immuunmehhanismide uurimine infektsioonide korral immuunmehhanismide uurimine mitte- infektsioossete haiguste jt. immunoloogiliste seisundite korral (allergia / atoopia; autoimmuunsus ja autoimmuunhaigused; kasvajad; transplantatsioon) Immunoloogia rakendamine teistes teadusharudes: baasimmunoloogia (immunokeemia) meditsiiniline immunoloogia (immunogeneetika) kliiniline immunoloogia (immunoteraapia, transplantatsiooni immunoloogia, immunodermatoloogia, allergoloogia, autoimmunoloogia jne) immunoloogilised meetodid - tundlikud ja spetsiifilised abivahendid teistes biomeditsiini ja kliinilise meditsiini valdkondades (põhinevad antigeen-antikeha reaktsioonidel in vitro; harvem in vivo) geneetika füsioloogia molekulaarne bioloogia evolutsiooniõpetus Kaasaegse immunoloogia arengusuunad:
Põrna kude on pehme ja vererikas- punane üdi (pulp): erütrotsüüdid (RBC), vere filtratsioon, valge üdi (pulp): lümfotsüüdid, spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon ja diferentsioon ning antikehade süntees. Lümfisõlmed: Püüavad antigeene kudedest, vastavalt koele tuleneb ka nende nimetus. Aferentsoone kaudu saabub ag ja eferentsoone kaudu lahkuvad lümfivedelik, antikehad ja rakud. Lümfi funktsioon: Lümfisõlmede filtreerimine (bakterite, viiruste ja vähirakkude transport). Liigse vedeliku transport kudedest verre. Toitainete, eriti lipiidide transport. Lümfiringe ja vereringe võrdlus: Lümfiringes voolab lümf, vereringes veri. Lümfiringe on ühesuunaline (kudedest südame poole), vereringe kahesuunaline. Lümfikapillaarid on läbilaskvamad kui verekapillaarid. 5. Kirjelda vereloome arengut ning joonista vastav skeem. Nimeta
palju DSCAM valku Down sündroomiga imetajatel. Drosophilal erinevad valgu variandid – tunnevad ära eri patogeene. PPR- molekulaarset mustrit ära tundvad TLRs- Tol like retseptors PAMPs- patogeeniga seotud molekulaarsed mustrid NLRs- bakterite äratundmiseks mitte rakkudde pinnal vaid sees Evolutsioon Varasemad – ei kaasne mälu, iga kord samaga kokku puutudes sama vastus sama tugev. Kuni kõhrkaladeni. Omandatud ehk adaptiivne alates kõhrakaladest hakkab tekkima, antikehad, T ja B lümfotsüüdid. Komplement – Ehhinodermidest, seotud ka kaasasündinud immunoloogiaga, kaasasündinud retseptorid võivad midagi väga spetsiifiliselt ära tunda, enne kui patogeeni ei hävita ei juhtu midagi, et märklaudua hävitada võib kasutada ka komplemendi süsteemi, ilma T lümfotsüütide ja antikehadeta. Immuungeneetika osas ennetavast immuunsussüsteemist. Immunoloogilise kaitse põhimehhanismid: Geneetiline polümorfism, 1
lümfotsüütide aktiivseks muutumise. Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu. ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B- lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega. IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike. HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust.
IMMUUNPATOLOOGIA KÜSIMUSED (vastata Ü. Parm. Lühiülevaade üldpatoloogilistest protsessidest lk.39-46 põhjal) 1. Millal tekib immunoloogiline reaktsioon? – Kui organism satub antigeen, mille vastu on vaja reageerida. (Kas siis võõras haigustekitaja või kehaomane degenereerunud rakk). 2. Tooge üks näide organismile kasuliku immuunreaktsiooni kohta. – Haiguse puhul, näiteks immuunreaktsioon nohu vastu. 3. Tooge 3 näidet organismile kahjuliku või mitteadekvaatse immuunreaktsiooni kohta. - ülitundlikkus, immuundefitsiit, autoimmuunsus. 4. Defineeri ülitundlikkus/immuundefitsiitsus/autoimmuunsus. - Ülitundlikkus – e
Samas pole see küllalt tõhus. Kaasasünd.kaitsemeh. teatakse kõigil loomadel: N: nahk, limaskest, ka rakulised ja humoraalsed kaitsesüsteemid. Selgrootute loomade kaasasündinud immuunsus hõlmab nii rakulisi kui ka humoraalseid kaitsereaktsioone (interferoon, antiseptilised molekulid). Fagotsütoos esineb kõikidel organismidel Käsnadel on olemas võõra eristamise meh-id liigi tasemel. Kõrgemal tasemel eristatakse võõrast juba isendi tasemel. Kõigil selgroogsetel on T-ja B-rakud ning antikehad (alamatel liikidel vähem klasse). Omandatud ehk adaptiivne ehk spetsiifiline immuunsus on tõhusam kui kaasasündinud immuunsus. Selle tagavad imetajatel ja lindudel B- ja T- lümfotsüüdid, mis sünteesivad kõrge afiinsusega retseptoreid, mis tunnevad ära miljonit erinevat ligandit, enamasti peptiide. B- ja T-lümfotsüütidel on võtmeroll omandatud immuunsuses. Omandatud immuunsus vajab toimeks erilisis rakke ja organeid
11. Kus esineb rõngasreplikatsioon? Bakteriofaagides ja plasmiidides. Eriti tähtis on see replikatsioonimehhanism autonoomselt paljunevates plasmiidides. 12. Kuidas kontrollitakse bakterirakus geeniekspressiooni? Replikatsiooni tasemel (vananemine, generatsiooniaeg, molekulaarne kell) Transkriptsiooni tasemel – bakterites peamine kontrollmehhanism, kõige tähtsam on operon Ensüümide aktiivsuse kaudu 13. Millistesse gruppidesse jagatakse bakteri geenid nende ekspressiooni regulatsiooni alusel? KONSTITUTIIVSED GEENID – need on kogu aeg ekspresseeritud, vastutavad ribosoomide sünteesi, replikatsiooni, transkriptsiooni ja tsentraalse metabolismi eest INDUTSEERITAVAD GEENID – aktiveeruvad substraadi ilmumisel keskkonda (lac operon); ehk aktiveeritakse siis, kui vaja läheb REPRESSEERITAVAD GEENID – inaktiveeruvad liigse produkti hulga
katsete tulemused jäid mõistatuslikeks, sest ainult üksikutel juhtudel täheldati vereülekande tervendavat toimet. Paljudele haigetele lõppes see surmaga. Uurimuste tulemusena selgus, et eduka vereülekande tegemiseks peavad patsiendi ja doonori vered omavahel sobima, st patsiendil ja doonoril peavad olema võimalikult sarnased veregrupid. Veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad spetsiaalsed ained – antigeenid ja antikehad. Veregruppide antigeenid on punalibledel, antikehad aga vereplasmas. Käesolevaks ajaks on teada rohkem kui 17 erinevat veregrupisüsteemi, mille igas süsteemis on palju erinevaid antigeene. (Veregrupid. Tartu Ülikooli Kliinikum) 1. 1. AB0-süsteem Vereülekande seisukohalt kõige tähtsam on AB0-süsteem. AB0-süsteemi antigeene on kaks – A ja B. Veregrupp AB0-süsteemis sõltub sellest, milline antigeen on punalibledel. On neli võimalust: punalibledel on antigeen A, siis on veregrupp A
L1 element kromosoomis,tehakse RNA, endonukleaas seondub polyA sabaga. PolyA seondub sihtmärk DNA ja RNA pealt sünteesitakse uus DNA lõik, mis seotakse sihtmärk DNA ga DNA-ainult transposoonide ja retrotransposoonide põhimõtteline erinevus. Transposaaside olemus ja funktsioon. Transposaasid katalüüsivad transposooni lisamist sihtmärk DNA-sse Konservatiivse saitspetsiifilise rekombinatsiooni erinevus transposoonidest. Nõuab erinevalt transposoonidest spetsiifilist DNA järjestust nii doonor kui ka retsipent DNA osas ning ta ei jäta auke DNA ahelasse RNA ja transkriptsioon. RNA keemiline struktuur- riboos, fosfaatrühm, lämmastikalused (G,C,A,U) DNA matriitsi alusel toimuv RNA süntees e. DNA transkriptsioon. Üheahelalise RNA süntees, mis on komplemntaarne ühega kahest DNA ahelast ja kasutab seda DNA ahelat matriitsina sünteesil. Transkriptsiooni initsiatsioon: kormatiini struktuuri avamine ehk kromatiini remodelleeriv kompleks ja topoisomeraas
hüpofüüsi eessagara tegevust. Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone
hüpofüüsi eessagara tegevust. Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone
madude mürkide organismi sattumisel. Bioloogilise emolüüsi võimalikuks põhjuseks on ka vale veregrupi ülekanne või reesuskonflikt (olukord, kus ema ja loote veri on erineva reesusfaktoriga) Geeniline emolüüs emolüüs tekib ...mis lahustavad punaliblede membraani, nendeks aineteks on tav. Orgaanilised lahustid, mis lahustavad membraani koostises olevaid lipiide. (nt. on lahustiks eeter, piiritus, bensiin, atsetoon, petroolium) 4. Vere reaktsioon (pH) ja selle püsivuse hoidmise võimalused. pH nihked - alkaloos ja atsidoos. Vere reaktsioon- palju on happelisi ja aluselisi ühendeid, happelised happelise suunas, aluselised leeliselise suunas. Veri on nõrgalt aluseline reaktsioon, 7ph, venoosne veri happeline, 7,35 ph. Verel on olemas kindlad mehhanismid mis ei lase verd muutuda liiga happelisemaks. Seisundit, kus organismi pH on muutunud liialt aluseliseks nim alkaloosiks (sõnast alcalis - alus)
arengus vastavad kärbsed muutuvad isaslembelisteks. Ilmselt on suguline orientatsioon ka teisel organismidel, k.a inimestel, geneetiliselt kontrollitud. 14. Viljatusgeenid. Fru. Drosophila autonoomne geen, mille produktiga suunatakse transkriptide protsessingut. See geen määrab isaste kärbeste sugulist käitumist. 15. Hermafrodiitsus. Kahesoolisus, liitsugulisus ehk mõlemasugulisus. 16. Sümmeetriatelgi määravad geenid. Selgmine-kõhtmine telg. Keha esiosa-tagaosatelg. 17. Keha esi-tagaosa määravad geenid. Emaefektigeenid (bicoid, nanos) -> gap-geenid -> pair-rule-geenid -> segment-polarity-geenid -> homeootilised geenid. 18. Homeootilised geenid. Kui selektorgeenid avalduvad embrüo esiosa-tagaosa spetsiifilises piirkonnas. Vallandavad nende poolt kontrollitud geenide kaskaadse avaldumise ja sellega erinevate kehasegmentide arengu. 19
Vere üldhulk · hobune 9-10% annavad lisaks valkudele temperatuur· pindaktiivsed ained ning neid tekib pidevalt juurde · erütrotsüütide pinnal paiknevad · veis 7-8% · siga 4-5% vormelemendid, esmajoones · alkohol, eeter, kloroform, luuüdis, põrnas ja ka antigeenid (aglutinogeenid) A ja B Vere üldhulk - 5-10% punalibled atsetoon jt. lahustid· mehhaanilised lümfisõlmedes. · Vastavalt sellele eristatakse A, B, kehamassist. Erinevused tulenevad · Vere viskoossus sõltub vigastused· vale veregrupi vere 22. Leukotsütoos, leukopeenia ja AB ja 0-grupi verd · A-grupi
Primaarsed lümfoidorganid – tüümus ja luuüdi Sekundaarsed lümfoidorganid – perifeersed lümfoidorganid, lümfisõlmed, põrn, lümfoidorganid, mis asuvad seedekulgla, hingamisteede ja naha lähedal. Dendriitrakud viivad antigeeni nakkuskohast perifeersetesse lümfoidorganitesse, kus aktiveeritakse B ja T rakud. Perifeersetes lümfoidorganites on 3 arengustaadiumis lümfotsüüdid: naiivsed rakud, efektorrakud, mälurakud. Omandatud immuunsus jaguneb 2: * humoraalne – antikehad. Antikehad märgistavad võõrpatogeeni ära. Tunneb ära epitoobi. IgG isotüübid on A, G, E, D, M. Tsütokiinid mõjutavad, milline neist tekib. Esmalt on B rakul (naiivsel) ekspresseerib nii IgM kui IgD. Toimub isotüübi vahetus – muutub IgE, IgA või IgG. IgG – veres IgA – limaskestades, sooled, hingamisteed IgM – aktiveerib komplemendi. Hävitab patogeene, kui pole piisavalt IgG. Nt. kui antigeen satub limaskesta – IgA, kui satub siiski läbi limaskesta – IgG.
Platsentabarjäär on moodustunud trofoplastirakkude poolt, mida võib funktsionaalsuse poolest jagada kolmeks kihiks – 1) lootepoolne kiht omab klassikalist HLA-I/II klaasi molekule. 2) vahepealne kiht on HLA negatiivne ja 3) väliskiht,mis pole intaktne ning seal ekspresseeritakse mitteklassikalist HLA-I. Lokaalselt toimub eelkõige HLA ekspressiooni alusel platsentabarjäär. Moduleerib lokaalselt ema immuunsüsteemirakkude vastust. HLA geenid ja HLA aheldatud geenid mõjutavad gameetide arengut, embrüo lõikamisi, blastotsüsti ja trofoblasti moodustumist, implantatsiooni, loote arengut ja ellujäämist. HLA klass I antigeenid ekspresseeruvad invasiivsel trofoblastil ja on olulised ema-loote piiril. HLA-G on oluline loote kaitsmisel ema natural-killer rakkude eest, mida on palju trofoblasti tungivates rakkudes. HLA-E aitavad lootel vältida ema immuunsüsteemi
seal on globuliine sama palju. Ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, AH, ensüümid, bilirubiin, urobiliin, ravimid). Albumiinide hulk veres väheneb, kui on põletik, maksa- ja neerukahjustused. Globuliinid – 46% - * α-globuliinid transpordivad glükoosi, bilirubiini, B12-vitamiini, kortisooli, türoksiini, vaseioone, hüübimisfaktoreid. * β-globuliinid transpordivad lipiide,polüsahhariide, rauda (transferriin), hüübimisfaktoreid * γ- globuliinide hulka kuuluvad antikehad. Põletike korral nende hulk veres tõuseb. Üldiselt vastsündinud loomade vereplasmas nad puuduvad või esineb neid ülivähe. Neid kompenseeritakse ternespiima suure γ-globuliinisisaldusega. Antikehade põhiklassid IgG, IgE, IgA, IgM, IgD Fibrinogeen – 4% - trombiini toimel tekib fibrinogeenist fibriin verehüübes. 2.6.3. Vereplasma ja vereseerumi saamine. Veri jäetakse toatemperatuurile ilma lisanditeta katseklaasi seisma. Hüübimisfaktorid ja
Palju seksuaalpartnereid, perekonnaanamneesis emakakaelavähk, immuunsupressioon, suitsetamine on peamised infektsiooni ja vähi tekkimise riskifaktorid. Ülemaailmselt, sesoonsuseta. Replikatsioon. Genoom on tsirkulaarne, umbes 8000 aluspaari. Kodeerib 7-8 varajast geeni (E1…E8), 2 hilist / struktuurgeeni L1 ja L2. Regulaatorregioonis transkriptsiooni kontrolljärjestus, varaste valkude ühine N-terminaalne järjestus, replikatsiooni alguspunkt. Kõik geenid ühel ahelal – plussahelal. Replikatsiooni kontrollib peremeesraku transkriptsioonimasinavärk; toimub tuumas. Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad
kasvamine ja diferentseerumine). Retseptorid. Jaotus asukoha järgi: raku pinna retseptorid ja tsütoplasmaatilised retseptorid. Ligand on aine, mis spetsiifiliselt seondub retseptoriga. Retseptoreid iseloomustab: ligandi spetsiifilisus, ligandiga aktiveeritavus, signaali edasiandmine, suur heterogeensus tagab rakulise vastuse väga mitmesugustes tingimustes ja mitmesuguse vastuse. Proliferatsiooni reguleerivad geenid ja kasvufaktorid. 14. Ioonide tasakaalu regulatsioon, happe-alus tasakaal. Happe alustasakaal. Vesinikioonide aktiivsus kehavedelikes koos seda reguleerivate mehhanismide seisundi ja nende funktsionaalse reserviga. Organismis on reg.mehhanismid (keemilised, füsioloogilised) ,mille ülesandeks on säilitada H-ioonide kontsetnratsiooni teatud kindalal tasemel: intratsellulaarne pH 6.9...7.0; ekstratsellulaarne pH 7.3...7.4. Kliinilises praktikas määratav rakuväline pH
Eesel ja hobune = muul (tema on viljatu, hübriid) Geograafiline isolatsioon Erinevate populatsioonide ja liikide levilad on üksteisest eraldatud veekogude, mägede, asulate või kauguse tõttu. Liigitekke peamisteks teguriteks on : mutatsioonid, geenisiire, geenitriiv, looduslik valik Millistel tingimustel kujuneb uus liik? Geenifond peab võimaldama kohastumist uute elutingimustega. Selleks peavad olema lähteliigist päritud geenid koos isolatsiooniperioodil muteerunud geenidega andma piisavalt materjali looduslikuks valikuks. Edukamaks osutunud isendid annavad rohkem järglasi. Muutub kogu rühma geneetiline struktuur ning toimub kohastumine uute elutingimustega. Uute liikide püsimajäämine sõltub: kohastumisest uute tingimustega, arvukuse tõusust, levila laienemisest, ristumisbarjääri tekkest, ruumilisest eraldamisest. EVOLUTSIOON
ka lihtsad molekulid. Viimaste hulgas võib olla mitmesuguseid mittelooduslikke ühendeid, mida inimene on valmistanud ja mis on tema organismile võõrad. Neid ühendeid kutsutakse ksenobiootikuteks. Pärast äratundmist käivitab organism rea kaitsemehhanisme. Osa on neist (kaasasündinud, loomulikud) on juba enne kontakti töös, omandatud immuunreaktsioonid aga käivituvad või tugevnevad alles pärast kontakti taetud aja .jooksul. Antikehad astuvad nüüd kontakti oma (antikeha tekitanud) antigeeniga. Tekib kompleks antigeen-antikeha, see kataboliseerub ehk piltlikult väljendades lammutatakse ning antigeen kaotab oma patogeense ehk haigusliku mõju. Spetsiifilised antikehad seovad mikroobe ning ei lase mikroobil oma retseptoriga kontakti astuda ja haigusnähte esile kutsuda. Selline on spetsiifilise kaitsevõime mehhanism organismis.
(glükogenolüüs**). *Lipolüüsil mobiliseeritakse rasvadesse talletatud energia, kuid selle käigus glükoosi ei teki. ** Viimastes tekkiv glükoos kasutatakse kohapeal lihasrakkude kontraktsiooniks. Stress ·Stressi peetakse mõnikord igapäevaseks kaasaegseks haiguseks, kuid stress on olnud läbi aegade inimese ellujäämise põhiliseks vastureaktsiooniks keskonnale. ·Eelajaloolistel aegadel aitas "võitle või põgene" reaktsioon ellu jääda ohtlikes situatsioonides. ·Stressi esilekutsuvaid ärriteid nimetatakse stressoriteks. Nende hulka kuulub kõik, mis kutsub esile tugevaid füüsilisi või psüühilisi pingutusi, sealhulgas raske kehaline töö, külm ja kuum, inspiratoorne hapnikuvaegus, hüpoglükeemia, haigused, operatsioonid, vigastused, müra, ehmatus, hirm, valujaviha. ·Stressorite kauakestev või sagedane mõju kutsub esile adaptatsiooni sündroomi koos neerupealiste koore hüpertroofiaga.
antibakteriaalsete preparaatide suhtes. • MALDI-TOF ("Matrix Assisted Laser Desorption/Ionization") ehk proteiini profiili määramine mass- spektromeetria abil. Identifitseerib kuni 96 proovi 30 minuti jooksul. 3. Seroloogiline uurimine. Eesmärk: spetsiifiliste antikehade esinemise või nende tiitri tõusu abil haigustekitaja olemasolu määramine organismis. Vereseerumis määratakse antikehade sisaldus: aglutinatsioonireaktsiooniga, kusjuures antigeen võib olla kinnistatud mõnele suuremale rakulisele kandjale, nagu erütrotsüüdid hemaglutinatsioonireaktsioonis (HA, HAPR); komplemendi sidumise reaktsiooniga (KSR); immunoensümaatilisel teel (EIA); Western-Bloti meetodil jne. 3 4. Bioloogiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi kindlakstegemine või tema omaduste uurimine katseloo- made organismis. Katselooma abil on võimalik uurida mikroobi haigustekitavust. 5
Nukleiinhapped DNA info kandja, säilitaja ja vahendaja; (bakterites, seentes, algloomades, viirustes). DNA jaguneb: § kromosomaalne DNA obligatoorne; § ekstrakromosomaalne DNA pole obligatoorne. RNA info kandja ja säilitaja mõnes viiruses ja bakteriofaagis (onkogeensed viirused, HIV), universaalne info vahendaja (mRNA). Baketerite genoom § DNA kompaktne kogum - nukleoid § Üks kromosoom § Tsirkulaarne kaheahelaline helikaalne DNA § Kahesuunaline § Binaarne pooldumine § Geenid paiknevad üksteise lähedal § Funktsionaalselt seotud geenid grupeeritud operoni Kromosomaalne DNA Nimetatakse ka bakteri kromosoomiks. E. coli, genoom 4700 kbp pikk (umbes 1400 µm), mass on 4.4×10-15 g., sisaldab 3...6 × 106 nukleotiidipaari (bp) ühe geeni "pikkus" on umbes 1000 nukleotiidi-paari. Bakterite genoomne DNA haploidne, tsirkulaarne, kaheahelaine, singulaarne. Genoom - kodeerib mitu tuhat polüpeptiidi (~360 aminohapet). Ekstrakoromosomaalne DNA - plasmiid § Diskreetsed,
29. Kaasas immuunsuse barjäärid-Anatoomiline barjäär: nahk ,limaskestad. Füsioloogiline barjäär;temperatuur, pH (madal),keemilised mediaatorid . Rakkudega seotud barjäär. Põletikuline barjäär-koe kahjustus ja infektsioon. 30. Immuniseerimine, vaktsineerimine-Teatud infektsiooni vastu resistentseks muutmine.Põhineb immuunrakkude mälu-funktsioonil.Lümfotsüüdid tunnevad ära võõra antigeeni, toodavad antikehi.Korduvad nakatumisel on antikehad organismis juba olemas: Passiivne-Emalt lootele antikehade üle kandumine- Antikehade ülekanne ravi oststarbel (Botulism, teetanus) .Aktiivne- Pärast haigestumist (puukentsefaliit),vaktsineerimine. Kasutatakse nõrgestatud organisme, surmatud organisme 31. Kirjeldage ülitundlikkuse reaktsioone. - I tüüp – väga tavaline. Kiire reaktsioon. II tüüp – harv .Tsütotoksiline või antikehast sõltuv reaktsioon Tekivad kompleksid, mis aktiveerivad komplemendi süsteemi
kaitsevalle= IMMUUNSÜSTEEM 1) rakupõhine 2) humaraalne Spetsiifilised kaitsesüsteemid: immuunsüsteem Funktsionaalne süsteem – mitme kehastruktuuri koostöö (tunneb ära spetsiifilised võõrkehad -> neutraliseerib, immobiliseerib ja hävitab need) Hoiab kokku ressursse keskendudes vaid reaalsetele ohuallikatele Immuunsüsteemi tunnused: Antigeeni spetsiifiline – teatud rakuosad reageerivad ainult teatud antigeenile Süsteemne reaktsioon – infektsioon võib olla ühes piirkonnas, aga terve keha valmistub selle vastu võitlema Mälu - peab meeles, mis struktuurid on kahjulikud (pikkus u 30-35 aastat) Kaks strateegilist haru: Lümfotsüüdid toodavad kas antikehasid või ründavad ise: 1) humoraalne ehk vedelikes liikuvatel antikehadel (B-lümfotsüüt) baseeruv. Liigub organismis ringi. 2) rakupõhine – kaitsefaktoriks on elav rakk (T-lümfotsüüt). Asuvad punktidena teatud piirkondades.
kaitsevad organismi patogeenide (viiruste, bakterite, toksiinide jms.) eest. Neid sünteesivad ja sekreteerivad vere plasmarakud, mis tekivad antigeeniga aktiveeritud lümfotsüütidest. ühineb ja inaktiveerib selle antigeeni, mis aktiveeris tema sünteesi. Antikoodon - tRNA molekuli kolmenukleotiidne järjestus, mis seostub valgusünteesi käigus mRNA koodoniga. Antiseerum - immuunseerum, mis sisaldab antikehi kas ühe või mitme antigeeni vastu, kusjuures iga antigeen on põhjustanud mitme erineva antikeha tekke. saadakse tavaliselt suurtelt loomadelt, näiteks hobustelt, keda on eelnevalt immuniseeritud kindla antigeeniga. kasutatakse lühiajalise passiivse immuunsuse tekitamiseks mõnede viirusnakkuste algjärgus või näiteks maomürgi neutraliseerimiseks. Antropogeenne tegur - inimtegevuse mõju organismide elutegevusele. Areaal (leviala) - ühe süstemaatikaüksuse (nt. populatsioon, liik, perekond) asuala.
emaorganismist, munarakku sünteesitud valkudega ka Sxl- geeni transkriptsioon, numeraatorvalkude puudumine põhjustab Sxl- geeni inaktivatsiooni ja arengu XY-embrüo suunas. 252. Biseksuaalsusgeenid: nt äädikakärbse geen dsx, mille transkripti alternatiivse splaissingga TRA-valgu kaasabil määratakse organismi sugu, nii emas- kui isassugu 253. Homoseksuaalsusgeenid: homoseksuaalsus on geneetiliselt määratud, homoseksuaalsuse geenid lokaliseeruvad ilmselt inimese X-kromosoomi pikema õla osas, isaste homoseksuaalsust määrava FRU-geeni isastele iseloomilik splaissingvariant muudab ka emased homoseksuaalseteks 254. Viljatusgeenid: mutatsioonid fru-geenis põhjustavad mõningaid mutusi kärbeste kesknärvisüsteemi arengus, mille tulemusel muutuvad vastavad kärbsed isaslembelisteks, puudub huvi emaste vastu 255
5. Juba esinenud haigused/kahjustused Haiguse põhjused ehk etioloogia Haigusi vallandavad põhjused, mis tingivad haiguse kujunemise 1. Eksogeensed (välisfaktorid) nakkused, füüsikalised-keemilised 2. Endogeensed (seesmised)- geen-kromosoomihäired, vananemine Haigused võivad olla tingitud: ühest (mono)/ mitmest põhjusest Komplekshaigused (multifaktoriaalsed) Haiguse komponendid: - Rakkude, kudede, organite kahjustus - Organismi reaktsioon nendele HAIGUS: pärilikkus - keskkond - elustiil Haiguste klassifikatsioon (RHK): · Nakkus ja parasitaarhaigused (tuberkuloos, düsenteeria) · Kasvajad · Kroonilised haigused (klassifikatsioon organsüsteemide alusel) (näit. Hingamiselundite haigused- bronhiaalastma) · Vigastused, mürgistused · Rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood · Kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid, kromosomaalsed haigused)
See on iseseisev seade tarnimiseks reaalajas eksperimentaalseid andmeid. Ionivool juhitakse läbi nanopoori, tekitades pinge üle selle membraani. Selle voolu mõõtmine võimaldab kindlaks määrata, mis molekuliga on tegu. 38. Kui suur on inimese genoom? Umbes 20 000 geeni, millest 5% kodeeriv, 3,2 miljardit aluspaari, 23 kromosoomi paari. 39. Kui suur on neardertaallase genoom ja kui palju see inimese omast erineb? 99,7% on identne meie omaga. Erinesid sellised geenid nagu RPTN (kaltsiumi siduv geen epidermis), SPAG17, CAN15, TTF1, FOXP2 (geen, mis vastutab kõnevõime arengu eest, samas neandertallastel leiti mingeid mutatsioone sellest) ja PCD16. N. mtDNA erineb meie omast 202 bp. 40. Kes juhtis neandertaallaste genoomi sekveneerimise projekti? Rootsi teadlane Svante Pääbo. 41. Kui kaua kestis inimese genoomi sekveneerimise projekt ning kes olid selles osalised? Kirjelda asjaolusid ja osalisi täpselt. 2006-2009, algatas 454 Life
mikroskoobist nähtav). Kromosoomid on moodustunud kromatiinist (DNA ja valkude kompleks), on kepikujulised struktuurid ja sisaldavad geene. Iga kromosoom koosneb ühest DNA molekulist. 2. Telomeer, tsentromeer Telomeer on DNA ahela piirkond, mis asub kromosoomi otstes. Telomeeri ülesandeks on kaitsta kromosoomi otsi kahjustuse eest. Iga jagunemise käigus väheneb DNA ahela pikkus kromosoomi otstest just telomeeride piirkonnast, see on hea selleks, et kahjustada ei saaks olulised geenid. Teiseks telomeeri ülesandeks on rakujagunemiste regulatsioon. Nimelt on rakk jagunemisvõimeline kuni telomeeride kriitilise pikkuseni ning selle pikkuseni jõudes lõpetab rakk jagunemise. Telomeeridega on arvatavasti seotud nn. "kellamehhanism", mis takistab kõrgemate organismide normaalsete rakkude piiramatut jagunemist. Iga jagunemistsükliga jäävad telomeerid järjest lühemaks ning teatud kriitilisest piirist alates raku jagunemine seiskub. Need rakud, mis peavad aga organismis
Põhjuseks eksotoksiinid. Ei vaja S. aureuse spetsiifilist ravi, küll aga antibiootikumkatet sekundaarsete infektsioonide vältimiseks. • Stafülokokiline toidumürgistus. Sagedaseim! Inkubatsioon 4h, kiire kuluga: oksendamine, kõhulahtisus, palavikuta. Ab ravi ei vaja. Enterokoliit on SA poolt väga harv. • TSS. Tampoone kasutatavatel naistel. Lokaalsele kasvule järgneb bakterieemia, lööve, hulgiorganpuudulikkus, šokk. Suremus 5%. 90% täiskasvanutest TSST-1 vastased antikehad. • Lokaalsed nahainfektsioonid (võib kahjustada kõiki naha kihte): impetiigo (epidermise kahjustus), follikuliit, furunkel (karvafolliikli põletik koos ümbritseva koe kahjustusega), karbunklid (mitmed karvafolliiklid + subkutaanne kude), haavainfektsioonid, hidradeniit (higinäärmete kahjustus), mastiit. • Bakterieemia, endokardiit. • Pneumoonia, empüeem. Hematogeenne pneumoonia endokardiidile kaasuvana; KOKi, tsüstilise fibroosi pt-del
kui ka beebieast. Milles ollakse kindlad on see, et antud häiretel on bioloogiline alus ning et lastevanemate kasvatusmeetodid ei põhjusta lapsel seda häiret. Erinevate uuringute järgi ühemunakaksikutel 60- 90%-l mõlemal autism, seega on väga tugevalt geneetiline. 3. Hüperaktiivsuse geneetiline alus Hüperaktiivsus: ADHD= Attention-deficit hyperactivity disorder. On olemas kindlaks tehtud individuaalsed geenid, kaksikute uurimisel on pärilik 75%. Autism ja ADHD on ilmselt kaks kõige tugevama päriliku määratlusega psüühilist haigust. 4. Haploidne ja diploidne rakk, kromosoomid Kromosoomid on raku struktuurid, mis koosnevad peamiselt DNA-st ja valkudest. Haploidses eukariootses rakus on üks, diploidses kaks komplekti kromosoome. 5. Geneetika arenguetapid Klassikalise geneetika perioodil selgitati välja kromosoomide
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
