Stalingradi lahing (0)

Kärdla Ühisgümnaasium
Stalingradi lahing
riigikaite referaat
Koostaja :
Kerly Klee
2014

Sissejuhatus

Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline sõda algas 22.juunil 1941 öösel. Sissetungi Nõukogude Liitu nimetatakse operatsioon Barbarossaks. Rünnak tabas NSVL ootamatult ning Punaarmee polnud suuteline vastupanu osutama. Ühe päeva jooksul tungisid Saksa soomusüksused kuni 80 km kaugusele piirist . Juuli alguses võeti enda valdusesse Leedu ja Läti ning piirati ümber Nõukogude väed Bialystoki rajoonis , saades 300 000 sõjavangi. Lõunapool tungiti Ukrainasse. Stalin , kes sissetungi alguses hoidis madalat profiili, kutsus nüüd elanikke üles vastu hakkama. Samas vähesed välisvaatlejad uskusid, et NSVL armee on võimeline sakslasi peatama enne Moskvani jõudmist. 30 septembril alusati rünnakut Moskvale . Sakslased olid aga oma plaanid veidi hilja peale jätnud kuna algasid juba sügisesed vihmad.
Saksamaa tungis Moskvale peale, kuni oktoobrini läks kõik hästi, Moskvast oldi ainult 13 km kaugusel, aga siis tulid kõvad vihmad, lumi ja talve külmad. Lisaks sellele moodustas Stalin oktoobris uuesti läänerinde, mis asus pealetungi peatama. Sakslate edasi minek pidurdus, kuna vahemaa saksamaaga oli jäänud pikaks, lisaks sellele ei olnud enamud sõduritel talvevorme ning teed muutusid lume ja vihma tõttu järjest raskemini läbitavaks. Tagasilöökide tõttu hakkasid sakslased taanduma ning 1942. veebruarik olid nad alg rindele juba suhteliselt lähedal.

Stalingradi lahingu eel

Sakslased ei andnud alla ning hakkasid uut lahingut planeerima. Oodati sobivamat aastaaega ja ilmastikku, et sõdurite varustamine saaks toimuda efektiivsemalt. Hitleri Saksamaa oli eelisseisus, sest nad olid suutnud vallutada paljud Nõukogude Liidu alad. Siiski raskendas maksimaalset tugevat rünnakut laialivalguv pikk rindejoon .
Usa liitumine sõjaga pani Saksamaa halba olukorda, kuna nüüd võis tekkida olukord, et peab sõdima mõlemat rindelt. Sellise olukorra vältimiseks tuli venelaste vastupanuvõimet halvendada. Suurte kautuste tõttu operatsioon bardossal ei saadud enam korraldada pealetungi terve rine ulatuses. Sellepärast valiti ründamiseks lõunasektor, sest see ajaks segadusse Nõukogute liidu kes ootas uut peale tungi Moskvale.

Stalingradi lahing

Sõjaretk Stalingradi algas 28 juunil. Stalingrad sai põhiliseks eesmärgiks oma sümboolsuse poolest- linnal oli Hitleri vastase nimi. Stalingrad oli 500 000 elanikuga tööstuslinn, mis laius piki Volga läänekallast 30 kilomeetril.Saksa väed jõudsid 23. augustist Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. september linna ja vallutasid suure osa sellest. Tänavalahingud kestsid üle 4 ja poole kuu, eriti ägedalt võideldi raudteejaama ja Mamai kurgaani pärast. Venelased aga ei taandunud. Hakkas võitlema Stalingradi rinne, keda juhtis Vassili Gordov. Stalin nõudis Stalingradi täielikku kaitset. Linna pidi kaitsma Vassili Tšuikovi 62. armee ning Žukov hakkas moodustama lisajõude saksa armee vastu, et kindlustada maksimaalne vasturünnak. Ta organiseeris ulatuslikke rünnakuid Saksa 6. armee tiibadele . See sundis sakslasi muutma vägede paiknemist, et oleks võimalik anda tagasilööke. 12. septembril esitas Žukov oma plaani, kuidas võita Stalingradis olevaid Saksa vägesid. Plaani üks osa oli kahelt poolt piiramine nii, et vastasel poleks väljapääsu taganemiseks. Selleks tuli alustada rünnakut Volga äärde surutud armee mõlemalt tiivalt.
Operatsioon Uraan oli ülisalastatud. Sellest olid teadlikud vaid rinnete ülemjuhatajad – Nikolai Vatutin, kes juhtis Edelarinnet, Konstantin Rokossovski, kes vastutas Doni rinde eest ja Andrei Jerjomenko, kes juhatas taaskäivitatud Stalingradi rinnet. Vatutini ülesandeks oli rünnata Stalingradi lääneosas paiknevat Rumeenia 3. armeed. Stalingradi rinde kohustuseks jäi osutada vastupanu Rumeenial 4. armeele, mis asus linnast lõuna pool. Rokossovski missiooniks jäi Pauluse vägede kinnihoidmine. Esialgselt pidi operatsioon Uraan käivituma 9. novembril, kuid üksuste edasiviimistega takerduti ja rünnak käivitus 10 päeva hiljem. Selleks hetkeks oli Tšuikovi vägede olukord muutunud lausa meeleheitlikuks. Vatutin ja Rokossovski asusid rünnakuid tegema 19. novembril 1942, Jereminko 20. novembril. Rumeenlaste vastupanu hääbus üsna pea ja venelased said kagus ja loodes kiiresti edasi liikuda . 80 km Stalingradist lääne pool, linnas nimega Kalatš, ühinesid kaks väge üheks suuremaks väegrupiks. Sellega oli Saksa 6. armee ning valdav osa 4. soomusarmeest ümbritsetud punaarmeelastest. Pauluse mõistlik tegu oleks olnud välja murda enne kui vastastest ümbritsev blokaad sulgub. Ta ei teinud seda, sest Hitler käskis 6. armeel jääda oma kohtadele ja mitte liikuda.
Venelased organiseerisid uusi rünnakuid detsembri alguses, et Stalingradi jäänud Saksa vägesid lõhestada. Seda plaani ei saatnud edu ja katsed lõpetati. 12. Detsembril sai alguse von Mansteini päästeoperatsioon, mis kujunes alguses üsnagi edukaks. Siiski venelaste vasturünnakud muutusid üha võimsamateks ja nad hakkasid korraldama kallaletunge põhjas, et katkestada Mansteini ühendusteed. Olenemata venelaste tugevast rünnakust ja plaanist sakslaste ühendus purustada, suutsid Saksa väed jõuda 19. Septembril Moškovo jõeni, mis asus 50 km kaugusel piiramisringist. Moškovo jõe äärde olid Vene väed rajanud kaitseliini, mida sakslased ei olnud võimelised ületama. Seejärel andis Von Manstein nõu Paulusele, et see hakkaks Stalingradist välja tulema . Paulus aga eiras Von Mansteini soovitust ja otsustas järgida Hitleri käsku püsida Stalingradis ja hoida seda enda käes

Stalingradi lõppmäng

Põhjas jätkusid venelaste intensiivsed rünnakud. Von Mansteini väed olid ohus, sest kahepoolne rünnak ähvardas hävitada armee olulise osa. 28. detsembril said Von Mansteini ja Maximilian von Weichi väed Hitlerilt loa taganemiseks. See viis nad juba 200 km kaugusele piiramisrõngast. Seega Pauluse väed jäid abitusse olukorda nii militaarse kui varustamise seisukohalt. Pauluse väed vajasid ligikaudu 750 tonni varustust päevas. Luftwaffe oli seniajani suutnus varustada vaid 250 tonniga. Varustuse kogus langes veelgi, sest lennumaa oli tunduvalt pikenenud. Parimal juhul sai ulatus päevane varustus vaid 90 tonnini.
Kui von Mansteini sõjaline oht oli likvideeritud, võis Punaarmee käivitada sissepiiratute hävitamise programmi. 10. jaanuaril 1943 alustas rünnakut läänes Rokossovski väegrupp. Nädala ajaga suudeti suurem osa lennujaamu allutada NSVL vägede kontrolli alla. See tekitas olukorra, kus Saksa lennuväe lennukitel polnud kuskil maanduda. See tähendas seda, et varustuse kohaletoimetamine käis õhusõidukilt alla visates. Tuleb tähendada, et märkimisväärne hulk varustust langes ka vastase kätte. Rokossovski otsustas teha hingetõmbepausi, et saaks rahulikult vägesid ümber grupeerida ja paigutada. Rünnakud jätkusid 22. Jaanuaril ja juba järgmisel päeval lendas ümberpiiratud aladelt välja viimane sakslaste õhusõiduk. Pauluse väed olid väga kehvas olukorras. Oma rolli etendas suur toidu- ja laskemoonapuudus. Haigeid ning haavatuid sõdureid oli 30 000 ringis ja üsna pea lõpetati ka nende söötmine , sest toidumoona nappus ületas kriitilise piiri. Intensiivse piiramise tulemusena olid sakslased pressitud kahele väikesele maatükile. Olenemata lootusetust olukorras ei lubanud Hitler endiselt Pauluse vägedel piiramisrõngast läbi murda. 30. jaanuaril, Hitleri võimuhaaramise 10. aastapäeval pidas Göring raadiokõne, kus märkis ära, et: „ Ka 1000 aasta pärast räägivad sakslased sellest lahingust austuse ja hardusega.“ Samal ajal edutas Hitler Pauluse feldmarssaliks. Feldmarssaliks edutamine tähendas Paulusele rasket koormat, sest siiani polnud ükski Saksa feldmarssal vastase ees alistunud.
Järgmise päeva õhtul otsustas Paulus lõunapoolses piiramisrõngas Punaarmeele alistuda. Põhjas suutsid sakslased veel vastupanu osutada, kuid murdusid pärast laiaulatuslikku pommirünnakut 2. veebruaril. . NSVL armee kätte langes veel 90 000 saksa sõdurit. Neist Saksamaale elusana jõudis vaid 5000.
Saksa riigiraadio harjumuspärane programm katkestati kolmeks päevaks ja selle asemel hakati edastama pidulikke muusikapalu nagu Bruckneri 7. Sümfoonia . Goebbelsi soovitas Hitleril kaotus võitjana vastu võtta. Nimelt Hitler võttis 6. armee ja selle 22. diviisi purustamist kui võimalust ülistada üldrahvalikult kangelasi. Ometigi ei tunnistatud avalikes teadeannetes sõjameeste langemist. Isegi sõja ajal ei lubatud sõduritel kirju koju saata vaid rakendati lendlehtede süsteemi. Algas suur natsismipropaganda. Goebbelsi eestvõttel keelati ära paljud lõbustusasutused, mood, luksuskaubad jne. Seintele hakkasid kerkima natsistlikud plakatid ja graffitid. Hitler ise muutus kinnisemaks ja Milchiga kohtudes näitas ta hoolimatust langenute suhtes ning lubas lõpetada sõja samal aastal. Vastavalt sellele andis ta käsu ka üldmobilisatsiooniks .
Venemaal ülistati sõjakangelasi reaalsete tulemuste põhjal. Pärast Pauluse alistumist pandi sümboolselt kõlama Kremli kirikukellad. Moraal tõusis kogu Nõukogude Liidus, sest Stalingradi lahingust võidukalt väljatulemine andis Punaarmeele „võitmatu“ staatuse. Stalin tõusis esile Nõukogude rahvaste hulgas, kes hakkas teha üha rohkem pidama suureks juhiks. Punaarmee kindraleid peeti vääriliselt meeles ning hakati kasutama „ohvitseride“ terminit .
Suurt osa mängis NSVL võit Stalingradis ka mujal Euroopas, eriti okupeeritud aladel. See kuidas Punaarmee end ohverdas, andis jõudu paljudele okupeeritud rahvastele vastupanuliikumiste algatamiseks. Ka anglosaksi konservatiivid ülistasid Punaarmeed ja nende sangarlikkust.
Stalingrad ise oli sõjaga muutunud rusumäeks. Kõik oli pea peale pööratud, alates raudteerööbastest lõpetades elumajadega. Ligi 3500 eraisikut said tööd hukkunute matjatena. Sakslaste laibad toimetati punkritesse või suvel kaevatud tankitõrjekraavi. Surnukehi kaevati välja mitu aastat. Tasapisi hakati linna ka uuesti üles ehitama ja endine elu taastuma.

Kokkuvõte

Stalingradi lahing oli kõige verisem lahing Teises maailmasõjas, mis peeti 21. augustist 1942 kuni 2. veebruarini 1943 Saksa Wehrmachti ja nõukogude Punaarmee vahel. Lahingu käigus sai surma enam kui 1,5 miljonit inimest. Lisaks loetakse Stalingradi lahingut sõja murdepunktiks, kuna Saksa armee kaotused olid nii ulatuslikud , et ta ei suutnud enam sõjas edukalt jätkata.

Kasutatud allikad:

http://www.historylearningsite.co.uk/battle_of_stalingrad.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Stalingrad