Rebane (1)

Audru Keskkool
REBANE
Uurimistöö
Koostas :
Juhendas :
Audru 2008
Sissejuhatus
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranžid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge . Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom . Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide . Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks.
Valisin oma uurimistööks rebase sest tahtsin ta kohta rohkem teada saada ja see sissejuhatus tundus huvitav.
Välimus
Suurus
Rebane on väikeste kutsikate suurune. Täiskasvanud isaslooma kehapikkus ( ninast kuini sabani) 82-170 cm sealhulgas saba 35-60 cm. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmises ja hüppamisel ja sojendab külma ilmaga ning on rebaste omavaheise kommunikatsiooni vahendiks. Taga käppde kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 cm, emastel 62-67 cm.
Värv
Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge . Käppade alaosa on tavaliseltmust ja sabaots on tavaliselt must või valge. Tavaliselt värvivariandid on ristrebane ja hõberebane. Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla teine must või valge vööt risti üle õlgade.Hõberebase karv kõigub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse hinnalist karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast võid näha harva , enamjaolt kasvatatakse farmides. Hõberebase karvrusnahk on väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.
Rebased on põhja pool tumedamad ja erksama värviga kui lõunapool. Silmad on täiskasvanud rebasel kollased . Silmad asetsevad vertikaalselt. Nina on tumepruun või must .
Koon
Rebase iseloomuliku tunnuse hulka kuulub pikk kitsas koon .
Rebasekutsikatel on sündides lühikesed koonud ja nad näevad täiesti koerakutsikate moodi välja.
Saba
Kohev saba on rebase iseloomulikum tunnus. Saba näeb eriti uhke välja talvel.
Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Joostes hoiab rebane oma saba horisontaalselt . Saba ots on must või valge.
Nagu enamikul koerlastel on rebasel saba nääre.see asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes . See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna mis on eriline peibutuslõhn.
Kehamass
Isarebane kaalub umbes5,9kg,emarebane5,2kg
Rebase väga kohev karv jätab mulje,nagu kaaluks ta rohkem.
Rebase üldkokuvõte
Rebane kuulub rebase perekonda. koerlaste sugukonda.
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab kõikjal Euroopas, kõikjal Aasias, ei leidu Indo-Hiinas.
Rebaseid on peaaegu 50 erinevat liiki,kellest tuntuim on hõberebane.
Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui saartel, kokku 8000 isendit. Arvukus kõigub olenevalt saak loomade ja teiste kiskjate arvukusest .
Inimesed on sajandite vältel rebast küttinud, tema pihta tulistanud ning talle püüniseid üles seadnud. Selle vaatamata on neid loomi siiani arvukalt. Nende edu saladuseks on võime kohaneda mistahes keskkonnatingimustega. Mõnikord laastab nende arvukust karm talv, ent nende hulk taastub kiiresti.
Rebane on tähtis karusloom.keda kasvatatakse farmides rohem kui teisi metsikuid karusloomi.
Sajandeid on inimene rebaseid nende kauni karusnaha tõttu küttinud.Inglismaal õpetasid jahimehed välja spetsiaalseid koeri,kuna rebasejaht oli üks kõrgklassi meelisharrastusi.Aja jooksul on rebasejahti hakatud hukka mõistma.
Rebane on üks sagedasemaid marutõve edasikandjaid.Kui marutõbine rebane koeraga kohtub ja teda hammustab ,võib haigus edasi kanduda ka inimesele
Rebastel on hea haistmine ja kuulmine.Erinevalt teistestkoerlastest näeb rebane pimedas hästi..
Eluiga
Eluea pikkus looduses tavaliselt 5 aastat vangistuses kuni 20 aastat.
Loomaaed
Tallinna loomaias on euroopapunarebase paar, kes saab järglasi. Pojad lastakse rebastel üles kasvatada ja lastakse augustis või septembris tallinnast mõnikümne kilomeetri kaugusele lahti.
Kultuur
Kultuuris räägitakse rebase kavalusest, mida ta kasutab lindude, kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid muinasjutud rebasest , kes oma kavalusega tugevate loomade üle võidutesb. Hiinas jutustatakse libarebasest nagu Eestis libahundist.
Eestis nimetatakse rebast reinuvaderiks, kanavargaks,
Iseloom
Toitumine
Rebane on kõige sööja, toit sõltub oludest . Tema põhitoidu moodustvad pisinärilised, jäneselised ,tigusid, vihmausse ja putukaid ning puuvilju, marju, rohtu ja pähkleid. Menüüse kuuluvad ka lindude munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel,kui muud totu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet.
Paljunemine
Rebane poegi kord aastas. Suurem osa aastas veedavad isas - ja emasloom eraldi, ühinedes vaid innaajaks ning 3-4 kuuks, mil nad poegade eest hoolitsevad.
Rebased sigivad talvel. Kuna eluiga vabaduses jääb lühikeseks, poegivad emased elujooksul vaid 2-3 korda, isased aga viljastavad sageli vaid ühe emase.
Eesti eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kunu kutsikad on abitud on ema koguaeg nende juures,toites neid piimaga ja hoides neid soojana ja puhtana. Isane varustab ema toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kastuavad rebased ainult siis, kui neil on pesakond.
Pesakonna suurus on keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50-150 g. Sündides on pojad tumepruunis udukarvastikus pojadsünnivad pimetatena kuid hakkavad nägema 9-14 päevaselt. Ning igemetest lõikuvad esimesed hambad. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesat väljas käima 4-6 nädalaselt . Sell ajal toob ema neile päris toitu,millel tihtilugu on veel elu sees. Nii õpivad pojad saaki murdma.
Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Tuleb ka ette et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Suguküpsus saabub 10 kuuselt.
Käitumine
Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimiseni elab ja kütib ta üksi. Mööda oma maa-ala ringi liikudesja toitu otsites märgistab rebane juba läbivaatatud kohad uriiniga, et mittehakkata sealt uuesti otsima. Täiskasvanud rebaseid saab ühe territooriumi olla rohkem rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade urge, mille teevakd suuremaks ja sisavad juurde uusi käike. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem väljapääse kui üks, umbes viis, et saaks kiiremini põgeneda kui vaja.
Peamiselt liiguvad rebased ringi öösel või videvikus . Jahti alustab õhtuhämarikus, vahel ka päeval. Rebane võib joosta kuni 48 km/h ja võib hüpata üle 2 meetsi kõrgusest takistusest. Rebane jääb ühele territooriumile eluksajaks.
Rebane on uudishimulik. Ebasobiva tuule korral võib rebane tulla inimesele lähedale ennem kui ta inimese ära tunneb ja minema jookseb.
PILDID
Reinuvader rebane.