjutas see palju 
ka moodi ja inimeste riietumist. Inimesed olid vaesunud , sageli 
surmahirmus, ja leidus vähe  selliseid, kes ka sõjaajal jõuaksid oma
riietuse pärast muretseda. Paljudes riikides haarati ka naised töösse ja
teenistusse, et riigi julgeolekut kindlustada. Just seetõttu kadusid pidulikud
riided, mis asendusid odavate ja tagasihoidlikutega. See kümnend seadis 
piiri korseti, karusnaha ja ehete kandmisele ning õhturõivana kanti pidzaamat 
ja pükse. Pärast I maailmasõda kadus mood sootuks, domineerisid 
mundrid ja militaarsed rõivad. Fookuses oli tervislik elu ja keha, mistõttu kanti palju ka sportlike
rõivaid. Uudistootena valmistati 1912. a. esimene rinnahoidja . Leinaväljenduseks lõigati juuksed lühikeseks.
Moeiidolid: Lillian Gish , Mary Pickford (pildil) ja Gloria Swanson.
Soengumood :
Juuksed sõmboliseerisid ,sel aastakümnel naitse seisundit ühiskonnas samavõrd kui korsett ja muutusid tugevaid tundeid äratavaks teemaks. Eelmise aastakümne juuksemoe tipp ei sobinud kuigi hästi uue, rohkem klassikast mõjutatud joonega, ning kõrgendatud koht nõudis uut soengumoodide repertuaari. Tehes vabrikutes tagalatööd, lasksid paljud naised oma juuksed puhtpraktilisel põhjusel lühikeseks lõigata. ’’Kardinasoeng’’ oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahku ja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha sõlmeks või rulliks. Henna oli kooskõlas uue idamaise moega ja paljud naised eksperimenteerisid pigem sellega , kui riskisid proovida tolleaja primitiivseid värve. Lühikesi juukseid ei võtnud omaks mitte ainult need , kes töötasid.
1920-1929
Rõivamood:
Seda on nimetatud fläpperite ehk vabameelsete naiste, aga ka dzässi
ajastuks . Inimesed oli vabad ja iseseisvad ning armastasid kanda 
mugavaid riideid . Korsetist loobuti lõplikult ning moodi tuli hoopis 
vabalt langev särkkleit, mis esmakordselt paljastas jalad.
Naised hakkasid ennast tugevalt ja kohe silmatorkavalt meikima 
ning lemmiksoenguks oli poisipea , mida sageli veel igapidi 
värviti ja lokitati. Unistustefiguur oli 30.-ndatel sarnane praegusega, 
s.t. pikk ja peenike .
Moeiidolid: Josephine Baker, Louise Brooks.
Soengumood: Kõige kantum soeng 1920 aastatel oli poisipea. Pärast aastakümneid lokitange, käharadmist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Sajandid olid juuksed olnud naise uhukusekroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi , mida ei kiputud kergekäeliselt tegema. Isegi soengut nimed oli lõbusad, nagu Moana, mis tuli jazz’i maailma mõjutusel, ning Chesterfield meeste mantlimoe järgi. Poisipea kõrghetkel kandisd uutset lühikest soengut kõik peale väärikata matroonide ja tiitliga lesknaiste aga jätkuvate kahtluste tõttu valmistasid juuksurid nii lühikese kui pikka soenguga parukaid , nii et naised võisid tunda end pisut rahulikumalt. Värvimine muutsu sel perioodil oluliselt populaarseks, eriti Hennaga. Ka vesinikülihapendit, mida peeti samuti skandaalseks , katsetati,kuigi märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimesed said neist sageli mürgituse. Sel ajajärgul ilmusid esimesed primitiivsed keemilised lokid , mis pakkusid erutavat uudsust kõigile. Juuksurid, kes olid teinud raha naistele poolpikka poisipea lõikamisega hakkasid nüüd soengut pisut naiselikumaks muutma.
1930-1939
Rõivamood:
Arenev filmimaailm muutis riided luksuslikumks. Moekunstis tekkis palju uusi 
nähtusi, näiteks diagonaallõikega õhtukleidid (palja seljaga ), tirooli kaabud ja 
meremeeste mütsid. Juuksed olid natukene pikemad kui poisipea ja 
plaatinablondid. Meikimine oli peaegu juba kohustuslik, kusjuures  
kasutati sageli pööraseid värvitoone (mustad küüned jne). Figuur
polnud enam nii sirge ja lame nagu 1920.-ndatel, vaid muutus ümaramaks ja 
ühtlasemaks.
Moeiidolid: Greta Garbo, Vivien Leigh.
Soengumood:
30-ndad tegid lõpu poisipea türannilale. Rõivaste hõrk sensuaalsus nõudis uut joont ja juuksed läksid mitte ainult pisut pikemaks vaid ka kergelt lokki. Kümme aastat tukkade, kübara ja turbani all peidus olnud laup ilmus taas nähtavala ning juukseed modelleeriti skulptuurseteks, lainete ja vagudega soenguteks. Aastakümne värviks oli kahtlemata plaatinablond see oli efektne ja särav ning täiendas suurepäraselt õhtutualettide moodsaid pärlmuttertoone. Sammuti avardusid alternatiivid püsilokkidele tänu erinevatele meetoditele: elektrile, aurule, kuumsdele lokkirullidele.
Sinjoonid jätkuvalt hinnas juuste värvimine , peamiselt Hennaga ja blondeerimine olid samuti populaarsed , juuksurid hakkasid pakkuma mitmesuguseid hooldusmeetoteid.
1940-1949
Rõivamood:
Sel ajal toimus II maailmasõda, kus olid tegevad ka naised, mis 
loomulikult mõjutas palju ka tollast moodi. Näiteks sukapuudusest muutus 
populaarseks säärte värvimine  ja nailon läks moodi. Rõivamood arenes 
peamiselt kahes suunas: sportlik mood ja erksavärviline. Kõige levinumad 
uusnähtused olid õlapealteta õhtukleidid, nn talunaise seelikud, 
platvormkingad, T-särk + teksad ja esimest korda ajaloos 
bikiinid. Kübarad muutusid see-eest väikesteks, 
taldrikutaoliseteks.
Moeiidolid: Lauren Bacall, Ingrid Bergmann.
Soengumood:
Ülespandud juuksed muutusid väga populaarseks. Moodne oli kanda lühikesi juukseid või erakordselt korralikult rullidesse keeratud soenguid , mis pidid hästi sobima mundriga. Hakkati juukseid triibutama ja kasutati ajutist värvimist. Lõpuks oli saabunud aeg mil iga naine sai ise otsustada praktilise või konservatiivsema soengu kasuks. Lokitud juus jäi populaarseks 1947. aastani , eriti moodsad olid püsilokkid, mille tegmiseks kasutati uudset keemilise püsilokki meetodit.
1950- 1959
Rõivamood:
50. -ndatel tekkis nn karjäärinaise seisus ja ekstra tähelepanu hakati pöörama 
teismelistele, kellele õmmeldi ka enda riideid. See oli Rock’n’Roll-i ja Elvis Presley
ajastu. Moes oli naiselikkus , tikk- kontsad , kübarad ning Chanel`i kahevärvilised 
madalama kontsa ja kannarihmaga kingad. Juustega tehti samuti absoluutselt kõike, 
v.a. jäeti need loomulikuks. Lühikesed blondid juuksed olid siiani moes, kuid selle 
kõrvale tuli ka palju muud,näiteks Taylori ronkmustad lokkis juuksed. Figuur muutus 
lihaselisemaks.
Moeiidolid: Marilyn Monroe , Elizabeth Taylor ja Brigitte Bardot.
Soengumood:
50.-nadtel aastatel muudeti soenguid pidevalr ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha ,siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Hakkati kasutama üha pöörasemaid värve juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Müügile tulid pihustatavad juuksevärvid, muutes elu kergemaks ja põnevamaks. Itaaliast pärit lühikesed üsna sasipäised soengud , mis vajasid pidevat piiramist , oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Väga moekas oli kanda näksitud tukka või kasvatada see hopis välja, panna pähe plastmassist võru, et juuksed eest hästi siledad oleksid ja jätta tagumised juuksed kohevaks. Tupeeritud soengud said üli populaarseks ning suuri herilasepesa kujulisi soenguid kanti kogu maailmas. Vesinikblond juus oli ikka veel moes.
1960-1969
Rõivamood:
Seda on nimetatud ka noorte ajastuks, sest valitses vaba ühiskond, mida
kõige paremini demonstreerib tollal levinud hipiliikumine . Noorte meeli
lahutas The Beatles ja The Rolling Stones. Kanda armastati 
minit ja alt laienevaid pükse, tänu millele me seda ajastut  
tänaseni ka mäletame, ja mis osaliselt siiani tänavapildis säilinud on. 
60.-ndatel jõudis haripunkti parukate kandmine, teismelised armastasid
lühikesi juukseid, kuid samavõrd ka pikki sirgeid. Sel ajal õmmeldi ka
esimesed sukkpüksid. Naisideaali iseloomustas kõige paremini 
pärani silmadega , vormitute jäsemetega kiitsakas ning pikakoivaline 
figuur.
Moeiidolid: Julie Christie, ja The Supremes.
Soengumood:
Valejuuste vaimusutus saavutas 60-ndatel haripunkti- tüdrukud kandsid parukaid , et muuta oma isiksust. Juuksevärvid olid ikka vell väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu Lausa virsik , Magus mesi , Õrnroosa ja Frivoolne hirvepruun. Teismelised tüdrukud armastaisd lühikesi juukseid. Pikad sirged juukse olid samavõrd populaarsed. Esimest korda võisid koolitüdrukud kanda samasuguseid soenguid kui modellid , lauljad ja moeinimesed. Sirged pikad juuksed võisid olla salgulised ja väikese tukkaga.Videl Sassoon oli 60-ndate juhtfiguure pärit Londonist .Ta oli juuksur , kes andis poisipeale täiesti uue joone. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja üles paisutatud pealagi andsid soengule proportsioonid.Vahvlilokid olid 70-ndatel juustemoes püsinähtus , samuti peenikesed patsid olid populaarsed. Etnilised stiilid afrosoengust rastade dreadlock’i immiteerivate väikeste patsideni olid moehullus. Popid olid punakad toonid eelkõige erkas ja väga kuntslikud värvid. Sel kümnendil ilmus jälle triibutamine moodi.kasutusele võeti foolium ja värvid . Ilmus esimene amooniumivaba juuksevärv Colorsilk. Järguline lõige tuli kõikvõimalikes variantides. Tohutu suured ja kõrged mesilassülemisarnased soengud olid popid 60-ndate ja 70-ndate vahetusel ning nõudsid föönitamist ja tupeerimist.