· kohaühtsus välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus. Mida mõistatakse tegevusühtsuse all? · tegevus keskendub ühele tegevusliinile; · kõik toimuv on kausaalses seoses; · suletus; · finaalsus. Gustav Freytag ("Draamatehnika" 1863) kirjeldas draama tegevuse arengut järgmise skeemiga: Klassitsismi draamakontseptsiooniga ei sobi kokku Shakespeare'i looming, Ibseni ja Brechti eepiline draama, absurdidraama, mitte-euroopa näitekirjandusliku traditsiooni jm. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt
1.Mis on kirjandus? Teadmine sellest on intuitiivne, oleme selle omandanud kirjandusliku sotsialiseerimise käigus. Sageli määratletakse kirjandust seoses fiktsionaalne (kirjandus) -mittefiktsionaalne (muu). Kirjandus on süsteem, ühelt poolt on olemas keeleline struktuur, teisalt on see midagi rohkemat kui lihtsalt keel. On kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat
Mis on kirjandusteadus? Kirjandusteooria uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne ehk uurija seisukohtadest sõltumatu. Selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat, otsib midagi uut. Mis on kirjandus? Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam
kannatus, millest lõpuks sünnib vaataja katarsise, hirmu ja kaastunde läbi" (Mis on mis kirjanduses) Kolm ühtsust · ajaühtsus tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile; · kohaühtsus välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad · lõpp ja algus ei ole selged · puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud Avatud vormi on eelistatud 20. sajandi esteetikas, nt ekspressionistlikus teatris, absurditeatris, aga ka postmodernstes eri kunstiliikide piire katsuvais happening'ides ja performance'ites.
Kirjandusteadus ja teised teadused Kirjandusteadus ja lingvistika kirjandus kui sõnakunst Kirjandus ja ajalugu Kirjandus ja kunst Retoorika Retoorika `ars bene dicendi', väitluskunst, kõnekunst Retoorika alged juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreekas demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu, kujunes süsteemiks. Aristoteles, Cicero, Quintilianus. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (formaalloogiline mõiste, praegu ka konkreetse sisuga klisee, stereotüüp,
Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning luulekeele iseärasused. Draamaanalüüs: põhimõisted. Klassikalise vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. ja modernde teatrikontseptsiooni erinevused. Komöödia, Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus tragoodia, draama. Eepilise teksti analüüsi põhimõisted. Eepos, Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis romaan, novell, jutustus. Positivistlik kirjandusteadus. muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks.” Hermeneutika. Kirjanduse psühholoogilise analüüsimise
Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj) ,,Inimkonda ajaloolist olemasolu on saatnud kunst. Elatist hankides, võideldes oma elu eest [...] on inimene ikka leidnud aega kunstiloominguks, on tajunud selle vajalikkust. Ajaloo eri aegadel on korduvalt kostnud hääli, et kunst on tarbetu ja koguni kahjulik." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 8) "Kunst on üks kommunikatsioonivahendeid." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 19) "Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles,
1. ühiskondlikust korraldusest lähtudes 2. lähtudes poliitilisest ja sotsiaalsest ajaloost 3. lähtuvat mentaliteedi ja ideede ajaloost 4. Perioodid stiilidest lähtuvalt 5. Aastatest lähtuv, `neutraalne' periodiseering Selektsioon(valik). Tõlgendus e interpretatsioon. Hinnang kirjandusele võib lähtuda nt kirjanduse zanrist ja vormist, funktsioonist, stiilist, keelekasutustest jpm. Näiteks peetakse vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste vähem väärtuslikeks. Kirjanduse funktsioonid ja kasutusvaldkonnad võivad samuti seostuda kirjanduse taseme või temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks vaimulikku kirjandust, eriti pühakirju. Alates romantismist on enamasti kõige kõrgemalt hakatud väärtustatama ilukirjandust. Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema
Mis on kirjandus? - Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. - Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) - Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) 2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? - Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK.
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on
ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse; nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter jällegi nt neile, kes massi ei sobitu). 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu - + + Jutustus - + - Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan,
enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i. keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele ii. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine c. Dramaatika zanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) i. Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog ii. Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine iii. "Meie" kooselu ja probleemid d. Sarnasused i. ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil
Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid, teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse. Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada. Tihti analüüsib lisaks kirjandusele ka ajakirjanduskeelt, poliitikute kõnesid, teaduskeelt, juriidilist keelt. Tihti on uusretoorika ideoloogiakriitiline. 90% uusretoorilistest analüüsidest võtavad analüüsiks endale tekste mida nad tahavad kritiseerida (on küll objektiivne uudis, kuid nende kujundite abil on subjektiivset sõnumit edastatud või a'la naispoliitik = blond) Retoorika on viis muuta maailma keelekasutuse kaudu, vastandatuna maailma muuta mingisuguse füüsilise tegevuse kaudu. Stilistika (stylus kirjutuspulk kreeka k) seega erinev käekiri. Samas ka stiil mida tuleb õppida ja korralikult teha (stiilne kirjutamine vs stiilitu kirjutamine) Keeleteaduslik stilistika
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine
hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine "Meie" kooselu ja probleemid SARNASUSED Ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil inimese siseilma,
Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika zanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn. tüüpstruktuur > ekspositsioon > konflikti areng (komplikatsioon)> kulminatsioon >
sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika žanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn
Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? - on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia.
Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant. Teatri uurimise ajalooline perspektiiv teatrihoonete ajalugu
Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" kooselu ja probleemid. Sarn: keskendutakse inimese siseilma, välisilma e looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid
Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms