Tugi- ja liikumiselundkond (1)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö öppetool
HT13
Mairit Mattis
TUGI- JA LIIKUMISELUNDKOND
Õppejõud: Eve Villemson
Mõdriku
2013
Anatoomia kõige üldisemas mõttes on organismide väliskuju ja siseehitust ning nende elundite asendit, kuju ja ehitust uurivate teadusharude kogum.
TUGI- JA LIIKUMISELUNDKOND
Tugi- ja liikumiselundkonna hulka kuulub luustik koos liigeste ja teiste liiduste, samuti sidemetega ning vöötlihastik koos kõõlustega.
Luustik on tugi-liikumiselundkonna passiivne, lihastik aktiivne osa. Luustikul on kaks põhifunktsiooni - mehhaaniline ja bioloogiline.

• Mehhaanilise funktsiooni ülesandeks on toestada, kaitsta, liikuda .
  
• Bioloogiline funktsioon on osaleda mineraalainete (peamiselt kaltsiumi ja fosfori) ainevahetuses.
  

Luustik on organismi tugisammas, millele kinnituvad lihased. Luustik kaitseb ka mitut õrna elundit (näiteks aju). Lihased võimaldavad kogu elundkonna ja selle osade liigutamist.
Luustiku ja lihaste osakaal kehakaalust on meestel umbes 55% ning naistel 45%. Lihaste mass on 30 - 45% kogu organismi massist.
LUUSTIK
Luustik ehk skelett moodustub omavahel ühenduses olevatest luudest. Inimese skeletis on 206 nimelist luud . Luid on pikki, lühikesi, lamedaid ja segatüüpi. Luustikul on mitu ülesannet:
toetamine – kanda ja toetada keha ning seda moodustavaid organeid;
kaitsmine – moodustada tugevaid katteid organitele. Näiteks aju ümbritsev kolju või siseorganeid ümbritsev rinnakorv ;
liikumine – luud vahendavad lihaste genereeritud jõudu, suunates selle liikumisse. Luudest kangisüsteemid võivad võimendada jõumomenti või suurendada liikumiskiirust;
mineraalide varumine – ainevahetus vajab luudes leiduvat kaltsiumit ja fosforit . Luud vahendavad neid mineraale pidevalt ainevahetusele, lootuses, et kaotatu saadakse mõne aja pärast toiduga tagasi. Mineraalide ainevahetuse häire põhjustab luude hõrenemist.Luud on organid ! See tähendab, et luud on nagu kopsud, süda või maks, mis koosnevad mitmest erinevast koest. Luude põhiosa moodustavad luurakud, kuid luudes leidub veel närvirakke, veresooni, liigesepindu katvat kõhrkude, kilejat sidekude jmt. Üheskoos kujundavad need koed luu kui terviku talitluse ja mõjutavad selle arengut ning kohanemist välistele teguritele, nagu näiteks kehaline koormus. Looteeas on kõik luud kõhrelised, saavutades oma lõpliku nn. luise olemuse umbes 20 eluaastaks.
INIMESE LUUSTIK
SKELETT
Skeleti tähtsamad osad on kolju, selgroog , rindkere, õlavööde koos ülajäsemetega ning vaagnavööde koos alajäsemetega.
KOLJU
Kolju, pealuu ehk kolp on selgroogsetel pea skelett, mis kaitseb ja toestab peaaju , meeleelundeid ning seede- ja hingamiselundite alguosa. Kolju luud on õmbluste ja kõhrliiduste varal üksteisega liikumatus ühenduses ning liikuvas ühenduses on ainult alalõualuu (liigestub oimuluudega), keeleluu ja kuulmeluukesed. Koljuluudele kinnituvad näolihased. Inimese kolju koosneb aju- ja näokoljust, milles on üldiselt 22 luud, kuid koos kuulmeluukeste ning keeleluuga kokku 29 luud.
SELGROOG
Selgroog koosneb 33–34 lülist ja moodustab keha keskse toese. Selgroog jaguneb viide tsooni. Ülemised kolm koosnevad omavahel liikuvalt seotud lülidest: seitse kaelalüli, kaksteist rinnalüli ja viis nimmelüli. Ristluus on viis lüli kokku kasvanud ning selgroo lõpetab “sabakont” ehk õndraluu, kus on samuti 4–5 liikumatult seotud lüli.
Rinnaosas moodustub rinnakorv 12 paari roietega, mis on selja poolt liigeste ja sidemete abil seostatud selgroolülidega ning eest liitunud rinnakuga. Vertikaalsete jõudude amortiseerimiseks ja kehale liikuvuse andmiseks on selgrool kaela ja nimme piirkonnas kaks kõverust ettepoole (lordoos) ning rindkere ja ristluu osas kõverused vastavalt tahapoole (küfoos). Külgsuunas puuduvad normaalsel selgrool kõverused.
ÜLAJÄSEMED
Ülajäsemed, kui inimese kõige olulisemad keskkonda mõjutavad manipulaatorid, kinnituvad ees rangluu ja taga abaluu kaudu rinnakorvile. Ülajäse moodustub õlavarreluust, küünarvarrest ning kodarluust, randmeluudest ja labakäe luudest.
ALAJÄSEMED
Keha raskust kandvad ning liikumisvõimet tagavad alajäseme luud on reieluu , sääre- ja pindluu, põlvekeder ning jalapöia luud. Keha raskus kantakse alajäsemetele vaagnaluude kaudu läbi puusaliigese. Kehamassist jääb kõige suurem osa jalapöia kanda. Pöid on liikumise seisukohalt ülioluline, sest siin “asub” oluline osa inimese hüppevõimest ning pöid on tähtis ka püstises asendis tasakaalu säilitamisel. Olulist rolli keha raskuse kandmisel ja liikumisvõimel kannavad jalavõlvi kõverused: pikivõlv ja ristivõlv. Jalavõlvide lamendumisel ( lampjalgsus ) muutuvad keha kandvate jõudude suunavektorid. Mõtteline telg, mis läbib kaela, selgroo, vaagna ja põlveliigesed, suunab pöiast alguse saava asendimuutuse tõttu koormused liigeste servadele, luues eeldused krooniliste liigesevalude tekkimiseks. Lisaks peavad kere ja jalgade lihased tegema rohkem tööd keha asendi säilitamiseks.
LUUDE EHITUS
Luude ehituses eristatakse välimist, tugevat plinkollusest kihti ja selle all kärgjat võrgustikulist käsnollust. Pool luukoe massist moodustavad luule tugevuse andvad mineraalained (domineerivad kaltsium , fosfor ja magneesium ). Veerand massist on luudele elastsust tagavad orgaanilised ained ja umbes viiendik on vesi. Vananedes muutub see vahekord mineraalainete osakaalu suurendavaks ning luud muutuvad hapramaks. Laste luudes on suhteliselt rohkem elastsust tagavaid orgaanilisi ühendeid, mistõttu on laste luud purunemiskindlamad. Küll aga kaasneb laste puhul luude deformatsiooni risk (O- ja X-jalgsus jmt.).
Tüüpiline pikk luu koosneb torujast keskosast ning kummaski otsas asuvast luu peast . Keskosasse jääv tühimik on täidetud luuüdiga. Esineb kahte liiki luuüdi: vähestes luudes leidub punast vereloomes osalevat luuüdi ning enamikus luudes leidub peamiselt rasvast koosnevat toitaineterikast kollast luuüdi. Vereloomevõimelist punast luuüdi leidub selgroolülide kehades, roietes, puusaluudes ja mõnedes ajukolju luudes.
Laste toruluude otste ja luu kehaosa vahel asub kõhreline kasvutsoon. Kasvutsooni laius on muutumatu, aga selle koosseisu lisandub pidevalt uusi kihte. Pikisuunas kasvades lisatakse kasvutsooni uusi kõhrelisi kihte ja samal ajal paigutatakse vanematesse luustumistsoonidesse mineraalaineid. Erinevas tempos kasvavad luud pikkuses umbes kahekümnenda eluaastani. Seejärel kasvutsoonid luustuvad ja keha pikkus fikseerub. Tugevad löögid võivad kahjustada laste luude kasvutsoone. Luude normaalseks luustumiseks vajab organism piisavas koguses kaltsiumit ja D-vitamiini.
Luud katab õhuke kahekihiline sidekoeline luuümbris. Luuümbrise väline kiht ankurdab kõõluseid ja sidemeid luuga. Sisemine kiht toodab luuainest, kasvatades nii luude läbimõõtu (paksust). Vajavad ju pikemaks kasvavad luud juurde tugevust. Luude kasv paksuses lõpeb samal ajal koos luude kasvuga pikkuses. Kuigi luude kasv seiskub täiskasvanueas, toimub elu lõpuni luumaterjali asendumine . Luuloomega tegelevad luu raku, millest osa lõhustab (osteoklastid) luustruktuure ja teised loovad (osteoplastid) uusi asemele. Luu uuenemise või hõrenemise tasakaal varieerub koos vanuse ja tervisliku seisundiga. Luuümbrises leiduvad arvukad närvikiud ja veresooned seostavad luu ainevahetuse ülejäänud organismi omaga. Osa veresoontest ja närvikiududest tungib läbi avauste luukoe sügavatesse kihtidesse kuni luuüdini.
LUUDEVAHELISED ÜHENDUSED
Kõik luudevahelised ühendused ei ole liigesed , sest luudevaheline liikuvus võib mõnikord olla vähene või peaaegu puududa . Seepärast on täiskasvanud ristluulülid kokku kasvanud ristluuks ning selles ei ole võimalik eristada lülide piire (luuliidus ehk sünostoos). Mõnikord jääb ühenduskoht nähtavaks, kuid liigesepindade kuju ja tugevad kollageenkiud pidurdavad kõiki liigutusi. Selle näiteks on täiskasvanud inimese koljuluude vahelised õmblused ehk sutura (sideliidus). Kahe luu vahel võib olla ka kõhreosa, mis lubab vähest liikuvust (kõhrliidus). Häbemeliidus, sümfüüs – kumbagi häbemeluu hüaliinkõhrega kaetud pindade ühendus. Tavaliselt üsna jäik, kuid muutub raseduse ajal märgatavalt lõdvemaks.
Luudevaheline liikuv ühendus on liiges (articulatio). Liikumist võimaldavad kahte või enamat luud ühendavad liigesed. Liiges moodustub kõhrega kaetud liigesepindadest, liigest ümbritsevast tihedast sidekoelisest liigesekapslist ja selle sisse jäävast ruumist ehk liigeseõõnest. Viimane on täidetud liigesepindu “õlitava” ja neid toitainetega varustava liigesevedelikuga. Liigesepinnad sobivad omavahel kokku, võimaldades teha kindla ulatuse ja telgedega liigutusi.
Liigeste piiratud liikumine on sihipärase arengu tulemus, mitte looduslik puudus. Tänu taolistele mehaanilistele piirangutele fikseeritakse inimese liigutused ilma lisaenergiat kasutamata. Liigutusulatuse piiramine lihastega on nii energiakulukas kui ka ebastabiilne.
Kõige suurema liikuvusega keraliigesel on kolm telge. Näiteks saavad õla- ja puusaliiges liikuda kõikides suundades ning lisaks pöörduda ehk roteeruda ümber oma pikitelje . Plokkliiges, näiteks küünarliiges või põlveliiges, saab liikuda vaid ümber ühe telje. Silinderliiges, näiteks kaks ülemist kaelalüli, võimaldab liikumist ümber oma telje, näiteks pea pööramisel.

Inimese skelett

Inimese skeleti eripärad võrreldes muude imetajatega tulenevad eelkõige tema püstisest kõnnakust.
Inimese skelett koosneb 29 koljuluust, 33 selgroolülist (7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulülist ( kokkukasvanud ), 4 õndralüli), 20 roidest, 4 ebaroidest, kahest abaluust, kahest rangluust, neljast vaagnaluust (kokkukasvanud), (ühe jala kohta) 32 jala- ja (ühe käe kohta) 31 käeluustja seesamluudest, mille arv on eri inimestel erinev. Seesamluid arvestamata on inimesel kokku 206 luud.
LIHASTIK
Õpetus lihastest on müoloogia. Lihaskoe põhiliseks omaduseks on lihasekiu kontraktsioonivõime. Lihaste süsteemis käsitletakse skeletilihaseid, mis luudele kinnitudes panevad need liikuma, ja nahalihaseid, mille põhiülesandeks on pea piirkonna avauste kuju ja asendi reguleerimine. Inimese kehas on moodustavad lihased umbes 2/5 kogu keha kaalust ning sõltuvad elueast, soost ja kehalisest treenitusest. Iga lihas kujutab endast elundit, millel on lihaseline osa ja otstes kõõluselised osad.
LIHASTE EHITUS
Lihas ( musculus ) kujutab endast vöötlihaskiudude kimpudest koosnevat elundit, mille kimbud on omavahel ühendatud koheva, närve ja veresooni sisaldava sidekoe abil.
Iga lihaskiud on ümbritsetud õhukese sidekoelise kestaga – endomüüsiumiga. Lihaskiud koonduvad kimpudeks, mis on omakorda varustatud sidekoelise ümbrisega – perimüüsiumiga. Kogu lihast ümbritseb sidekoeline kest – epimüüsium. Liites lihaskiudude kimbud kokku, annab epimüüsium lihasele kuju.
Iga lihas algab ja lõpeb kõõlusega (tendo). Lihas kinnitub luudele, kõhredele ja liigesekihnudele kõõluse abil. Kõõlus on tõmbekindel, koosnedes paralleelselt kulgevatest kollageensetest sidekoe kiududest .
Kujult jagunevad lihased pikkadeks, lühikesteks ja laiadeks.
Pikad lihased esinevad enamasti jäsemetel. Nende lihaste keskmist, paksenenud osa nimetatakse lihasekõhuks, jämedamat algusosa peaks ja peenemat vastasosa sabaks. Mõnedel lihastel on kaks pead (kakspealihas), mõnedel kolm pead (kolmpealihas). Lihaseid, mille kõht jaguneb vahekõõluse abil kaheks osaks, nimetatakse kakskõhtlihasteks. Mõnedel lihastel on lihaskiudude kulg katkestatud kõõlusviirgudega (kõhusirglihas). Kui lihaskiud kinnituvad kõõlusele mõlemalt poolt teravnurga all, on tegemist kahelisulgja lihasega. Kui kiud kinnituvad kõõlusele ainult ühelt poolt põiki, siis on see ühelisulgjas lihas. Üle ühe liigese kulgevaid lihaseid nimetatakse ainuliigeselisteks, üle kahe liigese kulgevaid kaheliigeselisteks. Kui lihas ületab rohkem kui kaks liigest, siis nimetatakse teda mitmeliigeliseks lihaseks. Lühikesed lihased asetsevad peamiselt kerel, lülisambalülide ja roiete vahel. Laiad lihased ühendavad ülajäset kerega või paiknevad kehaõõnte seintes. Need on plaatjad moodustised, mis tavaliselt lähevad üle laiadeks õhukesteks kõõlusteks – kilekõõlusteks ehk aponeuroosideks.
Lihase algusosa püsib kokkutõmbumisel paigal või on väga vähese liikuvusega. Lihase liikuvamat vastasotsa nimetatakse kinnituskohaks. Algus- ja kinnituskoht võivad vastavalt funktsioonile vahetuda.
LIHASTE TALITLUS
Lihaste kontraktsioonivõime sõltub eelkõige sellest, kui palju motoorseid üksusi on talitlemas. Nõrkade kokkutõmmete ajal aktiveeruvad vaid väikesed üksused, milles igaühes on vaid mõnikümmend lihaskiudu. Lihasjõudu mõjutavad ka liigutuse kiirus, lihaskiudude pikkus ning kiudude omadused.
Lihaskiud on kas aeglased või kiired, lisaks sellel on ka alatüüpe. Lihastes leidub tavaliselt eri tüüpi lihaskiude. Punased lihased on aeglased kuid vastupidavad, sest neis on peamiselt aeglased lihaskiud (näiteks selgroosirgestaja). Neis lihaskiududes on palju mitokondreid ja müoglobiini, millesse akumuleerunud hapnikku kasutab lihas ilmselt pikaajaliseks kontraktsiooniks. Need lihaskiud toodavad energiat aeroobselt, oksüdeerides hapniku abil toitaineid.
Valgetes lihastes on vastavalt palju kiireid kiude. Nad on ka kiired reageerijad, samuti kiired väsijad. Nad toodavad ATP-d eelkõige aeroobse glükolüüsi kaudu. Energiat tarbimiseks saadakse vähem kui punastest lihaskiududest. Tüüpilised valged lihaskiud on näiteks silmaliigutajalihased. Silmamuna liigutused on väga täpsed ja kiired.
Lihase kontraktsiooniulatus sõltub lihase pikkusest, ent kontraktsioonijõud selle paksusest. Lihas on seda tugevam, mida rohkem lihaskiude on kõrvuti ja mida paksemad nad on.
Lihased kinnituvad luudele enamasti liigeste läheduses. Seega on lihastel lühikesed kangiõlad, ent nende poolt tõstetud koormusel on need pikad. Ka väike lihase kontraktsioon põhjustab ulatusliku ja kiire liigutuse, kuid lihas peab sel juhul olema tugev. „Mille teepikkus võidab, selle jõus kaotab”. On välja arvutatud, et täiskasvanud mehe lihased võiksid teoorias arendada 20 tonnile vastava kontraktsioonijõu. Lihased paiknevad enamasti teineteisele vastupidiselt toimivate paaridena . Liigutuse ajal üks lihastest lõtvub ja teine tõmbub samal ajal kokku.
Lihaste treenimine mõjutab organismi:

• lihaskiudude läbimõõt suureneb-parandab vereringet, südame minutimaht suureneb, lihastes veresooned vajadusel laienevad, treenitud inimesel tulevad punased verelibled depoodest välja ja transpordib hapnikku.
  
• suureneb kopsumaht
  
• paraneb koerakkude võime vastu võtta hapnikku (mitokondrite arv suureneb)
  
• luud muutuvad tugevamaks
  
• lihased muutuvad tugevamaks
  
• paraneb koordinatsioon
  
• suureneb painduvus ja liikuvus on hea
  

LIHASTE SÜSTEEM
Lihaste jaotus lähtub eelkõige nende asendist. Vastavalt luustiku jaotusele rühmitatakse keha lihased üldiselt pea-, kere- ja jäsemete lihased.
Pealihased on mälumis- ja miimilised lihased. Mälumislihased liigutavad alalõuga, mistõttu saame toitu peenestada . Näo miimiliste lihaste abil väljendame emotsioone – rõõmu, hirmu, viha jne.
Kere lihastiku moodustavad kaela-, rinna- ja kõhulihased.
Kehaosade lihaseid kirjeldatakse kihtide kaupa süvemalt pindmisele.
Kõige pikemaks lihaseks on rätsepalihas, kõige suuremaks lihaseks tuharalihas ning mõõtmetelt kõige väiksemad lihased on silmamuna liigutavad lihased.