Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

FENNEKREBANE (0)

1 Hindamata
Punktid

KOOL
FENNEKREBANE
Referaat õppeaines „Eesti keel“
Koostaja : Eesnimi Perekonnanimi
Tallinn 2011

Sisukord


Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Kehaehitus 4
Toitumine 4
Eluiga 5
Paljunemine 5
Kokkuvõte 6
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus


Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus , millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine , mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga , päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fenneki arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.

Kehaehitus


Fennekrebane on kõige väiksem rebane. Ta õlakõrgus on tavaliselt 18–22 cm, maksimaalselt kuni 31 cm[2]. Keha ja pea pikkus on kokku 24–41 cm, saba 18–31 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab 1 kilost ega ületa isastel 1,75 kg. Emased on kergemad.
Fenneki kõrvad on 15 cm pikkused või pikemadki ja palju suuremad kui pea. Kõrvad ning väga väike ja terav koon kiirgavad soojust, võimaldades palavuses toime tulla. Suured kõrvad aitavad ka saaklooma kaugelt üles leida. Tema kuulmine on väga terav.
Fenneki hambad on väga väikesed, sest fennekid ei küti suuri saakloomi. Saba on kohev, peaaegu keha pikku
Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane, kõhupool on valge. Fennek on rebastest kõige heledam. Fennekrebasel puuduvad teistele rebastele omased lõhnanäärmed. Sellepärast peetakse neid ka koduloomadena. Ka fennekite sõbralikkust seostatakse nende näärmete puudumisega.

Toitumine


Fennek peab jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid kahepaikseid, roomajaid (sisalikke ja madusid), linde ja nende mune ning väikeimetajaid, võimaluse korral ka kalu. Samuti sööb ta võimaluse korral marju ja puuvilju (datleid) ega põlga ära ka surnud looma jäänuseid. Hädakorral kaevab ta saaklooma liiva seest välja.
Fennek haarab saagi kaelahammustusega ning viib selle urgu ja alles siis hakkab sööma, sest tal on endal oht langeda suuremate kiskjate, näiteks kõrbeilvese saagiks. Võimaluse korral varuvad nad urgu toidutagavarasid.
Fennek joob vett, kui seda on saadaval, kuid suudab pikka aega läbi saada toidust saadava veega, sest teda nähakse tihti veekogudest kaugel. Temperatuuri reguleerimiseks on tal soojust kiirgavad kõrvad ja koon.
Vangistuses sööb fennek ka porgandeid, rohelisi ube ja õunu ning mune.

Eluiga


Eluiga on vangistuses 10–14 aastat. Fennekite eluiga looduses pole teada.

Paljunemine


Suguküpsuse saavutab fennek 1. eluaastal . Enne sünnitust kaevab emane sügava uru ja vooderdab selle karvade , sulgede ja taimekiududega. Poegade arv on 2-4. Tiinus kestab 50 päeva. Seejärel sünnivad väikesed fennekikutsikad, kes on pimedad ja ema hoole all turvalisse urgu. Kutsikakarv on lühike, pehme ja hästi hele, ainult õlgadel tumeda äärisega. 12 päeva peale sündimist hakkavad nende silmad avanema. Seejärel hakkavad nad mängima.

Kokkuvõte


Fennekite elust looduses on vähe teada. Nende eluviis on öine, kuigi neid nähakse ka päeval. Seda juhtub siiski harva, sest fennek on väga ettevaatlik ega talu pikaajalist otsest päikesekiirgust. Tavaliselt jääb fennek päeval oma laialt hargnenud maa-alusesse urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud esemetel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel.
Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel. See võimaldab vähendada energiakulu kehatemperatuuri hoidmisele. Mitmekesi koos on nad kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid , kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused.


Kasutatud kirjandus


1. Miksike. [ http://www.miksike.ee/docs/referaadid/fennek_siim.ht m] (02.04.2011)
2. Vikipeedia. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Fennek ] (02.04.2011)
8
Vasakule Paremale
FENNEKREBANE #1 FENNEKREBANE #2 FENNEKREBANE #3 FENNEKREBANE #4 FENNEKREBANE #5 FENNEKREBANE #6 FENNEKREBANE #7 FENNEKREBANE #8 FENNEKREBANE #9
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2012-09-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 10 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor sorsiine Õppematerjali autor
Referaat fennekrebasest

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

Fennek
8
doc

Fennek

Kõrvad: Tal on pikad radari- või taldrikutaolised kolmnurksed kõrvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Fenneki hiigelsuured kõrvad töötavad nagu radiaatorid. Nad annavad ära kuumust, hoides nõnda selle kõrberebase kehatemperatuuri normis. Ka kuuleb nende kõrvadega suurepäraselt väikeste loomade ja lindude liikumist, kui fennek õhtuhämaruses oma urust välja jahile suundub (Dr. John Feltwell, 1988 "Loomad ja nende elupaigad"). Keha: Fennek on kõige väiksem rebane ja ühtlasi pisim koerlane (Jinny Johnson, 1999 "Laste Loomaentsüklopeedia"). Keha ja pea pikkus on kokku 24­41 cm, saba 18­31 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab ühest kilogrammist ega ületa isaste puhul 1,75 kg. Emased on kergemad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane). Karv: Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane, kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Sabaots on tumepruunikas. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele

Bioloogia
Kõrberebane ja Aaloe
10
ppt

Kõrberebane ja Aaloe

Kõrbereban e Elupaigad ja Eluiga Kõrberebased elavad PõhjaAafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Kõrberebane on kasina kõrbeelu tüüpiline esindaja. Ta eelistab liivast mulda, mida on kerge kaevata. Eluiga on vangistuses 10­14 aastat. Eluiga looduses, pole teada. Kehaehitus Kõrberebase hambad on keha suuruse ja eriti koerlaste kohta väga väikesed, sest nad ei küti suuri saakloomi. Kõrvad on neil 15 cm pikkused või pikemadki. Saba on kohev, peaaegu keha pikkune ja sabaots on must. Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane , kõhupool on valge. Neil puuduvad teistele rebastele omased lõhnanäärmed. Sellepärast peetakse neid ka koduloomadena. Toitumine Nagu kõik rebased, peab kõrberebane jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid, kahepaikseid, rooma

Geograafia
Eesti imetajad
30
doc

Eesti imetajad

hiired, roomajad, konnad, teised mutid. Suur toidutarve ja kiire seedimine sunnib peaaegu koguaeg tegelema toidu otsimisega. Päevas tarbib toitu võrreldes oma kehakaaluga 100-180% mis teeb aastas -37kg. Päikese käes hukkub poole tunni jooksul. Mutt sigib kord aastas - jooksuaeg on tavaliselt aprillist maini (tiine 40 päeva). Pesakamber on 12-25cm läbimõõduga umb. 10-70 cm sügavusel. 2-7 poega. Vaenlased on rebane, kärplased, viud, kakud, metssiga.  KARIHIIRLASED (Sorex) - eristatakse vahehammaste järgi. Suurim on mets-karihiir, väikseim on väike- karihiir. Vahepealne on laane-karihiir. Vesimutt (Neumys fodiens) on karihiirte perekonnas suurim ning tal on ujumiseks kohanenud pikem karvakiil sabal ning tagajalgade tagaküljel. Vahehambaid on tal 4. Toituvad peamiselt putukatest ja nende vastsetest, selgrootutest. Kiire ainevahetusega ja suure toidutarbega. Kiirelt

Loodus
Puisniitude loomastik
47
doc

Puisniitude loomastik

flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike

Pärandkooslused



Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun