Sõnavabadus ja kõlbelised piirid (1)

Sõnavabadus ja kõlbelised piirid
Prantsuse filosoof Voltaire lausus : „ Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda.“ Sõna- ehk väljendusvabadus on eelkõige demokraatliku riigi üks oluliseim vabadus. See tähendab õigust levitada oma ideid, arvamusi ja veendumusi vabalt, ilma karistust kartmata, kuid iga õigusega kaasneb ka kohustus. Mis seab sõnavabadusele piirid?
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 ütleb, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Sama mõtet väljendab ka Euroopa inimõiguste konventsioon , mille kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet samuti ka mõtteid ilma võimude sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Nendele seadustele tuginedes on meil õigus avaldada oma arvamust ja rääkida, mida me õigeks peame, kuid kindlad sõnavabaduse piirid peavad reaalses elus siiski eksisteerima, sest loomuomaselt ei ütle välja kõike seda, mida mõtleme ?. Tihti unustatakse ära, et inimestele antud õigustele kehtivad ka selgepiirilised kohustused, mille rikkumisele reageerib ühiskond alati halvakspanuga. Seadus keelab rikkuda ja halvustada teiste inimeste õigusi ja vabadust, tervist, au ning head nime, kuid kas see ongi ainuke, mis meile sõnavabaduse puhul piiranguks seatakse ? Sõnavabadusele seab piirid ka see, mis eesmärkidel, mil viisil ja mis sõnadega me oma arvamust teistele selgeks püüame teha.
Lisaks seadustele on sõnavabadus piiratud ka kõlbelise käitumisega. Tuntud eestlaste lause: „Enne mõtle, siis ütle“ kannab endas tõetera. Seda lauset tasuks endale meelde tuletada siis, kui ei soovi teatud hetkel oma arvamust välja öelda, kartes kellegi tundeid riivata või vastaspoole pahameele osaliseks saada. Tihti tuleneb kõlbeline käitumine ka traditsioonidest. Meil eestlastel ja paljudel teistel rahvustel on jõuludega seoses kindlad kombed. Oleme teadlikud, et väikelapsed usuvad jõuluvana ja ootavad tema külaskäiku igal aastal. Me ise, laste vanematena, oleme selle usu1 lastele andnud. Kui taunitav oleks see, kui kellelgi jätkuks julgust tulla ja öelda väiksele lapsele, et ta usub kedagi, keda tegelikult ei ole olemas. Seadused annavad meile selle õiguse, kuid kindlasti taunitakse tõe väljarääkija käitumist. Sõnavabadust kasutades on ka märkimisväärse tähtsusega vastaspool, kellele me oma arvamust avaldame.
Arvamuste paljusus ja sõnavabadus on inimkonna ajaloos kõige enam konflikte tekitanud seoses religiooniga. 1988. aastal ilmunud Salman Rushdie novell „Saatanlikud salmid “ solvas ja haavas paljusid moslemeid üle maailma. Rushdiel oli õigus avaldada oma arvamust ja tõekspidamisi selle teose kaudu, kuid oma sõnavabadust kasutades oleks pidanud mõtlema ka tagajärgedele. Simon Lee on öelnud järgmist: “Sõnavabadus ei ole vaba. See on kulukas . Hooletu kõne, nagu öeldakse, maksab elusid.” Rushdie sõnavabaduse hinnaks oli tõepoolest paljude inimeste elu. Teose autorit ja tõlkijaid pussitati ning samuti ka meeleavaldustel hukkus paarkümmend inimest.2 Demokraatlikes riikides oleks mõeldamatu loobuda oma seisukohtade avaldamise õigusest üksnes sellepärast, et kardetakse vägivalda või koguni surma seeõttu, et need võivad pahandada kedagi teist.
Teatud isikute sõnavabaduse piiramine on raskendatud nende ameti või positsiooni tõttu. Eelkõige on nendeks isikuteks ajakirjanikud. Meedia ülesanne on levitada informatsiooni, võttes sellega vastutuse oma sõnade ja loomingu eest ning kohustuse järgida sõnavabaduse eetilisi piire . 1997. aastal ajalehes avaldatud artiklis nimetas ajakirjanik Vilja Savisaart rongaemaks ja abielulõhkujaks. Ajakirjanik kasutas kannatanu iseloomustamiseks avalikus suhtlussituatsioonis solvava ja halvustava tähendusega väljendeid, andis kannatanule väga negatiivse hinnangu, mis alandas kannatanu au ja väärikust ning sellise teo tagajärjel mõistis kohus ajakirjanikule karistuseks rahatrahvi. Eesti ajakirjanduskoodeksi kohaselt ei ole ajakirjanikel lubatud oma tegevusega põhjustada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, halvustada head nime, au ega väärikust.3
Sõnavabadus kätkeb endas õigust levitada oma ideid ja arvamusi või muud informatsiooni. Seda piiravad lisaks seadustele (kirjutatud õigusele) veel eetika- ja moraalinormid . Kõigil on õigus oma arvamusele, kui sellega just seadust ei rikuta, on kõigil õigus ka oma seisukohti avaldada. Kasutades õigust sõnavabadusele tuleks meeles pidada, mis eesmärkidel me seda teeme ning milliseid sõnu kasutades, vastasel korral tuleb tagajärgedega leppida. Sõnavabadus on nagu iga teinegi vabadus- kõige ütlemine on lubatud juhul, kui on julgust ka selle eest vastust kanda.
1 Ootuse?
2 Ning peale selle hukkus ka teose tagajärjel tekkinud meeleavaldustel paarkümmend inimest.
3 … Seevastu tähelepanu väärib asjaolu, et karistusseadustiku jõustumisega 2002. aastal dekriminaliseeriti teise isiku solvamine kui süütegu.