Eduard Vilde elulugu. (1)

Eduard Vilde (1865-1933)
Eduard Vilde, sündinud 4. märts 1865, võib pidada eesti kriitilise realismi algatajaks ning ka silmapaistvamaks esindajaks . Ta kirjutas oma esimese teose olles ise vaevalt 17-aastane ning temast sai peagi kõige populaarsem eesti kirjanik. Koolist sai Vilde kaasa hea saksa keele ning klassikalise kirjanduse tundmise. Eesti keeles kirjutamist pidi ta aga omal käel õppima. Koolis valitsenud saksameelsus oli tekitanud temas trotsi ning süvendanud rahvameelset hoiakut. Koolipäevil sai Vildele omaks ka kiindumus teatriskäimisesse. Ta käis tihti sõbralt kaubeldud piletitega Tallinna saksa Linnateatris. Sellest oli vast inspireeritud ka tema katse näitlejaks saada, mis kahjuks ebaõnnestus. Vilde esimeseks teoseks oli ,,Kurjal teel", mille ta kirjutas 1882. aasta suvel. Juba järgmisel aastal valmis teos ,,Musta mantliga mees", mis avaldas Tallinnas ilmuva ,,Virulase" toimetajale muljet niivõrd palju, et kutsus noormehe toimetusse tööle. Sellega algas Vilde rahutu ja vaheldusrikas ajakirjanikutöö, mis kestis vaheaegadega üle kahekümne aasta. ,,Virulasele" järgnes töö Tartu ,,Postimehes" ning hiljem Tallinna ja ka Riia saksa ajalehtede toimetustes. Kogu selle ajakirjanikutöö ajal oli Vildel aega tegeleda ka mahuka jutu- ja romaaniloominguga. Sageli kirjutas ta öötundidel, sest ajaleht ootas trükikojas jutujärge. Kümne aastaga oli mees kirjutanud viisteist raamatut ning meeletul hulgal ajakirjanduse veergudel ilmunud kirjutisi. Omaaegses eesti proosas võitis Vilde poolehoidu just seetõttu, et tema teosed olid vabad pealetükkivast õpetlikkusest. 1890-1892 elas Vilde Berliinis, mis oli tema esimeseks pääsemiseks Vene tsaaririigist. Ta jälgis Berliini teatrite realistlikku repertuaari ning luges palju. Seal olles tekkis tal huvi nii liberalistlike kui ka sotsialistlike ühiskonnaõpetuste vastu, kuid aastaid hiljem valis mees siiski sotsialismi ning temast sai sotsiaaldemokraat . 1896. aastal ilmunud ,,Külmale maale" on eesti kriitilise realismi esimene väärtteos, kus Vilde kujutab ebavõrdsust ja vastuolust tolleaegses eesti külas ning põhjendab kuritegevuse levikut majanduslike raskustega. Inimene on olude ohver. 1897. aastal töötas Vilde Narvas. Sealsete tekstiilitööliste elu-olu tundma õppides valmib teos ,, Raudsed käed", mis on esimene ulatuslikum teos eesti linnatööliste elust. 1901. aastal asus Vilde tööle Tallinna päevalehte ,,Teataja". Enne seda oli mees käinud ühel pikemal reisil, mille jooksul ta külastas erinevaid Kesk-Euroopa maid, Balkanit ning ka Türgit. Selle põhjal kirjutas ta elavas stiilis humoorikaid reiskirju. Olles tööl ,,Teatajas", algas Vildel erakordselt viljakas loomeperiood. Aastatel 1902-1908 valmis kolm ajaloolist romaani ­ ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ning ,,Prohvet Maltsvet", mida ühise temaatika tõttu hakati kutsuma triloogiaks. Olles sotsiaaldemokraat, võttis Vilde 1905. aastal (samal aastal ta ka abiellus noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga) osa revolutsioonist , mille tõttu ta oli veel sama aasta lõpus sunnitud minema maapakku. Pärast viibimist Helsingis, Saksamaal, Sveitsis ja mujal, otsustas ta 1911. aastal sõita New Yorki , kus ta abikaasaga asus toimetama eesti töölislehte ,,Uus ilm". Sealne õhkkond aga Vildele ei sobinud ning kuni 1917. aastani pesitses ta Kopenhaagenis. Esmakordselt sai Vilde rahumeelselt pühenduda kirjanikutööle. Ta jälgis kaasaegset saksa ja Põhjamaade kirjandust ning kodumaist kirjanduskriitikat. Pagulusaastatel asus mees kirjutama ka näidendeid. 1912. aastal valmis ,, Tabamata ime" ning sellest inspireerituna järgmisel aastal kiiresti populaarsust kogunud ,,Pisuhänd". Vilde viimane, isa ja poja ärilist konkurentsi kujutav draama ,,Side" ei ole saavutanud eelmistega võrreldavat edu. 1916. aastal ilmunud romaan ,,Mäeküla piimamees " on nimetatud Vilde loomingu tipuks. Selles on kirjanik tagasi pöördunud talupoja ja mõisniku suhete poole, kuid sootuks uues häälestuses. 1917. aastal, naasnud kodumaale , asus Vilde tegutsema ajakirjanikuna, teater ,,Estonia" dramaturgina, seejärel juba Eesti Vabariigi diplomaadina (pressiesindajana Kopenhaagenis ja Saksamaal). Alates 1921. aastast pidi mees ravima oma halba tervist külastades erinevaid välismaa kuurorte. Samal ajal kirjutas ta ka mõned meisterlikud novellid, kuid enamasti tegeles siiski vanade kirjutiste redigeerimisega. Ta nimetati Tartu ülikooli poolt audoktoriks. Tema kogutud teosed ilmusid aastatel 1923- 1935 kokku kolmekümne viies köites. Oma viimaste köidete ilmumist Vilde kahjuks enam ise ei näinud, sest Eduard Vilde suri 26. detsembril aastal 1833. Vilde teoseid on välja antud suuretiraazilistes kordustrükkides, mitmed teosed on jõudnud kinolinale, paljud tõlgitud naaberrahvaste ja teistessegi Euroopa keeltesse. Kirjaniku viimses elukohas, Tallinnas Kadriorus , asub memoriaalmuuseum.
Ann Kulasalu 11. K