Tšernobõli katastroof (4)

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium
Tšernobõli katastroof
Uurimistöö
Koostaja : Regina Verner
Juh. Õpetaja: Inga Erhpas
Tallinn 2008
Sisukord
Sisukord...............................................................................................2
Sissejuhatus..............................................................................................3
Ajalooline õiend..............................................................................................4
Pildid..............................................................................................6
11.Oktoober1991............................................................................................10
Sarkofaag...............................................................................................11
Küsitlus.................................................................................................12
Lõppsõna...............................................................................................13
Kasutatud kirjandus.................................................................................14
Sissejuhatus
Tšornobõli katastroof ehk Tšornobõli tuumakatastroof ,mis leidis aset Tšornobõli tuumaelektrijaamas 26. aprillil 1986.
Plahvatas tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor . Põhjuseks oli elektrijaama personali viga reaktori ja selle turvasüsteemide katsetamisel välise elektritoite katkemise tingimustes. Katastroofi toimumisele aitasid kaasa ka puudujäägid reaktori konstruktsioonis.
Avarii oli rahvusvahelise skaala järgi 7-palline.
Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal, ning eriti Valgevenes . Saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese. Saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi.
Plahvatuse tagajärgede likvideerimisel osalesid kõigi Nõukogude Liidu liiduvabariikide elanikud, sealhulgas eestlased.
Ümber plahvatanud reaktori ehitati betoonsarkofaag. Prõpjati linn, kus elas põhiliselt tuumajaama personal, evakueeriti ja likvideeriti kõrge saasteastme tõttu. Jaama personali tarbeks rajati jaamast umbes 50 km ida poole uus linn Slavutõtš.
Plahvatuses vabanes 100 korda rohkem radiatsiooni kui Nagasakis ja Hiroshimas lõhkenud tuumarelvas.
1986.aastal ärkasid aatomielektrijaama lähedal oleva asula elanikud kohutava müra peale.Tänavale jooksnud inimesed nägid tulekuna neljanda reaktoriploki kohal.Tuletõrjujad olid esimesed,kes püüdsid tulemöllule piiri panna.Enamus neist sai suure doosi kiiritust ja suridhiljem kiiritustõppe.
Kohalike mälestuste järgi vaikiti kaua,mis toimus,miks toimus ja millised ohud piirkonnasvalitsevad.
Alles hiljem tuli avalikkuks,et Tšernobõli avarii põhjused olid subjektiivsed hakati läbi viima eksperementi,põhjalikult kaalumata kõikiohtusid. Eksperiment viiski plahvatuseni.Tekkis tohutu kiirguseallikas
Järgmisel aastal toodi üle NL Tšernobõli tuhandeid mehi , et reaktorit konserveerida-sulgeda betoonsarkofaagiga.Keegi ei mõõtnud täpselt kui suure kiirguse doosi said need mehed.Üle riigi piiride kandunud radioaktiivne pilv põhjustas palju katastroofe.Tšernobõli mõju kestab tänaseni.
Ajalooline õiend
26.aprillil 1986 kell 1:23:58 purustas sariplahvatus Ukrainas Valgevene piiri lähedal asuva Tšornobõli aatomi elektrijaama 4.energiabloki reaktori koos hoonega. Tšornobõli plahvatuses sai 20.sajandi kõige suurem tehnikakatastroof. Tšornobõli tagajärjel kaotas maa 485 küla ja asulat –neist 70 on nüüd juba igaveseks maha maapõue maetud .Katastroofi tõttu kõige enam kannatanud Gomeli ja Mogljovi oblasti suremus sündimust 20%.Katastroofi tagajärjel paiskus atmosfääri 50 miljonit Ci(küriid) radionukliide,70% sellest langes Valgevene pinnale.23% maa territooriumist on saastatud tseesiumi 137 radionukliididega.
Väikeste kiirgusannuste pideva mõju tagajärjel kasvab Valgevenes iga aastaga haigete hulk,kes kannatavad vähktõve,vaimse alaarengu,närvisüsteemi ja psüühika häirete ning geneetiliste väärarengute all.
Neljas reaktor mis kannab nüüd nime ” Varjend ” , sisaldab praegugi oma tinast ja raudbetoonist kõhukoopas umbes 200 tonni tuumaaineid.Seejuures on tuumakütus sageli segamini grafiidi ja betooniga.
Keegi ei tea, mis seal praegu toimub.Sarkofaagi rajati tulise kiiruga.Selle konstruktsiooni on ainulaadne.Ehitus pidi vastu pidama kolmkümend aastat.Paraku monteeriti seda kaugjuhtimise teel. Plaadid sätiti kokku robotite ja helikopterite.Mõned praod jäid sisse.Mõningatel andmetel ületab lõtkude ja pragude üldpind 200 ruutmeetrit.Pragudest tungib ühtaine välja radioktiivseid aerosoole.Sinna pääseb ka vihm .Kui aga tuumakütust sisaldavale ainele satub niiskust,võib see esile kutsuda ahelreaktsiooni.Sarkofaag on surnukeha ,mis hingab .Hingab surma .Kui kaua se veel koos püsib,selle küsimusel on raske vastata.Sellegi poolest saavad kõik aru,et katte purunemine tooks kaasa tagajärgi,mis oleksid veelgi kohutavamad kui 1986,aasta omad.
Enne Tšernobõli tuli 100 00 Valgevene elaniku kohta 82 vähki haigestumise juhtu.Statistika näitab ,et nüüd tuleb 100 000 inimese kohta 6000 vähihaiget.Haigestumus on kasvanud 74 korda.
Vimmase kümne aasta on suremus suurenenud 23,5%.Ainult üks inimene 14-st sureb vanadussurma,teised on peamiselt tööjõulised,46-50 aastased inimesed.Kõige saastatumates oblastites näitavad arstlikud ülevaatused,et igast kümnest inimest seitse on haiged.Küllast külla sõites olen rabatud sellest,kui suureks on kasvanud surnuaiad.
Ainuüksi Valgevenes on likvideerijate nimekirjadesse kantud 115493 hinge.Tervishoiuministeeriumi andmetel suri aastatel 1990 kuni 2003 tervelt 8553 likvideerijat niisis kaks meest päevas.
See kõik oli alles katastroofi loo hakatus.1986.aastal elanikke majas ei ole.Alles on mööbel,asjad,rõivad mida mitte keegi enam iialgi ei kasuta,sest see maja on ju Tšernobõlis...
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitees-oli otsustatud,et kohtuistung peab toimuma kuriteopaigas,st Tšernobõlis endas. Kohut peeti kohalikus kultuurimajas.Süüpingis istus kuus meest:aatomielektrijaama direktor Viktor Djatlov,vahutuseülem Boriss Rogožkin,reaktoritsehhi ülem Aleksandr Kovalenko, NSV Liidu Riikliku Aatomienergia Järelevalveameti inspektor Juri Lauškin.
Publiku read saalis olid tühjad.Siin istus ainult ajakirjanikke.Linnas ju rahvast enam polnudki.Linn oli suletud kui kõrge radiotsioonitaseme tõttu järelvalve alla kuuluv ala.Ehk see oligi põhjus,miks kohut just siin mõisteti?Mida vähem tunnistajaid,seda vähem kära.Kohus otsustas Viktor Brjuhhanov,Nikolai Fomin ja Anatoli Djatlov said igaüks kümme aastat,ülejäänud vähem.Vangikongis heitsid Antoli Djatlov ja Juri Lauškin varem saadud tugeva kiirituse tagajärjel hinge.Peainser Nikoli Fomin läks hulluks.Tuumajaama direktor Viktor Brjuhhanov istus oma aja otsast lõpuni ära-kõik kümme aastat.Vangal väravas võtsid teda vastu omaksed ja mõni ükski ajakirjanik.See sündmus ei pälvinud kuigivõrd tähelepanu.Endine direktor elab nüüd Kievis ja töötab ühes firmas tavalise kontoriametnikuna.
Tuumajaama juures -30 km tsoon kontrolliga (2007)aasta.
Plahvatuse ajal
Igor Kostin (fotograaf)
26.aprillil mind äratas telefonikõne –Tšernobõlis on juhtunud katastroof -Saatuslik katse
25. Aprillil 1986, 4. energiaplokis, leidis aset katse, mille käigus insenerid ja teadlased tahtsid kontrollida, kas turbiinid suudaksid toota täieliku elektrikatkestuse puhul piisavalt elektrit elektrijaama jaoks ja veenduda hädajahutuse töötamises. Et lasta katsel toimuda realistlikes tingimustes, lülitati välja hädaolukorraprogramm "Keskmine kaitse", mille alla kuuluvad mitmed ohutustehnikad nagu hädajahutus ja jahutusvarraste sissetõmbamine. Katse algus lükati siiski edasi. Seega jäi katsetuse läbiviimine ettevalmistamata öise vahetuse hooleks, kelle prooviasetus oli teinud reaktori kaitsetuks.
Õnnetus
Kogenematu reaktorioperaatori Leonid Toptunovi vea läbi, just mõni hetk enne katse algust, reaktori jõudlus kahanes tohutult. Et seda tõsta, eemaldasid operaatorid jahutsvardad(need, millega tuuma ahelreaktsiooni juhitakse) ja varraste koguarv langes alla lubatud miinimum 28 varda. Sellest tulenevalt muutus reaktori juhtimine palju raskemaks.
Vaatamata sellele, tuumajaama asetäitja, peainsener Anatolij Djatlov andis käsu alustada katset. Liiga palju jahutuspumpasid oli suletud. Sellepärast reaktor, mis töötas väikese jõudlusega, ei suutnud vett aurustada. Vesi hakkas keema ja esimesi hüdraulilisi lööke oli kuulda. Akimov, juhtiv insener ja Toptunov tahtsid katset lõpetada, kuid Djatlov käis neile peale, et mitte lõpetada. Kell oli 1.22:30 öösel.
Kui operaatorid elektri välja lülitasid ja turbiinid lõpetasid veepumpade elektriga toitmise, veel vähem vett pumbati reaktorisüdamikku. Vesi muutus kuumemaks ning jõudis keemistemperatuurini. Kuna reaktorit saab piisavalt jahutada ainult kondenseerunud veega, siis selle jõudlus kasvas. Kell oli 1.23:04 öösel.
Siinkohal oleks keskmine-kaitse tööle pandud ning katastroof oleks ära hoitud, kuid see oli välja lülitatud. Kui Akimov märkas reaktori äkilist jõudluse kasvu, käivitas ta keskmine-kaitse käsitsi kell 1.23:40 öösel. Kõik juhtvardad (üle 200) pandi korraga sisse tagasi tõmbama. Aga just sellel hetkel tuli esile RBMK-reaktori tõsine ehitusviga - juhtvarraste sisse tagasi tõmbamine on äärmiselt aeglane, palju aeglasem kui Lääne-Euroopa omadel. Pealegi on juhtvarraste otsas grafiidi- piid , mis kiirendavad ahelreaktsiooni. Juhtvarraste sisse tagasi tõmbamine pidi siiski ahelreaktsiooni peatama. Iga tuumajaama turvasüsteem baseerub sellel põhimõttel. Ehitusviga aga viis vastupidisele tulemusele. Kuna grafiidi-piid sisestati esimesena, siis jõudlus kasvas sel hetkel tunduvalt - reaktor oli kontrolli alt väljas.
Kahjuks põhjustas kuumus juhtvarraste kanalite deformeerumise ja juhtvardad jäid reaktori südamikus kinni. Grafiidi-piid, mis kiirendavad reaktsiooni, olid ikka veel reaktoris . Katastroofi polnud enam võimalik ära hoida. Aktiivses tsoonis toimus tsirkooniumi ja auru keemiline reaktsioon . Tekkisid vesinik ja hapnik - Oxyhydrogen (plahvatav gaas !).
Plahvatus
Kell 1.23:50 öösel kogu reaktor plahvatas ja kõik, mis seda ümbritses oli minema pühitud. Suur osa radioaktiivset materjali oli väljapoole paisatud. Kõik hakkas tuld võtma, kaasaarvatud naabruses olevad majad. Tuletõrjujad hoidsid ära suurema katastroofi.
Järgnevate nädalate jooksul suri tugeva kiirituse tõttu üle 30 mehe - kaasaarvatud tuletõrjujad, kaks operaatorit Akimov ja Toptunov, samuti ka muu tuumajaama personal..
Pärast...
Nõndanimetatud "Rahateenijad" (Sõdurid, õpilased ja vabatahtlikud) läksid tuumajaama saasteainetest puhastama , et kõrvaldada eksisteerivad ohu allikad ja ehitada sarkofaag, mis sulgeb plahvatanud 4. energiaploki. Töödes osales 600,000 kuni 1,200,000 inimest.
Enamus ohvreid suri hiljem selle tagajärgedel nagu vähk, "Tsernoõli-AIDS", vereringe probleemid ja depresioon(enesetapp). Ohvrite arv oli umbes 10,000 kuni 250,000! Tegelikku arvu ei saa me kunagi teada, sest isegi praegu veel inimesed Euroopas, eriti Venemaal ja Ukrainas surevad kiiritusest põhjustatud haigustesse , eriti vähki.
Kiiritatud maal üleskasvavad laste meditsiinilised tingimused on kohutavad. Ja need tagajärjed ei kesta ainult praeguse põlvkonna ulatuses.
11.Oktoober 1991(Igor Kostini sõnul)
On 12 okt. 1991,seistes teise ploki ees,kohtades tuttavaid kaevurikiivrites,gaasimaskides,tumedates kombinesoonides.Nende silmades tublide tööliste ja sõdurite rahulikkust,aga ka veidi hirmu. Igori nahk kiheleb ägedalt.Küsides mis lahti nad sõdurid selgitavad ,et üks operaator tegi vea ja algas tulekahju, plahvatus paiskas katuse pealt,aga õnneks ei lekkinud radioaktiivseid aineid,tuli reaktorit ei puudutanud.Mõne tunni tagant kardeti et katastroof kordub,kuid õnnetus on nüüdseks kontrolli alla ja plokk välja lülitatud.Tuumajaama ei ole rekonstrueeritud ega ümber korraldatud,see on see sama tööstusmaastik,millel sagivad väiksed inimrühmad,riietatud ühesugustesse valgetesse rõivastesse.Midagi pole tehtud reaktorite eralduste parandamiseks.Plahvatuse korral on radioaktiivse tolmu atmosfääri paiskumise risk niisama suur . Radioaktiivsus on sealsamas ,must mure on oma töö teinud.1986.aasta varjaud on kõikjal( fotodel ).
Mõne nädala pärast otsustab Igor Tšernobõli naastuda ,viimane reis ta soovib näha plahvatuse epitsentrit,nii-öelda neljanda reaktori südant,mis asub neljakümne meetri sügavusel maa all .Ta on likvideerumisest osa võtnud ja pärast seda tuumajaama ametisee jäänud.Alla jõudnud langeb pilk paigale,kuhu inimene pole viie aasta jooksul kordagi tagasi tulnud.Seinad on hämmastavat värbi.Kuuvalguse värvi.
Pärast palhvatuse on vaja saal kiiresti kogu kõverakspaindunud metallist ja igasugusest prahist puhastada .Kaks töölist valmistuvad prügihunnikut plastkotti pakkima .Töölised tõstavad üles hiiglasliku turbiini peale kukkunud metallkonstruktsiooni tükke.Pärast seda juhtumit,mis oleks peaaegu põhjustanud suure õnnetuse,lõpetati teise ploki töö lõplikult
Sarkofaagi all ollakse neljakümne meetri sügavusel maa all,neljanda ploki saatuslike plahvatuse epitsentris.Georgi Reichtmann on hõivatud radiatsiooni mõõtmisega:kahjustatud reaktori südamiku all võib iga samm saatuslikuks saada.
Sarkofaag
Esimesest nädalast alates hakkasid mehed ümber reaktori betoonsarkofaagi ehitama. Seekord ei ole need südurid.Maskide ja halvasti väljalõigatud tinaplaatide tagant avastan ma kõikjalt NL
Kohale saabunud ehitustspetsialistd.Radioaktiivse ohverdamast parimat koosseisu.Maastikul kerkivad tõstekraanad ja neljanda reaktori kohal ripubad raudbetoonploki.Puurmasinate ja piikvasarate koduselt tuttav hääl paneb uskuma , et see on tavaline ehitusplats.Siiski ei ole nendel,kes töötavad Tšernobõli sarkofaagi ehitusel,nime. Nad ei figureeri üheski nimekirjas.Piirdutakse radioaktiivsusnormi määramisega ja neile tehakse mõned meditsiinilised uuringud.Statistikas neid kas ignoreeritakse või võetakse arvele nagu laboratooriumirotid.Ka nemad on bioloogilised robotid.Täpselt nagu need mehed,kellele lubati raha,suvilat,sõiduautot ,eluaegset pensioni tervele perele, kui nad nõustuvad et avada tühjendusventiil.Leidusid vabatahtlikud.Neil õnnestus ventiil avada ja neile anti seitse tuhat rubla .Unustati suvila ,sõiduauto ja muu .Neile anti lihtsalt seitse tuhatu rubla,ometi ei teinud nad seda raha pärast.Samal ajal saadetadakse tuumajaama alla kaevurid ,et jahutada reaktorid ,mis jätkuvalt kuumeneb . Kardetakse väga ,et kõrgenenud temperatuuri tõttu praguneb pinnasi ja sulav grafiit puutuks kokku maa-aluste veekihtidega mis põhjustakstermotuumplahvatuse ning sellele järgneva ahelreaktsiooni.Kahekümnekordse Hirošima. Seepärast nimetatakse Ida-Ukrainasse Donetsikisse,mägisesse sõekaevanduste piirkonda kaevureid otsima .Neile antakse erikorraldus ehitada tunnel ,et juhtida sellese vedelat lämmastikku.Arvatakse, et selle autustumisel pinnas ja betoon hanguvad ning moodustavad tuumajaama alla padja .Nad kaevavad üha sügavamale.Need on ukrainlased,mužikid,lihtsalt inimesed,kes ei muretse om aelu pärast.Kuna kuumus on väljakannatamatu,võtavad nad maha kaitserõivaid ja maskid.Aur takistab nägemast,tinapõll aeglustab liikumist,nad asetavad maha rööpad ja panevad vverema väiksed kaevandusvagonetid.Neid võib näha väljumas tunnelist palja ülakehaga,tõukamas vagonette palajakäsi nagu 19 sajandi kaevur .Nad mõtlevad ainult hetkele,mil võibad Gorbatšovile öelda:Meie töö on tehtud!
Suve lõpuks on nad tunneli valmis ehitanud.Sügisel viiakse sarkofaagi ehitus lõpule.Mõne päeva päeva pärast heisatakse korstna otsa punalipp .Sõdurite jaoks oli see nagu lipu heiskamine Riigipäevahoonele Berliinis .
Nüüdsest on radioaktiivsus vangistatud.Üks likvideerimise eest vastutav kõrge ülemus kogub kõiki kokku alustab kõnet järgmiste sõnadega:Kogu elu jään ma põlvitama teie ees...
Öeldakse et enam ei pääse Tšernobõlist valla radioaktiivset tolmu.Temperatuur muutub jälle normaalseks.
Platse puhastamine võimas sõjaväebuldooser lükkab tulevase sarkofaagi seina poole radioaktiivseid jäätmeid.Sarkofaagi katus toetab kahekümne seitsmele kolmekümne viie meetri pikkusele betooniga kaetud terastalale.Viimane etapp kõik on omal kohal võib paigaldada katuse. Ehtis on tõesti monumentaalne:300 000 m3 betooni,6000 tonni metallkontsruktsioone.
Protsess Tšernobõlis kinniste uste taga,kus NL tehnoloogia loeti väljaspool kahtlust olevaks.Küik kolm tuumajaama juhtimise eest vastutajat mõisteti kümneks aastaks vangi.
Küsitlus
Ema: ( Svetlana Verner)
1986.aastal aprillis alguses ei räägitud meile mitte midagi ..kõik olid vait
Päev möödudes hakati katastroofist lähemalt rääkima , keegi ei teadnud mis juhtus kuidas juhtus kes oli süüdi. Alles hiljem hakati inimesi hoiatama radioktiivsusest ja evakueeruma. Minu vanemad nädal enne katastroofi pidid kolima valgevenemale ,kuid teades katastroofist nad jäid ikka eestisse.Kuna Tšernobõl asub Ukraina ja Valgevenemaa piiri peal .Radioaktiivsust pole näha.Hiljem aasta pärast hakkas radioaktiivsus näitama ennast inimeste peal hästi palju taandarenguga käteta,jalgadeta lapsi sündis.Mu tuttaval sündis tüdruk ta oli ilma juusteta mitte ühtegi karva polnud, see oli uskumatu.Paljudel meestel,lastel erinevad haigused :kilpnäärmevähk.
Praeguste andmete järgi elab Tšernobõlis 3500 inimest paljud on neist vanad inimesed kuna neil pole enam kuskile minna ,nende saak on hea kuna radioaktiivsuse tõttu on marjad kartulid vägagi suured.Metsades on 200 kilosed metssead.Iga inimene, tulles Tšernobõlist pidi ennast kontrollima ja paljudele sõduritele töötajatele kes ellu jäid nendele tehti vereülekanne ja siirdati nahka.Tehti palju operatsioone.
Tšernobolis praegu hetkel korraldatakse isegi reise ,hulljulge peab olema see kes sinna läheb kuna radiokaktiivsus kestab veel 100 aastat.
Lõppsõna
26.Aprillil 2006 aastal möödus 20 aastat Tšernobõli katastroofist.
Üks asi on lugeda tuumaajastu rängima õnnetuse kohta mõnest teatmeteosest arvude ja terminite keeles.Teine asi on lugeda nende inimeste meenutusi ja mõtteid,kes ise või kelle lähedased on selle katastroofi tõttu kannatanud,tunda nende viha ja hirmu,kuulda muresid ja lootusi.
Pariisis elav valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš lindistas kümne aasta jooksul poole tuhande inimese vapustavaid lugusid ja valis neist raamatusse sadakond.
Tšernobolis praegu hetkel korraldatakse isegi reise ,hulljulge peab olema see kes sinna läheb kuna radiokaktiivsus kestab veel 100 aastat.

Kasutatud kirjandus

Koondartiklist ,,Tšernobõl ” ,, Valgevene entsüklopeedia ”,1996,Lk 7 ,24,49

Koguteosest ,,Tšernobõli avarii tagajärjed Valgevenes”,Minsk 1992,Lk82

Ajakiri ,, Ogonjok”nr 17,aprill 1996

Maalehe raamat,, Tšernobõli palve ”2006

Reporteri pihtimused ,, Tšernobõl”

Internett,, Wikipedia”
14