Eduard Vilde (0)

Gustav Adolfi Gümnaasium
Referaat
Eduard Vilde
Koostas: Jaagup Tuisk
Klass: 8.b
Juhendaja : Ülle Salumäe
Tallinn 2016
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Eduard Vilde elulugu 4
1.1 Lapsepõlv 4
1.2 Vilde ajakirjanikutee algus 4
1.3 Looming 5
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8
Lisa 1. Eduard Vilde portree 9
9
Lisa 2. Eduard Vilde majamuuseum 10

Sissejuhatus

Eduar vilde (vt Lisa 1) oli Eesti üks esimesi kutselisi kirjanikke ja diplomaate. Ta sündis äärmiselt põneval ajal. Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ning omakeelse lugemisvara ja ajakirjanduse tekkimine jättis kindla jälje kodusse, kus tulevane kirjanik, diplomaat ja ajakirjanik kasvas. Tänu andekusele ja elus läbilöömise oskusele suutis Vilde oma karjääri alustada haridusteed lõpetamata. Kogemused ja tarkuse kogus ta  elukoolist.
1925. aastal otsustas riik kinkida kirjanik ja diplomaat Eduard Vildele kuuekümnendaks sünnipäevaks maja. Paraku venis sobiva eluaseme otsimine üha edasi, päädides lõpuks 6-toalise korteriga Kadriorus . Selleks sai kastellaani maja alumine korrus.
Sellest majast on saanud hiljem tema majamuuseum (vt Lisa 2), milles on säilinud 1930-ndate aastate autentne sisustus. Vilde armastas viibida ka Kadrioru stiilsetes kohvikutes. Tema lemmikpaigaks oli Tirooli austerlasest omanikule kuulunud kohvik Eldorado Poska tänavas. Daame kohviga kostitav ja värsket ajalehte lugev elegantset riietust kandev kirjanik esindas vaimueliidile omast elustiili.

1. Eduard Vilde elulugu

1.1 Lapsepõlv

Eduard Vilde lapsepõlv on olnud seotud kolme Eesti mõisaga. Ta sündis 4ndal märtsil 1865.a. Pudiveres, kuid juba paar nädalat pärast sündi kolis perekond Muuga mõisa. Seal sai tulevase kirjaniku isa, Jüri Vilde, aidamehe töökoha. See võimaldas perele ka pisut lahedamat elamist. Muuga mõisast saigi Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ja seal veetis ta oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad lahkusid Karjaküla mõisa Harjumaale. (Linnamuuseum, 2016)

1.2 Vilde ajakirjanikutee algus

Pärast koolist lahkumist elas Vilde ligi kaks aastat vanemate juures Karjaküla mõisas. Ema-isa soov, et ka pojast mõisavalitseja saaks, ei olnud Vildele atraktiivne . Ta veetis oma päevi lõputult ajalehti ja raamatuid lugedes ja kirjaniku enda sõnade järgi sai ta just tänu sellele selgeks eesti keele õigekirja. Loominguline aeg oli niivõrd innustav, et Vilde hakkas ka ise teadlikult ilukirjanduslikke katsetusi tegema. 17-aastasena kirjutas ta oma esimesed jutustused “Kurjal teel” ja “Musta mantliga mees”. Oma esimest käsikirja tuksuval südamel Brandi raamatupoes kirjastamiseks pakkumas käies, tutvus ta 1882. aastal Jakob Hermann Vahtrikuga. Neist said südamesõbrad pikkadeks aastateks. (Linnamuuseum, 2016)
1883. aasta sügisel õnnestus Vildel aga saada  ajaleht Virulase  toimetusse õpipoisikoht. Seal oli tema kolleegiks ka tusameelne Juhan Liiv. Töökohaga koos sai Vilde ka väikese toakese tasuta elamiseks. Sellega algas Vilde ajakirjanikukarjäär. (Linnamuuseum, 2016)
Esimese tõelise edu tõi Vildele 1887. aastal Postimehes ilmuv jutustus  "Kaks sõrme". Vildet hakati laiemalt lugema ja see sai hüppelauaks toimetaja ametikoha saamisel Eesti vanima ajalehe, Postimees, juures. Pärast Postimehest lahkumist elas Vilde paar järgnevat aastat lohakat, lõbunäljast ulaelu, mil kirjutas eesti kirjastajatele väikeseid juturaamatuid, saatis ajalehtedele sõnumeid ja tõlkis oma põnevusjutukesi. Siis andis oma rändamisehimule järele ja läks Berliini. (Linnamuuseum, 2016)

1.3 Looming

Eesti Vabariigi ajal ei olnud Vilde loominguliselt produktiivne . Peamiselt redigeeris ta omi varasemaid töid, mis kolmekümne kolmes köites ilmusid kuni 1935. aastani. Vilde on tänaseni enim kirjutanud eesti kirjanik! (Linnamuuseum, 2016)
Ta õppis 1878 - 1882 Tallinnas Saksa Kreiskoolis. Töötas 1883 - 1886 Virulase toimetuses, 1887 - 1888 Postimehe toimetuses ning 1889 - 1890 Riias ajalehe Zeitung für Stadt und Land toimetuses. Oli 1890 - 1892 vabakutseline ajakirjanik Berliinis, kus tutvus sotsialismiideedega. 1893 - 1886 töötas jälle Postimehe toimetuses. 1896 - 1897 elas Moskvas ning 1897 - 1898 toimetas Narvas Virmalist. (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998)
Sügisel 1904 külastas ta Krimmi ja Kaukaasia Eesti asutusi . Ta osales ka 1905 revolutsiooni sündmustes ja pidi seepärast minema sama aasta lõpus maapakku. Pagulasena elas ta koos abikaasaga Šveitsis, Soomes, Saksamaal, Austrias , USA-s, Taanis jm. Eestisse tagasi tuli ta aastal 1917 ning 1917 - 1918 oli ta Estonia teatri dramaturg . 1890ndatel tugevnes tema loomingus teadlik püüdlus elulise tõepärasuse poole. Eesti kirjanduses on suur osa tema romaanidel " Karikas kihvti" ja " Linda aktsiad". Ühiskondlikest vastuoludest kirjutas ta romaanis "Külmale maale". (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998)
Sündmustiku ja tegelaste poolest on iga teme teos omaette tervik. Kasutades arhiivimaterjale ja mälestusi (eriti " Mahtra sõjas") on Vilde loonud mitmekülgse pildi 19. sajandi keskpaiga Eestimaast, ta on tabanud ajastu üldilmet ja talurahvaliikumise õhkkonda. 1905. aasta revolutsiooni sündumusi kajastas Vilde paguluses ilmunud novellides ja jutustustes. Romaanis " Lunastus " käsitles ta Taani proletariaadi elu, romaanis "Mäeküla piimamees" talupoja ja mõisniku suhteid uutes, muutunud oludes. Silmapaistev osa eesti kirjanduses on Vilde pagulasaastail valminud näidendeil. Draama "Tabamata ime" aineks on ühiskonna ebakriitiline iha rahvuslike kultuurisuuruste järele , komöödias "Pisuhänd" pilgatakse nii mjanduslikke kui ka vaimseid tõusikuid. ( Annus & Epner, 2001)

Kokkuvõte

Eduard Vilde on oluline inimene eesti kultuuriloos. Kirjanikuna oli ta väga produktiivne, kirjutas väga palju humoreski, novelle , jutustusi, romaane ning näidendeid. Selle kõige kõrval oli ta oma aja kohta palju maailmas reisinud ja erudeeritud mees. Tema arvamusest hooliti Eesti ühiskonnas, tema käitumislaad ja mõtted olid eeskujuks, temast kirjutati ja teda austati riigi tasandil.
Kõike, mis on temaga seotud, tuleb säilitdada ja noortele tutvustada. Sellepärast on hea, et hiljuti loodi E. Vilde ja A. H. Tammsaare sõpradeklubi. See hakkab jälgima, et Eesti ühiskond neid suuri autoreid ja nende loomingut ning ühiskonna jaoks tehtut ära ei unustaks.
Hiljutise Kultuuriministeeriumi alluvuses oleva Linnamuuseumi juhataja otsusega koondati osa Vilde ja Tammsaare muuseumi töötajatest ning vähendati muuseumite lahtiolekuaegu. Õnneks leidus kultuuriinimesi, kes selle asja avalikustasid ning jälgivad ministeeriumi järgmisi ettevõtmisi selles vallas.
Kindel on see, et Eesti kultuurilugu tuleb säilitada ning noortele tutvustada. Miks? Et meie rahvuse suurkujud ei kaoks meie teadvusest. Euroopa ja õieti kogu maailma kultuur on meile avatud, infot on väga palju ning on oht, et meie oma suurkujud jäävad selles infokülluses tagaplaanile, kõik muu on justkui olulisem. Eduard Vilde on meie oma kultuuri osa ja teda ei tohi minna lasta.

Kasutatud kirjandus

Annus, E. & Epner, L. (2001). Eesti kirjanduslugu . Tallinn: Koolibri.
Eesti Entsüklopeediakirjastus. (1998). Eesti Entsüklopeedia 10. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Linnamuuseum. http://linnamuuseum.ee/vilde/eduard-vildest/elulugu/ (16.08.2016).
Eduard Vilde portree. [Foto] http://linnamuuseum.ee/vilde/eduard-vildest/elulugu/ (1917)
Eduard Vilde kodumuuseum. [Foto] http://linnamuuseum.ee/vilde/galerii/ (2012)

Lisa 1. Eduard Vilde portree

Eduard Vilde portree (1917)

Lisa 2. Eduard Vilde majamuuseum

Eduard Vilde majamuuseum (2012)