Eesti EV tegelased (Päts, Tõnisson ja Laidoner) (0)

Konstantin Päts
Konstantin Päts oli Eesti riigitegelane, elukutselt oli ta jurist .

• Ministrite nõukogu esimees 24.02.1918-12.11.1918
  
• Peaminister 12.11.1918-08.05.1919
  
• Riigivanem 25.01.1921-21.11.1922
  

02.08.1923-26.03.1924
12.02. 1931 -19.02.1932
21.10.1933-24.01.1934

• Peaminister riigivanema ülesannetes 24.01.1934-03.09.1937
  
• Riigihoidja 24.01.1934-24.04.1938
  
• Vabariigi president 24.04.1938-17.06.1940
  

Elulugu
Sündis 23.02. 1874 Pärnumaal, Jakob Pätsi teise lapsena. Tal on 4 venda ja 1 õde. Päts oli õigeusklik. Haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris . Riia Vaimuliku Seminari Päts jättis pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1834-1838 õppis ta Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnas.
Pätsi õhutusel asutati Peterburis, aastatel 1907-1908 kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma „Peterburi Teatajat“.
1910 aastal istus Päts 9 kuud vangistuses, sest siis kui talle surmaotsus määrata, põgenes tema kodumaalt ja lõpuks tuli ta tagasi, siis juba tühistati surmaotsus, sest vanu dokumente polnud mässamisest ja aastane istumine muudeti 9 kuuliseks.
Pärast vabanemist Päts töötas Tallinna Teataja toimetajana ja naasis poliitikasse.
1917-aastal kuulus Järvamaa Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks.
Konstantin Päts oli algselt maetud Tverist 15km kaugusel asuvas külas, Buraševos, kus asus haigla, kus kunagi Päts oli olnud. 22.06.1990 kaevati üles Pätsi säilmed, mis tehti geneetiliselt kindlaks. Presidendi säilmed maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21.10.1990 perekond Pätsi rahulasse Tallinna Matsakalmistul
Tema vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts ning õde Marianne Pung.
Oli abielus Helma Wilhelmine Pätsiga, kellega oli tal 2 poega - Leo ja Viktor Päts. Helma Päts suri 1910-aastal, siis kui Päts kandis 9-kuulist vanglakaristust Peterburis.
Jaan Tõnisson
Jaan Tõnisson oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. 22.12.1868-1941
Elulugu
Sündis 22.12.1868 Viljandi vallas, Mursi talus . Õppis 1878- 1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina küpsuseksamid ning astus 1888-aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892-aastal õigusteaduste kandidaadi kraadiga.
Tõnisson oli 1891 -1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892-aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.
1894-1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse .
1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ning nimetasid Tõnissoni selle peatoimetajaks.
1890-aastal tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ago Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga.
1898 -1918- Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902 -aastal tartu Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank .
1911- Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees.
1935- Eest Vabariigi aastatel ka ühistegevuseprofessor.
1905-1917-Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatliku Ühisuse juht.
Peale I Riigiduuma laiali saatmist, arreteeriti Jaan Tõnisson Viiburi märgukirjale(kus protesteeriti Duuma laialisaatmise tõttu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908-aastal 3 kuud vangis . Postimehe väljaandmine peatus 8-kuuks.
Esimese Maailmasõja ajal asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komsjoni.
Ajutine Põhja-Balti komisjon - abistati sõjapõgenikke ja muidu sõjas kannatada saanud inimesi. Tegeles ka aktiivselt rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskonna probleeme ja esitas valitsusele parandusettepanekuid.
Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks , mille juhiks ta jäi 1919-ni. Järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.
1918. aasta sai Jaan Tõnissonist Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister.
Portfellita minister- valitsuse liige, kellel ei ole oma ministeeriumi, korraldab poliitikat hetkel olulises valdkonnas, omab bürood.
Abiellus 06.04.1910 Hildegard Lõhmusega. Neil sündis 5 last: pojad Ilmar, kes tapeti oma ema poolt. Heldur, kes on üks rikkamaideestlasi maailmas ja Rein ning tütred Hilja ja Lagle . Ta on kirjutanud luuletusi ja näidendeid. Tartus on tema auks nimetatud Tõnissoni tänav.
2001.aastal püstitati Tartusse Jaan Tõnissoni mälestussammas.
Johann Laidoner
Johann Laidoner oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik. 12.02.1884-13.03.1953
Elulugu
Sündis Viljandimaal , Viiratsi vallas, Raba talus. Rabal sündisid ka tema vennad Villem,Peeter ja Oskar.
1892-1894 õppis Viiratsi vallakoolis. 1894 kolis Laidoneride pere Viljandisse.
1895 -1897 õppis Viljandi I algkoolis.
1897-1900 Viljandi linnakool .
1900.aastal üritas astuda sõjaväkke, aga teda ei võetud vastu ja proovis aasta pärast uuest ja tunnistati ta sõjaväekõlbulikuks ja 2.järgu vabatahtlikuks. Seejärel ta astuski ka vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke.
1902.aasta septembris astus Vilno sõjakooli.
1903.aasta 3.jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904 aasta oktoobris vanemveebliks, ning lõpetas sõjakooli 5.01.1905.aastal oma kursuse parimana ja autasustati riigivapiga kaunistatud kuldkellaga ja ülendati nooremleitnandiks.

• Korp ! Sakala vilistlane kuni 1934. Korp! Leola auvilistlane.
  
• 22.06.1940 vabastas Konstantin Päts Johann Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist.
  

Maria Kruszewskaga sai Laidoner tuttavaks Vilnos teenides, kui Maria oli 15-aastane.
Nikolai Kindralstaabi Akadeemias õppides, kohtas Laidoner ka tuttavat neidu - Maria Kruszewskat, kes olis siis Peterburi konservatooriumi üliõpilane. 1909. aastal abiellusid Maria ja Johann. Neil sündis poeg Michael, aastal 1913.
Michael laskis end ise maha 20.04.1928.