Johan Laidoner (0)

Johan Laidoner
1.Sisukord
Sisukord.........................................................1
Sissejuhatus...................................................2
Haridukäik......................................................2
Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes..........................................................2
Tegevus Nõukogude Venemaal Eesti okupatsiooni ajal Saksa vägede poolt................................................................3
Vabadussõda....................................................3
Poliitiline tegevus........................................3,4,5
Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm..................................................................5
2.Sissejuhatus
Johan Laidoner sündis 12. veebruar 1884 Viiratsi vallas, Viljandimaal – suri 13. märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimiri linn Venemaal.Ta oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik . Elukohad Viimsi mõis, (tänapäeval kindral Laidoneri muuseum ) ja eramaja Õllepruuli tänav 6, Tallinnas.
Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854-1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni ( 1851 -1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse.
Hariduskäik
* 1892–1894 Viiratsi vallakool.
* 1895 – 1897 Viljandi 1. algkool .
* 1897–1900 Viljandi linnakool.
* September 1902-5. mai 1905 õppis Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina.
* 17. oktoobril 1909– mai 1912 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia Peterburis.
Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes
2. detsembril 1917 kutsuti Johan Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava 1. eesti jalaväediviisi ülemaks. Juhtis Eesti rahvusvägesid kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud enamlaste survel lahkuma .
3.Tegevus Nõukogude Venemaal Eesti okupatsiooni ajal Saksa vägede poolt
* Saksa okupatsiooni ajal tegutses Johan Laidoner Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis, kus korraldas eesti ohvitseride ja sõdurite saatmist Põhja-Venemaale liitlaste ekspeditsioonivägede juurde.
* 4. aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Johan Laidoneri polkovniku auastmesse.
Vabadussõda
* Vabadussõja algul tuli Soome kaudu Eestisse, kus nimetati 14. detsembril Operatiivstaabi ülemaks.
* 23. detsembrist 1918 Sõjavägede ülemjuhataja.
* 20. jaanuaril 1919 ülendati pärast Narva tagasivallutamist kindralmajoriks.
* 26. märtsil 1920 lahkus omal soovil ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks.
Poliitiline tegevus
1921—1929 aastani oli ta Riigikogu 1., 2. ja 3. koosseisu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma. 1925 vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.
1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogust ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus 4.ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav ." Tagasitõmbumine ei kestnud siiski kaua - seoses üha teravneva kriisiga ilmutas Johan Laidoner 1933 soovi poliitikaareenile naasta ja samal sügisel esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks.
Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud Vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. Ühe versiooni järgi olevat Johan Laidoner selle peale kibestunud ning seda olevat süvendanud veelgi järgnevas valimiskampaanias vabadussõjalaste poolt avalikkuse ette toodud andmed, mis kujutasid Johan Laidoner-i saamatu majandusmehena (tõepoolest olid mitmed tema osalusel loodud ettevõtted 1920. aastatel pankrotistunud). Võimalik, et just need asjaolud viisid Johan Laidoner-i kokkulepe sõlmimiseni Konstantin Pätsiga, mis oli sihitud vabadussõjalaste vastu, kuid viis autoritaarse korra kehtestamiseni. Teise versiooni kohaselt mängis Laidoneri ja Pätsi kokkuleppes rolli eelkõige kartus , et vabadussõjalaste liikumise edasi tegutsema jäämine suurendab riigis sisepoliitilist ebastabiilsust kuni kodusõja ohuni välja. Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi. Võimalik, et K. Päts poleks suutnud 12. III 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Johan Laidoner-i abita. Igal juhul oli Laidoneri toetusel oluline roll K. Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. Vaikiva ajastu võimumeeste keskel jäi Johan Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust - püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.
1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.
5.Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee - soostuda baasidelepinguga - otstarbekus . Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna.
Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm
Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus.
Kriminaalasi nr. 5421 oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22. märtsil 1953, enne Erinõupidamise otsust hoiti teda vahi all 11 aastat. Talle esitatud süüdistuste kohta (Nõukogude võimu vastane relvastatud võitlus Vabadussõja ajal) vastas rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtuv Laidoner, et Vladimiri keskvanglas/RJM Vladimiri vangla nr 2 viibimise ajal varjati Laidoneri ja teiste Balti riikide riigitegelaste isikuid ja kinnipidamise ajal kasutati nimede asemel - vanginumbreid (Laidoner oli kinnipeetu nr. 11). Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas . Maeti Vladimiri linna kalmistule.