Stalingradi lahing - põhjalik referaat (1)

5 VÄGA HEA

TARTU ÜLIKOOL
STALINGRADI LAHING
Referaat
Tartu 2011
Sisukord
Sissejuhatus..................................................................................................................2

MRP rikkumine – Saksamaa ja NSVL vastasseis……………………………..……….4

Stalingradi lahingu eel…………………………………………..……………………..7

Stalingradi lahing………………………………………………………..……………..8

Stalingradi lõppmäng……………………………..…………………………………..11

Võitlus pärast Stalingradi……………………………………………………………..13
Kokkuvõte……………………………………………….………………………………..…..14
Kasutatud kirjandus………………….…………………………….………………………….16
Sissejuhatus
Käesolevas referaadis hakkan uurima 1942. aastal alguse saanud Stalingradi lahingut, mis oli murrangulise tähtsusega II maailmasõja sündmustikus, sest alates sellest hetkest kadus lõplikult Saksamaa võitmatuse oreool . Töö peamiseks eesmärgiks on vaadelda Stalingradi lahingu kulgemist nii sakslaste kui venelaste vaatenurgast, mis aitab mõista selle lahingu tähtsust. Töös pühendun ka lahingu eelsele ja järgnevale sündmustikule, mis annab lahingust terviklikuma pildi.
1939. aastal, kui Saksamaa väed Poolasse tungisid algas 20. sajandi laastavaim sõda – II maailmasõda. Esimestel sõja-aastatel sõdisid Euroopas Saksamaa ja NSVL Lääneriikide vastu. Seda kinnitas ka MRP leping, mis sõlmiti Saksamaa ja NL välisministrite vahel. Kirsiks tordil oli MRP-le lisandunud ülisalajane protokoll , mis määras ära nii mõnegi riigi saatuse . Maailmasõja algusaastad oli palju tõotavad- nii Saksamaa kui Nõukogude Liit tegutsesid MRP järgi. Hitleri pikaajaline soov sakslaste eluruumi laiendada oli täitumas. Ka NSVL okupeerimised täitsid Stalini eesmärki. Paraku hakkasid rolli mängima kahe suurriigi juhtide karakterid. Üldiselt võib Hitlerit ja Stalinit üsna sarnasteks pidada, kui arvestada nende minevikku : mõlemad on olnud vangis ning osalenud sõjas. Käsitlemata ei saaks jätta ka riigijuhtimist, mida iseloomustas türannilik valitsemisviis.
Pärast Lääne-Euroopa okupeerimist tahtis Hitler asuda täitma Mein Kampfis sõnastatud peaeesmärki: teha lõpp bolševismile. Lisaks vajas Saksamaa Nõukogude Liidu naftaväljasid ja Ukraina viljaaita oma riigi sõjamasina ning rahva üleval pidamiseks. Hitler arvas , et ta ongi ilmeksimatu ning soovis tohutu territooriumiga Nõukogude Liidu vallutada samasuguse välksõjaga nagu kõiki teisi väikseid Lääne-Euroopa riike. Selline illusioon viiski lõpuks Hitleri meeleheitliku katseni: purustada viimanegi Punaarmee võitlusvaim Stalingradis, kuna füürer teadis, et aeg töötab Saksamaa kasuks ning pärast Nõukogude sõjamasina käivitumist pole olemas enam Euroopas armeed , mis selle peatama sunniks.
Kasutasin selleks referaadiks enda kogunenud mõtteid antud teemal ning paljude erinevate autorite teoseid. Tähtsamad kasutatud raamatud on järgmised: Peter Antill „ Stalingrad 1942“, Antony Beevor „Stalingrad“, Johan Bastable „Stalingradi hääled“ ja Jeremy Blacki „Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade“ ning lisaks veel mitmeid teoseid.

MRP rikkumine – Saksamaa ja NSVL vastasseis
Pärast MRP sõlmimist sai Hitler julgustava tõuke, et alustada oma sõjaplaanidega. Möödus vaid nädal MRP-st kui Hitler kogus väed ning suundus Poolasse. Poola oli kaitsetu ning ka Lääneriikidelt ei olnud kiiret abi oodata. Ka NSVL ei jäänud passiivseks, vaid alustas paar nädalat pärast Välksõja kampaaniat ka oma territooriumi laiendamisega. Ületati Balti riigid ning kohtuti Poolas Saksa vägedega omavahel kokkulepitud piirjoonel. Poola riiki enam ei eksisteerinud. Nähes, et sõda on aktiivne Lääne-Euroopas, võis Stalin end üsna rahulikuna tunda. Siiski ta jälgis sõda, nii Hitleri rünnakuid Taani, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa vastu kui ka õhusõda Suurbritannia kohal. Aastal 1941 tegi Jossif Stalin ka sõjalisi käike, sest temani jõudsid teated nagu sooviks Saksamaa eesotsas Hitleriga mittekallaletungilepingut murda. Samuti oli kummaline ka Saksa vägede koondamine NSVL läänepiiridele. Paraku ei tahtnud Stalin Hitlerit ärritada, arvestades Wehrmachti lahingukogemusi. Stalin keeldus uskumast ka sõnumit, mille lähetas temale üks usaldusväärseim välismaa spioon 1941. aasta juuni keskpaigas. Ta hoiatas, et sakslased on alustamas pealetungi juba nädala pärast (Bastable 2008: 16,17).
Stalini keeldumine uskumast Hitlerilt tulevat rünnakut, paneb arvama, et Stalin võttis MRP-d tõsise lepinguna ning ei kavatsenud sellest iial taganeda . Seega võis ta oletada, et ka Hitler ei oleks suuteline lepingut rikkuma. Teisalt võib-olla ta ei tahtnud tunnistada, et teda on petetud. Oluline on see, et lõpuks Stalin hakkas siiski tegutsema ning endise liitlase vastu väärilist vastupanu osutama.
Sissetung algas 22.juunil 1941 öösel. Sissetungi Nõukogude Liitu nimetatakse operatsioon Barbarossaks. Hitler andis mõista oma kindralitele, millist käitumist sõjakäigul oodatakse : „Võitlus tuleb hoopis teistsugune kui sõda läänes. Idas tähendab karm käitumine heategu tuleviku seisukohalt. Juhid peavad tooma selle ohvri, et suruvad oma südametunnistuse piinad maha.“ (Newark 2002: 101) Rünnak tabas NSVL ootamatult ning Punaarmee polnud suuteline vastupanu osutama. Ühe päeva jooksul tungisid Saksa soomusüksused kuni 80 km kaugusele piirist . Juuli alguses võeti enda valdusesse Leedu ja Läti ning piirati ümber Nõukogude väed Bialystoki rajoonis , saades 300 000 sõjavangi. Lõunapool tungiti Ukrainasse. Stalin, kes sissetungi alguses hoidis madalat profiili, kutsus nüüd elanikke üles vastu hakkama. Samas vähesed välisvaatlejad uskusid, et NSVL armee on võimeline sakslasi peatama enne Moskvani jõudmist.
Moskva oli sakslaste üks põhilisemaid eesmärke ja seda taheti vallutada enne talve. Seepärast eraldati armeeüksusele Mitte Fedor von Bocki juhtimisel kaks soomusgruppi, seevastu armeegrupp Nord , mis suundus Leningradi ja armeerühm Süd Ukrainas said kumbki ainult ühe soomusgrupi. Hitler hakkas üha enam vahele segama operatsiooni juhtimisse. Ta muutis 19. juulil plaane ning muutis ära Moskva diktaadi – Moskva polnud enam peaeesmärk. Mitte pidi loobuma suurest osast soomustehnikast, mis saadeti ülejäänud kahele armeegrupile. See oli vajalik selleks, et Leningradi ja Ukraina põllumajandusalad kiiresti okupeerida. See oli von Bocki ülesanne kohe pärast teise suure piiramisrõnga kokkutõmbamist Smolenski piikonnas. Seal langes vangi 310 000 nõukogude sõdurit. Armeerühm Süd Gerd von Rundstedti juhtimisel suundus Ukraina keskuse Kiievi poole, mida Stalin kohustas kaitsma viimse veretilgani. Nordi pealetung pidurdus, kui jõuti läbi Balti riikide Nõukogude Liidu pinnale. Selle põhjuseks peetakse vägede kurnatust ning rasket maastikku , mida tuli läbida, et jõuda Venemaa pinnale. Leningrad piirati ümber alles septembri alguseks. Kohe pärast Leningradi piiramist muutus Hitler uuesti meelt ning seadis Moskva peamiseks sihtmärgiks. Sellega kaasnes ka soomusrelvastuse tagastamine Mittele. Nord jäi Leningradi valvama kuni 1944. aastani ning Süd jäi Kiievit piirama, mis langes sakslaste alla alles 19. septembril. Alles siis sai von Rundstedt loovutada von Bockile II Soomusarmee, mida juhtis Heinz Guderian. Seetõttu ei saanud rünnak Moskvale alata enne 30. Septembrit. Sakslastele oli jäänud vähe aega, sest sügisene vihmaperiood ja karm pakane olid lähedal. Esimesed vihmad algasidki enne operatsiooni algust.
Stalin ja tema kõrgem väejuhatus olid kindlad, et Moskva vallutamine on sakslaste tähtsaim sihtmärk. Seda kinnitasid Luftwaffe pommirünnakud Moskvale, mis panid sealse laskemoonatööstuse evakueerima Uurali mägedest ida poole, eemale pommitajate lennuraadiusest. Moskvast lääne poole loodi 3 kaitseliini, milleks tarvitati kohalike inimeste tööjõudu. Armeegrupi Mitte vastu rajati kaks rinnet : Semjon Timošenkole alluval Edelarindel 55 diviisi ja Andrei Jerjomenkole alluval Brjanski rindel 26 diviisi Lisaks käskis Stalin Siberi kliimaga harjunud väeosad tuua Moskva alla.
Sakslaste pealetungi esirinnas olid Erich Hoepneri IV soomusarmee, Hermann Hothi III soomusarmee ja Guderiani II soomusarmee. Guderian blokeeris Brjanski rinde, mis jäi 6. oktoobriks igast küljest lõksu. Järgneval päeval piirasid Hoth ja Hoepner Timošenko. Üha enam hakkas tunduma, et tee Moskvasse on vabanemas. Paraku oli ilmastikul omad plaanid. Nimelt 7. oktoobril kui sakslased blokeerisid rinde Vjazma all, said alguse ka tugevad sügisvihmad. Selletõttu raskenesid teeolud ning edasiliikumine muutus üha raskemaks ja aeglasemaks. Olulist rolli mängis ka Hitleri käsk mitte tungida kohe Moskvasse vaid piirata see ümber.
Oktoobri keskpaigaks olid sakslased vaid 160 km kaugusel sihtmärgist. NSVL keskuses tekkis paanika ja paljud valitsusasutused ning välisriikide saatkonnad põgenesid Moskvast. Isegi Stalinil oli plaanis lahkuda, kuid viimasel minutil otsustas ta siiski jääda. 18.oktoobril olid sakslased juba 130 km kaugusel – Moskva vallutamine tundus olevat väga lähedal. Siiski lahendus see situatsioon teisiti. Stalin määras väejuhiks marssali Georgi Žukovi, kelle poolt moodustati uuesti Läänerinne ning hakkad pealetungi peatama. Lisaks sellele aitas kaasa ka kliima, sest vihm asendus lumesajuga ning edasiliikumine pidurdus veelgi. Saksamaa varustusliinid olid muutunud väga pikaks ja suurem osa saksa sõdureid oli suvemundris külma käes kannatamas. Lisajõudude toomine oli võimatu ning üksused kaotasid poole oma võitlusvõimest. 30. oktoobril üllatasid sakslasi Siberist saabunud üksused, kes osutasid suurt vastupanu Orjoli vallutamisel. Novembri alguses saabusid suuremad külmad ja maapind hakkas külmuma. Sakslased kasutasid seda ära ja täiendasid pealetungi jätkamiseks sõjavarustust. Ka Punaarmee tegi seda sama, tuues Siberist Moskvat kaitsma koguni 40 uut diviisi. 15.novembril jätkus Saksamaa pealetung, olenemata sõdurite nõrkusest. Ka Punaarmee osutas ühe rohkem võimsamat vastupanu. 4.detsembril jõuti 32 kilomeetri kaugusele Moskvast, Volga kanali äärde. Väejuht Guderian lähenes Moskvale kagust. Samal ööl muutus ilm külmaks, temperatuur langes kuni -35 kaadini. Tankimootorid ei hakanud tööle, relvad tõrkusid ja suverüüs sõdurid said tugevaid külmakahjustusi. 5. detsembril alustas Žukolov oma armeega vastupealetungi, mis oli kohanenud pakasega. Hitler oli sunnitud lubama taganemist, kuid paari päeva pärast muutis ta jällegi meelt. Põhjas hakkasid sakslased organiseeritult taganema ja palju sõjatehnikat jäi vedelama. Guderianil oli tükk tegemist oma vägede tagasitõmbamiseks, sest oli suur oht langeda Punaarmee piiramisrõngasse. Juba detsembri lõpuks oli Punaarmee suutnud sakslased tagandada 150 km kaugusele Moskvast. Nõukogude väed jätkasid pealetungi kuni 1942. aasta veebruari lõpuni. Armeegrupi Mitte tõrjumine Moskva all purustas Saksamaa lootused saavutada äkkrünnaku abil võit NSVL üle. Ebaõnnestumise põhjuseks võib lugeda liiga hilist pealetungi. Oma süüd etendas ka Hitler, kes muutis pidevalt ja põhjendamatult korraldusi ega pidanud kinni esmastest plaanidest ja eesmärkidest. Seetõttu tuli sakslastel peale Punaarmee võidelda ka karmi pakase ja vihma- pori perioodi rasputitsaga ( Black 2006: 250-254). Samuti alahindas Hitleril Punaarmee võimekust neile vastu hakata. Lisaks sellele ei arvestanud ta raudteerööbaste laiuse erinevust Euroopa omadega ning probleemidega, mis halvendasid varustuse toimetamist sõduriteni (Beevor 2002: 35).
Lahing kaotati, kuid sõda jätkus. Sakslased ei andnud alla ning hakkasid uut lahingut planeerima. Oodati sobivamat aastaaega ja ilmastikku, et sõdurite varustamine saaks toimuda efektiivsemalt. Hitleri Saksamaa oli eelisseisus, sest nad olid suutnud vallutada paljud Nõukogude Liidu alad. Siiski raskendas maksimaalset tugevat rünnakut laialivalguv pikk rindejoon .

Stalingradi lahingu eel
Operatsiooni Barbrossa ebaõnnestumine tõi kaasa Wehrmachti jõuetuse ning ressursside nappuse . See tähendas seda, et nii laiahaardelist pealetungi enam korraldada ei saanud. 1942. jaanuariks oli Wehrnacht kaotanud idas võideldes umbes miljon võitlejat. Armeegrupp Süd kaotas ligikaudu pool oma meeskonnast ning Nord ja Mitte umbes 35%. Soomusmasinate kadu ulatus 4200-ni ja sama aasta märtsi lõpuks oli 16 idarinde tankiüksuses keskmiselt 140 kasutuskõlblikku tanki . Wehrmacht kaotas ka üle 100 000 mootorsõiduki ning ligikaudu 200 000 hobust, mis kõik mõjutasid märkimisväärselt nii liikuvust kui logistikat (Antill 2009: 11,12). Olukord muutus veelgi kehvemaks kui jaapanlased ründasid Pearl Harbori. See tähendas seda, et USA liitub riikidega, kes sõdivad II maailmasõjas. See oli suur oht Saksamaale, sest see võis tekitada olukorra, kus sakslased peavad sõdima kahel rindel. Sellise situatsiooni vältimiseks tuli venelaste sõdimisvõimet võimalikult kiiresti vähendada (David: 2006: 186).
Hitleri ambitsioonid olid endiselt olulisel kohal. Võimalus, et Saksamaa võiks jääda hõivatuid alasid kaitsma ning võimu tugevdama ei tulnud kõne allagi. Hitler nägi oma vaimusilmas suurt pealetungi, mis ka piiratud vahenditega oleks andnud soovitud tulemuse. Siiski oli pealetung tervel rindel oli ekskludeeritud, seega tuli pilk pöörata ühte konkreetsesse suunda. Sobivaks oli lõunasektor, sest sellega ajas ta segadusse ka NSV Liidu, kes ootas uut rünnakut Moskvale. Lõuna oli ka hea valik sellepoolest, et seal asusid Kaukaasia naftaväljad Naftaväljad oleksid taganud Wehrmachti tankide liikuvuse samal ajal vähendades Nõukogude masinate kütusevõimalusi. See omakorda oleks võimaldanud rünnata juba Moskva tagalaid või isegi Uurali militaartööstuse keskust. (Antill 2009: 11,12) Samuti mängisid rolli ka Hitleri sõjakäigud Põhja-Aafrikas. Kui need oleksid olnud edukad, siis Hitler oleks kokkuvõtteks saavutanud võimu terves Lähis-Idas (Black 2006: 255). Siiski oli lõunasektori ründamine palju riskantsem kui operatsioon Barbarossa , sest vabaks jäi enam kui 1500-kilomeetrine tiib , mida vastane võis kasutada ründamiseks (Antill 2009: 11,12).

Stalingradi lahing
Blau- nii nimetati operatsiooni, mille peaeesmärk oli vallutada Moskva 1942. aastal sakslaste poolt. Seda operatsiooni juhtis armeegrupp Süd eesotsas Fedor von Bockiga. Süd jagati kaheks: A ja B armeerühmadeks. Armeesalk A kohustuseks oli pearünnaku läbiviimine, armeesalk B sai oma eesmärgiks jõuda Doni jõe joonele ja pöörduda sealt edasi kagusse Stalingradi poole, et kaitsta Kaukasuse suunas liikuva armeegrupi A idapoolset tiiba Volga jõe ääres. Sõjakäigu alustuseks viidi läbi kaval petteoperatsioon, mis pidi veenma Punaarmeed, et nende põhisiht on endiselt Moskva (Black 2006: 255). 8. Mail 1942 asus tegevusse kindral von Mansteini XI armee , kes taaskäivitas Krimmi sõjakäigu. Sõjakäiku saatis märkimisväärne edu: Kertš langes 15. Mail ja Sevastopoli kindlus kuu pärast piiramist. Vangi võeti enam kui 250 000 inimest. Samal ajal olid venelased surve leevendamiseks alustanud 12. mail silmapaistvat rünnakut mõlemal pool Harkovi. Esmase edu järel läks aga sakslaste B armeerühm vastupanu osutama ning juba 26. mail piirati NSVL väed Ižjumi all sisse. Sealt lisandus veel 240 000 vangi, 2026 suurtükki ning 1249 tanki (David 2006: 187,188).
Nii lükkus sõjaretk Stalingradi edasi ja puhkes alles 28. juunil. Möödus vaid nädal ja IV tankiarmee ja II armee eelüksuses jõudsid Voroneži alla, VI armee jätkas liikumist lõuna suunas (David 2006: 188) 30. juunil asus armeegrupp B liikumist Doni suunas. Armeegrupi ülesandeks oli vastane ümber piirata. Venelased nägid aga Hitleri taktikalise plaani läbi ning taganesid oma vägedega. See andis saksa vägedele võimaluse jõuda nädalaga Doni jõeni. 7. juulil alustas armeesalk A pealetungi Donetsi söebasseinile. Seejärel Punaarmee taganes uuesti, kuid sakslastele polnud sellest suurt abi, sest irooniliselt tuli mängu ilmastik. Oma osa etendas ka kütusenappus, mis pidurdas samuti Saksa vägede edasitungi. Hitleri muutus kannatamatuks ning nõudis armeegrupilt B soomusüksuste ja lennuväe loovutamist kindral Siegmund Listile, kes oli armeegrupp A juhataja. Seega jäi Friedrich Paulusele Stalingradi vallutamiseks vaid 6. armee ja mõned üksikud soomusüksused. Hitleri kärsitus väljendus ka von Bocki tagandamises ja tema peakorteri laialisaatmises. Olenemata aeglasest pealetungist jõudis augusti keskpaigaks armeegrupp A hõivata Maikopi naftaväljad ja maabuda lõpuks ka Kaukasuse aheliku jalamile. Siiski edasitung oli seal pidurdunud, sest tekkis kütusepuudus ning sealsed väed olid tasapisi sunnitud minema samal ajal toimunud Stalingradi eeslinnade vallutamisele ning pommitamisele (David 2006: 190). Abiks saadeti armeegrupp A poolt 4. soomusarmee ning osa lennuväge. See fokuseeris kogu tähelepanu Stalingradile ning Kaukasus jäi tagaplaanile nii oma pealetungi kui tähtsuse poolest (Black: 2006: 255, 256). Stalingrad oli olulisem ka seetõttu, et Hitler nägi selles linnas sümboolsust- linna nimi kandis tema vastase nime. Kahtlemata jäid selle varjus märkimata paljud küsitavad nüansid, mida ülesande täideviimine tekitas.
Stalingrad oli 500 000 elanikuga tööstuslinn, mis laius piki Volga läänekallast 30 kilomeetril. Linna ida pool asuvad väikesed saared, mis lõhestavad Volga jõevoolu. Kui sakslased oleksid tunginud linna ida poolt, oleks olnud vaid aja küsimus, millal garnison nälja pärast alla annab. Paraku nõudis Hitler, et Stalingrad tuleb võita coup de main’iga (David 2006: 191). Oma rolli mängis ka Stalini intuitsioon, et ta linn on ohus (Bastable 2008: 32). See linn polnud Stalinile vaid nime poolest oluline vaid ka ajalooliselt tähendusrikas. Nimelt 1918. aastal nn lõunarühmitus – Stalin, Vorošilov, Budjonnõi ja Timošenko hakkasid valgete vastu võideldes Trotskile vastu. Sellest episoodist alates hakkas Stalin tõusma partei esirinda . (II ms, lk 226)Juba juuli keskpaigas seati sisse sõjaseadus: linn allutati sõjaväelastele ning linnas elanud tsiviilisikud paigutati linna lääneosasse kaitsekraave kaevama ja tankitõkkeid ehitama. Juba 28. juulil esitas Nõukogude Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter (Starka) käskkirja nr 227, direktiivi, mis saavutas kuulsuse „Mitte sammugi tagasi“ nime all. See käskkiri saadeti igasse Vene militaarüksusesse ja loeti sõduritele valjusti ette. Käskkiri meenutas jutlust ning selle küsimuste ja vastuste kujuline kompositsioon oli Stalini kui endise vaimuliku seminari õpilase iseloomulik stiilivõte. See võis näida lausa piiblikäsuna, sest sellel oli all ka Stalini isiklik allkiri . Tuginedes sellele käskkirjale, moodustati ka uuenduslikud väeosad- tõkkepataljonid (zagradbat). Selle üksuse kohustuseks oli suunduda vastaste selja taha ja tappa iga võitleja, kes taganes või ei jooksnud piisavalt kiiresti. Läheneva Stalingradi lahingu eel surmati tuhandeid Vene sõjamehi, kes langesid võitlustandril distsipliini tagamiseks organiseeritud halastamatute tõkkepataljonide, karmide kaasmaalaste kuuli läbi. Stalini käsk tekitas Punaarmee võitlejate seas jumalakartuse ja võib-olla ka tugevdas venelaste kaitsehimu (Bastable 2008: 32-34).
Võitlema hakkas Stalingradi rinne, keda juhtis Vassili Gordov. Samuti saatis Stalin linna operatsioonide ülevaatajaks Georgi Žukovi ning nõudis Stalingradi täielikku kaitset. Linna pidi kaitsma Vassili Tšuikovi 62. armee ning Žukov hakkas moodustama lisajõude Pauluse armee vastu, et kindlustada maksimaalne vasturünnak. Ta organiseeris ulatuslikke rünnakuid Saksa 6. armee tiibadele . See sundis Paulust muutma vägede paiknemist, et oleks võimalik anda tagasilööke. 12. septembril esitas Žukov oma plaani, kuidas võita Stalingradis olevaid Saksa vägesid. Plaani üks osa oli kahelt poolt piiramine nii, et vastasel poleks väljapääsu taganemiseks. Selleks tuli alustada rünnakut Volga äärde surutud armee mõlemalt tiivalt. Seal paiknesid sakslaste poolt kitsale maaribale surutud Tšuikovi väed. Plaani täideviimiseks kulus aega, sest Stalin ei nõustunud ettepanekuga viia lisajõude Moskva arvelt. Samuti olid tulemas talvekülmad, mis muudaksid maapinna kõvaks. Punaarmee kasuks mängis aspekt, et sakslastel oli tiibade kaitseks madala vastupanuvõimega Rumeenia armee.
Operatsioon Uraan oli ülisalastatud. Sellest olid teadlikud vaid rinnete ülemjuhatajad – Nikolai Vatutin, kes juhtis Edelarinnet, Konstantin Rokossovski, kes vastutas Doni rinde eest ja Andrei Jerjomenko, kes juhatas taaskäivitatud Stalingradi rinnet. Vatutini ülesandeks oli rünnata Stalingradi lääneosas paiknevat Rumeenia 3. armeed. Stalingradi rinde kohustuseks jäi osutada vastupanu Rumeenial 4. armeele, mis asus linnast lõuna pool. Rokossovski missiooniks jäi Pauluse vägede kinnihoidmine. Esialgselt pidi operatsioon Uraan käivituma 9. novembril, kuid üksuste edasiviimistega takerduti ja rünnak käivitus 10 päeva hiljem. Selleks hetkeks oli Tšuikovi vägede olukord muutunud lausa meeleheitlikuks. Vatutin ja Rokossovski asusid rünnakuid tegema 19. novembril 1942, Jereminko 20. novembril. Rumeenlaste vastupanu hääbus üsna pea ja venelased said kagus ja loodes kiiresti edasi liikuda . 80 km Stalingradist lääne pool, linnas nimega Kalatš, ühinesid kaks väge üheks suuremaks väegrupiks. Sellega oli Saksa 6. armee ning valdav osa 4. soomusarmeest ümbritsetud punaarmeelastest. Pauluse mõistlik tegu oleks olnud välja murda enne kui vastastest ümbritsev blokaad sulgub. Ta ei teinud seda, sest Hermann Göring kinnitas talle, et Luftwaffe kannab hoolt ümberpiiratute varustamise eest. See tähendas seda, et Hitler käskis 6. armeel jääda oma kohtadele ja mitte liikuda. Ühtlasi määras Hitler äsja formeeritud armeerühma Don etteotsa ühe parima Saksa väejuhi Erich von Mansteini. See käik oli vajalik päästeoperatsiooni Wintergewitter läbiviimiseks.
Venelased organiseerisid uusi rünnakuid detsembri alguses, et Stalingradi jäänud Saksa vägesid lõhestada. Seda plaani ei saatnud edu ja katsed lõpetati. 12. Detsembril sai alguse von Mansteini päästeoperatsioon, mis kujunes alguses üsnagi edukaks. Siiski venelaste vasturünnakud muutusid üha võimsamateks ja nad hakkasid korraldama kallaletunge põhjas, et katkestada Mansteini ühendusteed. Olenemata venelaste tugevast rünnakust ja plaanist sakslaste ühendus purustada, suutsid Saksa väed jõuda 19. Septembril Moškovo jõeni, mis asus 50 km kaugusel piiramisringist. Moškovo jõe äärde olid Vene väed rajanud kaitseliini, mida sakslased ei olnud võimelised ületama. Seejärel andis Von Manstein nõu Paulusele, et see hakkaks Stalingradist välja tulema . Paulus aga eiras Von Mansteini soovitust ja otsustas järgida Hitleri käsku püsida Stalingradis ja hoida seda enda käes (Black 2006: 556).

Stalingradi lõppmäng
Põhjas jätkusid venelaste intensiivsed rünnakud. Stalingradi rinne liitus põhjas olevate rinnetega 24. detsembril. Von Mansteini väed olid ohus, sest kahepoolne rünnak ähvardas hävitada armee olulise osa. 28. detsembril said Von Mansteini ja Maximilian von Weichi väed Hitlerilt loa taganemiseks. See viis nad juba 200 km kaugusele piiramisrõngast. Seega Pauluse väed jäid abitusse olukorda nii militaarse kui varustamise seisukohalt. Pauluse väed vajasid ligikaudu 750 tonni varustust päevas. Luftwaffe oli seniajani suutnus varustada vaid 250 tonniga. Varustuse kogus langes veelgi, sest lennumaa oli tunduvalt pikenenud. Parimal juhul sai ulatus päevane varustus vaid 90 tonnini.
Kui von Mansteini sõjaline oht oli likvideeritud, võis Punaarmee käivitada sissepiiratute hävitamise programmi. 10. jaanuaril 1943 alustas rünnakut läänes Rokossovski väegrupp. Nädala ajaga suudeti suurem osa lennujaamu allutada NSVL vägede kontrolli alla. See tekitas olukorra, kus Saksa lennuväe lennukitel polnud kuskil maanduda. Sisuliselt tähendas see seda, et varustuse kohaletoimetamine käis õhusõidukilt alla visates. Tuleb tähendada, et märkimisväärne hulk varustust langes ka vastase kätte. Rokossovski otsustas teha hingetõmbepausi, et saaks rahulikult vägesid ümber grupeerida ja paigutada. Rünnakud jätkusid 22. Jaanuaril ja juba järgmisel päeval lendas ümberpiiratud aladelt välja viimane sakslaste õhusõiduk. Pauluse väed olid väga kehvas olukorras. Oma rolli etendas suur toidu- ja laskemoonapuudus. Haigeid ning haavatuid sõdureid oli 30 000 ringis ja üsna pea lõpetati ka nende söötmine, sest toidumoona nappus ületas kriitilise piiri. Intensiivse piiramise tulemusena olid sakslased pressitud kahele väikesele maatükile. Olenemata lootusetust olukorras ei lubanud Hitler endiselt Pauluse vägedel piiramisrõngast läbi murda. 30. jaanuaril, Hitleri võimuhaaramise 10. aastapäeval pidas Göring raadiokõne, kus märkis ära, et: „ Ka 1000 aasta pärast räägivad sakslased sellest lahingust austuse ja hardusega.“ Samal ajal edutas Hitler Pauluse feldmarssaliks. (Black 2006: 256-259). Feldmarssaliks edutamine tähendas Paulusele rasket koormat, sest siiani polnud ükski Saksa feldmarssal vastase ees alistunud. ( Keegan 2004: 232)
Järgmise päeva õhtul otsustas Paulus lõunapoolses piiramisrõngas Punaarmeele alistuda. Põhjas suutsid sakslased veel vastupanu osutada, kuid murdusid pärast laiaulatuslikku pommirünnakut 2. veebruaril. . NSVL armee kätte langes veel 90 000 saksa sõdurit. Neist Saksamaale elusana jõudis vaid 5000 (Black 2006: 259).
5. veebruaril pidas oma peakorteris kõne von Mansteinile, mida ta alustas järgmiselt: „Vastutust Stalingradi eest kannan ainult mina üksi! Muidugi võiksin ma öelda, et Göring on mulle õhuteel varustamise võimalustest tegelikkusele mittevastava pildi maalinud ning seega võiksin osa vastutusest temale veeretada. Kuid ta on minu enese poolt määratud järglane. Ja seetõttu ei saa ma teda koormata vastutusega Stalingradi ees.“ (Kurowski, von Manstein 2007: 143)
Saksa riigiraadio harjumuspärane programm katkestati kolmeks päevaks ja selle asemel hakati edastama pidulikke muusikapalu nagu Bruckneri 7. Sümfoonia. Goebbelsi soovitas Hitleril kaotus võitjana vastu võtta. Nimelt Hitler võttis 6. armee ja selle 22. diviisi purustamist kui võimalust ülistada üldrahvalikult kangelasi. II ms lk 232. Ometigi ei tunnistatud avalikes teadeannetes sõjameeste langemist. Isegi sõja ajal ei lubatud sõduritel kirju koju saata vaid rakendati lendlehtede süsteemi. Algas suur natsismipropaganda. Goebbelsi eestvõttel keelati ära paljud lõbustusasutused, mood, luksuskaubad jne. Seintele hakkasid kerkima natsistlikud plakatid ja graffitid. Hitler ise muutus kinnisemaks ja Milchiga kohtudes näitas ta hoolimatust langenute suhtes ning lubas lõpetada sõja samal aastal. Vastavalt sellele andis ta käsu ka üldmobilisatsiooniks (Beevor 2002: 355-360).
Venemaal ülistati sõjakangelasi reaalsete tulemuste põhjal. Pärast Pauluse alistumist pandi sümboolselt kõlama Kremli kirikukellad. (Keegan 2004: 232). Moraal tõusis kogu Nõukogude Liidus, sest Stalingradi lahingust võidukalt väljatulemine andis Punaarmeele „võitmatu“ staatuse. NSVL Ülemnõukogu Presiidium edutas Stalinit suurejooneliselt marssaliks. Stalin tõusis esile Nõukogude rahvaste hulgas, kes hakkas teha üha rohkem pidama suureks juhiks. Punaarmee kindraleid peeti vääriliselt meeles ning hakati kasutama „ohvitseride“ terminit .
Suurt osa mängis NSVL võit Stalingradis ka mujal Euroopas, eriti okupeeritud aladel. See kuidas Punaarmee end ohverdas, andis jõudu paljudele okupeeritud rahvastele vastupanuliikumiste algatamiseks. Ka anglosaksi konservatiivid ülistasid Punaarmeed ja nende sangarlikkust. Ühendkuningriikiga kuningas George VI andis käsu valmistada Stalingradi mõõk, et see hiljem linnale üle anda (Beevor 2002: 360-361).
Stalingrad ise oli sõjaga muutunud rusumäeks. Kõik oli pea peale pööratud, alates raudteerööbastest lõpetades elumajadega. Ligi 3500 eraisikut said tööd hukkunute matjatena. Sakslaste laibad toimetati punkritesse või suvel kaevatud tankitõrjekraavi. Surnukehi kaevati välja mitu aastat. Tasapisi hakati linna ka uuesti üles ehitama ja endine elu taastuma (Beevor 2002: 362).

Võitlus pärast Stalingradi
Stalingradi lahinguga sai Wehrmacht tugeva hoobi osaliseks. Kõigile oli selge, et strateegiline initsiatiiv on läinud Nõukogude Liidu kätte. Saksamaa kaotas lahingus linna pärast mitu sada meest, kes oleksid olnud järgnevates lahingutes märkimisväärseks jõuks. Kaotusi pidid kandma ka Saksamaa teljeriikidest liitlased, mille mõju avaldus nii otsestes kui ka pikaajalistes tagajärgedes. Teljeriikide armeed etendasid kandvat osa rinde väiksemate lõikude kaitsmisel ning võimaldasid Saksa jõududel keskenduda pealetungioperatsioonidele. Siiski sõjakäigu ajal tekkinud kaotuste tõttu ei saanud teljeriigid Wehrmachti enam toetada, kuni nad polnud oma jõude ümber korraldanud. Selline situatsioon pani Saksamaa ressursid väga tugeva surve alla.
Itaalia kaotas umbes 110 000 meest, mis avaldas mõju Mussolini positsioonile kodumaal. 1943. aastal lõpetasid liitlased edukalt Põhja-Aafrika sõjakäigu ning hakkasid planeerima sissetungi Sitsiiliasse ja Itaaliasse, mis tõi hiljem kaasa Mussolini kõrvaldamise võimult ja Itaalia alistumise. Rumeenlaste kaotused ulatusid peaaegu 160 000 meheni, seega nad olid kohustatud tegelema jõudude ümberkorraldamisega. Ungari kaotas ligikaudu 143 000 meest, mistõttu nad said oma relvajõud rindele paisata alles 1944. aastal. Juba pärast Barbarossa nurjumist ei olnud Saksamaal piisavalt ressursse, et minna 1942. aastal sõtta kõigi kolme armeegrupiga, siis Blau ebaõnnestumine tähendas, et 1943. aastal piirdusid sakslaste pealetungioperatsioonid Kurski eendiga. Lisandus tendents , et lääneliitlased läksid 1943. aasta keskel ründama algul vahemerd ja seejärel Loode-Euroopat, mistõttu Saksa jõud idas ei saanud kasutada läänest saabuma pidavaid reserve. Kohe pärast Volga intsidenti püüdis Punaarmee ära kasutada Saksamaa jõudude peataolekut ning võttis ette mitu pealetungi Lõuna-Venemaal ja Ida-Ukrainas. Nende peamine eesmärk oli purustada von Mansteini armeegrupp Süd, mis oli moodustunud armeegruppide A, B ja Don ühendamisel. Peeti maha mitmeid lahinguid, sealhulgas ka üks suurem tankilahing, millest suutis võitjana välja tulla Punaarmeel. Siiski ei raugenud ka Wehrmachti jõud ja lahinguid peeti veel ligi 2 aastat kuni NSVL väed suutsid Berliini jõuda (Antill 2009: 87-90).
Kokkuvõte
Hitleri ja Stalini koostöö maailmasõjas muutus pöördeliseks pärast Hitleri edukaid saavutusi läänes. Hitler tundis end võitmatuna ning otsustas alustada lahingutegevust ka idas - oma endise liitlase NSVL vastu. Saksamaa juhi sooviks oli kõrvaldada kommunism ning hallata Ida-Euroopa majandus-, tööstus- ja põllumajandusressursid. Saksamaa esimeseks eesmärgiks oli vallutada Moskva, kui Nõukogude Liidu keskus. Selleks alustas ta 1941. aastal välksõda NSVL suunas, et välistada NSV Liidu valmisolekut sõjaks. Paraku ta ei arvestanud Vene luurega ning ilmastikuoludega, mis pöördusid Punaarmee kasuks. Sakslased olid sunnitud taganema, sest välklahing kujunes pikaks ning puudus ettevalmistatus tõsiseks lahinguks talvises kliimas. Saksamaa armee Wehrmacht kandis suuri kaotusi ja nõrgenes märgatavalt. Olenemata tagasilöögist Moskva all, ei suutnud Hitler loobuda oma ambitsioonidest. Ta mõtles välja kavala plaani, et võita NSVL sõjas. Nimelt üritas ta jätta muljet, et rünnak on suunatud endiselt Moskvale, kuid tegelikult ründas ta veel magusamat linna Stalingradi. Stalingrad tähtsus seisnes Stalini nimega linnas, seega linn oli Stalini jaoks isiklikus plaanis oluline. Selle linna vallutamine oleks olnud valus löök Stalinile endale, kui ka tervele Nõukogude Liidule, sest sealt avanesid teed naftaväljadele, mis pakkusid Saksamaale väga suurt huvi. Rünnakuid alustati 1942. aastal mida alguses saatis edu, kuid hiljem Punaarmee kogus end ja hakkasid metsikud tänavavõitlused. Lahingud püsisid pingelistena pikka aega. Saatuslikuks sai Saksa 6. armee sattumine NSVL piiramisrõngasse. 6. armee pealik Paulus ei murdnud sellest välja, sest ta pidid järgima Hitleri käsku mitte liikuda positsioonilt ning jääda ootama saabuvaid abivägesid. Mida aeg edasi, seda kehvemaks muutus armee olukord. Paulus oma armeega oli sunnitud alla andma, mis tähendas ka ohvriterohke Stalingradi lahingu lõppu.
Saksamaa ja Nõukogude Liidu kaotused olid tohutud. Hitler ei tahtnud Saksamaa avalikkusele kaotust tunnistada ning valmistus uueks pealetungiks. NSVL tundis oma võimust suurt rõõmu ja nende positsioon sõjaliselt arvestatava riigina tõusis. Ka lääneriigid olid Nõukogude Liida võidust vaimustuses. Suurbritannia kuningas George VI lasi valmistada Stalingradi rahva jaoks mõõga, mis sümboliseeriks toetust inglaste poolt ja tunnustust suure võidu puhul. Samal ajal Hitler püüdis vägesid taas püsti ajada ja lahinguteks valmis panna.
Olenemata Hitleri tulevastest püüdlustest II maailmasõjas võib lugeda Stalingradi lahingut otsustavaks lahinguks. Pärast sellist lüüasaamist ei suutnud sakslased oma edu parandada ja pidid 1945. aastal maailmasõjas alla vanduma. Sakslaste kaotuse põhjuseks võib pidada suuresti Hitleri tegevust. Nimelt ei arvestanud Hitler Wehrmachti jõudlusega. Ta pani liiga suured ootused armeele, kes oli pidevatest lahingutest räsitud ning vajas puhkust. Seevastu Stalin suutis tagada üksuste vahetumised, mis tagas parema armee jõudluse lahingutes. Oluline on ka nüanss, et Hitler püüdis olla järeleandmatu isepäine juht ja võttis enda kanda olulisemad lahinguid puudutavaid otsused. Need otsused said tihti saatuslikeks. Hitleril puudus võime usaldada Saksa armee juhtimist kogenenud kindralitele. See omadus oli aga Stalinil, kes usaldas oma kindraleid ja silmnähtavalt tõi see talle ka edu.
Kasutatud kirjandus

Antill, Peter. Stalingrad 1942. Tallinn: Koolibri, 2009

Bastable, Jonathan. Stalingradi hääled. Tallinn: Tänapäev, 2008

Beevor, Antony. Stalingrad. Tallinn: Olion, 2002

Black, Jeremy. Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade. Tallinn: Koolibri, 2006

David, Saul . Sõjalised prohmakad. Tallinn: Varrak , 2006

Keegan, John. Teine maailmasõda. Tallinn: Varrak, 2004

Kurovski, Franz ja von Manstein, Erich. Teise maailmasõja sõlmpunktides. Tallinn: Olion, 2007

Newark, Tim. Murrangulised lahingud: viiskümmend lahingut, mis muutsid ajaloo käiku. Tallinn: Varrak, 2002
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 67 allalaadimist

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #1

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #2

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #3

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #4

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #5

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #6

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #7

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #8

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #9

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #10

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #11

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #12

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #13

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #14

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #15

Stalingradi lahing - põhjalik referaat #16

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

67 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

forsay Õppematerjali autor

stalingradi lahing referaat teine maailmasõda stalingrad

Sarnased õppematerjalid

odt

Stalingradi lahing

Kärdla Ühisgümnaasium Stalingradi lahing riigikaite referaat Koostaja : Kerly Klee 2014 Sissejuhatus Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline sõda algas 22.juunil 1941 öösel. Sissetungi Nõukogude Liitu nimetatakse operatsioon Barbarossaks. Rünnak tabas NSVL ootamatult ning Punaarmee polnud suuteline vastupanu osutama. Ühe päeva jooksul tungisid Saksa soomusüksused kuni 80 km kaugusele piirist

Ajalugu

docx

HITLERI SUURIM LÜÜASAAMINE IDARINDEL

Laekvere Põhikooli 9. klassi õpilase LAURA KARU referaat HITLERI SUURIM LÜÜASAAMINE IDARINDEL Laekvere 2015 SISUKORD 1. SISSEJUHATUS………………………………………………………………………3 2. EELLUGU……………………………………………………………………………..4 3. OSAPOOLED………………………………………………………………………….5 3

Ajalugu

docx

Teise maailmasõja lahingud

Nõo Reaalgümnaasium Teise maailmasõja tähtsamad lahingud Referaat Koostaja: Rauno Martin Juhendaja: Ege Lepa Nõo 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus...........................................................................3 2. Talvesõda..............................................................................4 2.1. Sõjakäik 2.2. Sõja tagajärjed 3. Britannia lahing.......................................................................6 3.1

Ajalugu

odt

Teine Maailmasõda

·NSV Liidu plaan oli justkui Barbarossa plaani peegelpilt tugevad õhurünnakud Saksa vägedele Jaapani pealetung Pearl Harboris ·Jaapan ründas ootamatult USA mereväebaasi Pearl Harboris 07.12.1941 ·Ameeriklased kandsid suuri kaotusi ja japsid saavutasid Vaiksel Ookeanil ülekaalu ·Sõja algus kujunes Jaapani jaoks edukaks, kes hävitasid poole aastaga lääneliitlaste tähtsamad tugipunktid Kagu-Aasias ·Sellega tõmmati USA sõtta Saksamaa pealetung idarindel 1942 a. Stalingradi lahing ·Stalingradi lahing : kõige otsustavam lahing II MS-s ·Punaarmee peatas Stalingradi varemete vahel sakslaste pealetungi, sealt alates sakslaste taganemine Berliini suunas ·Otsustav aspekt lahingu juures tulid ilmsiks poliitilise võimu piirid ·Stalin kindlustas oma võimu ,,poliitilise puhastusega`` - palju ohvitseri lasti lahti ja allutas sõjaväe poliitilisele juhtimisele ·Punaarmee õppis lõpuks oma vägede tegevust kordineerima ja koondama jõude vastase kõige nõrgema koha vastu

Ajalugu

docx

Stalingradi lahing, Põhja-Aafrika lahing

Väätsa Põhikool Stalingradi lahing, Põhja- Aafrika Kõrbe lahing Referaat Autor: Heili Solman 9. klass Juhendaja: Ruth Tuuleveski Väätsa 2015 Stalingradi lahing 17. juunil algas Teise maailmasõja üks pöördelisemaid heitlusi – Stalingradi lahing, mille käigus pidas Nõukogude armee kahe ja poole kuu jooksul veriseid ning ägedaid lahinguid. Verised lahingud lõppesid Saksa vägede lüüasaamisega. 90 000 meest langes vangi. Stalingradi lahing ja USA-Briti vägede edu Põhja-Aafrikas tähistasid murrangut Teises maailmasõjas Hitleri-vastase liidu kasuks.

Ajalugu

pptx

Teine maailmasõda

ülesannetega toime: sõjakaid suurriike ei suudetud ohjeldada. Seepärast hakkas rahvusvaheline olukord 1930. aastate lõpul järsult halvenema.  2. Majanduslikud eeldused, mis seisnesid natsireziimi sõjatööstuste väljaarendamises ning teisalt ka Nõukogude Liidu Punaarmee ülesehitamises. Mõlemad riigid rakendasid oma majanduse eelseisvate sõjaliste vallutuste rakkesse.  3. Ideoloogilised eeldused, mis seisnesid Hitleri põhiidees Saksa rahva eluruumi laiendamises. Stalin aga unistas kommunismi mõjuvõimu laiendamisest läände. Põhjused: II maailmasõja põhjuste suhtes ollakse erimeelt. Teist maailmasõda peetakse ka I ms. jätkuks. Kindel on aga see, et  II maailmasõja vallandas Hitleri ja Stalini sobing MRP ning mõlema riigi vallutusplaanid Euroopas ning lääneriigid üritasid suurt sõda viimase hetkeni ära hoida. Teise m aailm asõja sõdivad pooled ja sõjatandrid  Kolmikpakti riigid: Saksamaa, Itaalia, Jaapan

Ajalugu

doc

II maailmasõja sõjasündmused, Barbarossa

SÕDA Saksamaa ja NSV Liidu suhete halvenemine Sõja algul tegutsesid Sks ja NSVL üksmeeles, kuid peagi tekkisid nende vahele lahkhelid. Vältimatu kokkupõrge lähenes. 1940. aasta lõpul kinnitas Hitler sõjaplaani NSVL vastu, mille nimeks sai Barbarossa. Plaan: Sks väed piiravad sõja algul Punaarmee, purustavad selle, laskmata neil taanduda Venemaa sügavustesse. Sõjaks Sksga valmistus ka NSVL. Sõjaplaan oli justkui Barbarossa peegelpilt. Stalin alahindas Hitlerit, ei kuulanud hoiatusi eelseisvast rünnakust ega andnud käsku selle tõrjumiseks. Sp tabas Punaarmeed Sks vägi ootamatult. Sõjategevuse algus Sks ja NSVL vahel 22. juunil 1941 ületasid Sks väed NSVL piiri. Saksa armee jagunes kolmeks: 1) Nord üle Baltikumi Leningradi peale; 2) Mitte Valgevene kuni Moskva; 3) Süd Ukraina. Koos Saksamaaga alustasid NSVl vastu sõda ka Rumeenia. Mõni päev hiljem ka Itaalia, Soome, Slovakkia, Ungari.

Ajalugu

docx

Sõjasündmused 1941-1945

alguseks pealinnast mõnikümne kilomeetri kaugusele. Saksa vägede edasiliikumine muutus aga järjest vaevalisemaks. Ennekõike mõjutasid seda läbimatuks muutunud teed, seejärel talvekülmad. Teiseks olid pikad sõdimisest kurnatud Saksa üksused ilma talvevarustuseta, sest Hitleri arvates pidi sõda talveks läbi olema. Kolmandaks oli Punaarmee esimesest ehmatusest toibunud ning tugevnenud. Sõja algul pea kaotanud Stalin oli taas teovõimeline. Õhutamaks patriootilisi tundeid, kuulutas ta käimasoleva sõja Suureks Isamaasõjaks ja leevendas mõnel alal terrorireziimi. Kiiresti pandi Siberis käima läänealadelt evakueeritud sõjatehased, Punaarmee sõjamasina taastamisele aitasid kaasa NSV Liiduga koostööle asunud lääneriikide abitarned. Saanud teada, et Jaapan ei kavatse NSV Liitu rünnata tõi Stalin Siberist ära osa üksusi ning paiskas need Moskva alla. 6

Ajalugu

Rohkem sarnaseid