Loodusseisund "Kõigi sõda kõigi vastu"(Hobbes) Loodusseisundis riiki ei ole olemas ja arvatavasti sellega seoses valitseks maailmas täielik kaos. See tähendaks seda, et alati oleks varitsemas oht ja kõik võivad teha, mida nad tahavad ning heaks arvavad, käitumisreegleid ei ole ette antud. Nagu on öelnud Thomas Hobbes oleks see kõigi sõda kõigi vastu, mis aga välistaks rahumeelse elu. Essee keskendub loodusseisundi küsimusele ning toob välja selle ohtlikkuse, samuti kui oleks võimalus selle eksistreerimisele, siis milline see oleks. Käsitletakse ka lühidalt anarhistlikke mõtteviise ning Hobbesi, Locke'i ja Rosseau mõtteid ja arusaamu ühiskonna toimimisest loodusseisundis. Loodusseisundi puhul tunduks, et inimesed oleksid justkui täiesti vabad, vabadus ju ongi üheks
Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse Jonathan Wolff Jonathan Wolffi raamat annab hea ülevaate kogu poliitikafilosoofia kesksetest mõistetest, tutvustades ka suuremate mõtlejate (näiteks: Milli, Rousseau, Platoni, Rawlsi ja Nozicki) vaateid. Seda raamatut lugedes sain põhjaliku ülevaate erinevatest valitsusvormidest nagu näiteks liberalism, feminism, individualism, libertaarlus, kommunitaarlus, anarhism. Locke tuli välja mõttega, et loodusseisundit valitseb moraaliseadus, mida võiks teostada peaaegu iga üksikisik. Ta väidab ,et algselt oleme me külluse, mitte puuduse seisundis, ning vaikiva eeldusega, et inimestel on sageli otsene motiiv moraaliseadust järgida. Hobbes eksis
propageerida ja levitada vagadust ja alandlikkust. Kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses>filosoof teenib oma teostega Aquino Thomas (13. saj) skolastik, õnnest ja pol.elust ühiskonda Kuigi õndsus siinpoolsuses võimatu, on õnn teatud määral võimalik Jean Jacques Rousseau tsivilisatsioonikriitika Inimene: osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist. Eri funktsioonid. Loomulik inimene Hea elu on seega poliitiline küsimus Enesearmastus (amour de soi) – põhivajaduste rahuldamine Valitsejate ülesanne? Seadused > voorused, peab õpetama voorl
....................10 Kasuatud materjal..............................................11 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärgiks on tutvustada Inglismaalt pärit ajaloolast, filosoofi ja matemaatikut Tomas Hobbes'it. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku leppe teooria algataja. Tema kõige kuulsam teos on ,,Leviathan", mis ilmus 1651. aastal inglise ning 1668. aastal ladina keeles, kusjuures ladina keelde tõlkis raamatu Hobbes ise. Ta andis oma teoses vastuse küsimustele nagu :miks tekkis riik ning milline peaks riik olema. Hobbes on üks ühiskonnafilosoofia klassiukuid. Elulugu Thomas Hobbes sündis 5. aprillil 1588 aastal väikeses külas Malmesbury linna lähedal Edela- Inglismaal .Tema isa oli maapreester ning ema oli talutütar. Lapsepõlves sai Thomas küllaltki hea hariduse.Algselt õppis ta oma sünnikoha koolis ning seejärel asus ta õppima Malmesbury erakooli klassikalisi keeli. 1603
6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Tunnete harmoonia viib voorusliku tegutsemiseni ja ühiskondliku harmooniani, mis loob õnneliku elu. Voorus ja sisemine harmoonia õnne tingimused. Ühiskondlik elu viib õnneni. 8. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Loomulik inimene armastab iseennast ja rahuldab oma põhivajadusi. Sõltumatu-ei taha teistele halba ega võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ega tunne hirmu. Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest
laadi hääletamisprotseduurita? Platon võiks siinkohal vastata, et valvurid on mitte üksnes heasoovlikud, vaid ka asjatundjad. Neil on tarkus ja teadmine. Platoni kuningad pole need ülespuhutud ja võhiklikud türannid, keda moodsas maailmas aegajalt on nähtud. Nad on filosoofid. Kuid vastuseks Platonile: kas filosoofiline asjatundlikkus võimaldab neil tegelikult teada inimeste huvisid? Loogika ja metafüüsika ei ütle, mida inimesed tahavad. Samuti ei tee seda eetika ega isegi poliitikafilosoofia. Filosoofiline teadmine ja faktiinformatsioon tunduvad olevat kaks täiesti eri asja. Ent kas peab paika, et poliitiline otsustamine peaks olema tundlik selle suhtes, mida inimesed tahavad? Võibolla peaks ta olema tundlik inimeste huvide suhtes selle suhtes, mis on neile parim. Ja kas saaks öelda, et inimeste huvide tundmine on tõepoolest just seda tüüpi teadmine, mida annab filosoofiline haridus? Võibolla on kõigil ühesugused huvid
b) ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid valu meenutades oma halbu tegusid Shaftesbury õnneliku elu vormidest Jääb lahtiseks, millist rolli mängivad välised asjad õnnes Ent on kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest I Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Sõltumatu: ei taha teistele halba ei võistle nendega 4 ei püüa muljet avaldada ei tunne hirmu Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast
7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Austama peaks ainult head inimest, mitte võimsaid ja rikkaid. Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Hea inimene: rats. Valikud, loomupärased inimlikud kalduvused
- Suveräänsus: ,,Absoluutne ja igavene võim riigis" - ,,Absoluutne" = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. - ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend.
kõik inimkonna probleemid. Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Esimesena esitas absolutismi laadsed ideed N. Machiavelli oma teoses ,,Valitseja", kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. Hobbes. Thomas Hobbes, üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas
olekus. Platon käsitas ideede tunnetamist kui meenutamist (anamnees). Seda tõekspidamist tõlgendab müüt hingede rändamisest: inimese hing viibis enne maapealset elu ideede maailmas ja võis seal vahetult ideid näha. 5. Milliste küsimustega tegeleb metafüüsika? Metafüüsika tähendab seda, et sa räägid millestki, mida pole võimalik empiiriliselt tõestada, Mis eksisteerib? Kas kogu olemasoleval on mingi algpõhjus? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu? Kas inimese tahe on vaba? Ehk püüab kataloogida kõike mis on olemas. 6. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Poliitfilosoofia (Milline on õige valitsemisvorm, Kui palju vabadust peab inimesel olema, Missugune on õige hüvede jaotus), eetika (mis on moraalselt õige käitumine, Kas ja mis tingimustel võib valetada, Kas moraaliotsused on tõeväärtusega), esteetika (Mis on ilu, Mis on kunst, mis on esteetiline kogemus), õigus, haridus
korraldus · aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks) Individualism (nt Montaigne) · tagasitõmbumine aktiivsest elust · õnn (rahu) on leidmine iseendas, ennast tundma õppides · sõprus on suurim õnn head sõbrad (Neo-)augustiinlus (nt Pascal) · hingeline distantseerumine maailmast · Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele uutlaadi filosoofiline süsteem. Rakendas tollaseid loodusfilosoofiaalaseid ideid, - mis seotud Descarte'iga -, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju
2. Õiglane põhjus (iusta causa). Õigusrikkumine 3. Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused Neoskolastikud toetusid Augustinusele ning Aquino Thomasele. Nad väitsid: kuna sõda on vastus õigusrikkumisele (eelkõige karistus, aga ka otsene enesekaitse), siis saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu. Thomas Hobbes Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed, nagu kõik kehadki, on allutatavad ja liigutatavad mingite jõudude (ihade) poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab
3. Milliste küsimustega tegeleb epistemoloogia? Mis on teadmine? Mida võib teada? Millised on teadmise kriteeriumid? Mis vahet on teadmistel ja uskumustel? 4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia ja mis valdkonna alla teda sageli paigutatakse? Ontoloogia küsib: Mis liiki asju on olemas? Millist liiki asju eksisteerib iseseisvalt? Loetakse tihti metafüüsika alla. 5. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Eetika, esteetika, poliitikafilosoofia 6. Nimetage filosoofia 3 ratsionaalset tunnust! Filosoofia kritiseerib, filosoofia analüüsib, filosoofia abstraheerib, filosoofia argumenteerib 7. Selgitage mõtet, et filosoofia on kriitiline! Filosoofilise probleemi püstitamine algab kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia on kriitiline kolmes suhtes: tavaarusaamade suhtes, iseenese eelduste suhtes, teiste filosoofide suhtes. 8. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes!
õnnelik elu on ühiskonna käsutuses, kuid see võib väljenduda igati poliitikud, õpetajad, filosoofid. *9.Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Moodne inimene on eneseimetlev, sõltuv (asjadest, teistest inimestest, ja teistest inimestest, et omale asju saada), ta on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke, õnnetu, sest ei saavuta kunagi seda mida tahab, võrdleb end pidevalt teistega ja ei tunne ennast. Lahenduseks pakub Rousseau kas inimest kasvataks selle hetkeni, et ta tunneks sama oma riigi (ühiskonna) vastu, kui enda, või et lapsed eraldataks varakult ühiskonnast, piiratakse nende soove, kuid lastakse elada enesekülluses ja pakutakse tõelist inimlikku sõprust Vabadus, võrdsus vendlus 1.Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene "elab vabalt", ta ei ole kellegi teise meelevallas. Ori peremehe meelevallas, tegutseb peremehe tahtel ja heaks
harmoonia tagab õnneliku elu. Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on: - mõõduka suurusega meelelisi naudinguid; - suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest; - ülimalt suur refleksiivne nauding oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Vastandab loomuliku ja ühiskondliku inimese. Loomulik inimene Ühiskondlik inimene Enesearmastus - põhivajaduste Eneseimetlus e uhkus. Mure oma staatuse rahuldamine pärast. Sõltumatu: ei taha teistele halba, ei Sõltuv: asjadest, tunnustustest, teiste võistle nendega; ei püüa muljet avaldada; inimeste tööjõust asjade saamiseks ei tunne hirmu
tagaja 4. Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade Türannia on korrumpeerunud monarhia; türann on ebavooruslik ning ei salli alamate vooruslikkust. Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Aristoteles: türannia on kõrvalekalle monarhiast, halvim võimalik valitsemisvorm. 17. saj. Inglise vabariiklased: monarhia=türannia (kõik "monarhid" on tegelikult türannid). Thomas Hobbes: nõustus võrdusega türannia=monarhia, ent positiivses mõttes: kõik "türannid" on monarhid. 5. Paternalistliku monarhiaidee põhijooned Parallelism: perekond=riik; valitseja kui pereisa (patria potestas = isavõim); võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. 6. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas
sisemine: legitiimse võimukasutuse monopol välimine: iseseisvus, sõltumatus, tunnustus teiste poolt, mittesekkumise doktriin Jean Bodini suveräänsusteooria. Suveräänse valitseja võimu olemus ja piirid kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega suveräänsus absoluutne ja igavene võim riigis absoluutne: kõrgeim ja jagamatu segavalitsus on absurd ega ole riik suveräänsus kuulub sellele, kellel võim anda seadusi rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse valitseja tahe on seadus valitseja allub vaid jumalikule õigusele ja loomuõigusele karistada saab teda ainult jumal Bodini suveräänsusteooria rakendamise võimalikkusest Euroopas tegu on ideaalmudeliga, mis ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele selle suunas Pr muidugi liiguti teistes Euroopa riikides rakendamine võimatu Saksamaal kõrgeim võim jagunenud Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist elusolend = masin riik = masin = elusolend
mis on teiste väärtuste alus). · Pluralistid usuvad, et nauding on üldiselt küll üks seesmisi väärtusi, kuid peale selle võib olla ka teisi, nt teadmine, sõprus, ilu, vabadus, moraalne headus jms. Kas pooldada hedonismi? Kas igasugused muud võimalikud väärtused, nt teadmine, oleksid ikka head, kui need ei tooks rahuldust? J. S. Mill: "Parem on olla rahulolematu inimene, kui rahulolev siga; parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev loll." Milli jaoks oli oluline ka naudingu kvaliteet. Hedonismi kriitika Ent kas me veedaksime elu n-ö "Naudingumasinas" lahutatuna reaalsetest olukordadest, inimestest, olemisest, tegemistest lahus reaalsest elust? Kas Naudingumasin pole järjekordne uimasti? Samasugune eksistents nagu uimastatud prussakal... (N. Matrix) Võib-olla on meie jaoks naudingust tähtsamaks elada tõelist elu. Millest tuleneb väärtus(likkus)?
(munarakud) ja tegelikkusena (lapsed). Mis on tekkimine ja sündimine? Üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. 28.09 Nicomachose eetika (Aristoteles) Tema eetika teooria ei ole normatiivne, st ta ei kirjuta ette, mida võib teha ja mida mitte. Ta on kirjeldav eetika kirjeldab õnnelikuks eluks vajalikke tingimusi. Eesmärgiks on inimese käitumise mõjutamine. Ainult teadmistest, mis on voorused, ei piisa õnnelikuks eluks, vaja on ka nendest juhinduda ning peab olema ka vastav tahe. Ta lähtub sellest, et inimene on oma loomult ühiskondlik olend, st et inimene ei suuda elada üksi. Peaeesmärgiks on inimesel õnnelik elu, see ei ole mingi olek, vaid tegevus. Jumalatest eeskuju võttes seab ta esikohale vaimse tegevuse. Teisi eesmärke peavad aitama peaeesmärgi saavutamist. Inimesena on meil vaja hoolitseda oma keha eest, st et vajalikud on ka välised hüved, kuid ainult niipalju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata (normaalselt toituda, vedeliku tarbida).
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine. Ta on sõltumatu: ei taha halba, on kaastundlik - ei võistle teistega, ei püüa avaldada muljet ega karda. Ta on rahul, sest tema soovid on rahuldatavad. Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev (eneseimetlus amour propre). Ta on
VARAUUSAEGSED ARENGUD Kodanikuhumanism (Machiavelli) Õnne saavutamiseks on oluline osaleda aktiivselt poliitikas, õnn oli nende arvates pigem asi , mis on saavutatav ühiskondliku tegevuse kaudu. Individualism (Montaigne) rõhutas tagasitõmbumist poliitilisest elust, elada endasse süüvides. Õnne jaoks on tähtsad oma lähedased inimesed tõelised sõbrad. (Neo-)augustiinlus (Pascal) Samuti distantseerusid poliitikast. Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes. Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hobbes väidab, et ei eksisteerigi loomupärast head või kurja, need mõisted on seotud inimeste ihadega (kui miski meid tõmbab, siis nimetame seda halvaks). Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida. Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole. Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile
Kuid tõelised eesmärgid on siiski kõrgemad. Maapealset elu võib nautida, kuid see ei tohi ohtu seada kõrgemat eesmärki igavat elu ja õndsust. Seetõttu on kirik riigist ülem (kirik tegutseb inimeste tõeliste vaimsete voorustega). 8. Thomas Hobbesi (17.saj) subjektiivne õnnekäsitus (Hobbes töötas välja uut laadi filosoofilise süsteemi, kus ta rakendas tollaseid moodsaid loodusfilosoofiaalaseid ideid, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult.) Hobbes rakendas selle filosoofia ka inimese käitmisele. Inimesed, kui kehad alluvad mingitele seadustele. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega, ei ole olemas absoluutset ega loomupärast head ja kurja, need on inimeste antud nimed asjadele, mida nad vastavalt kas ihaldavad või väldivad. Järelikult, ei saa rääkida õnneliku elu objektiivsest sisust, sest see sõltub meie endi tungidest ja need võivad olla erinevatel inimestel erinevad. "Õnn on pidev õnnestumine
8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub, et õnn on mingis mõttes subjektiivne. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 1. meelelised neid peab olema mõõdukalt 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud näeme ennast kõrvalt, teistele suunatud tunded, millest oleme toime pannud vooruslikke tegusid. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Oluline on puhas südametunnistus; vooruslikud teod. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud eneseimetlus, uhkus, mure oma staatuse pärast. Ühiskondlik inimene on sõltuv teistest inimestest. On valmis hävitama oma eesmärkide nimel. Selline inimene ei saa kunagi õnnelikuks, sest tema soovid pidevalt muutuvad(kui üks saab rahuldatud, tekib uus). Ta on
palju hüvet, kui mistahes mõeldaval alternatiivil. Reegli e. normi-utilitarism: Ei kaalutle iga üksiktegu eraldi, vaid postuleerib üldised reeglid tegevuste kohta, mis tavaliselt kalduvad kaasa tooma õnnelikkust suurema hulga inimeste jaoks. 4. Mis kõneleb utilitarismi kasuks? 1. Annab konkreetse juhise, lahenduse igale olukorrale. Ei ole formaalne, ega üldsõnaline, a la tee seda, mida kõik teeks selles olukorras. 2. Utilitarism on sisuline: tuleb aidata kaasa hüvangu suurenemisele ja leevendada kannatust. 3. Me ju sageli kaalume erinevaid tegusi ja eelistame neid, mis toovad kaasa rohkem heaolu. 5. Kritiseerige utilitarismi vähemasti kahel viisil! Teoorias on utilitarism väga atraktiivne, kuid tema praktikasse rakendamisel tekib mitmeid raskusi. 1. Õnne mõõtmise küsimus: Kes ja kuidas otsustab, kas sadisti poolt kogetud heameel kaalub üles kannatja kannatused
Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis". Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli `king in parliament' idée. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND.
Mida rohkem hüvet tegu põhjustab, seda parem ta moraalses mõttes on. Altruism on isetu hool ja omakasupüüdmatu, ennastohverdav teguviis. Egoismi vastand. Altruistlik on Thomas Hutchesoni sõnul näiteks vanemate armastus oma laste vastu. Rõhutatud altruismikasvatus võib kaasa tuua madala enesehinnangu, eneseusalduse puudumise, enesevihkamise, masohhismi, kõikeläbiva süütunde. Minaism on eneseülistuse moraal. Seda õpetas Nietzsche. Thomas Hobbes ütles, et inimene on loomult egoist. Tema käitumist juhib enesearmastus. Isegi kaastunne tuleneb egoismist. Teiste kannatust nähes inimene mõtleb: "See võib juhtuda ka minuga." ,,Loodusseisundis" (väljaspool seadusi) on ainsaks konfliktide lahendamise viisiks vägivald, mis toob kaasa ,,kõikide sõja kõikide vastu" (Bellum omnium contra omnes). Ühtse moraali peab maksma panema Leviaatan absoluutne valitseja. Egoism on õige alus moraalseks eluks. Egoismi liigid: 1
Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest, ülimalt suur refleksiivne nauding (oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevalt vooruslikest tegudest). Voorus on õnne tarvilik tingimus. Tunneme valu nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Ta on oma õnne nimel valmis teisi hävitama ja ei ole kunagi rahul, sest ei suuda täita oma soove, on sõltuv teistest, teiste arvamusest jms, ta ei tunne iseennast. Ühiskondlikust lepingust: inimene peab varasest noorusest peale õppima oma eneseimetlust kandma üle riigile. Émile: Inimene kasvab üles isoleerituna ühiskonnast: eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus. Au 1
on ekslik ja inimlik. 4 Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 Inimene. Platoni väitel on inimloomus sõjas iseendaga, inimeses on madalam inimene ja kõrgem inimene ning kõrgem peab end madalamast vabastama või vähemalt seda ohjeldama. Inimese tahe on seejuures teisejärguline. Mida inimesed tahavad, sõltub sellest, kui palju nad näevad head, kuid miski pole hea vaid sellepärast, et keegi seda tahab. Õige teadmine toob ka õige tahtmise. Ja inimene ei saa olla hea üksi või väljaspool ühiskonda ja riiki, inimene saab olla hea vaid siis, kui ta on ka hea kodanik ja ta on heas riigis. Inimese ja riigi headus käivad koos. Kuningas-filosoof. Riik saab saada heaks vaid siis, kui leidub inimene, kes teab, mis on hea, kellel
EETIKA KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED: 1. Moraal on ühiskonnas kehtivate normide, tavade kogum. Moraal tegeleb selliste reeglite kindlakstegemisega, mis edendavad inimhüvet. Eetika on teadus/õpetus moraalist. Eetika objekt on moraalifilosoofia. Eetika uurimisobjektiks (ülesandeks) on põhjendada moraaliprintsiipe ja teooriaid. Eetika esitab ja kaalub argumente, miks peaks käituma nii ja mitte teisiti. 2. Moraalset toimimist iseloomustab ratsionaalsus ja õiglus, mis põhinevad moraaliprintsiipidel. Moraalne toimimine on toimimine (millegi tegemine või tegemata jätmine) teiste huvides (altruism). Moraalset toimimist iseloomustab kohustuslikkus, moraalinormide täitmist saab teistelt nõuda. 3. Teoreetiline eetika on arutlus printsiipide üle ja praktiline eetika on juhised, mida kasutatakse dilemmade lahendamisel. Deskriptiivne kirjeldab midagi, ei anna
Pojmani Moraaliprotsessi skeem ei liigita väärtusi subjektiivseteks v objektiivseteks, vaid peegeldab väärtuse rolli moraaliteoorias e eetikas. TAGAJÄRJE-EETIKA Tagajärjepõhises eetikas on moraalsuse lõppkriteeriumiks tegudest tulenev mittemoraalne väärtus (õnn, hüve, heaolu) Teo moraalse õigsuse määrab tagajärg, kui palju ta toob kaasa hüvet. Tagaärje-eetika: · Eetiline egoism e egoismieetika · Utilitarism Altruism isetu hool ja mure teiste pärast, omakasupüüdmatu. Eetiline altruism me saame tegutseda teiste inimeste huvides ja me peame püüdma seda ka teha. Francis Hutcheson altruismist: · Inimesed on võimelised ka altruistlikeks isetuteks tegudeks. Nt vanemate armastu laste vastu. · Tõeliselt moraalsed teod on need, mis on tehtud armastusest teiste vastu, heatahtlikkusest. · Omakasu segunemine motiividesse vähendab teo moraalset väärtust.
tõttu, et me ei mõista Jumalat". Eksistentsialistid - inimese eksistents eelneb tema olemusele. Inimene on maailma heidetud, sündinud mõttetult. Inimene on hingeliselt totaalselt vaba. Kui õpime elama totaalselt vabanda, absurdis, siis avanevad tohutud võimalused eneseteostuseks. Nõrk determinism determinism ei pruugi välistada vabadust. Tuleb eristada determineeritust ja sundust. Tahtmiste determineeritust ei ole võimalik seletada. Raskused: instinktid vs vaba tahe, tahe võib olla ühiskonnast mõjutatud. Arutlus viib tahtevabaduse juurest sotsiaal-poliitilise vabaduse juurde. Eristab sundi paratamatusest. 10 21. Mõista negatiivse ja positiivse vabaduse erinevust Berlini järgi. Teada Hobbesi, Rousseau ja Milli seisukohti sotsiaalse vabaduse küsimuses (ka eraldi sõnavabaduse ja tegevusvabaduse kohta). Berlin (1909-1997):Neg vabadus- sunni puudumine, vabadus millestki. Sund ja vabadus on