Eduard Vilde (0)

Eduard Vilde (1865 – 1933)
Eduard Vilde looming kujundas suures määral Eesti varasema kriitilise realismi ilme.
Kirjutas oma esimese jutustuse juba 17 aastasena ning peatselt sai temast kõige populaarsem eesti kirjanik. Ärgatas huvi oma maa ja rahva kui ka kogu kaasaegse Euroopa elunähtuste ning uuemate rahvusvaheliste mõttevoolude vastu.
Vilde teostega jõudsi eesti jutustav proosa vähenõudlikust, žanriliselt ebamäärasest külajutust laiahaardeise panoraamromaanini ning psühholoogilise novellini. Ka tema näidendid kuuluvad eesti klassika põhivarasse.
Vilde viiekümne aasta jooksul kestnud kirjanduslikus töös saame erstada kolme järku. Esialgu kirjutas ta peaasjalikult kergesisulisi põnevus –ja naljajutte. Teisel perioodil oli ta teadlik ning järjepidev realist. Paguluses alanud kolmanda loomingujärgu teostele on iseloomulik psühholoogiline süvenemine ja kunstiline viimistletus.
Vilde lapse –ja noorukipõlve kodud olid kolm Põhja-Eesti mõisat. Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased , Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast."
Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses , pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki.
Tuglas ütles Vilde kohta, et too olevat paigalpüsimatu turist, kes mööda maailmu rändab, teoste aineid ja tegelaskujusid kogub ja põgusate tähelepanekute põhjal oma töid kirjutab. Reisikirjadest saabki Vilde lemmikžanr, kuhu ta nii mõnigi kord põimib poolenisti väljamõeldud tegelasi ja seiklusi, nõnda külastava maa eripära paremini avades. Samas on tema kirjutised autentsed - ammendamatu varasalv tollaste olude ja kommete tundmaõppijaile.
Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte . Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.
Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma " Teataja ", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904 . a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste - ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised."" Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi.
1905. a. kevadel lülitus Vilde aktiivselt poliitilisse tegevusse, võttes osa Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse Tartu osakonna asutamisest. Vilde kirjutised ja tegevus revolutsiooni ajal tegid temast tagaotsitava. Koos värske elukaaslane Linda Jürmanniga põgenes Vilde arreteerimise eest Peterburi, seejärel aga Helsingisse, kus asus välja andma satiirilehte " Kaak ". Pagulasena väisas Vilde pea kõiki Euroopa suuremaid riike ja kultuurikeskusi - Saksamaad, Austriat, Tšehhit, Šveitsi. Kodumaale naasis Vilde alles 1917. a.. Möödunud oli üksteist aastat pagulust, täis hämmastavat töötahet ja saavutusi teoste näol. Kirjandusteadlase Toomas Haugi sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid."
Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus-darwinismus) mõjustatud intellektuaal . Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele " Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning " Prohvet Maltsvet" (1905-1908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel. Võib öelda, et rahvas soovis, et keegi tema ajaloo talletaks ning Vilde seda ka tegi. Parim näide sellest on triloogia viimane osa "Prohvet Maltsvet" - kurioosne , mõnevõrra moodnegi segu faktist ja fiktsioonist, ajaloost ja usust, unistustest ja tegelikkusest. Tänapäeval on Krimmi-Eesti külades, kuhu meie esivanemad 1860-ndate alguses rändasid, "Prohvet Maltsvetist" saanud kultusraamat, millest otsitakse minevikujälgi. Krimmi eestlased on hakanud ärkama ning kuigi vanemais peituva igatsuse teevad tõeks Eestisse õppima tulevad lapsed, peegeldub selles tõigas nagu kirjanduseski tõde unelmate ja tegelikkuse ühissulamist.
Vilde parimaks teoseks peetakse 1916. a. ilmunud "Mäeküla piimameest." Vilde noorusmälestustel rajanevas, meeldejäävate karakteritega mitmekihilises romaanis õnnestub Vildel vältida välist, sealhulgas talle nii iseloomulikku moraalset hukkamõistu ning näidata oma kangelasi eelkõige sisemises arengus.
1965. a. valmis Leida Laiusel samanimeline romaani ekraniseering, mis pälvis sooja vastuvõtu nii vaatajate kui kriitikute seas. Ka Vildele endale tehti tema eluajal mitmel korral ettepanekuid stsenaariumi kirjutamiseks, millest ta aga alati ära ütles. "Vigaste pruutide" kohta, millest 1929. a. Johannes Loop ja Konstantin Märska filmi tegid, ütles Vilde. "Oleksin soovinud, et tüki lõpuosas koomilisi situatsioone rohkem oleks kasutatud, eriti miimika alal, kuid võis leppida sellega, mis anti."
Lemmikpaigas Kopenhaagenis veedetud aastad (1911-1916) olid väga viljakad . Siin ei sundinud keegi teda tagant ja ta võis töötada aeglasemalt. Kopenhaagenis loodud teoseist äratasid tähelepanu kõigepealt "Jutustused" ja näidend " Tabamata ime". Ometi ei söandanud Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnamõistmise toimkond Vildele nende tööd eest auhinda määrata, vaid pakkus talle ainult toetusraha. Sellest tekkis avalik tüli, mis lõi suuri laineid. Tüli tõukel kirjutas Vilde Kopenhaagenis eesti parima lustmängu "Pisuhänd", mille kohta Tuglas kirjutas: "Teose huumor on seevõrra avar, et pääseb mõjule ka võõral näitelaval, kus ei teata midagi meie kodustest pisiasjadest, mille vastu on sihitud komöödia pilge ."
1919. a. jaanuaris sõitis Vilde Eesti Ajutise Valitsuse ülesandel Kopenhaageni, kus juhatas sama aasta oktoobrini "Eesti teadetebürood." Pärast Kopenhaagenist lahkumist asus ta novembrikuus samal aastal Eesti esindajana tööle Berliinis. Kindlasti polnud Vilde karjääridiplomaat, pigem oli ta "õigel ajal õiges kohas", liites sel moel oma suhtlusoskuse ning rännukire ning suutes ka vajalikke asju ajada. Vilde ostis saatkonnale vendade Puhkide abiga hoone, milles saatkond tegutseb ka praegu.
5. märtsil 1925. a. pühitses kogu Eesti Eduard Vilde 60. sünnipäeva. Sel puhul oli "Estonia" kontserdisaalis korraldatud suurejooneline ning rahvarohke juubeliaktus. Juubilarile saabus hulgaliselt õnnesoove nii kodumaalt kui mujalt - Soomest, Ungarist ja Lätist. Vabariigi valitsus määras talle kirjanduslike teenete eest autasuks suvila koos maaga eluaegseks tarvitamiseks ja 200 000 marka . Vilde valiti Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja Eesti Ajakirjanikkude Seltsi auliikmeks.
1923. a. märtsis saabus Vilde kodumaale, jäädes siia juba püsivalt elama. Tema vanadusaastad olid töörohked, kümne aasta jooksul pidi kirjastatama 9600 lehekülge Vilde loomingut. Redigeerimistööd toimetas Vilde ainuisikuliselt ning võib arvata, et selle arvelt jäid sündimata nii mõnigi romaan. Vilde säilitas elu lõpuni usu sõna kõikvõimsusse.