Eduard Vilde (3)

Eduard Vilde .
 Eduard Vilde (1865-1933) põlvneb Virumaalt. Kirjanik sündis 4. märtsil 1865. aastal Pudivere mõisas Simuna kihelkonnas. Varsti pärast poja sündi kolisid vanemad Muuga mõisa. Kirjanikule on oma lapsepõlvekodust meelde jäänud kaunis mälestuspilt: "Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane , kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad , otsatud metsad, kus meie marjul käisime."
Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased , Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast."
Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses , pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki.
Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte . Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.
Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma " Teataja ", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904 . a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste - ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised."" Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi.
Vilde parimaks teoseks peetakse 1916. a. ilmunud "Mäeküla piimameest." Vilde noorusmälestustel rajanevas, meeldejäävate karakteritega mitmekihilises romaanis õnnestub Vildel vältida välist, sealhulgas talle nii iseloomulikku moraalset hukkamõistu ning näidata oma kangelasi eelkõige sisemises arengus.
Vilde huumorimeel ja reljeefsed karakterid leiavad eriti tõhusat rakendust lühivormides ja näidendites. Noorena oli Vilde ka ise igatsenud saada näitlejaks ja teinud kaasa isegi mõnes etenduses.
Vilde näidendid on püsinud teatrite repertuaaris tänaseni. E. Vilde enda elust on kirjutanud näidendi "Tervist, hr. Vilde!" kirjandusteatri "Varius" dramaturg ja lavastaja Heidi Sarapuu.
1917. a. koos abikaasaga Taanist tagasi saabunud Vilde kutsuti 1918. a. sügishooajal "Estonia" dramaturgiks.
1919. a. jaanuaris sõitis Vilde Eesti Ajutise Valitsuse ülesandel Kopenhaageni, kus juhatas sama aasta oktoobrini "Eesti teadetebürood." Pärast Kopenhaagenist lahkumist asus ta novembrikuus samal aastal Eesti esindajana tööle Berliinis. Kindlasti polnud Vilde karjääridiplomaat, pigem oli ta "õigel ajal õiges kohas", liites sel moel oma suhtlusoskuse ning rännukire ning suutes ka vajalikke asju ajada. Vilde ostis saatkonnale vendade Puhkide abiga hoone, milles saatkond tegutseb ka praegu.
1923. a. märtsis saabus Vilde kodumaale, jäädes siia juba püsivalt elama. Tema vanadusaastad olid töörohked, kümne aasta jooksul pidi kirjastatama 9600 lehekülge Vilde loomingut. Redigeerimistööd toimetas Vilde ainuisikuliselt ning võib arvata, et selle arvelt jäid sündimata nii mõnigi romaan. Vilde säilitas elu lõpuni usu sõna kõikvõimsusse.
Surm tabas Vildet 26. detsembril 1933. a.
Järgmisel päeval ilmus surmasõnum ajalehtedes. Sügav lein tabas kogu Eestit.