ORTOGRAAFIA Ortograafia mõiste Sõnal ortograafia on kolm tähendust: 1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale); 2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA
ERAND-1 ERAND-2 Ülipikk S LIIT- L, M, N, R järel SÕNADES kirss pannkook valss linttraktor marssima metssiga pulss võrkkiik põrsa e põrssa nullkorrus kärss sukkpüksid ressurss pumppudel konkurss purskkaev purssis alianss allkiri bilanss kontrolllask fajanss nonsenss ekstrasenss renessanss balansseerima forsseerima PÕHIREEGEL kaashäälikuühendis kirjutame kõik häälikud ühekordselt Pikk piklik Metall metalne Kass kaslane Tallinn - tallinlane karameljas marslane mäslev (tabas) kümnesse türanlik printseslik fänkond pastelsed (toonid) ruljas, kausjas põmdi, karsumdi klirdi ERAND-3 ERAND-4 LIIDE või Rõhuliide TUNNUS algavad sama tähega, KI/ GI puhul mill
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõnu silbitat
Kõik kommentaarid