Tšernobõli tuumakatastroof (5)

TŠERNOBÕLI TUUMAKATASTROOF
Tšernobõli tuumaelektrijaam oli tuumaelektrijaam Ukrainas Kiievi oblastis Tšornobõli rajoonis.
Jaama ehitust alustati 1970. aastal. Esimene energiaplokk käivitati 1977. aastal. 2., 3. ja 4. plokk järgnesid aastatel 1978, 1981 ja 1983.
Aastal 1986 töötas 4 plokki , igaüks võimsusega 1000 MW, ehitati 5. ja 6. plokki.
Jaamas toodeti ka mitmeotstarbelistes kaitsekuplita grafiitreaktorites tuumarelvadele vajalikku plutooniumi.
Jaamast 4 km läänes paiknes 30 000 elanikuga ehitajate ja energeetikute asula Prõpjat.
1982. aasta septembris toimus 1. energiaplokis avarii, kus kuumenes üle ja sulas osaliselt üles reaktori tuum. Reaktor parandati mõne kuuga . Juhtumi tegelikku ulatust hoiti salajas mitmeid aastaid, olgugi, et reaktorit parandanud töölised said ülemäära kiiritada.
Kui selle testi jaoks vajaminevaid nõudeid valmistati 25. Aprilli päevaajal, ning kuna reaktori elektriline jõud oli drastiliselt vähenenud 50%'ni, siis üks jõujaamadest läks ootamatult töökorrast välja. Kiievi võrgustiku-kontroller nõudis et edasisest jõulangusest tuleks otsekohe teatada , ning seejärel test edasi lükata, kuna elektrit oli vaja et õhtust nõudlust täita. Tuumajaama direktor nõustus sellega, ning lükkas testi edasi. Ohutuse-test jäeti siis õhtu- vahetuse meeste kätte, kes saadeti neljanda reaktori kallale töötama, ööläbi järgmise hommikuni. Sellel meeskonnal ei olnud peaaegu tuuma-elektrijaamadega mingisugust kogemust, kuna enamused neist tiriti sinna süsiniku jõul toimivatest energiajaamadest, ning Anatoly Dytalov, juht-inseneril oli ainult kogemusi tuumareaktorite paigaldamisega allveelaevades.
25. aprillil kell 23:04 lubas Kiievi kontroller reaktori väljalülitamisel jätkuda. Neljanda reaktori jõud langetati tavalise 3.2 GW pealt 0-7-1.0 GW peale, et teha testi madalama jõu nõudluse peal. Siiski, meeskonnal ei olnud aimugi, et test oli enne edasilükatud reaktori aeglustumise tõttu ning järgis originaalseid testi protokolle, langetades jõudu liiga kiiresti.
Suur kogus tuuma lõhesumust on isotoobi jood-135. I-135 kõduneb oma poolestusajast 6.7 tundi, ning sellest saab ksenoon-125. Xe-135 on potentsiaalne reaktorimürk, näiteks - see on ülimalt efektiivne neutronite enda juurde tõmbamises, seega aeglustades ahel-reaktsiooni. Kuid, kui juba Xe-135 aatom imab endasse neutroni, muutub ta stabiilseks Xe-136'ks, mis enam neutroneid ei tõmba. Normaalse jõuga operatsioonil saavutatakse ekviliibruiit, mille käigus Xe-135 "põletatakse" reaktori kõrgest neutroni voolust sama kiiresti kui I-135 kõduneb. Kuid kuna neljanda reaktori jõud ja neutroni vool langetati kiiresti, kiirenes ka I-135 kõdunemiseprotsess ning seega tekkis suures koguses Xe-135 ainet kiiremini ja rohkem kui seda suudeti ära hävitada, nii et seda kogunes ja see niisutas tuuma-reaktsiooni kaugemalegi.
Kui operaatorid käskisid vähe jõudu vähendada, siis reaktori jõud kukkus 30 MW, umbes 5% sellest, mida oodati. Operaatorid, teadmata mürgituse fenomenist, arvasid, et kiire kogunemine oli põhjustatud ühes automaatses jõu regulaatoris. Et jõudu suurendada, tõmmati automaatsed võrgustikud välja reaktorist õigete positsioonide tagant, et saavutada soovitud jõudu normaaloperatsioonide jaoks ning see on ka üks asi, mis langes alla ohutusnõuete.
Reaktori jõud oli siiski suurendatud 200 MW, mis on vähem kui kolmandik vajalikust kogusest eksperimendi läbiviimiseks. 1:05 hommikul , 26. aprillil, pidavat veepumbad turbiini jõul ennast tööle lülitama, suurendades veevoolu kaugemale kui see, mis on ohutuse-nõudes kirjas. Veevool suurenes veelgi 1:19 hommikul ja kuna ka vesi imab neutroneid, siis reaktori jõud kahanes veelgi ning see nõudis mõningate manuaalselt juhitavate jahutusvarraste eemaldamist. See aga lõi eriti ohtliku olukorra; enamus jahutusvarrastest eemaldati, ainus asi, mis ajas veel reaktorit töökorras hoidmiseks, oli Xe-135 tootmine.
25. Aprilli päevaajal, planeeriti neljas reaktor seisata, ülevaatluse eesmärgil. Vastu võeti otsus, et katsetada reaktori turbiini generaatorit, et kas too genereerib piisavalt elektrit et reaktori ohutus-süsteeme jooksutada (eriti veepumpasid), sündmuse käigus kadus osake välist elektrijõudu. RBMK-1000 reaktor vajab vett, et pidevalt ringelda läbi tuuma, senikaua kuni tuumakütust esineb, Tšornobõli reaktoritel oli paar varu- diisel generaatorit, kuid enne kui nood täiskiiruse saavutasid, oli neil 40 sekundiline viivitus , reaktorit kasutati, et üles keerata reaktori turbiini generaator. Saavutanud täiskiiruse, turbiin ühendaks end reaktorist lahti, ning siis lubaks keerelda omaenda pöörde impulsi järgi. Testi eesmärk oli uurida, kas turbiinid (välja lülitatud režiimil) suudavad pumbad tööle panna kuni generaatorid tööle hakkavad. Test õnnestus eelnevalt teisel reaktoril, kuid negatiivsete tulemustega - turbiinid ei genereerinud piisavalt vajalikku jõudu, kuid kui teistele turbiinidele oli tehtud arendus, oli vaja uusi teste teha.
Kell 1:23:04 algas eksperiment . Reaktori ebastabiilset olekut ei olnud juhtpaneelilt mingit moodi märgata ning ei tundunud, et keegi reaktori-rühmast olnuks ohust teadlik. Turbiinides vajalik aur lülitati välja ning impulss, mis oli turbiinigeneraatorites, mida juhtisid veepumbad, viis selleni , et veevoolu jõud vähenes, mistõttu neutronite imamine jahutajatesse vähenes. Turbiin ühendas end reaktorist lahti, mis suurendas reaktori tuumas olevat auru taset. Kuna seal olev jahutaja kuumenes üle, tekkisid nn. aurutaskud jahutusevarrastes. RBMK tüüpi reaktori suure positiivsuse renoo koefitsiendi tõttu suurendasid aurumullid reaktori jõudu. Kohe, kui reaktori jõud suurenes, toimus positiivne reaktsioon ning reaktori jõud - selle asemel, et mõjutada seda negatiivsuse suhtes, hoopis suurenes. Kuna jõud suurenes nii palju, siis Xe-135 mürgid hakkasid põlema kiiremini kui I-135 kõdunes, mis suurendas jõudu, seega veelgi suurendades Xe-135 põlenguprotsessi ning nii edasi. Kuna enamus jahutusvarrastest oli eemaldatud , siis polnud enam midagi, mis saatuslikku katastroofi vältida suutnuks.
Kella 1:23:40 ajal, vajutasid operaatorid AZ-5 nuppu(Kiire Hädaabi Kaitse 5), mis käskis " SCRAM " - reaktori väljalülimist, lülitades kõik jahutusvardad sisse tagasi, kaasa arvatud ka need, mis manuaalselt enne välja olid võetud. Ei teata senimaani, kas seda tehti hädaohu tõttu või lihtsalt rutiin-meetodi tõttu. "SCRAM" peaks teatavasti olema selle vastu, kui jõud ootamatult suureneb. Teisalt , Dytalov kirjutas oma raamatus:
Enne 01:23:40't, süsteemid kesk- kontrollis .... ei registreerinud ühtegi parameetrit, mis õigustaks "SCRAM"-. Komisjon .... kogus ning analüüsis suures koguses materjale, nagu raportis väidetud, kuid ebaõnnestus kindlaks teha see, miks "SCRAM" kasutati. Ei ole vaja sealt otsida vabandust. Reaktor lülitati lihtsalt välja, kuna eksperiment lõppes.
Jahutusvarraste aeglane sisestusmehhanism (18-20 sekundit) ning varraste vigane disain , mis algselt vähendab jahutuse olemasolekut, tähendas see seda, et "SCRAM" tegelikult suurendas reaktsiooni tempot. Sellel hetkel hakkasid purunema kütusevardad, mistõttu osad kütusevarrastest kukkusid kokku jahutusvarrastega. Vardad jäid kinni kuna nad olid sisestatud alles 1/3 teest (SCRAM tõttu) ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. Sellel hetkel ei olnud enam absoluutselt midagi võimalik teha. 1:23:47 oli hüpanud reaktori jõudlus 30 GW, ligi 10 korda normaalsest, mis tähendas seda, et kütusevardad hakkasid sulama ning auru rõhk tõusis kiiresti ja toimus suur auru plahvatus . Tekkinud aur liikus vertikaalselt varraste kanalite vahel reaktoris, vahetades välja ning hävitades reaktori kaane, murendades jahutustorusid, ning seejärel reaktori kaane täiesti maha lüües. Pärast seda, kui pool katust ära lennanud oli, suurenes hapniku sissepääs, kombineeritud suure temperatuuri juures oleneva reaktorikütuse ning grafiidiga, algas grafiit-tulekahju. See tuli aitas kaasa radioaktiivse materjali edasikandmist ning seetõttu lähedal olevate piirkondade saastumist. Radioaktiivsust ei hoitud mitte üheski erilises hoiukambris, ning õhk kandis radioaktiivseid osi tuule kaudu üle riiklike piiride. Kuigi suures koguses tuumakütust sulas siiski ära, on vaja märkida et tegu polnud tavakeeles "meltdowniga"; sulanud kütus ei olnud märkimisväärne panus õnnetuse radioloogilistes tagajärgedes, ning õnnetust ei põhjustanud jahutuse puudumine. Keegi ei olnud teadlik sellest et seal on suur kiiritus , NSV liit varjas seda oma maade eest kuni lõpuks saadi teada seda USA uudistest kus väideti: et tšernobõlis võib olla kümneid ja sadu või koguni tuhandeid surmasaanuid. õnnetuse ööl on üks Ameerika satelliit teinud plahvatusest foto. kontorid ja toimetused kogu maailmas sumisesid nagu mesipuud, kuid ei teatud, mis edasi juhtub. Gorbatšov taipas väga kiiresti, et kui ta soovib kuulujuttude levikut kontrollida, on tal võimatu õnnetust kauem maha vaikida. nii otsustas ta anda akrediteeringu viiele Nõukogude meediale:pressiagentuuridele novosti (APN) ja TASS, ajalehele pravda, kesktelevisioonile ja TASS-i korrespondendile Ukrainas. Pravda avalikustab kolmandal päeval, et tšernobõlis on midagi juhtunud. Võimu ametlik häälekandja ei avalda fotot. Kuigi samalajal kuulati salaja , kust saadi teada, et Ukrainas Tšernobõlis on toimunud . On sadu, isegi tuhandeid haavatuid ja surnuid. Valitsus ja Teadlased ei rääkinud sõnagi suurest tuumakatastroofist.
Sõjaväe kopterid võitlesid vastases võistluses esmajärgulist osa. Esimestel päevadel täitsid nad plahvatanud reaktori tekitatudauku seatina ja liivaga . Nad tegid iga päev loendamatuid uurimuslende, pihustasidlaiali desinfitseerivat vedelikku, transpordivad sarkofaagi jaoks ehitusmaterjale. Paljud lendurid saavad kõvasti kiiritada. Pärast plahvatust on tuumajaama ümbrus kaetud radioaktiivse tolmuga . Sõjaväe kopterid kastavad seda ala mitu korda päevas koagulandiga, mis radioaktiivsed ained maapinnale kinnitavad. Seejärel rullisid likvideeriate meeskonnad tekkinud kooriku kokku ja matsid maha. Moskva tuumafüüsika instituudis väljatöötatud desinfitseerivat koagulanti nimetatakse burdaks.Likvideeriad, seljas keemiarünnaku puhul kasutatavad kaitseülikonnad, mis pole kohandatud raiatsiooni eest,paigutasid tahvleid külateedele, mis asusid edaspidi keelutsooniks olevas piirkonnas. NSV liit ei olnud valmid niisuguste tagajärgedega tööstuslikuks katastroofiks, varuks ei olnud hoiatustahvleid. Viie päevaga valmistati sadu tahvleid, mis keelasid ligipääsu kuni kolmekümne kilomeetri kauguseni tuumajaamast
NSV liit keeldus rahvusvahelisest abist ning pidi toime tulema vahenditega mis tal kasutada oli - inimestega. Nende osaks jääb likvideerida õnnetus Tšernobõli tuumaelektrijaamas. Seni ei olnud nei muud nime peale väga ametliku ja samas õõvastavaltkõlava nimetusega . Kokku saadeti tuumajaama kuni 600 - 800 tuhat meest, kellest viissada tuhat on sõdurid ja ohvitserid , nende seas reservväelased, keda Tšernobõli saatmiseks otsiti kodudest üle terve NSV liidu. Ülejäämud on ukrainalastest ja valgevenelastest töölised ja põllumehed. Valitsusel oli vaja nii nende töökäsi kui ka vaprust . Kiiruga jaotati maske ja kaitsevahendeid. Esimesed maskid muutsid nende näod sigade ommaga sarnaseks. Omavahel nimetati neid kas suukorvideks või kärssadeks. Maskid olid pärit ümbruskonnas paiknevatest ladudest, need on mõeldud keemia- või bakterioloogiarünnaku puhuks, ja kohutavalt viletsasti olid need valmistatud.
Pärast paaritunnist kandmist oli töölistel suu haavanditega kaetud, mida põhjustas kuumus ja halb õhuringlus. Kahe kuu pärast said töölised uue mudeli, mis valge värvuse tõttu nimetati kohe õieleheks. Nende maskidega oli võimalik töödata päev läbi , kuid maskile koguneva radioaktiivse tolmu tõttu pidi neid 2-3 korda päevas vahetama .
Koletu masinavärk, mida jätkuvalt nimetati tagasihoidlikult Tšernobõli tuumaelektrijaama õnnetuse likvideerimiseks vttis hoogu. Kaitseriietust saadeti üle maailma tšernobõli, valgeid rõivaid.
TŠERNOBÕLI TUUMAKATASTROOFI MÕJU EESTILE
“Eesti Tšernobõli veteranide esimeselt ühiskoosolekult Sakala keskuses lahkusid kokkutulnud täielikus segaduses. Miiting oli kantud hüüdlausetest “Eestlaste genofond on rikutud!”, “Eesti perekonnad määratud väljasuremisele!” või “Parim osa meie mehi on muudetud impotendiks”. Noored vihased loengupidajad tegid järeldusi teab kust võetud andmete põhjal, ja neid, kes üritasid pretendeerida mingilegi teaduslikule analüüsile, ähvardas avalik lintšimine.
Aeg oli selline. Revolutsioon juba laulis ja igaühte, kes manitses rahu säilitama, vaadati kui Moskva käepikendust.”
Erinevalt ukrainlastest ja valgevenelastest, kes võivad Tšernobõli haavu veel väga kaua ravida, pole Tšernobõlis käinud eestlaste järeltulijad ohus.
“Naine on sündides looduselt kaasa saanud kogu munarakkude arsenali, millega ta peab oma lapsed ilmale tooma . Neid rakke ei tule juurde, nad ei uuene, küll aga võivad need kahjustuda. Eriti tundlik välismõjutuste suhtes on muidugi arenev loode.
Meeste seemnevedelik uueneb aga pidevalt, täielikult vahetub see iga 200 päeva järel. Kui Tšernobõlist tulnud mehed ei hakanud tagasi tulles kohe titte tegema, polnud karta , et nende järeltulija võiks sündida hälbega.
Eesti naisi tuumakoldes ei käinud. Järelikult polnud meil ega ole ka tulevikus paanikaks üldse põhjust. Sama tõendavad uuringud Hirošimas, kus aatomirünnaku üle elanud meestel ega järgmise põlvkonna naistel ei täheldatud genofondi muutusi.
Miks siis ikka Tšernobõlis käinud mehed kaebasid, et nende väikesed nimekaimud ei taha alati tööasendit sisse võtta?
Siin võib olla tegu aatomijaama pärandiga. Aga palju tõenäosem, et põhjus peitub mujal.
Teame, et Eestist saadeti Ukrainasse enamasti masinamehi. Veneaegsel autojuhil või traktoristil oli aga voolikuotsast kütuse imemine tavaline asi. Igast lõuatäiest bensiinist-diislikütusest jäi suhu paras ports pliid, mis on üks võimsamaid seemnerakuhävitajaid.
Teiseks, sperma vajab valmimiseks kehasoojusest madalamat temperatuuri - egas muidu meeste jalgevahe pidevat õhkjahutust vaja. Meie masinamehed istusid kogu aeg oma liikurite sadulas. Sellistes oludes on sperma tootmine üsna tugevalt häiritud või seiskub päriselt. Seksuaalhäiretest on saanud autojuhtide-traktoristide kutsehaigus.
Ning kõigele võis krooni pähe vajutada mõistmatu abikaasa ühetähenduslik pilk - sa ju Tšernobõlist, mis sust enam loota .”
Vestlustest USA kolleegidega on selgunud, et sarnased probleemid ilmnesid meestel, kes käisid Korea sõjas, Vietnamis ning Lahesõjas. Pealtnäha tervetel meestel tekkis mõni aeg pärast kriisikoldest naasmist probleeme. Uuringud toovad põhjuseks psüühika: eks-treemoludes viibinud inimesed sisendavad endale sedavõrd tugeva jõuga võimalikult halbu variante , et neist saavadki kehalised häired.
Sama juhtub ka siis, kui lähedased neid ohte pidevalt rõhutavad. “Kui ümbruskond võtab hoiaku, et sa tuled ju sealt ja järelikult oled juba surmatõbine, hakkabki kupli all tiksuma teadmine, et, mees, sul on märk otsaees. Pärast tollase peaministri Rõzkovi käskkirja, mis lubas neile, kes Tšernobõlis tervisekahjustusi olid saanud, soodustusi, lõid seni olematud või varjus püsinud tervisehäired välja - nõnda sai telefoni- või mõnes muus järjekorras sammukese ettepoole liikuda .
See on väga inimlik lähenemine. Täpselt sarnane USA mitme sõjaveteraniga,” kommenteerib Peeter Mardna äkki ilmnenud peavalu, stressi või ärevushoogusid. “Kuid mitte ükski surelik ei oska öelda, kas on nende põhjus Tšernobõl, Kuu mõjud, peretülid või hoopis see, et senise ühe sigaretipaki asemel kulus päevas kaks.”
Eesti ja USA arstid uurisid kümme aastat pärast Tšernobõli tuumakoldes käinud kõikide 18-50aastaste Eesti meeste surmajuhtumeid ja võrdlesid neid Eesti keskmisega. Erinevused ilmnesid vaid kolme surmapõhjuse puhul kümnest. Tšernobõlis käinud meestest oli selleks ajaks surnud 144 inimest, Eesti keskmine näitaja nende puhul olnuks 147,59
Tšernobõlis käinud meeste suremus jääb Eesti keskmisele paiguti üsna tuntavalt alla. Seletus on üsna lihtne - Tšernobõlis ei käidud tervisvetel. Kordusõppustele viidi ikkagi arstliku kontrolli läbinud inimesi. Seega oli Tšernobõli-meeste üldine tervislik seisund Eesti keskmisest kindlasti parem.Vaid enesetappe on Tšernobõlis käinute seas keskmisest tublisti rohkem, sellest võib järeldada totaalset stressi. Ent meenutagem 80.-90. aastate Eestit: võim vahetus, paljud maamehed kaotasid töö. Naised ei võtnud oma mehi enam tõsiselt: üldlevinud hüsteeria kohaselt polnud Tšernobõlist tulnud mehed enam voodis võimekad või suutsid ainult värdjaid sigitama. Nii lagunesid ka perekonnad. Tšernobõlist tulnud mehed jättis ühiskond oma muredega üksi.
Selgub , et alust pole ka oletustel, nagu põhjustanuks Tšernobõl likvidaatorite seas vähki haigestumise laine. 4742 Tšernobõlis käinud mehe hulgas on siiani registreeritud 25 vähijuhtu. Keskmiselt esinenuks sama hulga 18-50aastaste meeste seas vähki haigestumist 26,40.
Arstide sõnul on näiteks suitsetamisest või alkoholismist põhjustatud vähirisk kümneid kordi suurem kui Tšernobõlist saadud kiirituse puhul.
Küll on aga teada, et peamiselt tugeva kiirituse põhjustatud haigused ( leukeemia , kilpnäärmevähk) võivad tekkida alles pärast kümmet aastat. Paar väga varajases staadiumis kilpnäärmevähi juhtu ongi avastatud - need mehed on käinud ka lõikusel, kümmekonnal on leitud ka kilpnäärme muutusi, mis vajavad vähemalt jälgimist.