TŠERNOBÕL - SÕDA NÄHTAMATU VAENLASEGA (0)

Noarootsi Gümnaasium
 
Ajalugu
Kinne- Riin Reest
12EM
TŠERNOBÕL – SÕDA NÄHTAMATU VAENLASEGA
Õpilasuurimus
 
 
  
Juhendaja
Margus Maiste
Pürksi 2013
SISUKORD
3.1PUHASTUSTÖÖD 4
3.1.2 SÕDA NÄHTAMATU VAENLASEGA 5
3.1.3 „KATUSEKASSID“ NELIKÜMMEND SEKUNDIT ELAMISEKS 5
4.1 Mida kujutas endast Tšernobõli katastroof? 6
4.2 Kuidas mõjutas õnnetus ümbruskonna inimeste elu ja tervist? 8
4.3 Milline on olukord Tšernobõlis praegu? 10
4.4 Mis aastal sinu arvates see katastroof aset leidis? 11
4.5 Õnnetust saadeti likvideerima palju inimesi (sh ka Eestist) kui palju inimesi likvideerimises osales? 12
4.6 Kas sinu tutvusringkonnas või sugulaste hulgas on inimesi, kes osalesid katastroofi tagajärgede likvideerimises? 12
5.1 INTERVJUU : KALJU JÕGISUU 15
5.2 INTERVJUU: KALJU SÜLT 15
5.3 INTERVJUU: GEORG KONKSI 16

SISSEJUHATUS
Ma valisin enda uurimistöö teemaks Tšernobõli, sest see huvitab mind. Enne uurimistöö teema valimist lugesin ma Igor Kostini raamatut „Tšernobõl reporteri pihtimused“, ning peale seda tekkis minus suur huvi selle kohta veel rohkem teada saada. Mind mõjutas see, et see oli tõsi, aastaid tagasi oli see paljudele inimestele reaalsus . See raamat ei olnud lihtsalt mingi õudusjutt vaid sajad tuhanded inimesed pidid selle läbi elama.
Minu uurimistöö esmane eesmärk on mulle endale selgeks teha, mis oli Tšernobõli katastroof, mis seal juhtus, kui paljusid see mõjutas ja, mis osa oli selles katastroofis eestlastel.
Minu teine eesmärk on teada saada, mis Tšernobõlis tegelikult toimus ja kuidas olid seotud eestlased Tšernobõliga. Selle teada saamiseks kohtusin erinevatel aegadel viie Eesti mehega, kes olid sunnitud Tšernobõli „kordusõppustele“ minema. Tegin nende kõigiga intervjuu ja hiljem analüüsin neid oma töös.
Minu kolmas eesmärk on teada saada, kui paljud teavad, mis oli üldse Tšernobõli katastroof ja, mis nende arvates seal toimus. Selleks koostasin interneti küsitluse, millele vastanud on vanuses 16- 57 aastat ning mille tulemusi ma hiljem oma töös analüüsin.

TŠERNOBÕLI KATASTROOF
Tšernobõli tuumakatastroof, mis leidis aset Tšernobõli tuumaelektrijaamas 26. aprillil 1986, plahvatas tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor . Põhjuseks oli elektrijaama personali viga reaktori ja selle turvasüsteemide katsetamisel välise elektritoite katkemise tingimustes. Katastroofi toimumisele aitasid kaasa ka puudujäägid reaktori konstruktsioonis. Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal, ning eriti Valgevenes . Saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese. Saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi. Plahvatuse tagajärgede likvideerimisel osalesid kõigi Nõukogude Liidu liiduvabariikide elanikud, sealhulgas eestlased.
Ümber plahvatanud reaktori ehitati betoonsarkofaag. Pripjati linn, kus elas põhiliselt tuumajaama personal, evakueeriti ja likvideeriti kõrge saasteastme tõttu. Jaama personali tarbeks rajati jaamast umbes 50 km ida poole uus linn Slavutõtš. Plahvatuses vabanes 100 korda rohkem radiatsiooni kui Nagasakis ja Hiroshimas lõhkenud tuumarelvas.
1986.aastal ärkasid aatomielektrijaama lähedal oleva asula elanikud kohutava müra peale. Tänavale jooksnud inimesed nägid tulekuma neljanda reaktoriploki kohal. Tuletõrjujad olid esimesed, kes püüdsid tulemöllule piiri panna. Enamus neist sai suure doosi kiiritust ja surid hiljem kiiritustõppe.

PUHASTUSTÖÖD

„Ma ei tea, kas kõik need inimesed olid tõepoolest vabatahtlikud. Ise seda teadvustamata tegid nad teoks kujuteldamatu. Kõik Maa suured ja väiksed rahvad võlgnevad neile oma ellujäämise. Ilma nende eneseohverduseta oleksid tuumajaama õnnetuse tagajärjed olnud väga rasked. Rängad Ukrainas ja Valgevenes, aga rasked ka kogu Euroopas, kust oleks tulnud ümber asustada pool elanikkonnast ja kus pool pindalast oleks muutunud viljelemiseks kõlbmatuks. Võib-olla poleks likvideerijad valinud võitlemist selles sõjas, kuid nad andsid võimude käsitusse selle vähese, mida nad NSV Liidus veel omada võisid – oma elu.“ (Kostin 2006, 26)

3.1.2 SÕDA NÄHTAMATU VAENLASEGA

„Me sõdisime radioaktiivsusega. Klassikaline sõda tähendab, et sa tead, kust võib tulla sind surmav kuul, ning sa võid kaljunuki taha või kaevikusse varjuda. Aga Tšernobõlis ei ole ühtegi kaevikut, ühtegi tanki , mis sind kaitseks, vaenlane on kõikjal, teda ei peata miski. Sind tabavad tuhanded kuulid ja sa ei tea, milline su maha laseb . Sa ei tea, kas oled haavatud, millisesse keha piirkonda, või kui raskelt . Niisiis jätkad sa pealetungi. Hiljem hakkab nahk kooruma. Liha sureb. Luud kõdunevad. Ja mitte mingit ravi ei ole. Inimestele öeldi, et kõik on saastunud, et radioaktiivsust on igal pool. Aga nad polnud seda kunagi näinud, mitte kunagi tundnud . Ning sellepärast ei tähendanud see neile midagi.“ (Kostin 2006, 48)

3.1.3 „KATUSEKASSID“ NELIKÜMMEND SEKUNDIT ELAMISEKS

„Esialgu tehti põhimõtteline otsus saata koristama katuselt radioaktiivse grafiidi kamakaid automaat - või kaugjuhtimisega masinad . Aga üsna varsti ilmnes , et radioaktiivne kiirgus rikkus nende elektriseadmed. Taas kord kasutati, keda kasutada sai – inimesi. /…/ Katusel tohtisid nad viibida nelikümmend sekundit. Aeg, mille jooksul jõudis neljanda ploki haigutavasse auku heita ühe või kakskühvlitäit radioaktiivseid jäätmeid. Mõnikord ulatus kiiritusdoos kümne tuhande röntgenini. /…/ On kindlaks tehtud, et radioaktiivse kiirituse lävi, mida inimkeha suudab neelata, on kakskümmend viis röntgenit. See on sõjaväenorm. Esimestel päevadel jagati meile märkmikud, et paneksime kirja igapäevase kiiritusehulga. „Katusekasside“ meeskonnaga koos töötades saan aru, et tuleb valetada. Kes saab kakskümmend viis röntgenit, saadetakse tagasi. Selleks, et katastroofi likvideerimisega lõpule jõuda, kirjutavad „kassid“ oma märkmikesse arvu, mis oli kümme korda madalam nende tegelikust kiiritusannusest. /…/ Sireen huilgab. Kaheksa sõdurit väljuvad joostes ja tormavad katusele. Neljakümne sekundi pärast huilgab sireen uuesti – nad tulevad tagasi, ikka jooksuga.“ (Kostin 2006, 70-71)

KÜSITLUS

4.1 Mida kujutas endast Tšernobõli katastroof?

Koostasin interneti küsitluse, millele vastas 52 inimest vanuses 16-57. Minu eesmärk oli teada saada, kui palju teavad inimesed, eriti sealhulgas noored, Tšernobõlist. Esimene küsimus oli: „Mida kujutas endast Tšernobõli katastroof?“ Toon siia kokku erinevad vastused, erinevatelt inimestelt. Üldiselt võin öelda, et vastused olid päris täpsed. Tundub, et inimesed ikkagi teavad, mis seal toimus, kuid mitte väga täpselt.
Enamus vastuseid olid ühesugused: „ Tuumareaktor plahvatas“ ja midagi rohkemat selle kohta öelda ei osatud. Nüüd siis mõned näited vastustest :

Tšernobõli katastroof, see oli kusagil 80-ndatel aastatel vist 1986 või 1987. Toimus tuumajaama plahvatus, millega kaasnes tohutu reostus ja väga suur tulekahju, mida ei suudetud kuidagi kontrolli alla saada. (Inimesed evakueeriti sealt ümbruskonnast suhteliselt kiiresti ja kõigist liiduvabariikidest hakati inimesi sinna päästetöödele ja koristustöödele organiseerima. Enamus pidid minema sunniviisiliselt nn. kordusõppused sõjaväes olnutele.) Katastroofi piirkonnas oli väga suur saastatus see mõjutas inimeste tervist ja elu 1000 km kaugusele.

Reaktorid plahvatasid põhjustades suure katastroofi. Pauk käis öösel ning alguses inimesed ei teadnudki, kui tõsine asi on juhtunud. Tuumapilv levis Euroopa riikidesse, kuid kõige rohkem said kiiritusega kokku ikkagi Ukraina ja selle lähiümbruses olevad elanikud. 

Tuumareaktor kuumenes üle. Otsustati katsetada varugeneraatoreid, kuid need ei saanud oma jahutuse tarvis elektri tootmisega hakkama. Suurel kuumusel aurustunud vesi puutus kokku raud toestusega ning selle tulemusena eraldus veeaurust vesinik , mis võis veel omakorda plahvatada ja suuremaid kahjustusi tekitada. 

Tehti katseid, et kuidas töötavad need jahutussüsteemid nt siis, kui elektrit pole. Ühesõnaga taheti proovida nende tuumareaktorite käitumist kriisiolukorras. Üks asi viis teiseni, jahutusreaktorid ei töötanud piisavalt, et ära hoida plahvatust ja nii see juhtuski. Algul lendas vist ainult 1 neist õhku. Lugesin ühte raamatut, kus üks mees, kes seal oli olnud, kirjeldas seda kõike. Palju inimesi hukkus. Linnas ei tahetud paanikat tekitada ning samal ajal (kiiritustase oli kõrge) peeti seal linnas mingit festivali. See kiiritus läks pilvedena ja tuulega ka teistesse maadesse. Osa sellest jõudis ka Eestisse (väga väike osa). Hull asi selle juures oligi, et inimesi ei teavitatud sellest kiirgusest. Nad ei saanud enda päästmiseks midagi teha. Kustutati seda mitu päeva. Iga inimene, kes osales selle kustutamises, võis seda kustutada mingi väikese teatud aja ja teda kaitses ainult mingi metallist kilp või rüü, mis talle selga pandi.

Tuumajaamas reaktor plahvatas. Ukrainas. Algul kui pauk toimus, ei teadnud keegi kahju tõelist ulatust. Linnaelanikele ei räägitud enam-vähem midagi. Arvati, et jaam saadakse peagi jälle korda. Aga siis tehti radioaktiivsuse mõõtmine ning nähti, et nii suurt radioaktiivsuse taset pole kusagil varem ette tulnud. Kõigil paluti linnast lahkuda, aga hiljem tuli välja, et nad ei saa sinna enam kunagi tagasi. See oli tööstuspiirkond , kus nagunii elasid peamiselt vaid tuumajaamas töötavad inimesed. Radioaktiivsuse laine levis üle terve Euroopa.

 Sisuliselt oli tegu väga ränga ohutusnõuete rikkumisega. Tehti katset, millele eelnevalt oli võimaliku ohu korral rakendatav kaitsemehhanism välja lülitatud, ning see tõttu see õnnetuse ajal ka ei rakendunud, paraku polnud see ka täielikult töökorras, mis jäi mingil põhjusel märkamata ... Õnnetute kokkusattumiste tulemusena toimus saatuslik plahvatus, mille tulemusena vabanes tuumajaamast ümbritsevasse keskkonda suurel hulgal radioaktiivset ainet, õnnetuse muutis veelgi keerulisemaks grafiiti süttimine, mille kustutamine omakorda oli väga keerukas.

4.2 Kuidas mõjutas õnnetus ümbruskonna inimeste elu ja tervist?

Uuringu käigus selgus, et taaskord teavad inimesed sellest üpris palju. Kahjuks oli aga palju vastuseid, kus arvati, et inimesed moondusid monstrumiteks, mis on täiesti vale. Mina ei saa teha mingeid järeldusi sellest aga minu isiklik arvamus on, et sellised vastused tulevad filmist „Tšernobõli päevikud“, mis räägib selles, kuidas inimesed Tšernobõlis kiirituse tagajärjel monstrumiteks muutusid. Sellised filmid võivad olla küll huvitavad, aga kahjuks tekitab see inimestest, kes Tšernobõlist suur midagi ei tea, vale arusaamu. Vestlesin uurimistööd tehes ühe inimesega, kes samuti Tšernobõlist midagi ei teadnud, kuid ka tema oli näinud seda filmi ning arvas seda tõeks olevat.
Õnnetus mõjutas inimeste elu ja tervist tegelikult palju, inimesed jäid ilma oma kodudest , igaveseks, teadmata miks. Neil tuli alustada uuesti, kuskil mujal. Paljud inimesed, said enese teadmata suure hulga kiiritust, mille tagajärjel tekkisid juuste väljalangemine, paljud haigestusid kilpnäärme vähki ning rasedatel naistel toimusid iseeneslikud abordid või sündisid väärarenguga lapsed.
Toon siia kokkuvõtted mõningatest vastustest, mis olid tegelikult päris õiged.

Radioaktiivsus teeb aegamööda haigeks. Peamiselt tekitab vähki. Kilpnäärmevähki vist. Väga paljud hukkusid, kes radioaktiivsuse mõju piirkonda liiga kauaks jäid. Mõned alles vanas eas, mõned palju varem. Linn ise on elamiskõlbmatu veel väga kaua aega.

Plahvatuse tagajärjel evakueeriti kõik Pripjati linna elanikud ning jaamast eritus palju kahjulikku kiirgust, mille tõttu inimesed surid ning paljudel tekkisid eluaegsed vigastused- kergemad ja raskemad .

Radioaktiivsus tekitas raskeid haigusi (vähk, invaliidsus jne). Naistele, kellele veel sai, tehti abort, sest laps oleks sündinud puudega. Katastroofikohas kilomeetrite kaugusel elavad inimesed pidid ära kolima . 

Inimesed said tugevasti kiiritada ja siis tekkisid neil vähid ja haigused ja isegi mitu põlvkonda hiljem kandus see kiiritus või haiguste teke edasi. Ja isegi need kes käisid seda õnnetust likvideerimas said kiiritada ja ka neil on ilmnenud sellest kaasnevalt haigused.

Ümbruskonna inimesi ja nende tervist mõjutas see kokkupuude üllatusest radioaktiivsusega, aga ka kaugusega õnnetuspaikast, aga üldiselt on nende inimeste puhul, kes elasid selles piirkonnas, või kuhu jõudis radioaktiivsus, täheldatud tunduvalt kõrgemat haigestumist erinevatesse vähkhaigustesse, lisaks vaevavad neid ka muud tervise probleemid. Teatud piirkonnas sagenesid vastsündinute väga rasked väärarengud, mõned neist sündisid surnult. 

Inimestel, kes ei evakueerunud õigeaegselt või töötasid katastroofi likvideerimistöödel, on täheldatud mitmeid tervisehädasid, peamiselt vähkkasvajate, geenimutatsioonide näol. Avarii likvideerimisel paljakäsi ja elementaarse kaitseriietuseta töötanud meestest surid paljud mõne aasta möödudes . Ülejäänute eluiga on keskmisest väiksem ja haiguste tõttu on oluliselt langenud nende elukvaliteet . Kuna kiiritust said ka sugurakud , kandusid tervisehädad edasi nende tulevastele järeltulijatele. 

4.3 Milline on olukord Tšernobõlis praegu?

Paljud vastanutest arvavad, et ka praegu on Tšernobõlis elu. Elu seal on, taimed kasvavad ja loomi on seal samuti aga inimelu seal enam ei ole. Tšernobõli ümbruses on 30km raadiune keelutsoon , kuhu inimesi lastakse vaid erilubadega ja järelevalve all, sest siiamaani on seal kõrge kiiritus tase, mis on inimesele ohtlik.
Mõned näited küsitluse vastustest:

Õnnetuspaiga ümbruses on käesoleva ajani kehtestatud mitu ohutsooni, kus mõõdetakse pidevalt kiirgust ja kus kasvanud toiduaineid ei ole soovitav toiduks tarbida. Reaktori lähemas ümbruses on keelutsoon. Tükike Maast muutus katastroofi tagajärjel väga mürgiseks tühermaaks, kuhu ei ole kümnete kui mitte sadade aastate lõikes võimalik elama asuda . Hiljuti oli uudis, et Tšernobõli tuumajaamas langes lume raskuse tõttu sisse masinaruumi katus. Võimude kinnitusel täiendavat ohtu ei tekkinud, kuna katastroofis plahvatanud reaktorit ümbritsev hermeetiline betoonsarkofaag kannatada ei saanud.

Ma tean, et mingi aeg tagasi oli päevakorral radioaktiivsuse kolde uuesti katmine , sest vana sarkofaag on juba aastaid vastu pidanud ja juba mõranemas, selleks taheti ka raha euroopa liidu käest. Kuid ma ei ole kursis millise vastuse see küsimus sai, kindel on vaid see, et ohu vältimiseks, on uuesti katmine vajalik, kui seda pole juba tehtud.

Tühi nagu kummituslinn . Küllap on isegi söögilaudadel hallitavaid toidujäänuseid taldrikutel ja külmkappe ei tahaks nähagi. Kõik jäi nagu oli, sest arvati, et inimesed saavad kohe kodudesse tagasi minna. Radioaktiivsuse tase on aga praegugi seal liiga kõrge.

Seal on võimalik ekskursioone teha, kuid mingi giidiga, kellel on kaasas dosimeeter . Kaua seal ilmselt vaadelda ei saa või õigemini ei tohi, kuna hakkab siiski tervise peale. Tšernobõli ümber ka ei ole elu veel taastunud, kuid ma kuulsin sellist asja, et mingi 60+ inimesed lubatakse sinna elama, et a la nooremaid ei lubata. Ei tea, kas vastab tõele või mitte.

Ei tea, aga Venemaa ja Ukraina toidu-toodang teeb ettevaatlikuks, just see teadmine on alateadvuses, et katastroofipiirkonnas pidi hea teraviljatoodang kasvama, seened jne, ühesõnaga kõik maapind sai seal kiirituse ja avaldas ka oma mõju taimedele.

Sinna ei tohi minna ja see on väga salajane mis seal toimub. Usutakse, et seal on ikka moondunud inimesi/loomi peidus ja tervisele pole ka hea, kui sinna minna.

4.4 Mis aastal sinu arvates see katastroof aset leidis?

Vastuseid oli erinevaid, kaks inimest oskasid öelda ka täpse kuu päeva, kuid üldiselt vastasid õigesti 10 inimest. Kaks inimest ei osanud vastata. õige vastus on 26.04.1986.
Joonis 1. Vastajate arvamus katastroofi aset leidmise kohta

4.5 Õnnetust saadeti likvideerima palju inimesi (sh ka Eestist) kui palju inimesi likvideerimises osales?

Õige vastus oleks umbes 600 000 inimest. Sellist vastust kahjuks ei tulnud, kuid oli palju teisi erinevaid vastuseid.
Joonis 2. Arvamus, kui palju inimesi saadeti katastroofi likvideerima

4.6 Kas sinu tutvusringkonnas või sugulaste hulgas on inimesi, kes osalesid katastroofi tagajärgede likvideerimises?

Kõige rohkem oli inimesi kes ei teadnud sellest. Neid oli 21. Inimesi, kes olid veendunud, et neil ei ole lähedaste hulgas kedagi, kes oleks osalenud katastroofi järgsel koristusel oli 14. Inimesi, kes teab kedagi, kes oleks seal käinud oli 11.
Lisaks uurisin, inimestelt, kelle tuttavad on seal käinud, kas neil inimestele on see kuidagi mõjunud ja kas neil on tervislikke probleeme. Vastuseid oli erinevaid. Paljud ei teadnud kuidas see nende tuttavaid mõjutanud on, mõned aga vastasid jah aga pikemalt kirjeldada ei soovinud. Oli ka mitmeid inimesi, kelle puhul oli kindel, et ei ole mingeid mõjutusi ega tervislikke probleeme. Ühe inimese vastusest selgus, et tervislikke probleeme ei ole tekkinud kuid tuttavad, kes seal käinud on, on tunduvlt närvilisemad. Paljudel on olnud probleeme juuste ja hammaste väljalangemisega ja on tekkinud palju vähkkasvajaid. Samuti on inimesed tunduvalt tihemini haiged kui inimesed, kes seal käinud ei ole.

EESTLASED TŠERNOBÕLIS
Eestist saadeti Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgede likvideerimistöödele 4833 meest, peamiselt vanuses 20-39 aastat. Enamus neist saadeti sõjaväeliste kordusõppuste sildi all. 85% meestest viibis Tšernobõlis kolm kuni neli kuud, kuigi oli ette nähtud, et üle kahe kuu ei tohiks seal keegi olla. Mehed tegid transpordi-, ehitus- ja lammutustöid, eemaldasid labidatega saastunud pinnast ja osaleti ka purunenud reaktori sarkofaagi ehitusel. Peamine kaitsevahend oli vati-marlimask, kuid paljud ei kasutanud sedagi. Joodipreparaate sai 30-40% meestest, kuid sageli anti joodipreparaate hilinemisega. 87% Tšernobõlis käinutel olid ametlikult registreeritud kiiritustoosid, mis kanti sõjaväepiletitesse või sõjaväenimekirjadesse. Kõik Tšernobõlis käinud said väga suure kiiritusdoosi, kuigi ametlik versioon seda ei kinnitanud. Suurem osa sealkäinutest on saanud poole suurema kiirituse, kui tavaliselt saadakse kogu eluaja jooksul.
Tegin intervjuud viie Eesti mehega, kes käisid Tšernobõlis. Toon siia näiteks kolm intervjuud. Sain teada, et eestlaste arvates, ei olnud see asi üldse nii hull, kuid samas sõltub see ka ajast kuna nad seal käisid. Muidugi ei tahtnud keegi neist sinna minna aga valikut ei olnud. Praegu on nad üldiselt terved , kuid kiiritus mõjus ka neile. Ühel mehel on probleemid närvidega, kolmel mehel kukkusid hambad peale seda välja ja ühe mehe pojal oli kilpnäärme vähk.

5.1 INTERVJUU: KALJU JÕGISUU

„Ülemus tuli ükspäev minu juurde ütles, et mul on sulle hea uudis, natukene kurb ka. Nüüd tuleb minna „kordusõppustele“ ja nii ma läksingi. Olin siis 27. aastane. 18.08.1987 – 23.10.1987 olin ma siis Tšernobõlis. Natukene üle kahe kuu. Alguses töötasin ma öö valvurina siis nõudepesijana. Minu jaoks oli see üks lolli mängimine . Hiljem hakkasin tööle autosauna kütjana. Iga päev oli sauna päev, et kiiritus maha pesta. See oli 8km kaugusel Tšernobõlist. Hommikuti viidi meid üldse bussiga tööle, 40km kauguselt, kuna seal oli kiirituse tase madalam. Aga elamistingimused olid head ning inimestega suhelda oli ka normaalne, viskasime nalja ja tuju oli üldiselt hea. Toit oli meil ka hea, kolm korda päevas, enamasti kartulipuder , munad ja konservid . Sõid palju ise tahtsid. Kaitseriietust meil midagi erilist ei olnud, marli lapi tõmbasime näo ette aga muud meile ei antud. Dosimeetreid ei olnud meil üldse. „Katusekassid“ pidid ikka iga päev mõõtma omakiirituse taset aga meil sellist asja polnud. Ära minek oli jama . Sain oma toosi kätte ja tulin tulema . Alguses bussiga ja siis rongiga.
Eesti riik maksis alguses toetusraha seal käimise eest, mis oli väga väike summa aga enam ei maksa. Esimene aasta ei saanud üldse… siis sain 60 krooni ja siis võeti see ka ära ja nüüd neli aastat olen saanud toetust.“ (Kalju Jõgisuu. Intervjuu. Helisalvestis. Antsla , 02.veebruar 2013)

5.2 INTERVJUU: KALJU SÜLT

„1. august 1898 saadeti mind Tšernobõli „kordusõppustele“. Töötasin seal köögis ja käisin tuumajaama juurde süüa viimas. Ise ma elasin 8km kaugusel Tšernobõlist aga tuumajaama juurde minekuks pidime sõitma 40km, kuna sõita võis sealt, kus dosimeeter näitas väiksemat kiiritus taset. Otse ei saanud kuskil minna. Endal meil muidugi dosimeetreid ei olnud ja seda kui palju meie seal kiiritada saime ei tea keegi. Ega ma väga ei mäleta, mis seal toimus aga kohtusime ühe kohalikuga, kes oli keeldunud sealt lahkumas. Ta käis meie juures söömasiga päev, kuna omakasvatatud toit oli liiga mürgine. Mäletan veel seda, et kala püüdmine oli seal keelatud aga me tegime seda ikka, enda igavuse peletamiseks, ega me neid ei söönud aga tegevust oli vähemalt. Mäletan ka seda, et sealt, kus radioaktiivne pilv üle oli käinud oli kõik pruun. Puud olid pruunid ja taimed, muru üldse ei olnud. Kaitseriietust meil samuti ei olnud. Käisime küll iga päev tuumajaama juures meestele süüa viimas aga mingit kaitseriietust meile ei antud. Suhtlemine meestega, kes seal olid oli lõbus , viskasime kogu aeg nalja ja rääkisime anekdoote, ega meil midagi muud paremat teha nagunii ei olnud. Iga päev jõime „samakat“ enda ravimiseks ja nii see elu seal kulges. Olin seal peaaegu kolm kuud, siis öeldi, et minu aeg on täis ja tulin tagasi. Praegu saan Eesti riigilt 160€ toetusraha ravimite ostmiseks . Hambad kukkusid välja pärast tagasitulekut. Muud toetust meile ei maksta.“ (Kalju Sült. Intervjuu. Helisalvestis. Kanepi, 22.veebruar 2013)

5.3 INTERVJUU: GEORG KONKSI

„Mind saadeti Tšernobõli 14. mai 1988 ja pidin seal olema kolm pool kuud. Töötasin seal autojuhina. Käisin tuumajaama juures tööd tegemas. Ise elasin 8km kaugusel Tšernobõlist, kui jaama juurde sõitsin autoga üle pooleteise tunni, kuna võisime sõita ainult kõvakattega teepeal, mida päevas mitu korda pesti, et radioaktiivne tolm ei lendaks. Mina sain endale vana dosimeetri millega pidin iga päev ennast mõõtma ja märkmikusse kirjapanema. Kaitseriietus oli kohustuslik, ilma selleta ei lubatud liikuda , isegi kuumal suvepäeval pidime kandma soojapesu, mille peal oli kaitseriietus ja maskid pidid olema alati ees.
Sellel ajal kui mina Tšernobõlis olin, saime me iga nädal üks kord helistada koju. Sõitsime kaks tundi jaama juurde, siis 40 meest helistasid kordamööda oma peredele ja siis sõitsime kaks tundi tagasi.
Mäletan veel hästi, et öösiti ei saanud magada, kuna seal olid hästi suured sääsed, selliseid pole ma veel kuskil näinud. Hammustasid ka läbi paksu teki. Meeleolu Tšernobõlis oli tegelikult üpris tore, kõik viskasid kogu aeg nalja ja rääkisid anekdoote. Iga päev toodi meile kaks kasti „samakat“ meeskonna peale, seda jäi isegi väheks ja siis joodi odekolonni. Omavoliliselt käisin Pripjati linnas ja see vaatepilt oli õudne . Hirmuäratav oli vaadata neid tühju maju ja mänguväljakuid. Nägin pealt ka kuidas külad buldooseriga maha aeti ning autod maha maeti. Ära tuleku korraldasin ma ise. Helistasin naisele, et ta võtaks Tartust tõendi , et ta on raskelt haige, et ma saaksin koju. Ühe lätlasega koos tulime rongiga Tšernobõlist Riiga . Pileteid meil ei olnud, asi ei olnudrahas aga pileteid lihtsalt ei müüdud. Aga Riiga me jõudsime, sealt edasi tulin bussiga ja hääletades.“ (Georg Konksi. Intervjuu. Helisalvestis. Võru, 03.märts 2013)
6. KOKKUVÕTE
Ma olen väga rahul oma valitud teemaga ja ma arvan, et ma täitsin oma eesmärgid. Ma tean nüüd, kuidas on eestlased seotud Tšernobõliga ja tänu nendele intervjuudele sain ma ise Tšernobõlist palju rohkem teada.
Olen tegelikult päris üllatunud sellest, kui palju teavad eestlased Tšernobõlist, kuna enamus küsitlustele vastanuist vastasid õigesti.
Ainukene asi mis on mu südamel , ma ei saanud teada, mis seal tegelikult juhtus. Kuidas sai tegelikult seekatastroof alguse ja mis on need asjad mida siiamaani varjatakse. Seda ei tea keegi.
Lisaksin siia lõppu Helle Tiikmaa sõnad, mille üle ma tõsiselt mõtlema jäin.
„Milleks? Me teame, kui palju mehi saadeti kordusõppustega Tšernobõli. Aga me ei tea, kui palju lapsi jäi Tšernobõli pärast sündimata ja kui palju tegusid jäi tegemata. Ei ole õige ehitada oleviku , mineviku ja tuleviku vahele vaikusemüüri, sest unustada on lihtsam kui meeles pidada. Vähem valus , vähem kulukas. Tšernobõl muutis kogu maailmapöördumatult. Seega on see osa meie kõigi loost .“ (Tiikmaa 2011, 226)

KASUTATUD KIRJANDUS
Aleksijevitš, S. 2006. Tšernobõli palve. Tallinn: Maalehe raamat
Georg Konksi. Intervjuu. Helisalvestis. Võru, 03.märts 2013
Kalju Jõgisuu. Intervjuu. Helisalvestis. Antsla, 02.veebruar 2013
Kalju Sült. Intervjuu. Helisalvestis. Kanepi, 22.veebruar 2013
Kostin, I. 2006. Tšernobõl reporteri pihtimused .Tallinn: Sinisukk .
Tiikmaa, H. 2011. Sõda nähtamatu vaenlasega Eesti Tšernobõli katastroofis. Tartu: Tänapäev.
Mittetulundusühing Eesti Tšernobõli Ühing, Tšernobõl. Viidatud 24.10.2013
http://www.tsernoboliuhing.ee/index.php?page=64