Avalikud ja konfidentsiaalsed andmed, privaatsus internetis (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Ühiskonnateaduste instituut
Avalikud ja konfidentsiaalsed andmed, privaatsus internetis
Talis Tobreluts
Tartu 2014
Tänapäevaste kommunikatsioonilahenduste kiire areng on viinud selleni, et igapäevaselt tekib üha enam töödeldavaid andmeid, mistõttu puututakse järjest aktiivsemalt kokku näiteks isikuandmete töötlemisest tulenevate riskidega. Seadus annab üldjuhul inimesele küllaltki suured õigused enda privaatsust kaitsta, kuid teatud juhtudel võib see olla keeruline või on isikuandmete avaldamine koguni põhjendatud. Sellele, mis on üldse isikuandmed ja millised riiklikud või rahvusvahelised seadused või normid tegelikult inimese privaatsust kaitsevad , otsib vastuseid käesolev essee.
Millised on inimese võimalused oma privaatsust kaitsta? Esiteks on igaühel võimalus küsida mistahes andmetöötlejalt, kas ja milliseid isikuandmeid tema kohta omatakse, milleks neid kasutatakse, kust need andmed on saadud, kes neile ligi pääsevad ja millistele kolmandatele isikutele on andmeid edastatud. Teiseks on inimesel õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist. Kui andmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on kolmandana õigus nõuda andmete kasutamise või avalikustamise lõpetamist, samuti andmete kustutamist või sulgemist.
Põhjendamatu nõude korral peab andmetöötleja sellest keeldumist inimesele põhjendama. Näiteks piiratakse inimeste õigust saada infot enda käivate andmete kohta, kui see võib kahjustada kellegi teise õigusi, ohustada lapse põlvnemise info saladust, takistada kuriteo tõkestamist või kurjategija tabamist või raskendada kriminaalmenetlust. Kui andmetöötleja inimese nõudele ei reageeri või keeldumisel esitatud põhjendused ei tundu õiged, tuleks pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni või kohtu poole. Kui soov on lihtsalt lõpetada andmete avaldamine või neid muutuda, tuleks pigem eelistada inspektsiooni, sest see on kiirem ja oluliselt väiksemate kuludega kui kohtumenetlus . Kahjuhüvitise nõudmisel vastaspoolelt tuleks aga siiski minna kohtusse.
Kohtusse minnes tuleb aga selgeks teha seaduste rägastik või palgata spetsialist, kes seda maailma tunneb, sest tegemist on väga keerulise valdkonnaga, kus on olulised tõlgendused ja kus on palju subjektiivsust. Seetõttu teen kiire sissevaate teemat puudutavatesse regulatsioonidesse.
Laiemalt vaadates mõjutab meid enim Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ja sellele tuginev Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika (Nõmper & Tikk 2007: 38).
Näiteks sätestab EIÕKi 8. artikkel, et “igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust” ja “võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.” Nimetama peab ka EIÕKi artiklit 10, mis lubab igaühe õiguse sõnavabadusele, kuid lisab, et erandiks on muuhulgas konfidentsiaalse info avalikustamine. (Euroopa... 1950)
Ka riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud , et Eesti õigust tuleb tõlgendada võimalikult suures ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades. Eesti põhiseaduse § 26 sätestab EIÕKi eeskujul: “Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.” (Eesti...1992) Sõnavabaduse puhul lähtub meie põhiseadus samuti EIÕKist: “igaühel on sellele õigus, kuid seda võib piirata avalikkuse hüvanguks ja juhul, kui see õigus riivaks teiste inimeste õigust oma perekonna- ja eraelu kaitseks”.

Avalikke ja konfidentsiaalseid andmeid, inimese õigust enda kohta käivale informatsioonile reguleerivad peale põhiseaduse ka teised Eesti Vabariigi seadused: võlaõigusseadus, avaliku teabe seadus, isikuandmete kaitse seadus. Kui isikuandmete kaitse seadus reguleerib üksikisikute õiguste kaitse meetmeid, siis avaliku teabe seadus teabe avaldamist avalikkuse huvides (Nõmper & Tikk 2007: 76).

Kuigi paberil tundub kõik kenasti paigas olevat ning inimese õigused privaatsusele on seadustega defineeritud ja kaitstud, näitab praktika midagi muud. Nagu tabavalt ütlevad Eneken Tikk ja Ants Nõmper: „Tänapäeval oleks lapsik eeldada, et inimene tahab või suudab ka tegelikult kontrollida, kes, mida ja millal tema isikuandmetega teeb” (2007: 37).

Kaasaegse Põhjamaade õiguse käsitluses on privaatsus inimese õigus olla oma isiklikus elus kaitstud. Isikliku elu alla, mille kaitsele igaühel õigus on, kuuluvad inimese eraelu, perekonnaelu, kodu, füüsilised, vaimsed, moraalsed ja intellektuaalsed vabadused , au ja väärikus, nimi, identiteet , kirjavahetus, aga ka õigus olla kaitstud varjatud jälgimise, vaatluse, ahistamise jms eest. (Nõmper & Tikk 2007: 76)
Definitsioonid, mida mõeldakse mõiste “isikuandmed” all, on erinevad nii Euroopa direktiivides kui ka siseriiklikult (Nõmper & Tikk 2007: 76). Eesti isikuandmete kaitse seaduse (2008) järgi on isikuandmed kõik andmed, mis võimaldavad inimest tuvastada. Seaduse järgi jagunevad isikuandmed n-ö “tavalisteks” ja delikaatseteks isikuandmeteks. Delikaatsed isikuandmed kirjeldavad isiku usulisi, poliitilisi ja maailmavaatelisi veendumusi, etnilist ja rassilist kuuluvust, terviseseisundit, puuet, pärilikkust, ametiühingu liikmelisust ja seksuaalelu. Samuti loetakse delikaatseks andmeid süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. Delikaatsed isikuandmed on ka erinevad biomeetrilised andmed. Kõik muud, igal kujul ja vormis füüsilise isiku kohta käivad andmed on aga isikuandmed. Nende andmete töötlemine ehk mis iganes viisil kasutamine on lubatud üksnes selle isiku nõusolekul või avaliku ülesande täitmiseks haldusorganite poolt.
Esimene näide tuleb EIK praktikast. Juhtum pärineb 2003. aastast, mil Politseiakadeemia töötaja võttis haiguslehe seoses raseduse katkemise ohuga. Ta paigutati 14 päevaks haiglasse. Tööandja palus haiglalt täiendavat informatsiooni haiglas viibimise põhjuste kohta ning haigla väljastas sellekohase informatsiooni. Saadud teavet levitati kaebaja töökohas ning seetõttu toimus töötajal stressi tõttu raseduse katkemine. Esiti ei olnud kaebaja algatatud kahju hüvitamise menetlus haigla ja akadeemia vastu edukas, sest Ülemkohtu arvates oli haigla õigustatud meditsiinilist informatsiooni väljastama. Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamiseks. EIK leidis, et arsti poolt isiku tervise kohta teabe avaldamine eeldab isiku nõusolekut. Seetõttu puudus kaebaja eraelu riiveks õiguslik alus ja tegemist oli EIÕK artikli 8 rikkumisega. Aastanumbritest on näha, et saaga kestis 11 aastat, sest 2014. aastal määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 4500 eurot ning 1440 eurot kulude katteks. (EIK 50073/07)
Olgu öeldud, et ilma inimese nõusolekuta võib isikuandmeid töödelda seaduses sätestatud juhtudel või seadusest tuleneva ülesande täitmiseks, töö-, teenus- või mõne muu lepingu täitmiseks (välja arvatud delikaatsed isikuandmed) ning ajakirjanduslikul eesmärgil avaliku huvi korral, kusjuures see kehtib ka blogide ja netikommentaaride kohta. Üldjuhul on nõusolekuta lubatud ka avalikus kohas pildi ja heli salvestamine, turvakaamerate kasutamine inimese teavitamise korral ning andmete kasutamine teadustööks ja statistikategemiseks. Samuti võib nõusolekuta avaldada ja kasutada infot inimese maksehäirete kohta, kui selleks on õigustatud huvi. Näiteks laenu- või teenuslepingu sõlmimise soovi korral inimese krediidivõimelisuse hindamiseks.
Siit ka teine illustreeriv näide. Riigikohus otsustas jätta lõpikult rahuldamata AS EMT kassatsioonikaebuse vaidluses Andmekaitse Inspektsiooniga (AKI) viimase ettekirjutuse üle, mis puudutas võlglaste andmete säilitamist maksehäireteregistris. Vaidluse põhjuseks oli inspektsiooni eelmise aasta juunis tehtud ettekirjutus- hoiatus , kus inspektsioon leidis, et aegunud võlgnevuste andmeid ei tohiks töödelda pikemalt kui 13 aasta jooksul alates võlgnevuse tekkimisest. AKI asus seisukohale, et seadus võimaldab andmeid maksehäireregistris avaldada vaid krediidivõimelisuse hindamise, mitte lepingu täitmise tagamise eesmärgil. Samuti ei saa lepingute täitmise tagamise eesmärgist rääkida olukorras, kus AS EMT on lepingud ühepoolselt lõpetanud.
Selle peale esitas AS EMT kaebuse Tallinna halduskohtusse, kes jättis selle rahuldamata. Edasi ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni otsustas kohus samuti rahuldamata jätta. Riigikohus selgitas, et isikuandmete kaitse seaduse kohaselt ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui see kahjustab ülemääraselt andmesubjektide õigustatud huve. Nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive, seisab riigikohtu lahendis. Seega kaotas EMT vaidluse kõigis kolmes kohtuastmes ning kohtuvaidluse menetluskulud jäävad riigikohtu otsusel poolte kanda. (Riigikohtu lahend 3-3-1-70-11)

Kui varasemalt oli juttu n-ö tavainimestest, siis pisut teisiti tuleb eetikaregulatsioonide ja EIK praktika järgi käsitleda avaliku elu tegelasi. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi (1998) punkt 1.6 ütleb: “Poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid inimesi käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud.” EIK praktika järgi võib avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid ja suurärimehi kasvõi lollpeadeks nimetada, nende haigustest avalikult rääkida jne (Nõmper & Tikk 2007: 57-58).

Seega aga ei tähenda, et avaliku elu tegelastel poleks õigust kaevata ja oma õigusi nõuda. Kolmanda näitena toodud kohtumenetluse keskmes oli Norra avalikkusele tuntud muusik ja näitleja, kes abiellusid 2005. aastal avalikult juurdepääsetaval saarel. Nädalakiri Se og Hor avaldas seejärel kahel lehel artikli pulmatseremooniast, mille juures oli kuus fotot paari ja nende saatjate saabumisest saarele. Kaebajad esitasid kohtule kaebuse nädalakirja vastu eraelu puudutavate andmete esitamises ja olid edukad esimeses ja teises astmes . Ülemkohus leidis, et kaebajate pulmal oli avalikkusele huvipakkuv külg. EIK nõustus selle seisukohaga ja lisas , et varasem koostöövalmidus meediaga ei ole aluseks eeldada, et isik soovib teha koostööd ka oma eraelu sündmuste kajastamisel. Fotod võeti 250 meetri kauguselt ning kaebajate nõusolekut ei küsitud. Artiklis ei olnud midagi negatiivset kaebajate vastu. Fotod ei kajastanud pulmatseremooniat, vaid ainult paari ja külaliste saabumist. Kuivõrd nad saabusid avalikus ruumis ja paadis, pidid kaebajad eeldama avalikkuse huvi. Eeltoodud asjaolude tulemusena leidis EIK, et Ülemkohus ei ületanud hindamisruumi kaebajate eraelu kaitsel ning et asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist. (EIK 13258/09)
Neljas näide. Vahest on õiguse nõudmisest kasu nagu ka kõrgelseisva Galati linnavalitsuse ametiisikul, kelle kohta avaldati kohalikus ajalehes artikkel, mis süüdistas teda korruptsioonis - väideti, et kaebajale kuulus taksofirma. Kaebaja väitis, et ajakirjaniku artikkel ei tuginenud faktidele ja oli pahauskne . Kuigi esimese ja teise astme kohtud tuvastasid, et ajakirjanik on kahjustanud kaebaja reputatsiooni, tühistas kõrgem kohus madalamad kohtulahendid ning asus seisukohale, et tegemist on hinnanguliste väidetega. Erinevalt kõrgema kohtu järeldustest ei olnud EIK veendunud selles, et tegemist oli üksnes hinnangutega. Ajakirjanik väitis selgelt seda, et kaebaja on tegelenud ebaseadusliku äritegevusega. EIK-ile esitatud teabe kohaselt puudus igasugune alus väita, et kaebajale kuulus taksofirma, millest lähtuvalt ületas ajakirjanik selgelt ajakirjanikult eeldavat hoolsuskohustust. EIK rõhutas ühtlasi, et kaebajale ei antud võimalust artiklis väidetele vastata. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 500 eurot ja kulude katteks 740 eurot. (43912/10)
Kaks viimast näidet illustreerivad asjaolu, et EIÕK artiklit 8 “Õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu” võib tõlgendada ja käsitleda erinevat moodi ning iga kohtuotsust peab EIK vaatama eraldiseisvalt. Kui eelmised näited olid paberväljaandest, siis eraldi teema on andmete avaldamine otsingumootorites ja sotsiaalvõrgustikes, olgu selleks Google, Facebook, Twitter või midagi muud. Kui on soov neist keskkondadest enda kohta käivad andmed eemaldada, siis tuleb ühendust võtta konkreetse teenuse pakkujaga. Helistada Facebooki? Samas see praktika pole alati olnud iseenesest mõistetav ja tekib endiselt küsimus, kuidas seda ikkagi teha?
Viienda näitena saabus veel selle aasta mais riikide meediakünniseid ületav uudis - Euroopa Kohus andis õiguse nõuda Google'ilt andmete kustutamist. Otsuse keskmes oli Hispaania kodaniku kaebus, kes pöördus kohtu poole seetõttu, et info tema seotuse kohta võlgade sissenõudmise operatsioonis jäi ühe Hispaania ajalehe võrguväljaandesse veel kauaks pärast seda, kui kohtuvaidlus oli lahenenud hageja kasuks. Euroopa Kohus otsustas vastuseks kodaniku kaebusele, et inimestel on õigus «olla unustatud» teatud tingimustel, kui nende isikuandmed vananevad või muutuvad ebatäpseks. Kohtu otsuse kohaselt kehtib see juhtudel, kui andmed on «ebapiisavad, ebaolulised või olulisuse kaotanud, ülemäärased eesmärgi suhtes, milleks neid avaldati, ning arvestades aja möödumist». Kohus leidis, et Euroopa Liidu praeguste andmekaitsenormide kohaselt vastutab «interneti otsingumootor isikuandmete töötlemise eest» . ( kohtuasi C-131/12)
See on positiivne märk sellest, et järjest enam hakkavad regulatsioonid mõjutama ka seni puutumatuks jäänud tehnoloogiavidinaid nagu otsingumootorid, sest seni on itimehed öelnud “mis internetti paned, see sinna ka jääb”, kuid sarnaste kohtuotsuste toel muutub internetimaailm pisutki kontrollitavamaks.
Aga kui rääkida YouTube’ist või mõnest muust sotsiaalselt tekkinud internetikeskkonnast, siis tasub ennast kujutava video leidmisel pöörduda selle maha võtmiseks esmalt inimese poole, kes selle üles laadis. Viidata tuleks isikuandmete kaitse seaduse rikkumisele ja nõuda video eemaldamist. Kui see ei aita või ei õnnestu video üleslaadijaga ühendust võtta, peab video eemaldamiseks pöörduma YouTube’i poole, kus on vastava raporti esitamise võimalus. Kui vastus ei tule, võib taaskord abi paluda Andmekaitse Inspektsioonist, kes ise YouTube’ga ühendust võtab.
Vahel on probleeme ka sugupuude avaldamisega. Kui see avaldatakse sugulaste ringis , siis isikuandmete kaitse seadus ei kohaldu, kuna andmeid kasutatakse isiklikul otstarbel . Andmete avaldamisel näiteks tänaseks väga populaarseks saanud portaalis www. geni .com või mujal on vajalik küsida inimestelt nõusolekut. Kui seda tehtud ei ole ning inimene avalikustamist ei soovi, siis tuleb pöörduda andmetele avaldaja poole andmete umbisikustamiseks või kinniseks muutmiseks.
Igal juhul on avalike ja konfidentsiaalsete andmetega nii internetis kui ka meedias laiemalt põnev , aga samal ajal keeruline teema. Teada on vaja seaduseid, kuid ka varasemaid kohtulahendeid, mille abil on võimalik panna oma mure või küsimus konteksti. Samas on kaasusi analüüsides näha, et igaüks on eraldi pulkadeks võetud ja kohtulahendid on tekkinud selsamal ajahetkel ning ei pruugi uues, pisut muutunud kontekstis sama tulemust anda.

Kasutatud kirjandus:

• Eesti Ajalehtede Liidu Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks . (1998). URL (kasutatud mai 2014) http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html
  
• Eesti Vabariigi põhiseadus (03.07.1992). RT, 26, 349; viimati muudetud 22.07.2011. URL (kasutatud mai 2014) https://www.riigiteataja.ee/akt/633949?leiaKehtiv
  Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon EIÕK. (1950). URL (kasutatud mai 2014) https://www.riigiteataja.ee/akt/78154
  
• Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend 50073/07. (2014) Andmete avaldamine isiku tervise kohta: Radu vs Moldova. URL (kasutatud mai 2014) http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-142398
  
• Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend 13258/09. (2014) Fotode avaldamise õigusest: Lillo -Stenberg ja Sæther vs Norra. URL (kasutatud mai 2014) http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-140015
  
• Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend 43912/10. (2014). Avaliku elu tegelase kriitikataluvusest: Jalba vs Rumeenia. URL (kasutatud mai 2014) http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-140927
  
• Euroopa Liidu kohtu kohtuasi C-131/12. (2014). Interneti otsingumootori haldaja on vastutav kolmandate isikute avaldatud veebilehtedel ilmuvate isikuandmete töötlemise eest. Pressiteade nr 70/14. URL (kasutatud mai 2014) http://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2014-05/cp140070et.pdf
  
• Isikuandmete kaitse seadus. (01.01.2008). RT, 24, 127; viimati muudetud 01.01.2011. URL (kasutatud mai 2014) https://www.riigiteataja.ee/akt/130122010011?leiaKehtiv
  
• Nõmper, A., Tikk, E. (2007). Informatsioon ja õigus. Tallinn: Juura .
  
• Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-70-11. (2011). AS EMT kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 17. juuni 2010. a ettekirjutus- hoiatuse tühistamiseks. URL (kasutatud mai 2014) http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222540223
  
• Võlaõigusseadus (01.07.2002). RT 81, 487; viimati muudetud 09.12.2013 URL (kasutatud mai 2014) https://www.riigiteataja.ee/akt/129112013004?leiaKehtiv