- väiksed astlasd (tuhmikas rohelised väikesed lehekesed, teravad saagjad okkad) * Potentilla fruticosa - põõsasmaran - lehed sulgjad liitlehed - lehekesi keskelt läbi viis - süstjad lehekesed 3-7 - pealt ja eriti alt siidkarvased - õied kuldkollased (tillukesed lehed, kergelt äraspidine) * Prunus domestica harilik ploomipuu - lehed elliptilised või äraspidimunajad, tuhm roheline - tömbi või teravneva tipuosaga - täkilissaagja servaga, kergelt ümarad - lehed pealt paljad, tumerohelised - alt hallid, pehme karvased (eriti rood) - rootsul näärme tipud * Prunus cerasifera var divaricata haraline ploomipuu ehk Alotsa - leht väga varieeruv: elliptiline, äraspidine või munajas - ühtlaselt teravneva tipu osaga - peensaagja servaga, pealt tumeroheline, pealt läikiv - pearood haraline (piklikud kergelt äraspidised lehed, võivad olla väikesed hõlmad)
üksikud karvad, alt paljad · Mage sõstar · Ribes alpinum 3 või 5 hõlma, madala sisselõikega, laimunaja kujuga, ümardunud alusega. Keskmine hõlm teistest pikem, serv kahelisaagjas. Alt küljelt roodude juurest karvane · Harilik põisenelas · Physocarpus opulifolius Munajas, piklikmunajas Ümara alusega kahelisaagjas serv Paljas · Taraenelas · Spiraea chamaedryfolia Elliptiline või munajas, teravneva tipuga, kiilja alusega. Alt heleroheline, madalate karvadega, pealt tumeroheline, lühike karvane roots · Läikiv tuhkpuu · Cotoneaster lucidus Ovaalne, teritunud tipp lehe serv terve või madalalt saagja servaga Külgrood väga peened ja tihedad Pikk roots · Harilik pirnipuu · Pyrus communis Kitsas elliptiline kuni laielliptiline, karvane (eriti alt küljelt), serv
38) Acer negundo saarvaher Lehed paaritusulgjad (keskmiselt 5), munajad, ebasümmeetrilised. Esinevad üksikud suured hambad. Võib esineda lisalehekesi. Roots võib olla sinaka kirmetisega kaetud. 39) Aesculus hippocastanum harilik hobukastan Lehed sõrmjad liitlehed (5-7), äraspidised. Serv saagjas/kahelisaagjas. Roodude nurkades pruunid karvatutid. 40) Rhamnus catharticus harilik türnpuu Lehed ovaalsed/munajad. Teravneva lühikese tipuga. Serv kärbitud saagjas. Külgrood suunduvad kaarjalt lehe tipu suunas. Võrsed lõppevad astlaga. 41) Frangula alnus harilik paakspuu Lehed äraspidimunajad kuni elliptilised. Teravaservalised. Külgrood pöördunuvad enne lehe serva tipu poole. Õhukesed paberjad lehed. 42) Parthenocissus quinquefolia harilik metsviinapuu Lahed elliptilised, paaritusõrmjad liitlehed (5). Lühilootsulised. Jämesaagja servaga.
teravnurga all kokkukasvanud. Talub varju ja pügamist, vastupidav talvele. Noorelt aeglasekasvuline. Paljundatakse seemnetega, annab ka juurevõsu. Saarvaher (Acer negundo) Kuni 20 m kõrgune õhukese, halli tüvekoorega lühiealine, hõreda ja laia võraga ning tihti mitmetüveline puu pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Linnatingimustes võib vanus olla 35-50 aastat. Võrsed sinakad, kaetud härmatisega, koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, sügisvärvus kollane. Õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad. Viljad 3...5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti
Üheaastased võrsed kaetud väikeste ogadega, helepruunid, vanemad võrsed hallid. Rubus nessensis – kitsemurakas Lehed viietised või seitsmetised, viljuvatel kstel ka kolmetised. Lehekesed on munajad, teritunud tipuga, ühtlasedlt saagja srevaga, pealt hõredalt, alt tihedamalt karvased. Keskmine leheke on pika rootsuga. Leheroots on väikeste ogadega. Prunus domestica – harilik ploomipuu Lehed on elliptilised või äraspidimunajad, tömbi või teravneva tipuga, täkilissaagja servaga, pealt paljad, alt pehmekarvased, 4...8 cm pikad ja 2,5...5 cm laiad. Leheroots on 1...2 cm pikk, karvane, sageli 1...2 näärmega lehelaba läheduses. Prunus cerasifera var. Divaricata – haraline ploomipuu Lehed on elliptilised kuni munajad, ühtlaselt teravneva tipuga, peensaagja servaga, kiilja või ümardunud alusega, pealt nõrgalt läikivad, tumerohelised, alt valkjasrohelised, 4...6(10) cm pikad ja 2...6 cm laiad. Lehe allküljel on pearood karvane
Isasurvad on 7¼8 cm pikad, tumepunased, kuid kaetud hallide karvadega. Emasurvad on kuni 12 cm pikad, hõbehallid kattesoomuste karvade tõttu, emakasuudmed punased. Õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai algul. Lehed on peaaegu ümmargused või veidi rombjad, läbimõõt 3...5 (10) cm pikad ja peaaegu niisama laiad, tömbilt saagja või laineliselt täkilise servaga lihtlehed. Noortel võrsetel ja vesivõsudel suuremad, munajad, teravneva tipuga ja sirge või nõrgalt südaja alusega. Noored lehed iseloomulikult kollakaspunased või pruunikad, suvel tuhmrohelised, sügisel sageli punased. Vars: Noorelt on värvus rohekast hallikani, vanemalt tumehall, kaua sile, pikkade pragudega korp tekib alles kõrges eas. Noored võrsed läikivpruunid, pungad vaigused, läikivad, terava tipuga. Tüvi sirge, silinderjas, läbimõõt kuni 1m, oksi vähe, kuid need on tugevad ja palju harunenud.
4-8 cm pikad, servaga, heledamad. Hõlmad sinakasvalged. kahelissaagja kuni 6 cm kollakasrohelised, järsult teravneva Hõlmad terava servaga, pealt laiad, 5-13 cm pikad, tipuga, hõlmade tipuga, hõlmade läikivad ebaühtlaselt teritunud tipu ja vahelised vahelised rohelised, alt saagja kiilja alusega. väljalõiked laiad, väljalõiked helerohelised. servaga, kiilja ümarad. Leheroots sügavad
hõlmaga, umbes 15 cm lihtlehed, laiümmargused või lihtlehed. 3-5 hõlmaga, kuni 6 läbimõõdus, südaja alusega, munajad, 3või 5 hõlmaga, 5-10 cm pikad, sirge, südaja või jämesaagja servaga. cm pikad, alt enamasti ümardunud alusega, pealmisel Erkrohelised, alt heledamad. karvased. Leheroots 1-3 cm küljel üksikud valged karvad, Hõlmad järsult teravneva pikk, suurte näärmetega. alt helerohelised, jämedalt tipuga, hõlmade vahelised Sõrmroodne. saagja servaga. Sügisel väljalõiked laiad, ümarad. muutuvad lehed kollaseks või Leheroots 4-15 cm pikk, Võrse ja punga iseloomustus punaseks. Leheroots lehelabast sisaldab valget piimjat mahla. Noored võrsed kandilised, tunduvalt lühem, Sõrmroodne
meelismaterjal. Temast on valmistatud rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid. Jugapuud saab väga hästi pügada ja enda tahtmise järgi kohandada, samuti pole ta tundlik linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes. Need omadused teevad temast väga hea pargipuu. -4- Jugapuu teised liigid. Ida-Jugapuu Ida- Jugapuu ehk Taxus cuspidata on teravaokkaline jugapuu. Ida-Jugapuu on pärit Ida-Aasiast. Erineb harilikust jugapuust järsult teravneva tipuga okaste poolest. Okkad on alt kollakad rohelised. Pungasoomused on teravatipulised. Harilikust jugapuust külmakindlam. Värd-jugapuu Värd-jugapuu ehk Taxus x media on keskmine jugapuu. Värd-jugapuu on vanemliikide vahepealsete tunnustega. Enamasti kasvatatakse sammasja võraga kultivare. -5- Noored võrsed. üksikult okaste alusel paiknevad isaskäbid sügisesel võrsel. Viljad Laiuv vorm.
Mesoliitikumi teisel poolel tegeles rannarahvas hõlgeküttimisega Jahiretked ulatusid Saaremaale, Hiiumaale ja Ruhnu Kala ja liha kõrval oli igapäevases menüüs olulisel kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juurikad, marjad, pähklid ja seened. Kahjuks on säilinud vaid sarapuupähkli koored Noorem kiviaeg ehk neoliitikum (u 5000 1800 eKr Neoliitikumi alguseks peetakse keraamika kasutuselevõttu Kujult meenutasid nõud teravneva põhjaga padasid Nende püstihoidmiseks kaevati maasse auk või ümbritseti põhi kividega Toidu keetmiseks tehti lõke ümber paja Tehti ka väiksemaid savinõusid, mida võidi tarvitada taldrikutena Kammkeraamika kultuur Levis umbes 4000. aasta paiku eKr Kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mille välispind oli kaunistatud lohukeste ja täkete ridadega Viimaseid tehti kammi meenutava hambulise templiga
Harilik mänd Kirjeldus: Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...400 aastat. Puu kasvab tavaliselt kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks. Tüve läbimõõt 11,5 m Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oraanzikaspruun. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Pungad on piklikmunaja kujuga, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Paljunemine ja kasv: Ühekojaline okaspuu. Paljuneb seemnete abil. Viljakandvus algab küllalt varakult- valgusküllases kasvukohas 1015 aasta, puistus 2535 aasta vanuselt. Õitsemisest kuni seemnete valmimiseni kulub umbes 18 kuud. Käbid on valminult munaja kujuga, pikkus 37 cm, läbimõõt 23 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Seemnete idanemine ja tõusmete tärkamine toimub 23 nädalat peale seemnete varisemist või külvamist.
, 2. ja 3. koosseisu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma. 1925 vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile. 1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus 4.ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua - seoses üha teravneva kriisiga ilmutas Johan Laidoner 1933 soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks. Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud Vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. Ühe versiooni järgi olevat Johan Laidoner selle peale kibestunud ning seda olevat süvendanud veelgi järgnevas valimiskampaanias vabadussõjalaste poolt avalikkuse ette toodud andmed, mis kujutasid Johan
rühma ning oli 1929. aastani Riigikogu väliskomisjoni esimees. 1925. aastal vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile. 1929 lahkus J. Laidoner Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua seoses üha teravneva kriisiga ilmutas J. Laidoner 1933 soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks. Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud Vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. Ühe versiooni järgi olevat J. Laidoner selle peale kibestunud ning seda olevat süvendanud veelgi järgnevas valimiskampaanias vabadussõjalaste poolt avalikkuse ette toodud andmed, mis kujutasid J
Eestis aga ei leidu. Sellise tulekivi leikohad asuvad ka veel Lõuna-Leedus ja Valgevenes. Luustike analüüs viitab valdava osa elanike europiidsele päritolule. Siiski ei saa neid seostada ühegi kindla Euroopa rahvaga. Neoliitikumi algus Sel ajal võeti esimest korda kasutusel keraamika. Esimesed savinõud olid valmistatud jämedast savist. Sinna sisse segati kivipudru, taimi ja teokarpe. Kujult meenutasid need teravneva põhjaga padasid, mille püstihoidmiseks kaevati maasse auk. Selge pole veel see, kust selline keraamika meile tuli. Kammkeraamika kultuur Umbes 3300 aasta paiku e.Kr. Jõudis Eestisse paremini valmistatud savinõude tüüp. Nende välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksemate täketega. Neid valmistati arvatavasti kammi meenutava riistaga. Kammkeraamika kultuuri ilmumist seostatakse uute hõimude ilmnemisega Eesti aladele
Alpides, Karpaatides ja Juura mägedes kasvaval teisendil (var. acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid. Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või väikese tömbi tipuga. Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 45 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa, asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga. Seemne mass on 39 mg. 1.2 Levik ja kasvukohad Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal
*Võrset katavad okkataolised lehed. Võrse 3 tahuline. *Lehed teravatipulised, 3 kaupa männastes, lineaalsüstjad, ilma õlinäärmeteta. Lehe seljal madal renn, all lai hallikas õhulõhetriip. Pealmine külg vahakihi tõttu sinakashall. *Käbi tipus 3 haruline rist. Perekond jugapuu (Taxus) Kõik taimeosad mürgised va. Vilja seemnerüü. 29) Taxus baccata harilik jugapuu *Pungasoomused ümara tipuga ja liibuvad. *Okkad lamedad, pealt tumerohelised, alt helerohelised, ühtlaselt teravneva tipuga. *Viljarüü punane. Kõik MÜRGINE! Va. Viljarüü.
millesse puuriti auk ja sellesse topiti käepide. Kunda kultuuri esindajaid oli meie territooriumil umbes 2000. Keeleteadlased on välja selgitanud, et nende sõnavarasse kuulusid sellised sõnad nagu meri, mägi, haug, eile, must ja sugu. Neoliitikum ehk noorem kiviaeg Algas keraamika kasutusele võtuga. Esimesed savinõud olid veel valmistatud jämedast savist, mille sisse segati kivipuru, teokarpe või isegi taimi. Kujult meenutasin need nõud suuri teravneva põhjaga padasid, mille püstihoidmiseks kaevati masse auk või ümbritseti põhi kividega. Kammkeraamika kultuur Umbes 3300 aasta piku e.Kr. Jõudsid meie territooriumile hõimud, kes kaunistasid oma savinõusid kammi kujulise mustriga. Nad kasutasid kivist ja luust viimistletud tööriistu, mille viimistlemine oli kõvasti edasi arenenud. Nende matmis kombed nägid ette surnu matmist asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla
· võrsed peened , nõrgalt kandilised · okkad ebameeldiva lõhnaga, tumerohelised · noortel taimedel ja steriilsetel okstel terava tipuga, nõeljad, pehmed 4-6 mm pikad · viljuvatel okstel soomusjad, katusekivitaoliselt, ovaalsed, 1-3 mm pikad, õlinäärmega · kerajad või ovaalsed 5-8 mm pikkused viljad, mis valminult on mustad Taxus baccata - Harilik jugapuu · kahe viimase aasta võrsed rohelised, pungad ovaalsed, rohelised · okkad 2-3,5 cm pikad, ühtlaselt teravneva tipuga · pealt tumerohelised, alt veidi heledamad tuhmrohelised · okkad ühekaupa, valguse käes okkad spiraalselt, varjus kammitult · vili on algul õhuke ja roheline, valminult punane, mahlakas ja magusamaitseline,mürgine
Kasutamine Sordid Märkused HARILIK HOBUKASTAN Balkani poolsaar Päritolu 25-30 m Kõrgus kerajas või laimunajas Kasvukuju tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega Võrsed ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised Pungad vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed Lehed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane õied püstistes kuni 30 cm pikkustes koonusjates pööristes. Õied valged, kollaste või punaste laikudega, õieraod ja Õied õisikutelg karvased
AREAAL Balkani poolsaar SUURUS 25-30 m , tüve läbimõõt kuni 2 m.a VÕRA Kerajas või laimunajas. KOOR, VÕRSED Tüvekoor hallikaspruun, plaatjas. Noored võrsed tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega. Ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised. LEHED Vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane. ÕIED, VILJAD Õitseb mai lõpus – juuni algul. Õied püstistes kuni 30 cm pikkustes koonusjates pööristes. Õied valged, kollaste või punaste laikudega, õieraod ja õisikutelg karvased. Vili on kupar,
tihti koos vähese purustatud taimse massiga. Nõud on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja terava, mõnikord nibutaolise põhjaga. Neid on olnud erinevas suuruses, kuid rohkem oli siiski suuri anumaid, mille kõrgus oli suuava läbimõõdust kas natuke suurem või sellega võrdne. Mandril esineb ka piklikke liuataolisi väikenõusid. Nõude servad on tavaliselt sirged ja serva suunas õhenevad, lõppedes kumera või teravneva äärega. Saartel on seinapaksus üldiselt üle 1 cm, mandril väiksem. Savinõude pinnad on olnud nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud, esineb isegi lihvitud pinda. Ornament paikneb üldjuhul vaid nõude ülaosas, harvem ka külgseinal. Kõige enam esineb ornamenti Kagu-Eestis ja kõige vähem saartel. Ornamendiks on horisontaalsetes vööndites või ebakorrapäraselt paiknevad kammivajutised (sageli nn. sammuva kammi motiivis), mitmesugused lohud ja täkked ning sooned.
acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid. Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud. Seemnesoomused on rombjad Page 6 of 14 Tallinna Ehituskool või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või väikese tömbi tipuga. Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 4–5 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa, asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga. Seemne mass on 3–9 mg Eluiga Foto 4 Dalarna läänist leitud puu Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks[5][3]. 2004. aastal leiti aga
ELATUSALAD kalastamine ahingutega suuremad kalad. Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad. Luust õngekonks. jaht põtru, kopraid. Linde, veelinde. Viskeodad, vibud, nooled, püünised, lõksud. rannarahvas hülgekütmine. loodusannid taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened. NOOREM KIVIAEG E NEOLIITIKUM (5000-1800eKr) Algus keraamika kasutuselevõtt. Savinõud savist, millesse segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipurdu. Suured teravneva põhjaga padad. Tehti ka liuataolisi savinõusid taldrikud. Kammkeraamika 4000a eKr levis uus arheoloogiline kultuur. Paremini valmistatud savinõud, mis olid kaunistatud lohukeste ja väiksemate täkete ridadega, mis tehti kammi meenutava hambulise templiga. Kammkeraamika kultuur Lõuna-Lätist Põhja-Soomeni ja Loode-Venemaal. ASULAKOHAD Asulad jõgede ja järvede ääres. Elamud ridastikku, ukseava veekogu poole. Ritvadest püstitatud koonusekujulised püstkojad.
Vaher on üks kõige elegantsema üldilmega puid. Puu tüvi on tumehall, peenerõmelise korbaga. Noored võrsed punakaspruunid, läikivad. Vahtra pungad on üsna suured ja läbi talve punakana piimašokolaadi värvi okste otsas. Pungad punakaspruunid, ladvapung külgpungadest suurem. Lehed on vastakud sõrmjad lihtlehed, 3-5 hõlmaga, umbes 15 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Erkrohelised, alt heledamad. Hõlmad järsult teravneva tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked laiad, ümarad. Leheroots 4-15 cm pikk, sisaldab valget piimjat mahla. Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranž ja punane. Sammasjuurestik hästi arenenud. Peajuur ei tungi sügavale, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud. Paljunemine toimub peamiselt seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vegetatiivselt uueneb kännuvõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest.
2. Suurus: 30 m, tüve läbimõõt kuni 1 m. 3. Tüvi, võrsed, oksad: Võra tihe, laimunajas või ümar. Noored võrsed punakaspruunid, läikivad. Tüvi tumehall, peenerõmelise korbaga. 4. Lehed ja pungad: Pungad punakaspruunid, ladvapung külgpungadest suurem. Lehed vastakud sõrmjad lihtlehed, 3-5 hõlmaga, umbes 15 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Erkrohelised, alt heledamad. Hõlmad järsult teravneva tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked laiad, ümarad. Leheroots 4-15 cm pikk, sisaldab valget piimjat mahla. 5. Õied ja viljad: Õitseb mais enne lehtede täielikku puhkemist. Õied kollakasrohelised, paiknevad püstistes harunenud õisikutes. Vili on kaksiktiibvili. Seemne kohalt vili paksenenud, kerajas, koos tiivaga kuni 4 cm pikk., valminult roheline või punakas, valmib septembris. 6. Kasvunõuded: Külmakindel, eelistab viljakaid liivsavimuldi. Küllaltki varjutaluv, eriti
tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkonna genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männid tugevalt ja säilib ainult võra tipuosa. Noortel mändidel hakkavad alumised oksad laasuma 810 aasta vanuselt ja okste armid hakkavad kinni kasvama 40 aasta vanuselt. Pungad on piklikmunajad, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Noored võrsed on rohekad, hiljem pruunid, karvadeta. Okkad on peensaagja servaga, sise- ja välisküljel asuvate õhulõheribadega, kahekaupa kimbus. Nende pikkus on 3...7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10 cm. Okkad püsivad võrsetel tavaliselt 3 aastat, soojemas merelises kliimas 2 ning kontinentaalse kliimaga aladel 46 (harva kuni 9) aastat. Männi juurestik on väga plastiline. Sügavamas ja värskes liivmullas moodustuvad
Kaljumäestikuni. Kasvab kuni metsa ülempiirini (2500 m), Võrsed: noored helepruunid, beezide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega. Pungad: piklikümarad, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad: 1,5...3,0 cm pikad, 1,5...2,0 mm laiad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad. Okkad alaküljelt rohekasvalged, teravneva tipuga või nõrga sisselõikega. NB! Okkad murduvad painutades kergesti ( määramist abistav tunnus). Käbid: noorelt violettrohekad, valminult tumehallid, rohkelt kaetud vaiguga, seemnesoomused lühikeste heledate karvadega, kattesoomused ei ulatu välja. Käbid 5...10 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus, piklikovaalsed, tömbi tipuga. Võra on korrapärane ja tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul. 3. Euroopa ja hall nulg Euroopa e. valge nulg (Abies álba Mill.)
Täpset liikide arvu perekonnas on raske öelda, sest neid pole lihtne eristada: pärnaliigid ristuvad kergesti omavahel, andes segatunnustega hübriide ja üksikute liikide eristamist raskendab ka liigitunnuste muutlikkus. Eestis kasvab looduslikult harilik pärn (Tilia cordata), aga meil kasvatatakse veel kümmekonda võõrliiki. Kõigil pärnadel on ümarad või laimunajad ning tavaliselt südaja või viltusealuse ning teravneva tipu ja saagja või hambulise servaga lihtlehed. Kännastessekoondunud kollakasrohelised või valged õied lõhnavad tugevasti ning on meerikkad, mis teeb neist ka väärtusliku ravimtaime. Õisikuvarre külge kinnitub kahvaturoheline piklik keeljas tiiba meenutav lehekekandeleht. Selle järgi ongi vanakreeka keele kaudu (kreeka keeles: ptilon, mis tähendab sulge või tiiba, tuletatud pärna teaduslik perekonnanimetus Tilia. Vili on pärnadel tavaliselt
(arvatavasti kultuurilaenuna). Narva kultuuri keraamika ehk Eesti vanimad savinõud valmistati savist, millesse oli segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipurdu. Kujult meenutasid nõud suuri teravneva põhjaga padasid, mille püstihoidmiseks kaevati maasse auk või ümbritseti põhi kividega. Toidu keetmiseks tehti lõke ümber paja. Suuremaid potte kasutati ühtlasi toiduainete hoidmiseks-säilitamiseks. Nende kõrval tehti ka väiksemaid liuataolisi savinõusid,
tuhmrohelised, alt hallrohelised, rohkete pikkade karvadega. 5-10cm pikad. Õied lamedates õisikutes, valged, lõhnavad, õitseb juunis. Luuvili 8mm ja seeme 5mm, mustad, pole söödavad, valmivad septembris. Puit tume. Puidust väikesed tarbeesemed. Ilutaim. 41. Siberi kontpuu Cornus alba Levik Ida-Euroopast Jaapanini. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 3m. Külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik ja linnatingimusi taluv. Lehed elliptilised, ühtlaselt teravneva tipuga, ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt sinakasrohelised ja lühikarvased, 5-10 cm pikad. Õied lamedates õisikutes, kollakasvalged, õitseb mais. Kasutatakse haljastuses. 42. Harilik astelpaju Hippophae rhamnoides Levinud Lääne-Euroopast Väike-Aasiani, Venemaal. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 6m. Kahekojaline. Valgusnõudlik ja ei talu mulla liigset kuivust. Talub mulla soolsust, linnatingimusi, üleujutusi ja toiteainetevaest pinnast
JPG; http://timoilves.planet.ee/haljastus/photos/prunus5.jpg) 102 Joonis 99. Punalehine kirsipuu 103 Toomingas (Prunus syn. Padus) Konkreetne liik: Virgiinia toomingas (Prunus virginiana; Padus virginiana) Taime kõrgus ja läbimõõt: kuni 10 m kõrgune, Eestis kuni 4 m Taime välislaadi kirjeldus: rohkeharuline kõrge põõsas Lehed: äraspidimunajad või laielliptilised, lühikese teravneva tipuga, peensaagja servaga. Suvel on täiskasvanud lehed lillakaspunased, noored lehed alati säravrohelised, sügisvärv veripunane Õied või õisikud: Õied valged, rohkeõielistes püstistes kobarates Õitsemine: mai-juuni Liigi eritunnused: põuakindel, ei kannata nii palju kahjustuste all kui harilik toomingas, kergesti taastuv, talub linnasaastet. Sordil ,,Schubert" lillakaspunased lehed, mis on sügisel veripunased Kasvukoha nõuded: mullastiku suhtes vähenõudlik, varjutaluv
puuliikidega. Hübridiseerub Fraseri n. vt. värdnulg; Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noored helepruunid, beezide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega. Pungad: piklikümarad, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad: 1,5...3,0 cm pikad, 1,5...2,0 mm laiad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad. Okkad alaküljelt rohekasvalged, teravneva tipuga või nõrga sisselõikega. NB! Okkad murduvad painutades kergesti ( määramist abistav tunnus). Käbid: noorelt violettrohekad, valminult tumehallid, rohkelt kaetud vaiguga, seemnesoomused lühikeste heledate karvadega, kattesoomused ei ulatu välja. Käbid 5...10 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus, piklikovaalsed, tömbi tipuga. Võra on korrapärane ja tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul. Eestis on palsamnulg
41. Siberi kontpuu (Cornus alba) Laialt haljastuses kasutatud suvehaljas põõsas kasvab kuni 3 m kõrguseks, noorelt püstiste, vanemas eas rippuvate korallpunaste võrsetega põõsas kasvab niiskematel ja üleujutatavatel jõelammidel ja võsastikes laialdasel maa-alal Ida-Euroopast üle Siberi ja Kaug-Ida Mandzuuria Jaapanini. Eestis sage kultuuris. On külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik ja linnatingimusi taluv liik. · Lehed elliptilised, ühtlaselt teravneva tipuga, ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt sinakashallid, pealt hõredalt, alt (tihedalt) lühikarvased, 5...10 cm pikad, 2...7 cm laiad. · Õied on kuni 8 cm läbimõõduga tihedates, lamedates kännasjates õisikutes, kollakasvalged, õitseb mais. · Viljad: luuviljad piklik-kerajad, kuni 8 mm pikad, sinakasvalged kuni valged, kaetud kirmega, viljad valmivad augustis. · Lisaks haljasaladele kasutatakse nõlvade, veekogude kaldaalade jm
ee/docs/referaadid2005/ounapuud_teelekepler.htm http://ak.rapina.ee/jaan/pk/mariou-t.jpg 4.4 Kirsipuu( Prunus syn. Cerasus) Konkreetne liik: Hapu ehk harilik kirsipuu (Prunus cerasus) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 3-6 m, laius 3-4m Taime välislaadi kirjeldus: kerajas, vahel kasvab põõsana. tüvekoor mustjaspruun, lehtedena kestendav. Noored võrsed rohelised, hiljem punakaspruunid, kaetud halli kilega. Lehed: vahelduvad lihtlehed, lai-või piklikelliptilised, nahkjad, lühidalt teravneva tipuga, laikiilja alusega, 5-8 cm pikad, näärmelise täkilissaagja servaga, sageli lehelaba alusel näärmed. Leheroots 1- 3 cm pikk, vahel näärmetega. Õied või õisikud: õitseb mais, umbes 1 nädal enne lehtimist. Õied valged, 2-3 cm läbimõõdus, 2-4 kaupa sarikates. Liigi eritunnused: karmimatel talvedel esineb külmakahjustusi, levinud viljapuu. Kasvukoha nõuded: küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab värskeid liivsavimuldi. Võrdlemisi põuakindel
: · Narva kultuur. I keraamikatüüp . Euroopas isegi tuntub kultuur kui Kunda kultuur. Läti ja Leedu aladelt leitud seda isegi rohkem kui Eestist.Küllaltki robustne ja primitiimne keraamika. Segu sisse on sõtkutud lisaks savile ka taimi ja tigusid. Potid suured. Eesti alale jõuab u 5000 ekr. Eestison teada u 25 narva kultuuri asulat. Keraamika oli piirkonniti natuke erinev. Kunda kultuuri järglane. · Kammkeraamika kultuur. Suure suualaga ja teravneva põhjaga. Tuli tehti ümber poti ja pott asetseti maha. Tunduvalt korralikumad savinõud, mis on üle pinna ilustatud mingi kammilaatse riistaga jakepiga. Pottide kuju samasugune nagu narva kultuuris. Rikkaliku ornamendiga. Asulaid on Eesti aladelt avastatud üle 50 . Levinud ka Lätis, Loode Venemaal, Soomes, Karjalas. Kohati ka Leedus ja Valgevenes. 4000 ekr jõudis siia. Majad neljanurgelised, keerulise vaiade süsteemiga
kaitsealune liik (Laas 2004). Euroopas on jugapuu kõrguseks harilikult kuni 20 m. Jugapuu koor on õhuke ja punakaspruun ning eraldub vanematel puudel soomuste või plaatidena. Võra on ühetüvelisena laikoonusjas ja mitmetüvelisena ebakorrapärane. Oksad on tugevad ja horisontaalsed, tüvel esineb sageli tihedalt noori võrseid. Võrsed on kahel viimasel aastal väljast rohelised, 3. aastal pruunid roheliste okkaaluste triipudega. Okkad on 2- 3,5 cm pikad ja 2-2,5 mm laiad, ühtlaselt teravneva tipuga, pealt tumerohelised, alt vähe heledamad. Okkad püsivad puul 4-8 aastat. Vili on tünjas ja valminult on see punane ja magusamaitseline. Puude viljakandvus algab täisvalguses 20-30 aastaselt, metsas kasvades 70-80 aastaselt. Viljuvad pea igal aastal kuni kõrge vanuseni, vilju levitavad linnud ja väikeimetajad. Harilik jugapuu talub väga hästi varju, valgusreziimi muutus põhjustab stressi ja pidurdab taimekasvu, kuid noorusest saati täisvalguses kasvanuna
(MacDonald, Barrett, 2002). Nina, kõrvad ja lennused on tõmmulendlasel pruunid (MacDonald, Barrett, 2002). Kõrv on 13-17 mm pikk, piklik ning õhuke, mitteläbipaistev ja üsna tume. Kõrvad on lühemad kui habelendlasel ja see on üheks nende kahe liigi eristamise tunnuseks. Traagus on sirge ja terava tipuga (nooljas), tipuosas tume, tagaserv võib olla veidi kumer, ulatub pooleni kõrvapikkusest (Masing, 2001). Kõrvalesta välisserval on selged sälgud, mis ulatuvad teravneva traaguse tipust allapoole. Kõrvalestal on 4-5 põikivolti (MacDonald, Barrett, 2002). Tõmmulendlase toiduks on väikesed putukad nagu kärbsed jms. Toitu jahtima suundub tõmmulendlane vara, vahel isegi ka päeval (MacDonald, Barrett, 2002). Toitub võrdlemisi sirgel lennul puuvõrade vahel või tiirutades lagendike kohal (Masing, 2001). Elupaigaks on tõmmulendlasel metsamaastik, mis asub veekogude läheduses. Talvituspaikadest on teada suured tehiskoopad (Tallinna ümbruses, Piusas)
meristeempaljunduslaborites. Sordisireli pistikutele juurte allaajamine nõuab erimenetlusi ja tulemus on ikkagi nigel. 27 HARILIK LIGUSTER Iseloomustus Harilik liguster (Ligustrum vulgare) (joonis 7) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Võrsed hallikaspruunid valkjate lõvedega ja ligihoiduvate vastakute pungadega. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Joonis 7. Harilik liguster (Ligustrum vulgare) 28 (http://www.skolka-kojice.ic.cz/Fotogalerie.htm)
Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita (Hortes. Tagasilõikamine). 25. Ligustrum vulgare - harilik liguster 25.1 Iseloomustus Harilik liguster (ladina k. Ligustrum vulgare) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad valmivad septembris, oktoobris ja püsivad kaua põõsal
Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid. HARILIK LIGUSTER (Ligustrum vulgare) Joonis 22. Harilik liguster. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/99/Hecke_Liguster_hc.JPG Iseloomustus Harilik liguster on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas.Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad valmivad septembris, oktoobris ja püsivad kaua põõsal
käikirjaline päand (sealhulgas rida avaldamata ilukirjanduslikke töd) ja kirjavahetus jä saatuse hooleks ja on seetõtu kaduma länud. Bornhöe elu ja loomingu uurimisel on niisiis astutud sõa tõises mõtes alles esimesi samme ja täelikuma üevaate saamiseks seisab veel palju tö od ees. 440 Bornhöe kujunemine langes suurte murranguliste liikumiste aega eesti üiskonnas. Kapitalistlike suhete jäkjäguline kehtivusele pä asemine põjustas mö odunud sajandi keskel üa teravneva võtluse päisorjuse igandite vastu; toimus rõutud eesti rahva kujunemine rahvuseks ja sai alguse rahvuslik liikumine. Tekkis eesti kirjandus ja ajakirjandus, hakkas arenema rahvuslik kultuur. Oma progressiivses, demokraatlikus osas oli see kõge tihedamalt seotud talu-rahvahulkade võtlusega balti-saksa mõsnikkonna ja kiriku kui rõumise-ideoloogia peamise kandja vastu. Erilise jõ sai antifeodaalse sisuga rahvuslik liikumine 1860.--880. aastail, haarates rahva kõge laiemaid hulki. Eesti
annaabi.ee 
