Ilmar Mikiveri elulugu (0)

Ilmar Mikiver
Ilmar Mikiver oli ajakirjanik, kirjanduskriitik, teatrimees ja raadiohääl.
Ilmar sündis 1.01.1920 Loksal kellassepp Jakob Mikiveri peres. Ilmar Mikiver oli pere kõige vanem laps, tal olid veel nooremad vennnad Heino ja Olev.
Ilmar Mikiver alustas kooliteed Loksa algkoolis, mille ta lõpetas 1932. aastal. Peale Loksa algkooli lõpetamist läks Ilmar Mikiver edasi õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kust ta lahkus 1938. aastal ja suundus õppima Tallinna Reaalkooli (tollal Tallinna 2. Gümnaasium). Mikiveri klassijuhatajaks sai Paul Ederberg ehk Pudi , kes andis matemaatika ja füüsika tunde. Direktoriks oli Karl Koljo, kes ühtlasi andis klassile eesti keelt. Ernst- Peterson Särgava ehk Habe oli sel ajal kooli inspektor . Temaga puututi kokku iga kolmapäeva hommikul , kui toimus aulas hommikupalvus. Mikiveri kehalise kasvatuse õpetajaks oli Voldemar Resev-Resel, hüüdnimega Resu. 1939. aastal kirjutas Ilmar Mikiver Reaalkoolile hümni. Ilmar Mikiver lõpetas Reaalkooli 1940. aastal.
1940. aasta sügisel, peale Reaalkooli lõpetamist, otsustas Ilmar asuda õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Samal ajal töötas ta ka tõlgina, postiljonina, muuseumitöölisena, leheosakonna abitoimetajana, vahi -ja rindesõdurina, kantseleiametnikuna ja väikelaste kasvatajana. Nii viis saatus ta Eesti ajakirjanduse juurde. Kolm okupatsiooniaastat elas ta Tartus ja töötas Postimehe kultuuriosakonna reporterina. 1943. aastal põgenes Mikiver üle lahe Soome, kus ta teenis pool aastat Soome sõjaväes eestlastega mehitatud jalaväe-rügemendis, kus võitlesid ka tema mõlemad vennad- kunstnikud Olev(1922-1994) ja Heino(1924-2004). Peale teenistusest vabanemist 17.12.1943.a. siirdus Ilmar Rootsi, kus ta õppis teatriajaloolaseks. Üksnes noorim vendadest ei jõudnud Soomest edasi Rootsi. Rootsis olles liitus Ilmar koos vend Heinoga aastal 1947 asutatud Radikaaldemokraatliku Koondisega.
Stockholmis toimetas Ilmar aastatel 1954-1955 ajalehte Teataja , kuni veebruaris värvati ta tööle Ameerika Hääle Euroopa keskuse juures Münchenis tegutsevasse eesti toimetusse. Mikiveri esimene raadioaeg jäi Ameerika Hääle Euroopa keskuse tegevuse lõpuaastaile.
Müncheni harutoimetus täiendas Washingtonis töötavat põhitoimetust, kuhu Mikiver jõudis palju aastaid hiljem. Mikiver oli Ameerika Hääles algul diktoriks, hiljem sai ta luuletaja, teatri- ja kirjandusteadlasena ülesande jägida ka pagulaste kultuurielu . Kui augustis 1958 eesti harutoimetus Ameerika Hääle Euroopa keskuses suleti, jäi Ilmar Mikiver veel üheks aastaks Münchenisse.
1959 . aastal USA-sse kolinud, tegutses Mikiver peamiselt rahandusalal New Yorgi ja Minneapolise firmades , kuni naasis 1974.aastal taas Ameerika Hääle juurde, siis juba Washington DC-s. Tema ülemuseks oli algul Voldemar Veedam, kuid varsti sai Mikiverist endast Eesti osakonna peatoimetaja (1974–1976 ja 1980–1988) ning juhataja (1976–1979 ja 1988–1993).
Ilmar Mikiveri sõnul kujunesid aastad Washingtonis Ameerika Hääle toimetusjuhina tema jaoks võitluseks eestkätt saadete keelelise puhtuse eest ja pädeva järelkasvu värbamiseks. Kasutades oma 1960. aastail New Yorgi Eesti Teatri stuudiorühmale antud häälekursuse kogemusi, tagas Mikiver hea hääle ja diktsioonitreeningu ka raadiotoimetusele. Kokku töötas ta Ameerika Hääles 18 aastat. Ilmar Mikiveri raadiohääleks kujunemisel peetakse oluliseks tema isa Jakobit, kes oli tehnikahuvilisena Eesti Ringhäälingu üks pioneere. Eesti Ringhääling loodi 1926. aasta lõpus, kui Ilmar oli kuuene. Vend Heino on meenutanud, kuidas kellassepatöökojas oli raadio hommikust õhtuni lahti: “Valjuhääldi läks tööle, kui raadiosaated hommikul algasid, ning vaikis, kui saated õhtul lõppesid.” Juba aasta pärast eestikeelse ringhäälingu algust ehitas isa Jakob lisavaljuhääldid ning ühendas need traatipidi nii, et ümbruskonna majadeski sai raadiot kuulata ja hiljem sündis üks arvatavasti esimesi kohalikke translatsioonivõrke. See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale ja Aasukülla.
Ameerika Häälest puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik tegevus ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise Eesti Ringhäälingu reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina.
Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna — alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades sürrealismisugemega luulevalimikega “ Kirves ja tuiksoon” ( Toronto , 1976) ning “Urb” (Tallinn, 2007).
Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001. aastal Valgetähe III klassi ordeniga.
Ilmar Mikiver suri 26. septembril 2010. aastal Washingtonis.