Hando Runnel (0)

Hando Runnel
Hando Runnel sündis 24. novembril 1938. aastal Järvamaal. Keskhariduse omandas Runnel Tartu ja Paide keskkoolis . 1957-1962 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias argonoomiat, kuid kõrgkool jäi lõpetamata ning ta suundus tööle ajakirja Looming toimetusse. Hiljem jäi Runnel püsivalt elama Tartusse ning oli vabakirjanik. Alates 1969. aastast kuulub Kirjanike Liitu ning ta valiti korduvalt Liidu juhatusse. Alates 1992 aastast on Runnel kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimees ja sarja „Eesti mõttelugu “ peatoimetaja. Hando Runnel on ainus Eesti professor ja hiljem akadeemik , kes pole lõpetanud ühtegi kõrgkooli.
Hando Runnel on mitme luulekogu autor, ta kirjutab nii täiskasvanutele kui ka lastele ja on ka viljakas esseist. Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooliajal, kuid tõsisem harrastus jääb 50ndate lõppu. Väga tähtsaks läbivaks teemaks on isamaa luule. Tihti on see varjatult poliitilise tähendusega. Runneli luules on nähtud kaht põhitahku: tema varasemat loomingut võib nimetada päikeseluuleks ja 1970. aastast alates saatuseluuleks. Runnelik luule stiil on väga lihtne, see ei ole ülerikastatud lause- ja kõnekujunditega ja ta ei kasuta palju keerulisi sõnu. Tema luule põhineb tihti uuemal rahvalaulul ja selle poeetikal, samuti on suur hulk tema luulest viisistatud. 1970.-80. Aastatel oli Runnel ennekõike isamaaluuletaja, kelle looming jutustas eestluse kestmisest ja seda varitsevatest ohtudest.
Runneli esimene luulekogu, mis avaldati 1964, kannab nime „Maa lapsed“ ning teine 1967 aastal „ Laulus tüdrukuga“. Mõlemad kogud sisaldavad külaelupilte, kus olulisel kohal on töö. Alates 1970. aasta kogust „Avalikud laulud“ kujundas Runnel välja oma stiili ehk võttis kasutusele rahvalaulu vormikeele. „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“ 1972. aastal on külapoisist saanud ilmakodanik ning esimeste kogude rõõmsameelsus on asendunud mõrudusega. Seda tunnetust süvendavad veelgi järgmised luuleraamatud „ Mõru ning mööduja“ (1976) ja „Kodu-käija (1978) mille tundeskaala liigub tõsisest ja traagilisest romantilise ja sentimentaalseni. Samas ei ole Runneli luule vihane ja vaenulik, vaid jääb kõlama armastus kodu, kodumaa ja oma rahva vastu.