Debora Vaarandi (0)

Debora Vaarandi
Debora Vaarandi ( Trull ) sündis 1. oktoobril 1916 Võrus postiametniku tütrena, tema lapsepõlv möödus vaestes oludes Tallinnas Dunkri tänaval ja Saaremaal Laimjalas. Lapsena oli Debora Vaarandi enda sõnul arg ja üksildane unistaja , kes istus alatasa ninapidi raamatus. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris. Gümnaasiumi lõppedes tundus tulevik sünge – töö leidmine oli väga raske ning ülikooli minek ei olnud raha tõttu võimalik. Kuid 1935. aasta sügisel kohtus ta kohalikul kirjandusõhtul Aadu Hindiga, kes töötas tol ajal õpetajana. Kohtunud noored abiellusid ning nii sisenes Debora Hint Tartu kirjanike maailma ja sõlmis seal palju tutvusi, mis võimaldasid tal ka ülikooli astuda, kus ta asus õppima keeli ja kirjandust. Noorpaari ainuke laps suri ning purunes ka nende abielu. Pärast juunipööret Sirbis ja Vasaras töötanud paljulubava tõlkija ja literaadi käe võitis endale Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva Hääle peatoimetaja Anton Vaarandi. Tema õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Tuleb märkida, et stalinistlikud repressioonid ei läinud tema lähedastest mööda – külmale maale saadeti onu ja tädi perekondadega. Teine tädi põgenes 1944. aastal Eestist ja asus hiljem Ameerika Ühendriikidesse. 1940. aastal evakueerus Vaarandi Venemaale ning naasis 1944. aastal. Sõja-aastad olid poetessi jaoks rasked. Ülikoolihariduse omandamine filosoofiateaduskonnas jäi pooleli, abielu Anton Vaarandiga katkes. Esimesel sõjajärgsel aastal tabas luuletajat tuberkuloos , mis sundis teda toimetajaametist loobuma. Ent pole halba ilma heata – arvatavasti poleks haiguseta sündinud ka “Saaremaa valsi” sõnu, mis on kirjutatud haiglas. 1952. aastal, mil Vaarandi oli juba lõplikult aktsepteeritud kirjanik, abiellus ta luuletaja, prosaisti ja näitekirjaniku Juhan Smuuliga. Arvatavasti oli koos-elu õnnelik, sest kestis aastakümneid. Ta suri 28 aprill 2007. Aastal. Oma elu jooksul on Vaarandi saanud palju preemiad, mille seas peaks olema ka Eesti Vabariigi III klassi Valgetähe orden , Soome Vabariigi Valge Roosi rüütelkonna rüütlirist, Juhan Liivi nimeline luuleauhind (1965), Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (1994) ning Riiklik Elutöö preemia 2005. aastal

• Põleva laotuse all" (1945) Luulekogu oli kantud koduigatsuse vaimust , lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis. Kirjanike liit.
  
• "Kohav rand" (1948)
  
• "Selgel hommikul " (1950)"Unistaja aknal" ( 1959 ) milles autor näitab ennast võimsa loodus- ja armastuslüürikuna. Stalin oli surnud ja poliitilisi teemasid ei pressitud enam nii rängalt kirjanike loomingusse.
  

• "Rannalageda leib" (1965)
  
• "Tuule valgel" (1977) poetessi viimane originaalkogu,61-aastane. Edasi pühendus tõlgetele
  
• "See kauge hääl" (2000)
  
• "Aastad ja päevad" (2006, mälestused)