Stalingradi lahing, Põhja-Aafrika lahing (0)

Väätsa Põhikool
Stalingradi lahing,
Põhja- Aafrika Kõrbe lahing
Referaat
Autor: Heili Solman
9. klass
Juhendaja : Ruth Tuuleveski
Väätsa 2015
Stalingradi lahing
17. juunil algas Teise maailmasõja üks pöördelisemaid heitlusi – Stalingradi lahing, mille käigus pidas Nõukogude armee kahe ja poole kuu jooksul veriseid ning ägedaid lahinguid. Verised lahingud lõppesid Saksa vägede lüüasaamisega. 90 000 meest langes vangi.
Stalingradi lahing ja USA-Briti vägede edu Põhja-Aafrikas tähistasid murrangut Teises maailmasõjas Hitleri-vastase liidu kasuks.
Stalin arvestas, et Venemaal on 16 miljonit sõjaväeteenistuskõlblikus vanuses meest ja et 1942. aastal tuleb Punaarmee isikkoosseisu suurendada 9 miljonini, mis võimaldas asendada 3 miljonit vangilangenut ja miljon tapetut ning moodustada kokku 400 diviisi. Ka sakslased asusid oma vägesid suurendama. Jaanuaris moodustati uutest kutsealustest ja varem sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistatud meestest 13 diviisist koosnev reservvägi; varsti pärast seda loodi veel üheksa diviisi. Aprillis oli Ostheer’il puudu veel 1600 tanki Mark III ja IV, 2000 suurtükki ja 7000 tankitõrjesuurtükki. Venemaale toodud poolest miljonist hobusest olid pooled 1942. aasta kevadeks surnud. Hitler oli siiski veendunud, et järele jäänud jõududest on küllalt Venemaale lõpu tegemiseks, ja kavatses alustada otsustavat pealetungi niipea, kui maapind kandma hakkab. Sel ajal, kui Stalin oli arvamusel, et sakslased ründavad jälle Moskva all- ja Stalini uskumist mööda pidi ründajate jõude nõrgendama Saksamaa vajadus arvestada ka teise rindega Läänes-, olid Hitleril täiesti vastupidised kavatsused.
Talvine Vastupealetung
Stalini talvise vastupealetungi tagajärjel ei ulatunud rindejoon enam Moskva eeslinnadeni ja selles oli kolm sälku. Demjanski ja R ževi vahel sirutus läände tohutu eend , ulatudes peaaegu Smolenskini, vastupidise suunaga silmus aga sulges piiramisrõnga Demjanski enda ümber, nii et seda tuli varustada õhu teel. Lõuna ja lääne pool Moskvat oli teine lääne poole ulatuv eend, mis ulatus peaaegu Režvini ja Roslavlini Smolensk-Stalingradi raudteel. Izjumi lähistel oli veel üks läände ulatuv eend, mis lõikas läbi Kiievi raudtee ja tõkestas pääsu Kaukaasia väravasse Rostovisse.
Stalingradi lahingus osales 1 109 000 meest. Kui Saksa armee 31. jaanuaril 1943 alistus, oli Punaarmee kaotanud rohkem kui 650 800 meest ning linnaelanikke oli 500 000-st alles 1515.
Pärast seda, kui Moskva vallutamine läbi kukkus, alustas Hitler p ealetungi lõunas. Ta lootis vallutada Volga jõe alamjooksu ja Kaukaasia, et lõigata Punaarmee ära Bakuu naftast. Volgal jõudsid Saksa väed Stalingradini ja 1942. aasta septembris alustasid linna vallutamist. Lahing oli väga pingeline ja kestis mitu nädalat. Võideldi iga maja ja isegi iga korruse pärast. Tundus, et linn langeb peatselt, kuid 19. novembril anti Saksa vägede juhatajale kindral Paulusele teade, et Nõukogude väed on alustanud vastupealetungi tema tagalale. Pauluse armee sattus piiramisrõngasse. Saksa väed oleksid võinud piiramisrõngast välja murda, kuid Hitler keelas selle. Katse saata abivägesid kukkus läbi. Paulus alistus 2. veebruaril 1943.a.
17. juunil algas Teise maailmasõja üks pöördelisemaid heitlusi – Stalingradi lahing, mille käigus pidas Nõukogude armee kahe ja poole kuu jooksul veriseid ning ägedaid lahinguid. Verised lahingud lõppesid Saksa vägede lüüasaamisega. 90 000 meest langes vangi.
Stalingradi lahing ja USA-Briti vägede edu Põhja-Aafrikas tähistasid murrangut Teises maailmasõjas Hitleri-vastase liidu kasuks.
Stalin arvestas, et Venemaal on 16 miljonit sõjaväeteenistuskõlblikus vanuses meest ja et 1942. aastal tuleb Punaarmee isikkoosseisu suurendada 9 miljonini, mis võimaldas asendada 3 miljonit vangilangenut ja miljon tapetut ning moodustada kokku 400 diviisi. Ka sakslased asusid oma vägesid suurendama. Jaanuaris moodustati uutest kutsealustest ja varem sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistatud meestest 13 diviisist koosnev reservvägi; varsti pärast seda loodi veel üheksa diviisi. Aprillis oli Ostheer’il puudu veel 1600 tanki Mark III ja IV, 2000 suurtükki ja 7000 tankitõrjesuurtükki. Venemaale toodud poolest miljonist hobusest olid pooled 1942. aasta kevadeks surnud. Hitler oli siiski veendunud, et järele jäänud jõududest on küllalt Venemaale lõpu tegemiseks, ja kavatses alustada otsustavat pealetungi niipea, kui maapind kandma hakkab. Sel ajal, kui Stalin oli arvamusel, et sakslased ründavad jälle Moskva all- ja Stalini uskumist mööda pidi ründajate jõude nõrgendama Saksamaa vajadus arvestada ka teise rindega Läänes-, olid Hitleril täiesti vastupidised kavatsused.
Stalini talvise vastupealetungi tagajärjel ei ulatunud rindejoon enam Moskva eeslinnadeni ja selles oli kolm sälku. Demjanski ja R ževi vahel sirutus läände tohutu eend, ulatudes peaaegu Smolenskini, vastupidise suunaga silmus aga sulges piiramisrõnga Demjanski enda ümber, nii et seda tuli varustada õhu teel. Lõuna ja lääne pool Moskvat oli teine lääne poole ulatuv eend, mis ulatus peaaegu Režvini ja Roslavlini Smolensk-Stalingradi raudteel. Izjumi lähistel oli veel üks läände ulatuv eend, mis lõikas läbi Kiievi raudtee ja tõkestas pääsu Kaukaasia väravasse Rostovisse.
Stalingradi lahingus osales 1 109 000 meest. Kui Saksa armee 31. jaanuaril 1943 alistus, oli Punaarmee kaotanud rohkem kui 650 800 meest ning linnaelanikke oli 500 000-st alles 1515.
Pärast seda, kui Moskva vallutamine läbi kukkus, alustas Hitler pealetungi lõunas. Ta lootis vallutada Volga jõe alamjooksu ja Kaukaasia, et lõigata Punaarmee ära Bakuu naftast. Volgal jõudsid Saksa väed Stalingradini ja 1942. aasta septembris alustasid linna vallutamist. Lahing oli väga pingeline ja kestis mitu nädalat. Võideldi iga maja ja isegi iga korruse pärast. Tundus, et linn langeb peatselt, kuid 19. novembril anti Saksa vägede juhatajale kindral Paulusele teade, et Nõukogude väed on alustanud vastupealetungi tema tagalale. Pauluse armee sattus piiramisrõngasse. Saksa väed oleksid võinud piiramisrõngast välja murda, kuid Hitler keelas selle. Katse saata abivägesid kukkus läbi. Paulus alistus 2. veebruaril 1943.a.
17. juunil algas Teise maailmasõja üks pöördelisemaid heitlusi – Stalingradi lahing, mille käigus pidas Nõukogude armee kahe ja poole kuu jooksul veriseid ning ägedaid lahinguid. Verised lahingud lõppesid Saksa vägede lüüasaamisega. 90 000 meest langes vangi.
Stalingradi lahing ja USA-Briti vägede edu Põhja-Aafrikas tähistasid murrangut Teises maailmasõjas Hitleri-vastase liidu kasuks.
Stalin arvestas, et Venemaal on 16 miljonit sõjaväeteenistuskõlblikus vanuses meest ja et 1942. aastal tuleb Punaarmee isikkoosseisu suurendada 9 miljonini, mis võimaldas asendada 3 miljonit vangilangenut ja miljon tapetut ning moodustada kokku 400 diviisi. Ka sakslased asusid oma vägesid suurendama. Jaanuaris moodustati uutest kutsealustest ja varem sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistatud meestest 13 diviisist koosnev reservvägi; varsti pärast seda loodi veel üheksa diviisi. Aprillis oli Ostheer’il puudu veel 1600 tanki Mark III ja IV, 2000 suurtükki ja 7000 tankitõrjesuurtükki. Venemaale toodud poolest miljonist hobusest olid pooled 1942. aasta kevadeks surnud. Hitler oli siiski veendunud, et järele jäänud jõududest on küllalt Venemaale lõpu tegemiseks, ja kavatses alustada otsustavat pealetungi niipea, kui maapind kandma hakkab. Sel ajal, kui Stalin oli arvamusel, et sakslased ründavad jälle Moskva all- ja Stalini uskumist mööda pidi ründajate jõude nõrgendama Saksamaa vajadus arvestada ka teise rindega Läänes-, olid Hitleril täiesti vastupidised kavatsused.
Stalini talvise vastupealetungi tagajärjel ei ulatunud rindejoon enam Moskva eeslinnadeni ja selles oli kolm sälku. Demjanski ja R ževi vahel sirutus läände tohutu eend, ulatudes peaaegu Smolenskini, vastupidise suunaga silmus aga sulges piiramisrõnga Demjanski enda ümber, nii et seda tuli varustada õhu teel. Lõuna ja lääne pool Moskvat oli teine lääne poole ulatuv eend, mis ulatus peaaegu Režvini ja Roslavlini Smolensk-Stalingradi raudteel. Izjumi lähistel oli veel üks läände ulatuv eend, mis lõikas läbi Kiievi raudtee ja tõkestas pääsu Kaukaasia väravasse Rostovisse.
Stalingradi lahingus osales 1 109 000 meest. Kui Saksa armee 31. jaanuaril 1943 alistus, oli Punaarmee kaotanud rohkem kui 650 800 meest ning linnaelanikke oli 500 000-st alles 1515.
Pärast seda, kui Moskva vallutamine läbi kukkus, alustas Hitler p ealetungi lõunas. Ta lootis vallutada Volga jõe alamjooksu ja Kaukaasia, et lõigata Punaarmee ära Bakuu naftast. Volgal jõudsid Saksa väed Stalingradini ja 1942. aasta septembris alustasid linna vallutamist. Lahing oli väga pingeline ja kestis mitu nädalat. Võideldi iga maja ja isegi iga korruse pärast. Tundus, et linn langeb peatselt, kuid 19. novembril anti Saksa vägede juhatajale kindral Paulusele teade, et Nõukogude väed on alustanud vastupealetungi tema tagalale. Pauluse armee sattus piiramisrõngasse. Saksa väed oleksid võinud piiramisrõngast välja murda, kuid Hitler keelas selle. Katse saata abivägesid kukkus läbi. Paulus alistus 2. veebruaril 1943.a.
Eestlased Stalingradi lahingus
Stalingradi lahingust võttis osa Lääne-Eestis formeeritud 36. Eesti Politseipataljon.
22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama, sekkudes käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Julius Reinter, kes saadeti kodumaale ravile . 23. novembril määrati uueks pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse . 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon oli kaotanud 39 meest langenutena , 97 haavatutena ja 11 oli teadmata kadunud.
6. jaanuaril 1943 alustati tagasisõitu Eestisse.
Põhja-Aafrika kõrbe lahing
Liibüa lahing
1941. aasta veebruaris tungisid Saksa väed Liibüasse. Juunikuuks oli kogu riik sakslaste käes. Novembris alustasid liitlased Egiptusest vasturünnakut, mis aga õige pea kinni jooksis ja Liibüa jäi kindlalt sakslaste kätte. Alles 1942. aasta juunis õnnestus Saka soomusjõududel sügavale Egiptuse territooriumile tungida. Sama aasta novembris alustasid aga liitlased vasturünnakut ja feldmarssal Rommeli juhitud Saksa väed taandusid Liibüasse. Tripoli langes Briti vägede kätte 23. jaanuaril 1943. Veebruriks oli kogu Liibüa liitlaste käes ja mais alistusid viimased , Tuneesiasse taganenud sakslased. Teise maailmasõja kõrbelahingud Põhja-Aafrikas olid lõppenud liitlaste kindla võiduga.
Kuna samal ajal jõudsid Teise maailmasõja lahingud ka Eesti territooriumile, olid ajavahemikus juuli 1941 kuni veebruar 1943 Eesti ja Liibüa korraga Saksa vägede kontrolli all.
Allikad:
https://annaabi.ee/Stalingradi-lahing-p%C3%B5hjalik-referaat-mx65444.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Stalingradi_lahing
http://jaakjuske.blogspot.com/2011/02/liibua-vitsut-ja-berliin.html