Lilli Promet (19222007) Lilli Promet sündis 16. veebruaril 1922 Petseris maalikunstnik Aleksander Prometi peres. Lõpetanud Tallinna 18. algkooli, astus Lilli 1935. aastal õppima keraamikat Riigi KunstiTööstus koolis, mille lõpetas kevadel 1940. Sügisel kutsuti teda Noorte Hääle toimetusse ajakirjandustööle, sõja puhkedes aga evakueeriti Tatarimaale. 1943. aasta suvel lähetati Promet blokeeritud Leningradi tööle eestikeelsete raadiosaadete toimetusse. Alustanud novellide ja jutustustega, kujunes Lilli Prometist kiiresti arvestatav kirjanik, kes on loonud teoseid paljudes zanrides. Ta kuulub sellesse põlvkonda, kes on sõja karmust ja raskust vahetult kogenud. Avaldanud novelle ja jutustusi Loomingus, debüteeris Lilli Promet 1958. aastal kolme proosa raamatuga. Need olid novellikogu "Ainult puhtast armastusest", jutustuste kogu "Püha kunsti
Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õppis ta Eesti kirjakeele selgeks ja hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. Aastal valmis ta esimene jutt ,,Kurjal teel". 1882a sai ta ajalehe ,,Virulased" töötajaks. Vilde tegi ka katse omandada Tartu ,,Postimeest" see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Pärast seda asus E.Vilde tööle Riias. Seal oli tema peamisteks sissetuleku allikateks lühijuttude kirjutamie. Varsti asus Eduar aga jälle ,,Postimehe" toimetusse. Seal pidi ta küll palju töötama,aga see ei pakkunud talle rahuldust. 1897.a Kolis Vilde Narva, kus Eduardit oli koheselt kutsutud ,,Virmalised" toimetusse. Seal aga langes kogu toimetamine tema kaela, millega ta vaikselt alla vandus. 10. nov ilmus esimene ,,Teataja" See ajaleht oli tugeva vasempoolse kallakuga. ,,Teatajas" töötamise ajal saavutas EV suurima produktiivsuse. Vilde kirjutas palju nalja ja proosajutte.
puhastama. 4. peatkk Linna judes lheb Indrek sma ning kuuleb pealt proua Kuusiku ja hrra Bstri vestlust. Vanahrra rgib sellest kuidas inimesi peab kartma ning tema on oma elu valesti elanud. 5. peatkk Indrek peab perenaisele kirjutama palveid, mida too saaks laiali saata. Indrekule hakkab see t aga meeldima ning iga palvega improviseerib ta jrjest rohkem. ige pea leiab ta he oma palvetest avaldatud Rahva sbras. Ta kutsuti toimetusse, et arutada tema Orava loo avalikustamist, kuid tsensor pidi selle vastu olema ning see toiming ji katki. 6. peatkk Perettar Kristi on maalt koju judnud. Ta rgib isa ja emaga Ameerikasse sidust, kuhu tal kunagi on plaanis minna, et vabaks saada. Mssudest eemale. Kristi tunnistab Indrekule, et kib salaja mssajate koosolekutel juba pool aastat ning kutsub Indreku kaasa. Kui minna kahekesi, siis ei pidavat nuhke sabas olema, sest kurameerijaid ei peeta kunagi mssajateks. 7. peatkk
. 3 Kasutatud kirjandus............................................................................ 4 Jaan Rannapist Jaan Rannap sündis 3. Septembril 1931. Aastal Pornuse külas Halliste vallas. Hariduse on ta omandanud Pornuse 6-klassilises algkoolis, Abja Keskkoolis, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kus omandas matemaatikaõpetaja kutse. Kirjandushuvi ilmus Rannapil keskkoolis. Kirjandushuvi täiustamiseks läks Rannap tööle ,,Sädeme" ja ,,Pioneeri" toimetusse, 1977. Aastal leidis töö lasteajakirja ,,Tähekese" vanemtoimetajana. Kuna Jaan Rannap oli eluliselt mitmekülgna, siis olid tal head eeldused lastekirjanikuna ja ajakirjanikuna töötada. Seda on ta ka teinud. 2 Jaan Rannapi teoseid · Viimane valgesulg (1967) · Topi (1970) · "Jefreitor Jõmm" (1971) · Nublu (1972) · Toonekurg Tooni (1986) · Kasulaps (1989)
Rannapi vend. 3. septembril 2011saab armastatud lastekirjanik, rohkete värvikate poisteraamatute ning loodusest ja loomadest pajatavate teoste autor 80aastaseks. Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja ,,Pioneer", mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja ,,Täheke" toimetusse. ,,Roheline pall" ilmus aastal 1962. Teosed Viimane valgesulg (1967) Topi (1970) "Jefreitor Jõmm" (1971) Nublu (1972) Toonekurg Tooni (1986) Kasulaps (1989) Salu Juhan ja ta sõbrad (1964) "Agu Sihvka annab aru" (1973) Kukepoks (1979) Koolilood (1981) Tuukerkoer Torru ja teised loomad (1994) Spordilood (1996) Lipslaps, lehelind (2008) Maari Suvi (1983)
Elina Purde on sündinud 7. veebruar 1983. Rakveres. Ta on lõpetanud Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. Andres Mähar on sündinud 2. veebruaril 1978 Tartus. Ta astus 1996. aastal pärast keskkooli lõpetamist Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli. Lühikokkuvõte: Lugu on naisest ja mehest, kes juhuslikult internetis tutvuvad. Tegemist pole suhtlusportaali tutvusega vaid palju haruldasem. Nimelt soovib Emma tühistada ajakirja Like tellimust ning saadab toimetusse mitmeid kirju, kuid vastust ei tule. Hiljem vastab talle Leo Leike kellele ta on kõik need kirjad saatnud kuna toimetuse ja Leo meilid on väga sarnased. Kirjavahetus algav vabandustega ja lõppeb suure armastusega. Ettekande analüüs: Etendus oli väga kaasahaarav ja põnev. Vahel sai ka naerda. Vaatasin etendust huviga kuna see oli tõesti põnev ja sellelt võis hästi palju õppida. Lava oli ilus. Pool lava oli Emmi tuba ja pool lava oli Leo tuba.
Ta sündis Viljandi vallas Mursi talus. · Tõnisson õppis 18781886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi kraadiga. · Tõnisson oli 18911892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse. 18941896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse. · 18981918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse
Jaan Rannap sündis 3. Septembril 1931. Aastal Pornuse külas Halliste vallas. Hariduse on ta omandanud Pornuse 6-klassilises algkoolis, Abja Keskkoolis, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Viimases omandas matemaatikaõpetaja kutse. Kirjandushuvi ilmus Rannapil keskkoolis. Jaan Rannap on kirjutanud raamatuid koolielust ning inimese, looduse ja loomade suhetest. Kirjandushuvi täiustamiseks läks Rannap tööle ,,Sädeme" ja ,,Pioneeri" toimetusse. 1977. aastal leidis ta töö lasteajakirja ,,Tähekese" vanemtoimetajana. Kuna Jaan Rannap oli eluliselt mitmekülgne, siis olid tal head eeldused lastekirjanikuna ja ajakirjanikuna töötada. Jaan Rannap on muusikapedagoogi Heino Rannapi vend ja pianisti ning helilooja Rein Rannapi onu. Aastal 2010 tunnustas president Toomas Hendrik Ilves lastekirjanik Jaan Rannapit loometegevuse Valgetähe IV järgu teenetemärgiga. Jaan Rannapi teoseid ,,Viimane valgesulg" (1967)
Erni Hiir {Edvin Tuvik 9b E.Hiir on Eesti luuletaja ja tõlkija Ta sündis 19001989aa. Sündis Valgamaal Helme kihelkonnas Taagepera vallas Karjatnurme külas. 1940. aastast võeti postimehe toimetusse tööle. Tunnustati teda vaid 1978. aastal ENSV teenelise kirjanikuna. Tõrvas 2009 aastal avati Erni Hiire mälestustahvel. haridus Õppis Taagepera vallakoolis Alal 19111918 Tartu reaalkoolis 19201921 A. Nieländeri muusikakooli teatriklassis Tartus 19211922 vabakuulajana Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas 1930 aasta looming 1918 debüteeris luuletustega Postimehes
Hando Runnel Hando Runnel sündis 24. novembril 1938. aastal Järvamaal. Keskhariduse omandas Runnel Tartu ja Paide keskkoolis. 1957-1962 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias argonoomiat, kuid kõrgkool jäi lõpetamata ning ta suundus tööle ajakirja Looming toimetusse. Hiljem jäi Runnel püsivalt elama Tartusse ning oli vabakirjanik. Alates 1969. aastast kuulub Kirjanike Liitu ning ta valiti korduvalt Liidu juhatusse. Alates 1992 aastast on Runnel kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimees ja sarja „Eesti mõttelugu“ peatoimetaja. Hando Runnel on ainus Eesti professor ja hiljem akadeemik, kes pole lõpetanud ühtegi kõrgkooli. Hando Runnel on mitme luulekogu autor, ta kirjutab nii täiskasvanutele kui ka lastele ja on ka viljakas esseist
1980. Aastal 1980 saavutas vene keele ülistamine haripunkti. Selle aasta oktoobris oli valmis kirjutatud ja saadetud avalik kiri Eesti NSV-st. Selles kirjas üritasid nelikümmend haritlast kaitsta eesti keelt. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi komunistliku parteiga. Allakirjutajatest oli näiteks tuntud Jaan Kaplinski, Mati Unt, Rein Ruutsoo ja teised. Kiri oli adresseeritud ajalehtede Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija toimetusse. Hiljem üritati mõjutada neid inimesi, kes alla kirjutasid, vestlustega töökohas ja ülekuulamistega prokuratuuris. Võimud soovisid, et kõik allakirjutajad loobuksid allkirjadest. Enamik neist, kahjuks, nii tegigi. 1980. aastatel õpetati vene keelt juba lasteaedades ja koolides esimeses klassis. Ka vastuvõtt ülikoolidesse, kus õppetöö toimus vene keeles, võeti meelsasti. Kui rääkida põhjalikumalt koolidest tol ajal, siis võiks öelda, et koolielu on veidi
üliõpilase Czapkovski juures kirjanduses ja teistes ainetes. · Ebastabiilsete olude tõttu jäi Gailitil küpsuseksam sooritamata. · Kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Ametikäik · 1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. · Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja · 1916 tööle Tallinnasse Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga · 1917 asus tööle Tartu Postimehes · 19201922 Riias Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee · 1922-24 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) · 1924 vabakutseline kirjanik Tartus · 19321934 Vanemuise direktor · Saksa okupatsiooni ajal oli Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi. · Tegutses Siuru rühmituses, hiljem lahkus sealt oma skandaalse följentoni pärast. Isiklik elu
Algharidus metsaülema juures kodukoolis. 1875 algasid õpingud elementaarja hiljem saksa kreiskoolis.Ei lõpetanud.Eesti keeles kirjutamis pidi omalkäel õppima.Kunagi tegi ka ebaõnnestunud katse näitlejaks saada(see ei käi selle aastaarvu kohta!!).1882 kirjutas suvel Karjakülas oma esimese jutustuse ,, Kurjal teel" , järgmisel aastal valmis jutustus ,, Musta mantliga mees". See jutt meeldis ,, Virulase" toimetajale ning see kutsus Vilde toimetusse tööle. Vilde ajakirjaniku põli kestis vaheaegadega üle kahekümne aasta. Tema kirjanduslikku ja poliitilist silmaringi laiendas elu Berliinis 18901892. Romaan ,, Külmale maale ,, 1896 . Elas Moskvas 1896 aastal , kuid sellest on vähe andmeid. 1901 asus Tallinna uue päevalehe ,, Teataja" toimetusse.Tema hoole all olid poliitiline ringvaade, välismaa telegrammid, ajalehe naljalisa toimetamine ja ilukirjanduslik kaastöö
LUULEKOGU KOKKUVÕTE ,,Mõistatused" Hando Runnel Autorist: Hando Runnel (1938) Hando Runnel on pärit Järvamaalt. Ta on käinud Jalgsema, Ambla, JärvaJaani, Tartu ning Paide koolides. 19571962 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse. 1971. aastast on ta olnud tegev peamiselt kutselise kirjanikuna, aga ka kirjastuse Ilmamaa (1992) asutaja ja esimehena. Kirjaniku esikkogu ,,Maa lapsed" ilmus 1965. aasta luulekassetis ,,Noored autorid" . Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu ,,Punaste õhtute purpur" (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus
Debora Vaarandi Debora Vaarandi (Trull) sündis 1. oktoobril 1916 Võrus postiametniku tütrena, tema lapsepõlv möödus vaestes oludes Tallinnas Dunkri tänaval ja Saaremaal Laimjalas. Lapsena oli Debora Vaarandi enda sõnul arg ja üksildane unistaja, kes istus alatasa ninapidi raamatus. Tema esimene luuletus Udus ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris. Gümnaasiumi lõppedes tundus tulevik sünge töö leidmine oli väga raske ning ülikooli minek ei olnud raha tõttu võimalik. Kuid 1935. aasta sügisel kohtus ta kohalikul kirjandusõhtul Aadu Hindiga, kes töötas tol ajal õpetajana. Kohtunud noored abiellusid ning nii sisenes Debora Hint Tartu kirjanike maailma ja sõlmis seal palju tutvusi, mis võimaldasid tal ka ülikooli astuda, kus ta asus õppima keeli ja kirjandust
prooviaastale Peterburi. Peterburist kutsuti Kolga-Jaani kirikuõpetajaks, sai ametlikuks. 1896 ostis talupoegadega ära "Postimehe", mille peatoimetajaks sai Tõnisson. 1907 lõi Eesti Kirjameeste Seltsi, kuid sattus noorpõlvkonnaga konflikti (noored toetasid euroopa modernismi laadi). Eduard Vilde Vilde (1865-1933) kirjanikukarjäär sai alguse Virulase toimetusees, kuhu Jaak Järv ta kutsus kui oli lugenud ka põnevusjuttu "Kurjal teel". Vilde tõi toimetusse pöörde, kus hakkas domineerima algupärane tekst mitte tõlgitud. Ta kirjutas põnevalt ja naljakalt, oskas lugejaid kohe haakida looga ning sai omalajal populaarseks. Esimene krimka 1885 "Musta mantliga mees) Noor-Eesti. J. Randvere „Ruth“; Noor-Eesti eelkäija oli Gustav Suitsu loodud kirjandussõprade ring Tartu poeg- ja tütarlaste gümnaasiumis. Noor-Eesti marginaalsus seisnes põlvkonnana liikumises, palju liikmed olid maalt. Nende hüüdlause "Olgem eestlased, aga saagem
Kirjanduslikku tegevust alustas ta 17-aastaselt ja oli äärmiselt viljakas. Ta kirjutas peaaegu kõike jutustusi, näidendeid, naljajutte, romaane. 1882. aastal ilmus esikteos ,,Kurjal teel" tegemist on kriminaalse teosega, mis räägib Peterburi elust. 1883. aasta sügisest sai temast ajalehe Virulane toimetuse liige, kus ta töötas 1886. aastani. Olles vahepeal olnud vabakutseline kirjanik, kutsuti Vilde 1887. aastast tööle Postimehe toimetusse. 1889. aastal Vilde lahkus ,,Postimehe" juurest ja läks Tallinnasse. Tallinnasse ei jäänud ta kauaks ja peagi naases Vilde Karjakülla, kus ta hakkas hoogsalt kirjutama nüüd juba saksakeelseid teoseid. Aastatel 18901892 elas ta Berliinis koos oma ema ja tulevase naise Antonie Gronauga ning oli vabakutseline ajakirjanik. Peamiselt kirjutas ta sellel perioodil ka lühikesi naljalugusid. 1891. aastal Vilde abiellus, kuid juba 1892. aastal tuli ta ilma naiseta tagasi Eestisse. 1898
Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid. Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks. Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle "Postimehe" toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust. 1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse
aasta suvel vanemate juurde, kes vahepeal olid asunud elama Keila lähedale Karjakülla. Seal pani ta kirja oma esikteose, jutustuse ,,Kurjal teel". Raamat jäi tookord trükkimata, ent käsikirja vastuvõtmise fakt sai määravaks Vilde kirjanikukutse valikul. Raamat ilmus autori teadmata alles 1898. aastal. See andis tõuke kirjutamiseks ning 1883. aastal valmis tal jutustus ,,Musta mantliga mees". Käsikiri sattus ,,Virulase" toimetaja Jaak Järve kätte, kes kutsus ta oma ajalehe toimetusse. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 178) ,,Virulane" oli sel ajal üks Tallinna neljast nädalalehest. Selle toimetaja Jaak Järv oli oma ajakirjandusekooli saanud ,,Sakala" juures ning pidas ennast Carl Robert Jakobsoni vaimseks pärijaks. Tal oli tekkinud kontakt kohaliku sotsialistliku ringiga, mille vahendusel omandas Jaak Järv teadmisi sotsialistlikust liikumisest. Jaak Järve ajaleht oli esimene, kus
Marie Under (1883-1980) Õppis Tallinnas saksakeelses tütarlaste erakoolis. 13-aastasena hakkas kirjutama saksakeelseid luuletusi. Õppis klaverit ja laulis kooris. Under võeti tööle Teataja toimetusse. 1902 aastal abiellus Under ning elas Moskva lähistel mitu aastat. Moskvas sündis Underi 2 tütart. Under näitas oma esimesi emakeelseid värsse Laikmaale ning Laikmaa õhutusel need ka ilmusid. Esimeses trükis avaldatud luuletusi oli ,,Ema laul" Noor-Eesti 1.albumis (1905). Tallinna tuli pere päriseks 1906a. Underi kodust sai kunsti- ja kirjandusinimeste kooskäimiskoht, nn kirjanduslik salong ; samuti inspireerisid Underit maja ja aed ,,Sinist terrassi", ,,Sirelite aegu" jt. 1
Varaküpse tõsidusega toob ta kirjandusse ka selliseid inimestevahelisi konflikte ja pingeid, mis panevad ennast maksma ajastu sotsiaalseist oludest sõltumatult( Kooli Alma, Käbe Kaarli noor naene). Toetab Gustav Suitsu almanahhi kiired, kõiki kolme albumit oma kaastööga. Jääb tänu sellele ajapuudusse. Jutustus Vanad ja noored 1903. Pärast gümnaasiumi lõpueksamite sooritamist aastal 1903 siirdus Anton Hansen tööle Tallinna, ajalehe Teataja toimetusse. 1907. aastal, kui tsaarivõimud olid sulgenud nii Teataja kui selle järglasedki, kolis Anton hansen Tartusse, et alustada õpinguid ülikoolis. Ta valis õigusteaduskonna, uskus et see annab hea ülevaate ühiskonnast. Ta asus ka tõsiselt prantsuse ja inglise keele õpingute kallale, saksa ja vene keel olid tal juba selged. Ägeneva tuberkuloodi tõttu ülikooli lõpetada tal ei õnnestunud. Ta sai korraliku huminitaarhariduse. 1911Aastal asus
suguvõsa järeltulija . Kui Jaan oli kaheksa aastane suri ta isa ning poissi jäid üles kasvatama ema Mari ja vanaema Mais Tõnisson. 1878. a . asus Tõnisson õppima Tusti külakoolis, siis sooritas Tallinna kubermangugümnaasiumis eksamid ja 1888. a . astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning lõpetas selle 1892. a. õigusteadus kandidaadi kraadiga. Jaan Tõnisson sai ka Üliõpilaste seltsi esimeheks ning hiljem astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi ja seejärel sai ajalehe "Postimees" toimetusse. Ta oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt ka Eesti Vabariigi riigivanem. Jaan Tõnisson abiellus 6. Aprillil 1910 Hildegrad (Hilda) Lõhmusega. Neil sündis ka viis last. Kolm poega ning kaks tütart. - Elukäik Jaan Tõnisson sai 1896. a ajaleht "Postimees" peatoimetajaks. Lehest kujunes välja Eesti rahvusluse peamine häälekandja ning hiljem sai leht erakondade ajaleheks. Tõnisson oli 1935
puutunud ja meile tundusid tema kirjutatud luuletused väga sügavamõttelised ning soovisime temast ka rohkem teada saada. 3 1 AUTORIST Doris Kareva (joonis 1) sündis 28. novembril 1958. aastal Tallinnas. Ta on Eesti luuletaja, toimetaja ning tõlkija. 19661977. aastal õppis ta Tallinna 7. keskkoolis, mida tuntakse tänapäeval Tallinna Inglise Kolledzina. 1979. aastal asus ta kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetusse korrektorina tööle. 1982. aastal sai temast Kirjanike Liidu liige. Alates 2001. aastast kuni 2013. aastani oli ta ajalehe ,,Sirp" toimetaja. (Vikipeedia) Doris Kareva esimene avaldatud luuletus 1960.aastal ning 1978. aastal avaldati tema esikkogu ,,Päevapildid". Eestis on nimetatud tema luulekogu ,,Aja kuju" raamatumessi peaesinejaks. Ta on kirjutanud ka mitmeid luuleraamatuid, ,,Päevapildid", ,,Armuaeg", ,,Aja kuju" ning paljusid veel
Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid. Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks. Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle "Postimehe" toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust. 1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse
Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses, pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde
Ahistaja otsa sattumisest parem variant on see, kui suhtlus muutub vägagi isiklikuks ning paneb kõhus lendama liblikad. See võib juhtuda kõigiga, täiesti juhuslikult ja pöörata pea peale kogu senise elu. ,,Hea põhjatuule vastu" räägibki just sellisest internetisuhtlusest, mis tekkis täiesti juhuslikult, valele meiliaadressile saadetud kirjast. Naise rolli mängiv Emmi soovib tühistada ajakirja tellimust ning saadab enda arvates toimetusse mitmeid kirju, vastust saamata. Tegelikult oli ta kogemata saatnud kirju mehele, kes pole ajakirja toimetusega mitte kuidagi seotud. Lõpuks vastab talle Leo Leike, kelle postkasti Emmi kirjad jõudsid. Juhuslikult on Leo ning ajakirja Like toimetuse meiliaadressid sarnased. Kirjad algavad vabandustega ning muutuvad ajapikku aga suureks tunnete keeriseks, kuigi inimesed ei tea teineteisest mitte midagi. Sellest hoolimata jõudsid peategelased üksteisele väga lähedale,
Heino(1924-2004). Peale teenistusest vabanemist 17.12.1943.a. siirdus Ilmar Rootsi, kus ta õppis teatriajaloolaseks. Üksnes noorim vendadest ei jõudnud Soomest edasi Rootsi. Rootsis olles liitus Ilmar koos vend Heinoga aastal 1947 asutatud Radikaaldemokraatliku Koondisega. Stockholmis toimetas Ilmar aastatel 1954-1955 ajalehte Teataja, kuni veebruaris värvati ta tööle Ameerika Hääle Euroopa keskuse juures Münchenis tegutsevasse eesti toimetusse. Mikiveri esimene raadioaeg jäi Ameerika Hääle Euroopa keskuse tegevuse lõpuaastaile. Müncheni harutoimetus täiendas Washingtonis töötavat põhitoimetust, kuhu Mikiver jõudis palju aastaid hiljem. Mikiver oli Ameerika Hääles algul diktoriks, hiljem sai ta luuletaja, teatri- ja kirjandusteadlasena ülesande jägida ka pagulaste kultuurielu. Kui augustis 1958 eesti harutoimetus Ameerika Hääle Euroopa keskuses suleti, jäi Ilmar Mikiver veel üheks aastaks Münchenisse. 1959
Oma esinemistes toonitas Tõnisson kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli "Postimees" mõõdukalt liberaalne, pooldades riigi elu reformimist seaduslikul teel. 1901. a. hakkas Tallinnas ilmuma teine eesti päevaleht "Teataja". "Teataja" väljaandja ja peatoimetaja oli noor jurist K.Päts, kes Tartus õigusteadust õppides oli kuulunud nn. radikaalide ringkonda. Kirjandusinimestest kuulusid toimetusse E.Vilde, A.H.Tammsaare, O.H.Münther, tulevane keeleteadlane J.Veski ja revolutsionääriks kujunenud H.Pöögelmann. "Teataja" seadis oma programmis esikohale "uue sureliku suuruse"- majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis "Teatajal" äge poleemika "Postimehe" aatemeestega. 1903. a. asutasid sotsiaaldemokraadid Peeter Speek ja Mihkel Martna Tartus pahempoolse ajalehe ,,Uudised''. 1905
Heino(1924-2004). Peale teenistusest vabanemist 17.12.1943.a. siirdus Ilmar Rootsi, kus ta õppis teatriajaloolaseks. Üksnes noorim vendadest ei jõudnud Soomest edasi Rootsi. Rootsis olles liitus Ilmar koos vend Heinoga aastal 1947 asutatud Radikaaldemokraatliku Koondisega. Stockholmis toimetas Ilmar aastatel 1954-1955 ajalehte Teataja, kuni veebruaris värvati ta tööle Ameerika Hääle Euroopa keskuse juures Münchenis tegutsevasse eesti toimetusse. Mikiveri esimene raadioaeg jäi Ameerika Hääle Euroopa keskuse tegevuse lõpuaastaile. Müncheni harutoimetus täiendas Washingtonis töötavat põhitoimetust, kuhu Mikiver jõudis palju aastaid hiljem. Mikiver oli Ameerika Hääles algul diktoriks, hiljem sai ta luuletaja, teatri- ja kirjandusteadlasena ülesande jägida ka pagulaste kultuurielu. Kui augustis 1958 eesti harutoimetus Ameerika Hääle Euroopa keskuses suleti, jäi Ilmar Mikiver veel üheks aastaks Münchenisse. 1959
Koolipäevil sai Vildele omaks ka kiindumus teatriskäimisesse. Ta käis tihti sõbralt kaubeldud piletitega Tallinna saksa Linnateatris. Sellest oli vast inspireeritud ka tema katse näitlejaks saada, mis kahjuks ebaõnnestus. Vilde esimeseks teoseks oli ,,Kurjal teel", mille ta kirjutas 1882. aasta suvel. Juba järgmisel aastal valmis teos ,,Musta mantliga mees", mis avaldas Tallinnas ilmuva ,,Virulase" toimetajale muljet niivõrd palju, et kutsus noormehe toimetusse tööle. Sellega algas Vilde rahutu ja vaheldusrikas ajakirjanikutöö, mis kestis vaheaegadega üle kahekümne aasta. ,,Virulasele" järgnes töö Tartu ,,Postimehes" ning hiljem Tallinna ja ka Riia saksa ajalehtede toimetustes. Kogu selle ajakirjanikutöö ajal oli Vildel aega tegeleda ka mahuka jutu- ja romaaniloominguga. Sageli kirjutas ta öötundidel, sest ajaleht ootas trükikojas jutujärge. Kümne aastaga oli mees kirjutanud viisteist raamatut ning meeletul hulgal
teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid. 3 Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks. Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle "Postimehe" toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust. 1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse
.............................................................................9 Elulugu Doris Kareva on sündinud 1958 aastal Tallinnas, tema isa oli helilooja Hillar Kareva. Doris õppis Tallinna 7. Keskkoolis 1966-1977. Peale gümnaasiumit otsustaas ta õppima minna Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. 1979. aastal lahkus ta ülikoolist seoses suure survega dissidentlikele ringkondadele. Samal aastal läks Kareva tööle kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetusse korrektorina. 1982. aastast alates on Doris Kareva kirjanike liidu liige. 1983 aastal lõpetas ta pooleli jäänud Tartu Ülikooli kaugõppes inglise filoloogina. 1992. aastal läks Kareva tööle UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997 aastal liitus ta veel ka Sirbi meeskonnaga, kus ta sai tööd kirjandustometajana, sealt lahkus ta 2002 aastal. 2008 aastal lahkus ta ka UNESCO meeskonnast ning liitus 2009 aastal Meie Pere meeskonnaga, kus ta töötas aasta aega peatometajana
siit sai ta suurima tõuke oma kutse valikule. 90-ndate aastate teisel poolel tegutses M.Härma peamiselt koorijuhina ning juhatas maakondlikke laulupidusid ja kohalikke laulupäevi. 1903.a.siirdus M.Härma tööle Kroonlinna, andis klaveritunde ja osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Suviti sõitis M.Härma harilikult Eestisse. 1915.a.alates elas ta jälle Tartus, kus juhatas Tartu Rahvusraamatukogu, Lugemisvara Seltsi ja Eesti Helikunsti Seltsi. Ta kuulus “Muusikalehe” toimetusse ning oli “Eesti Muusika Kuukirja” peatoimetaja. 1917-1929.a.andis ta 4 laulmist Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis. 1939.a.valiti M.Härma Tartu ülikooliaudoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks. Miina Härma suri Tartus 16.novembril 1941.aastal. MIINA HÄRMA LOOMING. Miina Härma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed, koorilaule on üle 200
1900. a. juuli lõpus naasis Vilde pikemalt Lääne-Euroopa reisilt, täis energiat ja värskeid ideid – ja juba augustis on „Teataja“ asutamise avaldus liikvele pandud. Läks aga veel ligi aasta, enne kui saadi 9. juunil 1901 ajalehe väljaandmise luba. Vilde asus energiliselt kaastöölisi organiseerima: sõideti mööda Eesti linnu ja käidi Peterburis toimetusliikmeid, kirjasaatjaid ja levitajaid värbamas. Vildel olid eesti demokraatlike ringkondadega juba varem laiad sidemed. Toimetusse kutsuti O.H Münther, H. Pöögelmann, J. V. Veski, hiljem A. H. Tammsaare, E. Virgo. Lehe kontoris töötas tulevane poetess M. Under, keda Vilde õhutas luuletajateele. Ajaleht „Teataja“ tõi kaasa suuri muutusi eesti keele positsioonide tugevnemisel Tallinnas. Iga päev toimetusse sisse asunud eesti haritlased lisasid saksakeelsele kesklinnale seni harva kuulda olnud eesti keele kõla. Ka ajaleht ise propageeris oma veergudel moodsat eesti keelt.
suvel veetis sageli aega Hiiumaal (esimest korda käis Hiiumaal 9-aastaselt), millest sai talle muinasmaa. Õppis Tallinnas saksakeelses tütarlaste erakoolis (189398). 13-aastaselt hakkas Under kirjutama saksakeelseid luuletusi. Teda huvitas ka peale kirjutamise väga muusika. Under õppis klaverimängu ja laulis kooris. 1900.aasta paiku tutvus Under Eduard Vildega, kes julgustas teda kirjanduslikke katsetusi jätkama. Vilde soovitusel võeti 1901.aastal tööle ajalehe "Teataja" toimetusse, aga see kestis lühikest aega kuna 1902.aastal Under abiellus Carl Eduard Friedrich Hackeriga ja läks mitmeks aastaks elama Moskva lähistele. Moskvas sündisid Underi kaks tütart: Dagmar(1902) ja Hedda(1905). 1904.aasta suvel külastas kodumaad ja viib is mõnda aega Hiiumaal. Seal ta tutvus kunstniku Ants Laikmaaga, kes maalis Underist portree( hästi rõõmus pilt, võib kirledada kui noore ema rõõm) ning soovitad tal hakata kirjutama eesti keeles.
kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911, laialdased teadmised. Gailiti ametikäik 1911 asus August Gailit Riias tööle ajakirjanikuna, saates ka Postimehele kaastöid läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917 lõpul asus Gailit tööle Tartus Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920-1922 oli ta Riia Eesti saatkonnas pressiatasee, viibis seejärel 1922-24 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda
riigivanem. 22.12.1868-1941 Elulugu Sündis 22.12.1868 Viljandi vallas, Mursi talus. Õppis 1878-1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina küpsuseksamid ning astus 1888- aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892-aastal õigusteaduste kandidaadi kraadiga. Tõnisson oli 1891-1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892-aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse. 1894-1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse. 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ning nimetasid Tõnissoni selle peatoimetajaks. 1890-aastal tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ago Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga. 1898-1918- Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Ta propageeris ühistegevust, tema
(reaalsus ja fantastika).Novelliraamatuid: Hingemaa, Saatus. Ilukirjanduses 3 perioodi: realism, uusromantism,realism. Igal aastal antakse välja Tuglase novelliauhind. 3.Tammsaare (1878-1940) elu ja looming. Kodanikunimi Anton Hansen, pseudonüüm Tammsaare sünnitalu järgi. Sündis Järvamaal, Albu vallas, Põhja-Tammsaare talus. Käis vallakoolis, siis Väike-Maarja kihelkonnakoolis. 20-aastaselt Hugo Treffneri Gümn Tartus. Peale gümn Tallinnasse, ajalehe ,,Teataja" toimetusse. 1907-1911- Tartu Ülikoolis õigusteadus, jäi lõpetamata, kuna haigestus tuberkuloosi. Ravis end venna juures Koitjärvel ja 1912-1913 Kaukaasias. 1919 aastani elas vabakutselisena Koitjärvel, siis Tallinnas, kus abiellus. Ainus, kellele püstitati eluajal mälestussammas. Looming. 1900-ilmusid esimesed maaeluteemalised jutustused (Mäetaguse vanad, Vanad ja noored), mis kujutavad inimeste väiklust ja vaimuvaesust, eri põlvkondade konflikte
Informatsiooni saime Kairi Koppeli blogist, Timo Arbeiteri slaidiesitlusest ning Märt Hennoste raamatust ,,Eesti kirjandus tekstides". Elulugu Hando Runnel sündis Järvamaal Liutsalu külas 24. novembril 1938. aastal. Abikaasa Katre Ligiga viis poega ja tütar. Keskhariduse omandas Paide ja Tartu koolis. Aastatel 1957-1962 õppis ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Runneli kirjanduslikke huvide tõttu jäi tal kõrgkool pooleli ning ta asus ajakirja ,,Looming" toimetusse tööle. Hiljemalt jäi ta vabakirjanikuna elama püsivalt Tartusse. Alates 1969.aastast kuulub Kirjanike Liitu ning teda on korduvalt valitud sama liidu juhatusse. Kuulub alates 1992.aastast Ilmamaa kirjastuse juhtkonna esimees ning ,,Eesti mõttelugu" esimees. Hando Runnel on kirjutanud mitu luulekogu, nii lastele kui ka täiskasvanutele.Lisaks on ta tegelenud Eesti luuletajate eluloo uurimisega. 1992.-1993.aastatel valiti Runnel Tartu Ülikooli kunstiprofessoriks. Kindlasti on
rännanud Võrumaalt. H.Runneli huvi kirjanduse vastu tärkas algkoolis. Juba teisest klassist peale tahtis ta kirjanikuks saada. Alghariduse omandas Hando Runnel Jalgsema, Ambla ja Järva-Jaani koolides. Keskhariduse sai Tartu 1. Keskkoolis ja Paide Keskkoolis. Aastatel 1957 - 1962 õppis ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat ning töötas kodukolhoosis. Eesti Põllumajandus Akadeemia jäi Handol lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid ta tööle ajakirja Loomingu toimetusse, kus avaldati ka mõned tema luuletused. Sellest hetkest algas avalik ülekolimine kirjanduse poolele. Kirjanike Liitu kuulub ta 1969. aastast, mille juhatusse on teda ka korduvalt valitud. Vabakutseliseks kirjanikuks hakkas Hando Runnel 1971.aastal ja pärast seda jäi ta püsivalt Tartusse elama. Aastal 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa ning hiljem andis välja sarja “Eesti mõttelugu”, mille peatoimetaja ta oli. 1992-1993 oli ta esimene kutsutud Tartu Ülikooli
Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja. Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse, kus ülesandeks oli kirjutada sõnumeid, teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kirjutas ta algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi. 1905. a. kevadel astus Vilde Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusesse
[...] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. [...] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule." Töötas kodukolhoosis ja õppis samal ajal, aastail 1957-1962, Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi aga lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse, kus töötas 1966-1971. 1971. aastast vabakutseline kirjanik, 1973. aastast elab Tartus. Töötas ajakirjas "Akadeemia" ja Tartu Ülikoolis, 1992. aastast kirjastuse ,,Ilmamaa" üks asutajaid ja omanikke, avaldab ,,Eesti mõtteloo" sarja. Teda on korduvalt valitud Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ja liidu Tartu osakonna büroo liikmeks. 1992/1993 oli Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor. 1992.
nädala pärast Marie lastega ka välja kolima, pakub Viljasoo, et hakkab nende eest hoolitsema. Mõne päeva pärast kuuleb Indrek tõde Bõstrõi surmast. Nimelt räägib Viljasoo talle, et Bõstrõi oli ka tegelikult revolutsionäär ja teda ei lasted juhusliku möödakäijana maha. Bõstrõi oli Viljasoole raha laenanud ning mees otsustaski seetõttu Mariet aidata, et ta ei osanud revolutsionääri rahaga muud teha. Samal õhtul läheb Indrek Rahva sõbra toimetusse ning kohtab vene sõdurit, kes palub 47 rublat, et endale uued relvad soetada. Toimetuses aga usutakse, et mees on nuhk ja keegi pole enam nõus raha välja käima. Koju minnes istub see sama mees toimetuse trepil ning Indrekul hakkab hale ning ta annab Timofeile tema kätte hoiule antud rahast küsitud summa. Hiljem laenab proua Kuusik Indrekule puuduva 20 rublat, et ta saaks võla ära maksta. Indrek saab kodust kirja, et ema on raskelt haige ning palutakse Indrekult rohtu, mis võtaks valu
[...] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. [...] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks, tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule." Töötas kodukolhoosis ja õppis samal ajal, aastail 1957-1962, Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi aga lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse, kus töötas 1966-1971. 1971. aastast vabakutseline kirjanik, 1973. aastast elab Tartus. Töötas ajakirjas "Akadeemia" ja Tartu Ülikoolis, 1992. aastast kirjastuse ,,Ilmamaa" üks asutajaid ja omanikke, avaldab ,,Eesti mõtteloo" sarja. Teda on korduvalt valitud Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ja liidu Tartu osakonna büroo liikmeks. 1992/1993 oli Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor. 1992.
(Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) 1.3 Järgnev elu 1886. aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu, mida ei õnnestunud avaldada. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) Hiljem töötas paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A. Grenzstein ja toimetusse kuulus rida kirjanduslikult võimekaid noori mehi. Ajalehetöö kõrval tegi Liiv edusamme kirjanduslikus loomingus, avaldas jutte ja luuletusi. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) See kõik nõudis talt suurt vaimset pingutust. Juba ,,Oleviku" ajastul ilmnes ta vaimuelus korratusi. Nüüd ülepingutava töötamise tagajärjel murdus lõplikult tema hingeline tasakaal. Ta hakkas põdema tagakiusamismaaniat, ta kuulis hirmuäratavaid hääli ja nägi igal pool jälgijaid
Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid. Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks. Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle "Postimehe" toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust. 1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse.
был редактором, офиц. Редактор Бюргер. Магницкий не признавал законы Ньютона, достижения астрономии, воспитательные программы. Было дополнение «Остзейские записки», где был перевод на немецкий «Горе от ума» и переведённая на русский «Эстонская песня». Muud iseloomulikku •Kirjad toimetusse •Ministri/tsensuuri huvi •Tellijate nimekirjad •Halb paberi kvaliteet •Perioodilisuse probleem «Учебно-математический журнал» - первый специальный математический журнал в России. Начал издавать Крузенштерн, редактор Karl Heinrich Kupffer (Tartu Ülikooli filosoofiadoktor, Revali Gümnaasiumi õpetaja, matemaatikaprofessor)
Loominguline aeg oli niivõrd innustav, et Vilde hakkas ka ise teadlikult ilukirjanduslikke katsetusi tegema. 17-aastasena kirjutas ta oma esimesed jutustused "Kurjal teel" ja "Musta mantliga mees". Oma esimest käsikirja tuksuval südamel Brandi raamatupoes kirjastamiseks pakkumas käies, tutvus ta 1882. aastal Jakob Hermann Vahtrikuga. Neist said südamesõbrad pikkadeks aastateks. (Linnamuuseum, 2016) 1883. aasta sügisel õnnestus Vildel aga saada ajaleht Virulase toimetusse õpipoisikoht. Seal oli tema kolleegiks ka tusameelne Juhan Liiv. Töökohaga koos sai Vilde ka väikese toakese tasuta elamiseks. Sellega algas Vilde ajakirjanikukarjäär. (Linnamuuseum, 2016) Esimese tõelise edu tõi Vildele 1887. aastal Postimehes ilmuv jutustus "Kaks sõrme". Vildet hakati laiemalt lugema ja see sai hüppelauaks toimetaja ametikoha saamisel Eesti vanima ajalehe, Postimees, juures. Pärast Postimehest lahkumist elas Vilde paar järgnevat
oma töid kirjutab. Reisikirjadest saabki Vilde lemmikzanr, kuhu ta nii mõnigi kord põimib poolenisti väljamõeldud tegelasi ja seiklusi, nõnda külastava maa eripära paremini avades. Samas on tema kirjutised autentsed ammendamatu varasalv tollaste olude ja kommete tundmaõppijaile. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17 aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde
Ta kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911. a, laialdased teadmised. Ametikäik: 1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 19201922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibis seejärel 19221924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932
annaabi.ee 
