Teise kaitsekategooria looma ja taimeliigid (powepoint) (0)

Teise kaitsekategooria
taime- ja loomaliigid
Alice-Heleen Ainsalu
Marija Panfilova
Elis Heidemann
Rauno Kaldma
Teise kaitsekategooriasse kuuluvad liigid, mis on ohustatud, kuna nende
arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise,
elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel. Samuti kuuluvad siia liigid mis
võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.
Teise kaitsekategooriasse kuulub 144 taime, 27 seene, 32 sambliku ja 59
loomaliiki.
Hallhüljes (Halichoerus grypus)
RIIK ­ Loomad
HÕIMKOND ­ Keelikloomad
KLASS ­ Imetajad
SELTS ­ Kiskjalised
ALAMSELTS - Loivalised
SUGUKOND ­ Hülglased
PEREKOND ­ Hallhüljes
LIIK - Hallhüljes
Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt
tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt
heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni
300 kilo. Emasloomad on väiksemad.
Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas.
Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased),
mereselgrootuid ja taimi
Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine ­ toiduahela lõpplülina
kuhjuvad temasse praktiliseld kõik elukeskkonna mürgid.
Roherähn (Picus viridis L.)
RIIK ­ Loomad
HÕIMKOND ­
Keelikloomad
KLASS ­ Linnud
SELTS ­ Rähnilised
SUGUKOND ­ Rähnlased
PEREKOND ­ Rähn
LIIK - Roherähn
Tal on rähnidele omane suur ja väga tugev nokk. Tal on ilus sulestik: ülapool ja
tiivad kollakas-oliivrohelised, päranipuala läikivkollane, lagipead ehivad
punased suled ja mitmel pool esineb ka kaunist kontrastset musta.
Eestis on roherähn oma levila põhjapiiril, meist lõuna pool elutseb ta terves
Euroopas, Vahemeremaades ja Kaukaasias
Talle meeldivad lagedad alad vahelduvalt metsatukkadega, kus leiduks eriealisi
puid
Roherähn väldib aga suuri okasmetsi ja kuivi männikuid.
Lendamine on tal rähnidele omaselt osav ja kiire.
Toitu otsib ta harilikult maapinnal, aga oma putukakõhule saab täidet ka
puutüvesid kahjuritest puhastades - seega ka kasulik metsasanitar.
Lemmiktoit on sipelgad, keda võib süüa väga suurtes kogustes.
Pesaõõnsuse raiub ta lehtpuu tüvesse, enamasti kasutab haaba
Munemine toimub alles maikuus, mis on rähnide kohta suhteliselt hilja.
Kurnas on tal 5...9 muna. Haudumisel osalevad mõlemad vanemad võrdselt.
Kivisisalik (Lacerta agilis)
RIIK ­ loomad
HÕIMKOND ­
keelikloomad
KLASS ­ roomajad
SELTS ­ soomuselised
SUGUKOND ­ sisaliklased
PEREKOND ­ sisalukud
LIIK - kivisisalik
Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle
kehapikkus on 16...18 (22) cm.
Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks
või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib
seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun
Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid
leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud.
Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest,
ussidest ja ämblikest.
Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega
kinni.
Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt
sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht.
Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes
lesimas.
Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale
6...16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu kiirus sõltub
oluliselt suvisest ilmastikust - kuivadel ja kuumadel suvedel on areng tunduvalt
kiirem kui jahedatel ja vihmastel ning seetõttu võib see kõikuda 40...90
päevani.
Tavaliselt kooruvad pojad siiski juulis või augustis. Noored kivisisalikud hajuvad
peagi ja hõivavad kõigepealt emalooma territooriumile kõige lähemal asuvad
vabad elupaigad.
Kivisisalikud saavad suguküpseks 1,5...2 aasta vanuselt ning nende keskmine
eluiga ulatub 5 aastani.
Arvukuse langust põhjustavad inimtegevuse tagajärjel sobivate elupaikade
vähenemine ning ka klimaatilised tegurid - vihmased ja jahedad suved, mil
hukkub suur hulk mune karmid ja külmad talved, ning varajased öökülmad
sügisel.
Harilik jugapuu (Taxus baccata)
Click to edit Master text stylesRIIK ­ Taimed
Second level HÕIMKOND ­
Third level Paljasseemnetaimed
Fourth level
Fifth level KLASS ­ Okaspuud
SELTS ­ Okaspuulaadsed
SUGUKOND ­
Jugapuulised
PEREKOND ­ Jugapuu
LIIK ­ Harilik jugapuu
Jugapuu kasvab 10­20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks. Suurim registreeritud
tüve ümbermõõt on 16 meetrit
Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike-Aasia
Kaukasuse ja Põhja-Iraani
Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal.
Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad
valmiva septembris-oktoobris
Jugapuu viljad marikäbid, on küpsena punased.
Jugapuu seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine.
Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks.
Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele
Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu
rattakodaraid,rehapulki ja vesirataste hambaid.
Vana-Egiptuses tehti jugapuust sarkofaage
Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna
Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli
Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned
Valge tolmpea (Cephalanthera
longifolia)
RIIK ­ Taimed
HÕIMKOND ­ Õistaimed
KLASS ­ Üheidulehelised
SELTS ­Asparilaadsed
SUGUKOND ­ Käpalised
PEREKOND ­ Tolmpea
LIIK ­ Valge tolmpea
Valge tolmpea on meie käpalistest üks suuremate õitega ­ need võivad olla
kuni kahe sentimeetri pikkused. Õied muudab eriliseks lumivalge värvus
Tema tavaliselt kuni paarikümneõieline õisik on üpris hõre.
Valge tolmpea lehed on pikad ja tugevad, vihmaveerennitaoliselt nõgusad. Neil
on ka tugev terav tipp.
Vegetatiivse paljunemise jaoks on valgel tolmpeal mulla sees lühike, rõhtsalt
asetunud risoom.
Valget tolmpead leiab põhiliselt meie läänesaartel ja Virtsu ümbruse rannikul.
Kaunis kuldking(Cypripedium calceolus)
RIIK ­ Taimed
HÕIMKOND ­
Katteseemnetaimed
KLASS ­ Üheidulehelised
SELTS ­Asparilaadsed
SUGUKOND ­ Käpalised
PEREKOND ­ Kuldking
LIIK ­ Kaunis kuldking
Õis ehk king on umbes 4-6 cm pikk. Varrel kasvab
kuni kuus lehte, mis kujult meenutavad
maikellukest. Taimel on 1-3, tavaliselt 2 õit.
Kõrguseks on taimel ~ 20-50cm (harvem ka 80cm).
Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt
risoomiharudega. Maa sees on kuldkingal jäme
risoom, mis kasvab pikkamööda, teisest otsast
samal ajal kõdunedes. Ühe risoomi eluiga on u. 20-
25 a. Üks puhmik võib elada vähemalt 30 aastat
vanaks.
Levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia
parasvöötmes.
Eestis on teda hajusalt, sagedamini on teda siiski
lääne- ja põhjaosas.
Kasvab tavaliselt puisniituel, metsaservadel ja
hõredamates kuusesegametsades.
Taime ohustab nii korjamine lõikelilleks kui ka
väljakaevamine koduaeda toomiseks.
Looduslikest vaenlastest on ohtlikumad metssead,
kes kuldkinga risoome välja tuhnivad.
Aitäh!