Täishääliku hääldust muutvad aktsendimärgid PRANTSUSE KEELE é suletud "e" (suunaga "i" poole). HÄÄLDUSREEGLID è ja ê lahtine "e", suunaga "ä" poole (aga KINDLASTI MITTE "ä"). 1. Üksikud täishäälikud Näited : frère (vend), père (isa), mère (ema), événement
amplituud, plastiliin, magistraal *mõnikord aitab reegel: kui sõna lõppeb helitu konsonandiga, siis on kaks täishäälikut; sõna lõpus olev heliline konsonant (l, m, n, r) võib tähistada lühikest täishäälikut karbonaad, pilotaaz, garderoob kardinal, inventar, talisman AGA... 8. h võõrsõnas on jälle ebamäärane, kuid sageli kehtib reegel, et: · kahekordse täishääliku järel on üks h psüühika, stiihia · lühikese täishääliku järel pikk/ülipikk h kahe tähega psühhoos, tsehh, krahh · aga erandeid on ikka mehaanika ja mehhaanika boheemlane, nahaalne, nihilist, sahariin
`vallseljak' harutama arutama hurm urm `veri' harv arv hõng õng hea ea (iga) hädal ädal Lühikesed sulghäälikud Lühikesed sulghäälikud kirjutatakse b, d, g, pikad p, t, k, ülipikad pp, tt, kk: Üks nõrk täht üks tugev täht kaks tugevat tähte hobuse kabi ostis uue kapi hiir läks kappi töökoda vanad kotad jalas minge töökotta toa lagi ära põrandat laki ostis põrandalakki Üks p, t, k kirjutatakse: pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea-rõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, saslõkk, hopakk. Häälikuühendid Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga
2) liidete ees: leibki, jalgsi, tulebki 3) sõna algvormi eeskujul mõnes teises sama sõna muutevormis: andma - andsin, andke; moodne moodsa; õigeaegne õigeaegselt * Erand ei kehti astmevaheldusest tingitud muutuste korral: ärgas ärksa, hõlbus hõlpsa, tõrges tõrksa 4) mõningates võõrsõnades: absoluutne, anekdoot, röntgen jne 2. h õigekiri 2.1. h sõna algul eristab tähendusi 2.2. h sõna keskel või lõpus · Pika täishääliku järel kirjutame ühekordse h psüühika, stiihia, psüühiline · Lühikese täishääliku järel on enamasti hh: psühholoogia, psühhiaater, mehhanism, mahhinatsioon, uhhaa * aga mõnedes sõnades on ka h boheemlus, muhameedlane · Sõna lõpus on enamasti hh: krahh, almanahh, tsehh, tsehh Aga ka h: aitäh, nonoh, tohoh, säh 3. i ja j Silbi alguses on j, silbi lõpus i sa-jab, ma-ter-jal, ports-jon sai-ad, ma-te-ri-aal-ne, mis-si-oon
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks.
Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele. Sõna sees olev H õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega. Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama. Kui lõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht. Pika täishääliku järel - h: psüühika, psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha Pika täishääliku järel - hh: Lühikese täishääliku järel - h: boheemlane, Sahara, Praha, Lühikese täishääliku järel - hh: F ja s õigekiri
haldus, haljendma, ere, (tuule)iil, halleluuja, harakas, irvitama, oigama, harilik, haukuma, hernes, ulguma, hertsog, hilp, hommik, ulgumeri, ädal, huikama, hukas, äkitselt, hõiskama, hõlbus, hõlmad, õõtsuma, hõrgutav, häbematu, ümisema, ämblik, härdalt, hajameelne, ässitama, õel, TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri h sõna keskel ja lõpus I. Ühe tähega kirjutatakse: 1. Pika täishääliku järel olev h • STIIHIA • STIIHILINE • PAPAAHA • PSÜÜHIK • PSÜÜHILINE TÄHEORTOGRAAFIA h õigekiri h sõna keskel ja lõpus I. Ühe tähega kirjutatakse: 2. Lühike h täishäälikute vahel: ABSTRAHEERIMA BOHEEMLANE KONTRAHEERIMA MAHORKA 3. Hüüdsõnade lõpus on üks h: AIH, OIH, OHOH, TOHOH, AITÄH, FUH jne TÄHEORTOGRAAF IA h õigekiri II.Kahe tähega kirjutatakse: 1. Pikk h sõna lõpus ŠAHH KRAHH TSEHH EPOHH 2
Forselius oli mees, kes otsustas viia kirjaviisi eesti keele häälikusüsteemiga vastavusse. 14. Mille poolest erineb vana kirjaviis uuest kirjaviisist? Põhiliselt erineb Forseliuse loodud vana kirjaviis praegusest, ehk uuest kirjaviisist häälikupikkuse märkimises. Uues kirjaviisis tähistatakse lühikest täishäälikut ühe tähega ja pikka kahe tähega, vanas kirjaviisis aga märgitakse nii pikk kui ka lühike täishäälik ühe tähega. Lühikese täishääliku taha märgiti kaashäälik kahe tähega( raha-rahha), pika täishääliku taha kirjutati h (kool-kohl, veel-vehl). Pika täishääliku korral märgiti järgnev kaashäälik ühekordselt (söömine-söminne, riided- rided) 15. Mis aastal ilmus eesti keeled tõlgitud piibel? Eesti keelde tõlgitud piibel ilmus 1739. aastal üle saja aasta kestnud tõlkimise järel. 16. Milline oli eestikeelse piibli roll eesti kirjakeele kujunemisel?
Alliteratsioon- sama kaashääliku kordumine assonants- täishääliku kordumine sõna alguses onomatopöa- helijäljendus, loodushäälte initatsioon anafoor-alguskordus, sama sõna kordumine lause(te) alguses Lausekujundid: Kordus-teadlikult mõtete kordamine Retooriline kujund- Tunderõhu saavutamiseks kasutatav lause mis ei vasta sisule Kliimaks- astmeline tõus, milles reastatakse pingeliselt tugevnevaid sõnu Ellips- kergesti juurdemõeldav sõna või sõnade väljajätt lausest ilma et teksti tähendus muutuks.
Muistend- rahvajutt, mis kirjeldab kunagi toimunud üleloomulikku või pöördelist sündmust ning selle sisu on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Liigid : usundilised, tekke- ja seletus, ajaloolised, koha, vägilas Tunnused : vähem viimistletud, vabama vormiga, tõsielulisena võetav ja tavalisse kõnevoolu või vestlusse sulanduv Rahvalaulu keelelised tunnused : Algriim- sõna algushääliku kordus Alliteratsioon- kaashääliku kordus sõna algul Assonants- täishääliku kordus sõna algul Kordus- ühe sõna, värsi või terve värsirühma kordumine Mõttekordus ehk parallelism- ühes värsis avaldatud mõtte kordamine järgmises värsis teiste sõnadega.
* Regivärsilise rahvalaulu tunnusteks on parallelism ehk mõttekordus ja algriim. Mõttekordus ühte mõtet esitatakse eri värssides erinevas sõnastuses N: laula, laula, suukene liigu, linnukeelekene, kirjeldatakse laulmist mõlgu ,marjameelekene, ilutse, südamekene! Algriim - alliteratsioon ehk ühe ja sama kaashääliku kordumine värsis sõnade alguses (esimeses silbis) N: paneme piibud põlema p - alliteratsioon Assonants ehk ühe ja sama täishääliku kordumine värsis N: lõpe, lõpe, põllukene õ - assonants Riimiline rahvalaul on rohkem vaba aja sisustamiseks, seetõttu pole kindlaid teemasid (nagu regivärsilises), on humoorikas, päevakajaline (uued sündmused toovad uued laulud) · värsid on seotud stroofideks ehk salmideks · värsse seob lõppriim · esitavad nii mehed kui naised
Põhitunnused: anonüümsus, traditsioonilisus, kollektiivsus (erinevad variandid) Põhiolemus: teisenemine (muutub pidevalt) Temaatika: töö, orjus, laulud kodust ja lapsepõlvest, laulust ja laulikust Jagunemine: eepiline, lüüriline, lüroeepiline / regivärsiline, riimiline (tekib 19. sajandil) EESTI REGILAUL Tunnused: · parallelism ühe ja sama mõtte kordamine; regivärsilises rahvalaulus on salmide asemel parallelismirühmad · algriim assonants täishääliku kordamine põhirõhulises silbis alliteratsioon kaashääliku kordamine sõna alguses (mõlemate korral täielik algriim) · neljajalgne trohheus (rõhuline, rõhuta) NB! kui värsireas on silpe rohkem kui 8, siis tuleb mõnes jalas kasutada teist värsimõõtu rõhulibistus sõnad ja värsirõhk ei lähe kokku skandeerimine värsirõhku arvestades esitamine · arhailine keel · sisekadu toimumata - lõpukadu toimumata
põhjustas keelevaidlusi piiblikonverentsidel (1686, 1687), süsteemsuse ja lihtsuse pärast võeti kasutusele nii põhja- kui lõunaeestikeelsetes usutekstides, lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest (eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviis, mistõttu ei erista veel piisavalt kaashäälikute pikkust). Vana kirjaviis 1. Võõrtähtede c, f, q, ß, x, y, z kasutuse vähendamine, 2. h ärajätmine täishääliku pikkuse märgina: kool (varem Kohl), siil (Sihl), söön (Söhn), 3. rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega. ramat ´raamat`, ku `kuu`, hole `hoole`, 4. Rõhulise lahtise silbi lühikest kaashäälikut märgib järgneva kaashääliku kirjutamine kahe tähega: sigga `siga`, temma `tema`, tulli `tuli´, 5. rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kirjutatakse kahe tähega: saan, meel.
Uljana Lvova Stefania Boiko 10.klass 17. sajandi lõpp oli eesti kirjakeele arengus murranguline. Suur pööre eesti kirjakeele kujundamisel toimus 1690 aastatel, kui Bengt Gottfried Forselius pakkus rahvahariduse arendamiseks uue, kergemini loetava kirjaviisi.Seda nimitatakse vanaks e Forseliuse kirjaviisiks Põhilised kokkulepped olid: 1.Võõrtähtede kasutuse vähendamine 2.H ärajätmine täishääliku pikkuse märgina 3.Rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega 4.Rõhulise lahtise silbi lühikest täishäälikut märgib järgneva kaashääliku kitjutamine kahe tähega 5. Rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kitjutatakse kahe tähega Misjonilingvistika ja piiblitõlketegevus *Eesti varasem kirjakeel on ennekõike usutekstide keel. *17. sajandi lõpuks oli olemas nii vana kui ka uue testamendi tõlkekäsikirju. *Probleemiks sai ka piibli võimalik
silbist. Rahvalaulu üks värss sisaldab nelja trohheilist värsijalga. Normaalselt on ühes värsis 8 silpi. Regivärsilisel rahvalaulul on kaks põhilist ülesehitusvõtet, mis seovad sõnad värsiks ja värsid lauluks. Need on algriim ja parallelism. Algriimiks nimetatakse koos esinevat alliteratsiooni ja assonantsi. Alliteratsioon on ühe ja sama kaashääliku kordumine värsis sõna alguses. Assonants on ühe ja sama täishääliku kordumine värsis sõnade pearõhulistes (esimestes) silpides. Kuule, kus kukub kurja lindu, laksuteleb laiska lindu Lõpe, lõpe, põllukene, vähene mu väljakene Alliteratsiooni ja assonantsi kasutatakse sageli koos, nagu on näha ka eelmisest näitest. Regivärsi algühikuks on värss, mis moodustab sisulise terviku. Värsse seob parallelism ühe värsi mõtet süvendatakse / korratakse eri värssides erinevas sõnastuses. Parallelismirühm võib koosneda kuni kümnest värsist.
Purke,kupli, linlane, usjas, jõmlus, piklik, lipkond, fänkond Renessarss Helitutele liitub ki Helilistele gi Kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pearõhuline. Modern Poolitamine 1) Üksik kaashäälik täishäälikute vahel alustab järgmist rida.(maga-mata) 2) Kaashääliku ühendi viimane kaashäälik alustab järgmist rida. (karsk-las-tes-ki) 3) Pikk täishäälik või diftong jääb lahutamata.(saa-ma-tui-le) 4) Kolme täishääliku järjendist alustab viimane uut rida.(laiu-ta-ma) Ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üksi üle järgmise rea algusesse.
Tähestik: A a /a/ B b /b/ C c /tsee/Ch ch /te/ D d /de/ E e /e/F f /efe/ G g /hhe/ H h /ate/I i /i/ J j /hota/ K k /ka/L l /ele/ Ll ll /elje/ M m /eme/N n /ene/ /enje/ O o /o/P p /pe/ Q q /ku/ R r /ere/S s /ese/ T t /te/ U u /u/V v /ve/ W w /uve toble/ X x /ekis/Y y /i griega/ Z z /theta/ Hääldamisest: Hispaania keele hääldus erineb nii mõneti eesti keele omast.. Täishäälikud: Täishäälikud hääldatakse selgelt ja üsna lühidalt. Rõhk täishäälikuühendis on a l, el või ul. Juhul, kui täishäälikuühendi moodustavad i ja u, on rõhk viimasena esineval häälikul. Kahekordne täishäälik hääldatakse kahe lühikesena mitte ühe pikana. Kaashäälikud: b sõna algul pärast pausi või mi hääldatakse enamvähem nagu eesti keeles. Kõikidel muudel juhtudel hääldatakse b eesti b ja v vahepealse häälikuna. Mõndades piirkondades ei tehta b l ja vl vahet, siis kehtib eelnev tekst ka v kohta.
funny funnier the funniest beautiful more beautiful the most beautiful reasonable more reasonable the most reasonable 1. Võrdlemine er ja est abil · Ühesilbilised omadussõnad small - smaller the smallest short shorter the shortest Pane tähele! Lühikese täishääliku ees lõppkaashäälik kahekordistub. big bigger the biggest hot hotter the hottest · Kahesilbilised omadussõnad Pane tähele! Ainult y-, er-, ow- ja le-lõpulistele omadussõnadele lisatakse er ja est võrdlus. clever cleverer the cleverest ,,Tumm" e jäetakse er ja est ees ära. brave braver the bravest Sõna lõpus y muutub i-ks.
vahel viiakse järgmisele reale. va-res, pää-su-ke, tu-le, kaa-li-kas 2) Pikk või ülipikk kaashäälik lahutatakse tähtede vahekohalt. vur-rud, kan-nan, põl-lul, tup-pa 3) Kaashäälikuühendis viiakse järgmisele reale viimane häälik. vors-tid, krõmp-sub, kat-ki, varg-si 4) Ühetäheline silp sõna ees jääb rea lõppu. meie-ga, leia-me, jõua-te, laua-le 5) Ühte tähte ei jäeta rea lõppu ega viida järgmisele reale. õde, ema, meie, nõu, kaua, tuua 6) Täishäälikuühendit ei poolitata. kau-gel, mei-le, tõu-seb, tuu-led 7) Sõnaalguse kahetähelist silpi pole tavaks jätta rea lõppu. ÄRA NII POOLITA! aa-bits, ee-sel, uu-dis, oo-tan, ii-ris 8)Liitsõnu poolitatakse sõnade liitekohalt. puu-labidas, tee-rist, tule-tõrje MINA MA SINA SA TEMA TA MEIE ME TEIE TE NEMAD NAD Sõnades ma, sa, ta, me, te, nad kirjutatakse täishäälik ühe tähega. Sõnades mul, sul, tal, kirjutatakse l ühe tähega. Lause algab suure algustähega.
tähele on lisandunud , N tähele ning Z tähele . Lisandunud kaashäälikute hääldused eristuvad nendele sarnastest häälikutest. Tähestikus pole küll olemas Q-tähte, ent mõnes Zulu keelest laenatud sõnas tuleb see siiski kasutusele, kuigi klõpsatust imiteeriv hääldus on kadunud ning kohandunud Tswa keelega (vt Omniglot). Nagu ka teistes bantu keeltes, lõppevad Tswa keele silbid alati täishääliku või nasaaliga (vt Wikipedia). Ajalugu Kuna ma numbreid ühest kümneni ei leidnud, siis räägin selle asemel paar sõna Tswa keele ning selle kõnelejate ajaloost. Usutakse, et tswa keele esivanemad tulid pigem Kesk-Aafrikast ning kuna toimus masside liikumine lõuna poole, siis nendega liikus kaasa ka tswa keel. Kohale jõudes jätkati oma endist eluviisi ning tekkisid grupid, kus tswa keelt kõneldi. Keele kõnelejate hulgas hakkasid suuremad
Vanakreekast pärinevad nt apteek, ingel, kips, kirik, orel, paragrahv, piibel, piiskop, prohvet. Tänapäeva sõnaloome seisukohalt on olulisem, et sealt on pärit hulk aktiivseid morfeeme (tüvesid, eesliiteid ehk prefikseid, pooleesliiteid ehk prefiksoide, järelliiteid ehk sufikseid, pooljärelliiteid ehk sufiksoide). Järgnevalt näiteid vanakreeka prefiksite, prefiksoidide ja sufiksoidide kohta: a, täishääliku ees an (väljendab eitust, millegi puudumist) a/moraalne, a/poliitiline, an/onüümne aero (ar `õhk') aero/foto, aero/sool agro (agros `põld') agro/noomia, agro/keemia, agro/tehniline anti, täishääliku ees ant (anti `vastu, vastas, vastand') anti/biootikum, anti/friis, anti/staatik, anti/paatne, ant/onüüm, ant/agonistlik astro (astron `täht') astro/noom, astro/füüsika, astro/ühik auto (autos `ise') auto/gramm, auto/didakt, auto/kraatlik
guljass : guljasi; niss : nisi, nisis; tuss : tusi. f Hääliku f kasutus on keerukas võõrsõnade kasutamisel, sest mõju võib anda võõrkeelse sõna kirjapilt (efekt eestipäraselt ja effect inklisepäraselt). Vanemate laenude korral kasutati täheühendit sh, mida tänapäeval enam ei tehata (kohver, muhv, paragrahv). 5 Lõppsilbi kirjutamine Kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishääliku kirjutamisel ei saa lähtuda rõhust. Topelt täishäälikuga kirjutatakse siis, kui võõrsõna lõppeb helitu kaashäälikuga (marmelaad, sünagoog). Helilise kaashääliku korral esineb nii pikka, kui ka lühikes täishäälikut (mandariin, apelsin). Sellepärast tuleks sõnade kirjapilt lihtsalt meelde jätta. Kahe- või kolmesilbiliste sõnade lõppkaashäälikuga on sarnased raskused ning ka nende kirjapildid tuleks ära õppida.
Meessoost nimisõnad berberi keeles tavaliselt algavad ühega nendest kolmest vokaalist: a, u või i - afus "käsi", argaz "mees", udem "näo". Naissoost nimisõnad algavad t tähega, näiteks: afus → tafust, udem → tudemt, ixef → tixeft (Vikipeedia, 2017). Berberi keeled omavad kahte tüüpi numbreid: ainsus ja mitmus. Mitmus on kolm vormi olenevalt nimisõnade tüübist. Esimene, "tavaline" tüüp seisneb täishääliku algseisukoha muutmises ja sufiksi lisamises: -n: afus → ifassen "käsi". Teine tüüp seotud ainult täishääliku muutmisega: adrar → idurar "mägi". Kolmas tüüp ühendab vokaalide muutuse sufiksiga: -n: izi → izan "lend" (Vikipeedia, 2017). Riifi keeles tegusõnad pööratakse kolmes ajas: minevik, olevik ja tulevik (Wiki, 2007). Riifi keele tegusõnadel on oma alus, mis saab muuta prefiksi, sufiksi, fleksiooniafiksi, tsirkumfiksi ja apofoonia abiga (Revolvy, s.a.).
luteri katekismus, millest on jälgi ainult arhiivandmeis. - Märkimisväärseks peetakse 1500 eksemplari, S. Wanradti ja J. Koelli katekismust aastast 1535, kuid mille levitamine keelati väidetavate tõlkevigade tõttu. Silma torkab väga varieeruv kirjaviis. Näiteks: 1) asesõna kõik on trükitud neljal kujul: keick keik keyck keyk 2) alamsaksa pärane täishääliku pikendusmärgina kasutatud e: röem [rõõm] nüedt [nüüd] • Katekismusi on veel tõlgitud aastatel 1549, 1554, 1572, 1585(Lõunaeesti keelne) • Laulude kogumik, saksa - ja mitte saksa keeles 1590 • Eestis väljaantav usukirjandus ei jäänud Soomest ja Rootsist ilmunust maha ajaliselt, pigem hulga poolest. • Aastal 1588, alustas tegevust Baltikumi esimene trükikoda Riias. • Eesti keele tõusmine kiriku ja koguduse keeleks pidi
● Luterlik misjonitegevus 10. Miks on 16. sajandi ja 17. sajandi kirjakeelt tänapäeva eestlasel keeruline lugeda? ● Saksa keele tõlkemõjud olid tekstides tugevad. 11. Kelle järgi on nimetatud eesti vana kirjaviis? Kes see mees oli? ● Bengt Gottfried Forselius ● Pakkus välja uue kirjaviis. 12. Too näiteid vähemalt kahest vana kirjaviisi kokkuleppest. ● Võõrtähtede kasutuse vähenemine ● H ärajätmine täishääliku pikkuse märgina 13. Millal ilmus esimene eestikeelne täispiibel? Miks oli see rahva jaoks oluline? ● 1739a. ● Kujundas arusaama raamatukeelest ja -stiilist ● Aitas kaasa lugemisoskuse arenemisele, avardas silmaringi. ● Rikastas kirjakeele sõnavara. 14. Millega on läinud ajalukku keelemees Otto Wilhelm Masing? ● Võttis õ-häälku tähistuseks kasutusele vastava tähemärgi, mis oli varem puudunud. ● Andis välja Marahwa Näddala-Leht. 15
orhid`ee <26i>, ujuma <27> Noolsulgudes on ka liitsõna omastava vorm, kui liitsõna põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm: huvi+j`uht <-juhi> b. ÕS annab abi ka sõnade sobivuse ja stiili kohta. Milliseid sõnu või märke selleks kasutatakse? Näited. 1. ÕS-ist saab abi väldete kohta. Näiteks III väldet märgib kriipsuke ` (graavis) III- vältelise kirjasilbi täishääliku ees: s`oosima. Ümarsulgudes vältekriips tähendab, et sõna võib hääldada nii III kui ka II vältes: (`)andekas, k(`)angelane, k(`)etserlus, v(`)õimetu. 2. Võõrsõnade pearõhku märgib kriipsuke ´ (akuut) rõhulise silbi täishääliku ees: dial ´ektika, fant´as'tiline, selj´anka. c. Mida näitavad sõnade juures märgendid HARV, JUR, MAJ, KÕNEK? HARV on sõna juures, mis on eesti keeles haruldane, st esineb harva, on vananenud
e-la-gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te- ai-a-laps; 6. võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), bar- rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide -- 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri
Laensõna Kui võõrsõna on keeles kaua kasutusel olnud, siis häälikulised võõrjooned ajajooksul kaovad ja ta muutub omasõnadega nii sarnaseks, et tavakõneleja enam ei tajugi, et tegu on võõrsõnaga. Kõnes tuleks vältida vähetuntuid võõrsõnu, kirjas võõrsõnade liigtarvitamist. Võõrhäälikud f, s, z, z. Võõrsõnade erijooned: 1) Esineb võõrhäälikuid 2) Sõna pearõhk võib olla järgsilbil 3) Sõna alguline g, b, d. 4) Järgsilpide pikad täishäälikud. Pika täishääliku järel kirjutatakse h alati ühe tähega. Häälikuid f ja s kirjutatakse alati k, p, t õigekirjareeglite alusel. Võõrsõnade poolitamisel ei ole soovitatav silbialgulisi kaashäälikuühendeid lõhkuda. Tsitaatsõnad omakeelses tekstis kasutatud võõrkeelsed sõnad ja väljendid. Tüvevokaal, käändelõpud ja tuletusliited eraldatakse tsitaatsõnast ülakoma abil. exclusive välja arvatud inclusive kaasa arvatud de iure õiguslikult de facto tegelikult pro peaks olema
N O T A A E N 1. Lonkav jamb ehk ... 2. Sappho sünnikoht 3. Rõhuliste ja rõhutute silpide vaheldumine luuletuses on ... 4. Silpidel põhinev värsisüsteem 5. Jumalate auks pühendatud laul 6. Monoodiline laulik (nimi) 7. 26.täht tähestikus 8. Homerose eeposte sündmuste tegevuspaik 9. Linnriik Vanas-Kreekas 10. Luuletuse salm 11. Sophoklese näidend 12. Hauakiri 13. Täishääliku kordus ühe värsirea ulatuses esimese silbi piires 14. Esinäitleja vanakreeka teatris 15. Dramaatika liik 16. Kuninga nimi näidendis "Kuningas Oidipus" 17. Värsimõõdusüsteem, mida Homerose eepostes kasutatakse 18. Kaunistav täiendsõna ehk ........ 19. Euripidese näidend 20. Eksirännak ehk ... VASTUS: Johann Wolfgang Goethe Hinne 5
Kui me suulise kõne puhul räägime häälikutest, sest need saavad kuuldavaks tänu hääldamisele, siis kirj kasutame tähti. - Kui sõna on esimeses vältes, siis kirj pearõhulise silbi täishäälik ja sellele järgnev kaashäälik ühe tähega või sulghäälik g,b,d: i-lus, to-re, ke-na -Teise või kolmanda välte korralvõib pearõhulises silbis esineda: -kahekordne täishäälik:kuu-leb, suu-red - ühekordse täishääliku järel kahekordne kaashäälik: jon-nis, sas-sis. -Sulghäälikute puhul saab II ja III vältel ka kirjapildi järgi vahet teha: - teise välte korral kirj lühikesele pearõhulisele silbile järgneva silbi alguses ühekordne tugev sulghäälik(k,p,t):ka-pi, so-ki - kolmanda välte korral järgneb ühekordsele täishäälikule pearõhulises silbis kahekordne tugev sulghäälik(kk,pp,tt): tup-pa, rut-tu -Kahekordne v(vv) ja j(jj) võivad esineda vaid kolmandas vältes
Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele. h võõrsõnades Sõna sees oleva h õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega. Pika täishääliku järel kirjutatakse rõhutu h enamasti ühe ja sõna lõpus kahe tähega, sest võõrsõnadel on rõhk sageli lõpus. Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama (vt tabel). Kui rõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht. f ja s õigekiri f ja s kirjutatakse samade reeglite järgi nagu k, p, t, st häälduse järgi.
Nimesid, mida keelenõuanne pole soovitanud panna: Kättlin vastuolus eesti õigekirjareeglitega, saaks olla Kätlin; Marjetha sobib nt Marjeta. Carolina või Käroliina, aga mitte Cärolina või Caroliina; Christopher või Kristofer, aga mitte Gristopher Poolitusprobleeme Ühest täishäälikust koosneva silbi eest või järelt ei saa sõna poolitada (nt ema, õue), kuigi saab silbitada (e/ma, õu/e). Kõigil muudel juhtudel, kui silp algab täishääliku(te)ga või koosnebki ainult täishäälikutest, on poolitamine võimalik: öö-bik, õu-es, oo-ta-ma, uu-dis, ee-pos, ää-res, ai-nult, ae-gade, ea-kas, lau- ast, süü-ak-se, nõu-et, püü-ud, akt-si-aid, hoi-us-ta-ma, lai-en-da-mi-ne, po-sit-si-oo-ni, kon-sul-tat- si-oon, pe-ri-oo-di-ga, or-ga-ni-sat-si-oo-ni-li-ne, in-di-vi-du-aal-ne, ide-aal-selt, kli-en-did, va-ri-ant, oo-ke-an. Ühetähelise sõnasisese vokaalsilbi võib poolitamisel
k. mitte kasutada c;f;q;x;y;z. Ning jätta ära pikendusmärk h. Alguses tekitas see vastuolu, kuid ta koostas oma kirjaviisiga aabitsa ning asus selle järgi õpetama. 18. saj alguseks oli tema kirjaviis üldkasutatav. Forselius lõi esimese järjekindla kirjaviisi, mis tuntud vana kirjaviisi nime all. Peale kirjaviisi lõi veel kooliõpetajate seminari. Suri Stockholmi naastes 28- aastaselt (uppus). Vana kirjaviis- nii pikk kui ka lühikene täishäälik märgitakse ühe tähega. Lühikese täishääliku järel märgiti kaashäälik kahe tähega. Puudus õ-täht, selle asemel kirjutati ö;o või e. Traditsiooniliselt jaguneb eesti keel 3 murdeks: põhja- ja lõunaeesti murre ning kirderannikumurre. (jagunevad veel omakorda). Piibli tõlkimine- Piibel mahukas, sisaldab palju erinevaid tekste, sellega andis Piibli tõlge eesti keelele palju juurde (sisu poolest). Tõlkimine võttis aega ligi sajandi (sõda, katk, kirjakeele haprus, vaidlemine tõlke küsimuste üle). Alustati Uuest Testamendist
1927 - heli kasutusele võtt 1935 esimesed värvifilmid LAUL Eesti rahvalaul jaguneb kaheks: vanaks ehk regivärsiliseks ja uuek ehk riimiliseks rahvalauluks. Regivärsilist rahvalaulu iseloomustab värsiridade rühmitumine parallelismigruppidekd, milles üht mõtet korratakse teiste snadega mitmes värsis. (sõna algustähe kordus ehk algriim) Kaashääliku kordust nim. alliteratsiooniks, täishääliku kordusr assonatsiks. Regivärsilised rahvalaulud jagunevad teemade ja eesmärkide järgi: töö-, orjus-, pulma-, kiige-, laste-, tähtpäeva-, mängulaulud jt. Riimiline rahvalaul kujunes välja 18. saj. Värsid on koondatud lõppriimi alusel salmideks. Tähtsamad liigid on küla-, töö- ja sõjalaulud. AJAKIRJANDUS Uudis See on lühike laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate (uudise) edastamine. Avalik kiri
2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide -- 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri silpi võib kuuluda ka esimene vokaal); 7
helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne; 2) liite ees säilib sõnatüvi muutumatuna: jalgsi, kodakondsus, õudsed; 3) sama sõna eri vormides säilib sõna tüvi muutumatuna: leidma - leidsin, kärbes - kärbse; 4) võõrsõnades: absoluutne, röntgen. 2. Kahekordse täishääliku järel kirjutatakse üks k, p, t: vaatan, kõiki. 3. Kahe- või enamasilbiliste sõnade lõpus sõltub k, p, t õigekiri sõna pearõhust: 1) kui viimane silp pole pearõhuline, kirjutatakse üks k, p, t: taburet, kotlet, kabinet; 2) kui viimane silp on pearõhuline, kirjutatakse kk, pp, tt: galopp, ballett, omlett. 4. h kirjutamine sõna alguses sõltub traditsioonist: haare, hobune, hajameelne, hetk. 5
Antitees- kahe vastandliku mõiste vastandamine. Noor või vana, kukk või kana, Olla või mitte olla? Ellips- kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks. Inversioon- ebatavaline sõnajärjestus lauses. Pööratakse tähelepanu sõnadele, mida tahetakse rõhutada. Kõlakujundid- Eufoonia- ilukõla Kakofoonia- kõrvale ebameeldiv kõla. Alliteratsioon- sama kaashääliku kordus kahe või enama sõna algul. Assonants- sama täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Alliteratsioon ja assonants algriim Riim- sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme väljendi kokkukõla või ühtesattuvus. Eelkõige lõppriim.
(http://www.eki.ee/dict/qs/qs2013.html) ja leidke sõnaraamatust vastused järgmistele küsimustele. Kui pole nõutud teisiti, vastake palun täislausega ja ärge tehke sõnaraamatu lehelt ctrl-C ctrl-V (või kui teete, siis vahetage kirjatüüp ära). 1. Missugune rõhumärk on väljendis [aa la] a peal? Kirjutage selle väljendi korrektne vorm siia: Rõhukriips à la võõrsõnade pearõhu märkimiseks, asub rõhulise silbi täishääliku ees. 2. Kuskus ja kuskuss: kumb on taime-, kumb loomariigist? Kuskus- loomariigist, kuskuss- taimeriigist. 3. Seletage järgmisi väljendeid: Augeiase tallid, Gordioni sõlm, Pandora laegas. Augeiase tallid- lohakusest tekkinud suur korralagedus. Gordioni sõlm- keerukas, lahendamatuna näiv olukord v. probleem, Pandora laegas- kõigi õnnetuste ja murede allikas 4. Mida tähendavad järgmised tsitaatsõnad? Mis keelest need pärinevad? Kuidas neid hääldatakse
ühes silbis ei tohi olla rohkem kui 2 täishäälikut kaashäälikuühendis on helilised kaashäälikud silbi tuumale lähemal kui helitud eesti keeles häälikujärjend ji ei esine eesti keele rõhututes silpides ei tohi olla pikki täishäälikuid ega -ühendeid eesti keeles võib rõhutus silbis esineda ainult a, e, i, o, u NB! Võõrsõnad muganevad aja jooksul keele fonotaktika reeglitega. NB! H ei saa esineda pika täishääliku järel. 16. Sõnaliigid: Nimisõnad nimetab asju, olendeid Omadussõnad väljendab omadusi Arvsõnad väljendavad arve Asesõnad käändes ja arvus muutuvad sõnad, mis talitsevad ülalolevate taoliselt, kuid on täistähenduslike sõnadega võrreldes sisuvaesemad ja üldisemad, olukorrast sõltuva tähendusega Tegusõnad väljendab tegevust
2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige); liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki; 3. sama sõna muutevormides: sead/ma – sead/sin, sead/ke, kärb/es – kärb/sed, üleaed/ne – üleaed/sed, mood/ne – mood/sa, mood/salt, õud/ne – õud/sed, õud/selt Üks p, t, k kirjutatakse: 1. pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; 2. kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pearõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. 3. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, šašlõkk, hopakk. Vt ka võõrsõnade kirjutamine. f,š Lühikest f-i ja š-d ei ole
Forselius aga otsustas tõestada Rootsi kuningale et eestlased on võimelised haridust omandama. Ta võttis kaasa 2 õpilast, Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Stokholmis eksamineeris poisse Karl 11 isiklikult. Poisid tõestasid kuningale et eestlased võivad väga targad olla ja kuningas oli valmis talurahva haridust Eestis toetama. Forselius tegeles ka haridusküsimustega. Näiteks andis ta välja eesti keelse aabitsa, jättes välja võõrtähed. Samuti ei kasutanud ta h- tähte täishääliku pikendamisel. Forselius kasutas lugemaõpetamiseks uut metoodikat. 1688. aastaks, kui Forselius suri, oli Eestisse rajatud juba 41 talurahva koolis. Enne seda oli Liivimaa maapäev vastu võtnud otsuse et igas kihelkonnas peab olema oma kool. Kahjuks jäi Forseliuse töö pooleli 28 aastaselt, kui hukkus läänemerel. Forselius oli koolitanud 160 õpetajat. Gümnaasiumite ja Tartu Ülikooli rajamine. Asd 17. sajandi algulMõisteti kogu Euroopas hariduse tähtsut, ka Rootsi. Rootsis rajati
Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele. h võõrsõnades Sõna sees oleva h õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega. Pika täishääliku järel kirjutatakse rõhutu h enamasti ühe ja sõna lõpus kahe tähega, sest võõrsõnadel on rõhk sageli lõpus. Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama (vt tabel). Kui rõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht. f ja s õigekiri f ja s kirjutatakse samade reeglite järgi nagu k, p, t, st häälduse järgi.
· Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või täishäälikuühend Nt: a-va-meeln-ne, e-lu, öö, au · Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud · Silbi liigid: lühike silp ja pikk silp · Pikad silbid sellised, millel on oelmas silbi lõpp ja mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on rahuldatud mõelamd tingimused · Lühikesel silbil puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik · Lühikesed silbid on alati lahtised, sest neil puudub silbi lõpp
Võõrsõnu kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb, nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna tähendusele. h võõrsõnades Sõna sees oleva h õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning ülipikk kahe tähega. Pika täishääliku järel kirjutatakse rõhutu h enamasti ühe ja sõna lõpus kahe tähega, sest võõrsõnadel on rõhk sageli lõpus. Lühikese täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid sõnu peab korrektselt hääldama (vt tabel). Kui rõhk langeb h-le, kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks täht. f ja s õigekiri f ja s kirjutatakse samade reeglite järgi nagu k, p, t, st häälduse järgi.
Ühekordse f-ga tuleks kindlasti kirjutada sõnad efekt, efektiivne, professor ja professionaalne. Segadust nende sõnade puhul tekitavad inglise keelsed effect ja effective. Kahekordse f-ga laensõnad on aga enamuses kohandunud eesti keelega. Saksa keelest on sõna trüffel, mis eesti keeles on muutunud trühvliks. Nii on ka sõnadega kahvel, vahvel, kohv jpt. 1.4 Lõppsilbi kirjutamine Lõppsilbi kirjutamisel tekitab probleeme kolmesilbiliste sõnade lõppsilbis oleva täishääliku kirjutamine. Nende sõnade puhul ei ole kindlat reeglit, mille poolest neid eristada, seega tuleb nende kirjapilt lihtsalt selgeks õppida. Kahekorde täishäälikuga sõnad marmelaad, sünagoog, dermatiin, mandariin jt. Ühekordse täishäälikuga sõnad terminal, mahagon, formular jt. Muret tekitab ka lõppsulghääliku kirjapilt.Kahekordse sulghäälikuga on näiteks kastanjett, saslõkk ja tualett. Ühekordse sulghäälikuga kotlet, sigaret ja pankrot
s on ülipikk (siin tuleb hääldada) - marss, pulss, nüanss 2. s-le ei järgne kaashäälikut - marssida, aga marslane Kui need tingimused pole täidetud, ei loe hääldus ja tuleb kirjutada põhireegli järgi, st iga täht ühekordselt. 17. F JA S ÕIGEKIRI Kirjutan ÜHEKORDSELT: kui hääldatakse pikalt, mitte ülipikalt (afekt, professor, dusiruum) 7 kahe täishääliku järel (biograafia, graafika, graafiline) kaashäälikuühendis (mängis golfi, harfi, sõi borsi) Kirjutan KAHEKORDSELT: lühikeste täishäälikute vahel, kui hääldatakse ülipikalt (bluffima, maffia) 18.JUTUMÄRGID Pealkirjad käivad jutumärkidesse ja alati on esimene täht jutumärkides suur Jutumärke kasutan: teosted (,,Meie rebane'') kujutavad teosed (maal ,,Hommik maal'') filmid (,,Kevade'')
tuss tusiga (võttis) tussi kasahh kasahhi kasahhi kasahhitar niss nisis (läks) nissi afiss afisid (vaatas) afissi guljass guljasid (sõi) guljassi HH H H kahe täishääliku järel arahhis nahaalne psüühika KÜR uhhaa nahaal psüühiline bors (selle) borsi (sõi) borsi trohheus nihilism stiihia
silpidesse kuuluva täis- või kaashääliku kõrvusattumist, nt kala + ur > kal/ur, kirjuta + is > kirjut/is, korratu + us > korratus, hammas + stik > hamma/stik. Liitsõnamoodustuses võib eesosa lüheneda muudel põhjustel, nt kauge + side > kaug/side, lühike + ühendus > lühiühendus; konsonandi lisandumine. Tuletuses on see teine viis vältimaks kahe eri silpidesse kuuluva täishääliku kõrvusattumist. Mõnikord peetakse lisanduvat kaashäälikut morfeemi koosseisu mittekuuluvaks vahekonsonandiks, käesolevas raamatus aga liite osaks, nt vaba > vaba/dus (vrd pikk > pikk/us), söö/ma > söö/bi/ma. Liitsõnades ja kond-liite puhul esineb s-i lisandumist (ees)tüvele, nt kulla + sepp > kullas/sepp, lugeja > lugejas/kond; tüvevokaali teisenemine, nt i > a: jonn : jonni > jonna/kas, u > a:
üksteisele vastu seatud vastupidised mõisted või mõtted. Mõtte teravdamine. Nt ,,Olla või mitte olla?" küsis Hamlet retooriliselt. Lause ajaloost, mis on ajahambale hästi vastu pidanud: ,,Kuningas on surnud! Elagu kuningas!" III Kõlakujundid põhinevad kahe või enama sõna, hääliku, häälikuühendi kooskõlal. Heakõlalisust nimetatakse eufooniaks, ebakõla kakofooniaks. Algriim Alliteratsioon on sama kaashääliku kordus. Assonants on sama täishääliku kordus. Ajast karmist, kaunist ja kallist. (Ralf Parve luulekogu pealkiri) 1) kolmekordne algriim (alliteratsioon ja assonants); 2) algriim seob fraasi tervikuks (pearõhulise silbi vokaal a sarnastab); 3) käändelõpp st sarnastab ja seob; 4) kolm omadussõna on i-tüvelised; 5) sõnavälde gradatsioonis Ajast I v karmist II v, kaunist III v ja kallist III v. 6) sõnaliigiliselt: nimisõna, omadussõna, omadussõna, ss, omadussõna; 7) kujuneb sünonüümsussuhe: karm kaunis kallis;
moodust. tuletised kirjut. kokku üheks sõnaks v loetavuse parandamiseks ühend. sidekriipsuga,nt.juhanliivilik, newyorklane,ferdindand-de-sanssurelik. *Juhul,kui nime hääldus erineb kirjapildist oluliselt,võib liite eraldada ülakomaga nt. calais´lane, shakespeare´lik *Traditsiooni kohaselt kasutatakse mugandatud nimekuju: darvinism,kristlus, budism,kalvinism,masohhism,tomism,muhameedlus,pastöriseerima 4.Võõrsõnade erijooned,veaohtlike võõrsõnade õigekiri Pika täishääliku järel kirjut. h alati ühe tähega; häälikud f ja s kirjut. k,p,t õigekirjareeglite alusel. (nt.psüühika,stiihia,harfi,revansi,punsi jne) (nt. apelsin,talisman,mannekeen,tsellofaan,taburet,materjal,periood,sigaret,mandariin, intervjuu,margariin,seeria,kotlet,fokstrott,interjöör,parafiin,pankrot,tärpentin, rezissöör) 5.Tsitaatsõnade käänamine ja õigekiri *Tsitaatsõnu ja -väljendeid kasutatakse alati nende algupärasel kujul ja hääldatakse nagu päritolukeeles
annaabi.ee 
