Ilmar
Mikiver Ilmar
Mikiver oli ajakirjanik, kirjanduskriitik, teatrimees ja raadiohääl.
Ilmar
sündis 1.01.1920 Loksal
kellassepp Jakob Mikiveri peres. Ilmar
Mikiver oli pere kõige vanem laps, tal olid veel
nooremad vennnad
Heino ja Olev.
Ilmar
Mikiver alustas kooliteed Loksa algkoolis, mille ta lõpetas 1932.
aastal. Peale Loksa algkooli lõpetamist läks Ilmar Mikiver edasi
õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kust ta lahkus 1938. aastal ja
suundus õppima Tallinna
Reaalkooli (tollal Tallinna 2. Gümnaasium).
Mikiveri klassijuhatajaks sai Paul Ederberg ehk
Pudi , kes andis
matemaatika ja füüsika tunde. Direktoriks oli Karl Koljo, kes
ühtlasi andis klassile eesti keelt. Ernst-
Peterson Särgava ehk Habe
oli sel ajal kooli
inspektor . Temaga puututi kokku iga kolmapäeva
hommikul , kui toimus aulas hommikupalvus. Mikiveri kehalise kasvatuse õpetajaks oli
Voldemar Resev-Resel, hüüdnimega Resu.
1939. aastal kirjutas Ilmar Mikiver Reaalkoolile hümni. Ilmar
Mikiver lõpetas Reaalkooli 1940. aastal.
1940.
aasta sügisel, peale Reaalkooli lõpetamist, otsustas Ilmar
asuda õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Samal ajal töötas ta
ka tõlgina, postiljonina, muuseumitöölisena, leheosakonna
abitoimetajana,
vahi -ja rindesõdurina, kantseleiametnikuna ja
väikelaste kasvatajana. Nii viis saatus ta Eesti ajakirjanduse
juurde. Kolm okupatsiooniaastat elas ta Tartus ja töötas Postimehe
kultuuriosakonna reporterina. 1943. aastal põgenes Mikiver üle lahe
Soome, kus ta teenis pool aastat Soome sõjaväes eestlastega
mehitatud jalaväe-rügemendis, kus võitlesid ka tema mõlemad
vennad-
kunstnikud Olev(1922-1994) ja Heino(1924-2004). Peale
teenistusest vabanemist 17.12.1943.a. siirdus Ilmar Rootsi, kus ta
õppis teatriajaloolaseks. Üksnes noorim vendadest ei jõudnud
Soomest edasi Rootsi. Rootsis olles liitus Ilmar koos vend Heinoga
aastal 1947 asutatud Radikaaldemokraatliku Koondisega.
Stockholmis
toimetas Ilmar aastatel 1954-1955 ajalehte
Teataja , kuni
veebruaris värvati ta tööle Ameerika Hääle Euroopa keskuse juures Münchenis
tegutsevasse eesti toimetusse. Mikiveri esimene raadioaeg jäi
Ameerika Hääle Euroopa keskuse tegevuse lõpuaastaile.
Müncheni
harutoimetus täiendas
Washingtonis töötavat põhitoimetust, kuhu
Mikiver jõudis palju aastaid hiljem. Mikiver oli Ameerika Hääles
algul diktoriks, hiljem sai ta luuletaja, teatri- ja
kirjandusteadlasena ülesande jägida ka pagulaste
kultuurielu . Kui
augustis 1958 eesti harutoimetus Ameerika Hääle Euroopa
keskuses suleti, jäi Ilmar Mikiver veel üheks aastaks Münchenisse.
1959 .
aastal USA-sse kolinud, tegutses Mikiver peamiselt rahandusalal New
Yorgi ja Minneapolise
firmades , kuni naasis 1974.aastal taas Ameerika
Hääle juurde, siis juba Washington DC-s. Tema ülemuseks oli algul
Voldemar Veedam, kuid varsti sai Mikiverist endast Eesti osakonna
peatoimetaja (1974–1976 ja 1980–1988) ning juhataja (1976–1979
ja 1988–1993).
Ilmar Mikiveri sõnul kujunesid aastad
Washingtonis Ameerika Hääle toimetusjuhina tema jaoks võitluseks
eestkätt saadete keelelise puhtuse eest ja pädeva järelkasvu
värbamiseks. Kasutades oma 1960. aastail New Yorgi Eesti Teatri
stuudiorühmale antud häälekursuse kogemusi, tagas Mikiver hea
hääle ja diktsioonitreeningu ka raadiotoimetusele. Kokku töötas
ta Ameerika Hääles 18 aastat. Ilmar Mikiveri raadiohääleks
kujunemisel peetakse oluliseks tema isa Jakobit, kes oli
tehnikahuvilisena Eesti Ringhäälingu üks pioneere. Eesti
Ringhääling loodi 1926. aasta lõpus, kui Ilmar oli kuuene. Vend
Heino on meenutanud, kuidas kellassepatöökojas oli raadio hommikust
õhtuni lahti: “Valjuhääldi läks tööle, kui raadiosaated
hommikul algasid, ning vaikis, kui
saated õhtul lõppesid.” Juba
aasta pärast eestikeelse ringhäälingu algust ehitas isa Jakob
lisavaljuhääldid ning ühendas need traatipidi nii, et ümbruskonna
majadeski sai
raadiot kuulata ja hiljem sündis üks arvatavasti
esimesi kohalikke translatsioonivõrke. See ulatus Loksast
kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla.
Ameerika
Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik
tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002
kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka
pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina.
Mikiver
on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna — alates
Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades
sürrealismisugemega luulevalimikega “
Kirves ja tuiksoon”
(
Toronto , 1976) ning “Urb” (Tallinn, 2007).
Teenete eest
raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal
Valgetähe III klassi ordeniga.
Ilmar Mikiver suri 26. septembril
2010. aastal Washingtonis.
Kõik kommentaarid