Eesti realism (0)

Eesti realism
Ajalooline taust
Eesti areng oli Vene impeeriumi koosseisus tõkestatud. Aleksander III trooniletulekuga 1881. a. algas sünge reaktsiooniaeg , igasuguse vaba mõtte jälitamine.
Valitsus alustas haldusreforme, mis olid suunatud siinse balti erikorra kaotamisele. Paljud kooliõpetajad, valla- ja kohtukirjutajad vallandati, asemele kutsuti hulk umbkeelseid õpetajaid ning ametnikke Venemaalt. Tartu ülikoolilt võeti autonoomia .
1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtunnustatud vaimsetest juhtidest. Surid Kreutzwald , Koidula, Jakobson . Jannsen lamas halvatuna tõvevoodis. Hurt ja Veske olid asunud võõrsile.
1893 suleti Eesti Kirjameeste Selts ja keelati tsensori ettepanekul jutustuste avaldamine eesti rahva ajaloost.
Kultuurielu
Hoolimata ülemaaliste eesti organisatsioonide krahhist edenes kultuuritegevus arvukais kohalikes seltsides.
Toimusid rahvarohked üldlaulupeod 1891, 1894 ja 1896.
Jätkus rahvaluule kogumine ka pärast Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemist.
1888. aastal avaldas Jakob Hurt üleskutse "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", kutsudes kõiki kirja panema rahvamälestusi ehk vanavara , sisuliselt rahvaluule tähenduses. Hurdale tegi kaastööd ligi 1400 korrespondenti, kujunesid kogumise, säilitamise ja avaldamise põhimõtted. Hurda algatusel koostati esimesed eesti rahvaluule teaduslikud väljaanded, alguse sai hiigelsari "Monumenta Estonia Antiquae".
Esimeste eesti kunstnikena asusid kodumaal tööle vennad Paul ja Kristjan Raud ning Ants laikmaa. Rahvakunsti - ja käsitööesemete kogumist korraldas Kristjan Raud. Need vanavara kogud said aluseks Eesti Rahva Muuseumile (1909).
Mitte ainult tartu, vaid ka Peterburi, Helsingi ja Moskva ülikoolis, Riia Polütehnikumis, Saksamaa kunstiõppeasutustes õppis 19. sajandi lõpul paarsada eesti üliõpilast, kes hoolimata võõrkeelsest haridusest jäid truuks oma rahvale. Haritlaskonna kasv oli eelduseks , et baltisaksa vana aadlikultuuri kõrval- sellelt mõjutusi saades ja sellega võisteldes- hakkas oma kaasaja professionaalsele tasemele jõudma ka eesti kultuur.
K. A. Hermanni ja M.Härma järel asusid Tartus tegutsema A.Läte ja R.Tobias. Nad korraldasid sümfooniakontsert, kus esitati ka eesti heliloojate teoseid.
1878 - valiti August Wiera Vanemuise Seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks. Ta organiseeris käsitöölistest ligi 100-liikmelise poolkutselise kollektiivi ning juhtis teatrit kuni aastani 1906. 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" Carl Maria von Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1903 - hävis tules Vanemuise Seltsi maja Jaama tänavas. Korraldati rahva seas korjandus uue teatrihoone heaks, mille avamine 1906. a. oli rahvuslik suursündmus.
1906. a. alustas Tallinnas kutselise teatrina tegevust "Estonia", kus mängisid ja lavastasid andekad näitlejad Paul pinna, Theodor Altermann jt. "Estonia" uus hoone valmis 1913.a.
Poliitiline elu
Pärast Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemist jäi rahvuslikku meelsust hoidvaks keskuseks Eesti Üliõpilaste Selts Tartus. EÜSi kõige tuntumaks sümboliks on tema sini-must-valge lipp , mis pühitseti 4. juunil 1884. aastal Otepää pastoraadi saalis.
Postimees on eesti ajaleht, mille asutas Tartus 1886. aastal Karl August Hermann. Toimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai "Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht, mis koondas enda ümber toimetuse liikmete või kaastöölistena võimekaid kultuuritegelasi. Oma esinemistes toonitas Tõnisson kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli "Postimees" mõõdukalt liberaalne , pooldades riigi elu reformimist seaduslikul teel.
1901. a. hakkas Tallinnas ilmuma teine eesti päevaleht " Teataja ". "Teataja" väljaandja ja peatoimetaja oli noor jurist K.Päts, kes Tartus õigusteadust õppides oli kuulunud nn. radikaalide ringkonda. Kirjandusinimestest kuulusid toimetusse E. Vilde , A.H.Tammsaare, O.H.Münther, tulevane keeleteadlane J.Veski ja revolutsionääriks kujunenud H.Pöögelmann. "Teataja" seadis oma programmis esikohale "uue sureliku suuruse"- majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis "Teatajal" äge poleemika "Postimehe" aatemeestega.
1903. a. asutasid sotsiaaldemokraadid Peeter Speek ja Mihkel Martna Tartus pahempoolse ajalehe ,,Uudised’’.
1905. a lõpul alanud karistusaktsioonide käigus suleti "Teataja" ja toimetuse poliitiliselt aktiivsemad liikmed põgenesid välismaale. Võimude tagakiusamine tabas ka "Postimeest", mis ajutiselt suleti.
19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng.
Mahult jõudsasti kasvav ja sisult mitmekesistuv ajakirjandus kujunes 20. sajandi algul järjest olulisemaks kultuuriteguriks. Ajalehtede suur tiraaž kindlustas ilukirjanduse laia leviku.