Eesti keele ajalugu (1)

Eesti keele ajalugu
Esimesed kirjalikud katsetused kasvasid välja ilmselt koopaseinale maalitud graafiliselt kujutistest(piltkiri). Kui sümbolid, mida piktograafilise kirjaga kujutati, hakati lihtsustama, kujunes välja ideograafiline kiri. Edasi kiilkiri ( sumerid , babüloonlased, assüürlased). Tähestikkiri ligikaudu 1700 e.m.a( Palestiina ,Süüria) 100 ekr võtsid selle üle foniiklased , edasi levis see kreekasse ja rooma .
Eesti keeles hakati raamatuid kirjutama üle 400 a. Tagasi, 16.saj. Eesti keele kirjaviisi ei olnud keegi välja töötanud, raamatute autorid kasutasid saksa kirjaviisi. 17. saj ilmus rohkem raamatuid ning suuremat tähelepanu pöörati eesti keele uurimisele ja kirjakeele arendamisele. Esimene eesti keelne grammatika ilmus 1637. Ka siis veel polnud kirjaviis eesti keele häälikusüsteemiga vastavuses. Selle otsustas vastavusse viia B. G. Forselius .
Bengt Gottfried Forselius- sündis (u.) 1660.a Harju-Madisel. Isa oli Rootsi päritolu haritud mees. Forselius õppis eesti keele ära juba lapsena. Lõpetas Wittenbergi ülikooli, tema elutööks sai eesti talurahvahariduse edendamine. Hakkas ka väljatöötama sobivamat kirjaviisi. Ta tegi ettepaneku u.k. mitte kasutada c;f;q;x;y;z. Ning jätta ära pikendusmärk h. Alguses tekitas see vastuolu, kuid ta koostas oma kirjaviisiga aabitsa ning asus selle järgi õpetama. 18. saj alguseks oli tema kirjaviis üldkasutatav. Forselius lõi esimese järjekindla kirjaviisi, mis tuntud vana kirjaviisi nime all.
Peale kirjaviisi lõi veel kooliõpetajate seminari. Suri Stockholmi naastes 28- aastaselt (uppus).
Vana kirjaviis- nii pikk kui ka lühikene täishäälik märgitakse ühe tähega. Lühikese täishääliku järel märgiti kaashäälik kahe tähega. Puudus õ-täht, selle asemel kirjutati ö;o või e.
Traditsiooniliselt jaguneb eesti keel 3 murdeks: põhja- ja lõunaeesti murre ning kirderannikumurre. (jagunevad veel omakorda).
Piibli tõlkimine- Piibel mahukas, sisaldab palju erinevaid tekste , sellega andis Piibli tõlge eesti keelele palju juurde (sisu poolest). Tõlkimine võttis aega ligi sajandi (sõda, katk, kirjakeele haprus, vaidlemine tõlke küsimuste üle).
Alustati Uuest Testamendist. Iga vaimulik tõlkis ühe osa, pärast ühtlustati komissioni poolt.
Tööjuhiks oli R. Brockmann (pärast tema surma tõlkimine jäi pooleli ). (põjaeestikeelne). Samal ajal alustati lõunaeesti keelset tõlget(J. Gutslaff)
Tal tekkis mõte tõlkida paralleelselt (p.e.k.-l.e.k.) (surma tõttu tõlkimine pooleli).
Uus kirjajuht J.Fischer kutsus tõlkima Verginiused. 1686 valmis Wastne Testament (l.e.k.)
Edasi tekkisid lahkarvamused tõlkijate vahel Põja-Eesti tahteti tõlkida M. Lutheri piiblitõlke alusel, Lõuna- Eestis originaalteksti alusel(heebrea ja kreeka keelest)
1706. valmis põjaeestikeelne Uus Testament, ilmus 1715 . Pärast sõda sai tõlkimise juhiks A.
T. Helle. (1736. tõlge valmis)
Anton Thor Helle- 1683 -1748, sündis Tallinnas kaupmehe perekonnas. Haridus Tallinna Gümnaasiumis(G. Adolfi) ja Kieli ülikoolis. Jüri kihelkonna pastor . Pühendus eesti murdeerinevuste tundmaõppimisele. 1732 ilmus eesti keele grammatika 7000- sõnalise sõnaraamatuga. 1736 valmis Piibli täielik tõlge. Trükiti 6015 eksemplaari. Tema tõlke alusel ilmunud 20 trükki.
Nii stahli kui ka Forseliuse kirjaviis põhines saksa keelel. 19.saj. algul hakati eesti kirjakeelt arendama soome keele eeskujul. Töötati välja uus kirjaviis.
Otto Wilhelm Masing- sündis 1736 Peipsi ääres. Õppis Narvas, Saksamaal Torgarus ning Helle ülikoolis. Valdas eesti, saksa, vene, itaalia, prantsuse, ladina ja kreeka keelt.
Võttis kasutusele õ-tähe. Algselt kasutas ta seda ainult ise. 19saj. Keskel muutus see üldiseks. Tahtis koostada grammatikat, mis ei põhineks saksa või ladina grammatikal, kuid pidas seda üle jõu käivaks. Esimene eestikeelne ajakiri „Maarahva Nädalaleht“.
Eduard Ahrens - 1803. Tallinnas sakslasest maamõõtja poeg. Õppis Tartu ülikoolis usuteaduskonnas . Aastaid koduõpetaja, Kuusalus pastor. Kaheosaline grammatika soome keele alusel. Liigitati astmevahelduse tuginevaks ja kõrgenevaks. Põhjalik lauseõpetus.
Tahtis, et lühikest täishäälikut märgitaks ühe tähega, pikka kahega. See tekitas vastuolu.
Õpetatud Eesti Selts- 1838. a. Asutas Faehlamm Tartu ülikooli juurde ÕES-i. Eesmärgiks oli eesti keele, rahvakeele ja eestikeelse kirjasõna levikeele kaasaaitamine. Tahtsid samuti luua ühtset kirjakeelt (kas siis lõuna- ja põjaeestikeele seguna või võttes aluseks ainult põjaeestikeele).
Friedrich Reinhold Kreutzwald ja uus kirjaviis- Asus toetama uut kirjaviisi ning edendas seda. Sellega seoses levis uus kirjaviis kiiresti. „Kalevipoja“ autor; kirjutanud palju muinasjutte. Lõi eestikeelde juurde sõnu. Nt hapnik, süsinik, kunstnik, tulevik, rahvus+ naissugu väljendav liide –na.
Ferdinand Johann Wiedemann- sündis 1805. Haapsalus . Isa oli magistraadi sekretär. Õppis Haapsalus, siis Tallinna gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust ja keeli. Uuris komi , mari ja udmurdikeelt, koostas grammatikad . Koostas eesti-saksa sõnaraamatu. (50 000sõna). Kirjutas ka eestikeele grammatika.
Karl August Hermann- kirjutas esimese eestikeelse nomineeriva grammatika. Oli peale keeleuurija ka helilooja ja muusik. Käänetenimetused (nimetav, omastav jne) + sõnad ainsus , mitmus. (palju keelealaseid termineid)