MIINA HÄRMA (0)

Keila Kool
Kristiina Justus
MIINA HÄRMA
Referaat
Juhendaja : Tiia Peenmaa
Keila Kool 2015
Sisukord
1. Elulugu……………………………………………………………………………….3
2. Looming……………………………………………………………………………..5
3. Teosed………………………………………………………………………………..6
4. Pildid…………………………………………………………………………………..7
5. Kasutatud kirjandus…………………………………………………………….8
ELULUGU
Miina Härma (aastani 1935 Hermann ) sündis 9.veebruaril 1864 Kõrvekülas,   Raadi vallas. Suri 16.november 1941 Tartus. Maetud on Miina Härma Raadi kalmistule, kus on ka tema hauamonument.
Miina oli Eesti  helilooja ,  koorijuht  ja  organist. Ta oli Eesti esimene professionaalne naishelilooja. Miina sündis õpetaja perekonda. Peres oli seitse last. Nii ema kui ka isa olid saanud muusikalise hariduse.
Hariduse omandas ta Tartu eraalgkoolis ning K. Schulze tütarlastekoolis. 15-aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid  Karl August Hermanni   käe all (vaatamata samale perekonnanimele ei olnud nad sugulased).
Aastatel 1883–1890 õppis ta  Peterburi konservatooriumis  orelit ja  kompositsiooni. Ta oli oreliklassi ainus õpilane. Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Miina Peterburi, sest Eestis oli raske sobivat tööd leida Et õpingute ajal end ära majandada, andis ta klaveritunde peamiselt jõukate mereväeohvitseride perekondades. Seltskondlikult käis ta sel ajal eriti läbi dr. J.Hurdaga, kes tegeles innukalt rahvaluule kogumisega. J. Hurda entusiasm nakatas ka M.Härmat. Konservatooriumi lõpetas Miina Härma 1890.a. orelierialal.. Alles 1894. aastal, mil toimus viies eesti laulupidu, tuli ta Tartusse ning moodustas siin oma Miina Hermanni Lauluseltsi  segakoori. Hiljem esines tema koor ka Peterburis,  Pihkvas ja Riias .
Aastal 1903 siirdus Miina finantsprobleemide tõttu Kroonlinna, kus osales  Eesti Heategeva Seltsi  tegevuses. Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest  Esimese maailmasõja  ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida.
Miina naasis Tartu, kus 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu kannab nime Miina Härma Gümnaasium). Ta töötas seal elu lõpuni. 9. veebruaril 1939 sai ta esimese naisena Tartu Ülikooli audoktori kraadi. Miina Härma oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane. Gümnaasiumi ees on tema monument.
Miina Härma oli samuti silmapaistev koorijuht ning ta sai ka dirigeerida laulupeol.
Oma 60-aastase loomeperioodi jooksul kirjutas ta üle 200 koorilaulu ja 10 kavatiini. Suure osa tema loomingust moodustavad vokaalteosed , instrumentaaltöid lõi ta vähe. Ta on kirjutanud laulumängu "Murueide tütar" ning kantaadi "Kalev ja Linda ".
 Sel perioodil hakkas ta intensiivsemalt tegelema heliloomingu ja ka dirigeerimisega: ta oli Peterburi Eesti Hariduse Seltsi koori juht. Aastail 1893-1894 oli M.Härma Leipzigis, tehes sealt kontsertreise ka teistesse Saksa linnadesse. M.Härma tutvustas igati eesti rahvuslikku kunsti välismaal. Pöördunud tagasi kodumaale , asus M.Härma Tartusse ning püüdis elatuda muusikaõpetajana. Ühtlasi jätkas ta kontsertreise Eestis. Samal aastal asutas ta Tartus oma esimese segakoori. Selle avakontsert toimus 27.novembril 1894. a. Koor laulis ka Riias, Pihkvas, Peterburis. Repertuaar koosnes peamiselt M.Härma enda rahvalauluseadeist, aga ka originaalloomingust.
Nendel konservatooriumi lõpetamisele järgnenud aastatelandis M.Härma palju orelikontserte Tallinnas, Tartus, Pärnus, Peterburis, Helsingis ja Riias. Suur kultuurilooline tähtsus on tema esinemistel tagasihoidlikes maakirikuis. Sel moel tutvustas ta klassikalist orelirepertuaari ja tegi muusikalist kasvatustööd kõige laiemates rahvahulkades. Kontserdil Suure-Jaani kirikus tallas orelit nooruke A.Kapp, kes hiljem jutustas, et siit sai ta suurima tõuke oma kutse valikule. 90-ndate aastate teisel poolel tegutses M.Härma peamiselt koorijuhina ning juhatas maakondlikke laulupidusid ja kohalikke laulupäevi. 1903.a.siirdus M.Härma tööle Kroonlinna, andis klaveritunde ja osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Suviti sõitis M.Härma harilikult Eestisse. 1915.a.alates elas ta jälle Tartus, kus juhatas Tartu Rahvusraamatukogu , Lugemisvara Seltsi ja Eesti Helikunsti Seltsi. Ta kuulus “Muusikalehe” toimetusse ning oli “Eesti Muusika Kuukirja” peatoimetaja. 1917-1929.a.andis ta laulmist Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis. 1939.a.valiti M.Härma Tartu ülikooliaudoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks. Miina Härma suri Tartus 16.novembril 1941.aastal.
 
MIINA HÄRMA LOOMING.
 
Miina Härma loomingu põhiosa moodustavad vokaalteosed, koorilaule on üle 200. Neid iseloomustavad ilmekas meloodia , nooruslik hoog ja lihtsus. M.Härma loomingu võib jagada kahte eristavasse  perioodi. Esimesel loomejärgul (sajandi vahetuseni) lõi ta oma parimad lüürilised (“Ei saa mitte vaiki olla”) ja heroilised (“Isamaa, õitse sa”) laulud. Teisel (eriti 1915.aastast) püüdles rohkem väljenduse sügavuse ja tunnete mitmekesisuse poole (“Kojuigatsus”). Kaasaegsete hulgast küünivad esile tema rahvaviisitöötlused, kus on näiteid rahvaviisi lihtsast harmoniseerimisest varieerimise ja laulude ühendamiseni (“Tuljak”). Enamiku oma tuntumaid koorilaule on ta seadnud mitme kooriliigi ning sooloettekande tarbeks.
 
TEOSED.                                                             
 
Muusikalised lavateosed:
      *Laulumäng “Murueide tütar”
Koorimuusika :
      *Kantaat “Kalev ja Linda”
      *Laulud “Isamaa, õitse sa”, “Kodune kohake”, “Kus on kullakalla kodu?”, “Ta lendab mesipuu poole” jt.
Vokaalkammermuusika:
      *Soololaulud “Igatsus”, “Rõõm ja mure kevadel”, “Kui sa tuled, too mul’ lilli” jt.
Puhkpillimuusika:
      *”Tervitusmarss”, “Igavene mälestus puhkpilliorkestrile”
PILDID
Kasutatud kirjandus
1. www.wikipedia.org
2. www.emic.ee
3 . Raamat : Miina Härma 150. Enne ja nüüd
9