7.Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? Kirjandust on keeruline üheselt defineerida, kuna see on väga mitmekihiline. Kirjanduse olemus ning väärtustamine sõltuvad eelkõige kultuurist (maailmapildist), traditsioonidest, ajastust ning isiklikest väärtushinnangutest. 8.Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Sisuliselt samal põhjusel, miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted. Tõlgendada saab mitmest süsteemist lähtudes (nt võrdlev kirjandusteadus, strukturalism, autorist lähtuv tõlgendamine jne); kasutatav meetod sõltub kirjandusliku teksti kontekstist, millal see on kirjutatud ja millal loetakse, autorist, isiklikust hinnangust jne. Kirjandusteadus on küllaltki subjektiivne, ning selle otsuseid/interpretatsioone on raske lõplikult tõestada. 9.Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
LUULE Kirjanduslikud zanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste hulka. Kasutades silmatorkavaid tunnuseid jaotatakse kirjanduslik materjal rühmadesse, mida on võimalik kirjeldada. Zanr on kogumõiste ja võimaldab süstematiseerimist. Mõneti sarnaneb zanrite süsteem Carl Linné süsteemiga looduse klassifitseerimisel. Samas on zanrid kirjandusliku kommunikatsiooni organisatsioonivormid, millesse on ladestunud spetsiifilised kogemused maailmast. Igal zanril on oma traditsioon, mida tuleb sellesse zanrisse kuuluvate tekstide tõlgendamisel arvestada. Nad viitavad teatud
ära tunneme; luuletusel on ka sisemine struktuur, enamasti kuulub luuletus ilukirjanduse alla. Koomiksil on ka oma kindel väline vorm, koomiks liigitatakse madalamate zanrite alla. See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab. 1 Milliste teiste distsipliinide uurimistulemusi ja võtteid kasutab kirjandusteadus? Kirjandusteadus ja lingvistika, kirjandus kui sõnakunst, Kirjandus ja ajalugu, Kirjandus ja kunst Mis on retoorika ja miks on retoorika kirjandusteadusele oluline? Retoorika - väitluskunst, kõnekunst. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (praegu ka konkreetse sisuga klisee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid. Esteetika - kirjandus kui kunstiliik. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist
Lühikirjeldus: Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas. Semiootikud on küsimusele lähenenud järgnevalt: Kirjanduslikud epohhid. Kirjanduse ja ajaloo suhe. “Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised Kirjandusajalugu kui konstrukt. Aristotelese poeetika. määratlused. Luuleanalüüsi põhimõisted, mh meetrika, stroofivormid, Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning luulekeele iseärasused. Draamaanalüüs: põhimõisted. Klassikalise vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele.
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
sait, comme on lire) ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab ,,tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade sõbrad, pere etc) ning ootused (põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse; nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter jällegi nt neile, kes massi ei sobitu). 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu - + + Jutustus - + - Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline
mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist; põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab "tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade- sõbrad, pere etc) ning ootused ( põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse: nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter nt neile, kes massi ei sobitu) 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast)
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
Kirjanduslikus kommunikatsioonis sünnib teos: autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani. Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Lüürika on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine
1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab)
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, ka viimane konspekt „Postkolonialism” ja „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest
draamad...) Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater). Mõned kirjanduse tunnused: _ Kunstipärane keelekasutus _ Fiktsionaalsus _ Fikseeritus (littera´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) _ Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi: a) kirjalik tekst; b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering); Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja interdistsiplinaarsed seosed Tekstid paigutuvad üha uutesse kontekstidesse Muid tunnuseid: Kirjandus kui arhiiv, teadmiste ja kogemuste kogu, Kirjanuds on ka teatud süsteem,intekstuaalsus. Poeetika Õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Poeesia teooriana
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63–65, 111–135 T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine
etc) ning ootused. f. Autorikeskne analüüs uurib i. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda ii. Millised olid teose loomistingimused iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus g. Lugeja i. Isiklik elukogemus ii. Tõlgenduskogukond, kuhu ta kuulub iii. Oma põlvkonna ootushorisont 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. a. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused i. Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid ii. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b
• Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus). Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine.
ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud, kollisioonid ja konfliktid tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised
Poeetikast ja Aristotelesest Poeetika Õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Poeesia teooriana kuulub ta kirjandusteaduse alla, meelisklusena kunstiteoste olemusest esteetikasse, kuna poeesia väljendusvahendite uurimises osas on tal puutepunkte stilistika ja retoorikaga. Normatiivne poeetika toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma Deskriptiivne poeetika kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest kirjanduse seaduspärasused Immanentne poeetika Aristotelese Osaliselt säilinud käsitlus "Luulekunstist" on ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme. Teos on tõenäoliselt kirjutatud Aristotelese viljakaimal perioodil alates aastast 336. e.m.a. Ilmselt on tegemist teosega, mis oli mõeldud kitsamale ringile lugemiseks (esoteeriline), võib-olla midagi loengukonspektilaadset.
Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms
Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel. Kujundikeele mõistmine on loomise eelduseks, see lubab mõista ja vallata kunsti. Kujundlikud võtted ja mudelid püsivad Kujundlik kõne on mitmetähenduslik Sarnaselt kõnekujundile ei taandu ilukirjanduslik teos ainult ühele tasandile, see esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel
Funktsionalism - 60-70 kadus arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte olemuslik kategooria, teda ei erista mitte eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Kirjandust vaadeldi olevikukesksena, peegeldamas loomishetke eesmärki ja väärtushinnaguid. Tänapäev: a) pluralistlikud kirjanduslood, pole ühtset raami b) keskendumine poeetika ajaloole c) kirjandusajalugu pole enam vajalik Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaasta igast perioodist). Esimesed käsitlused - Tuglas, ,,Lühike eesti kirjanduslugu" - 1934 Nõukogude aeg - E. Nirk ,,Estonian Literature" - 1970 Pagulus - G. Suits ,,Eesti kirjanduslugu", Lund 1953 Taasiseseisvusaeg - Annus, Epner, Järv, Oleks, Süvalep, Velsker ,,Eesti kirjanduslugu" - 2001
irooniline ( peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks tähendustasandit see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt nimetatakse rumalat targaks või laiska hoolsaks ) , millele lisanduvad varjundid ( peen- ja jämekoomika, situatsiooni- , karakteri- ,sõnakoomika, tragikoomika jt ). Koomilist võib esined kõigis zanrides, põhielemendiks on ta komöödias, farsis ( pilkeline, jämekoomika võtteid äravahetamised, kahemõttelisused kasutav komöödia ), vodevillis ( kerge lühikomöödia laulu ja tantsuga ), humoreskis ( lühike lugu, milles heidetakse heatahtlikku nalja mingi nähtuse, isiku või tema omaduse üle ), naljandis, pilkelaulus, kuplees ( koomilise või satiirilise sisuga nalja- või pilkelauluke, mis algselt koosnes kahest, hiljem neljast riimitud värsist ) jt. KUJUNDILISUS Ilukirjandust eraldab kõigist teistest sõnalise väljenduse vormidest tema spetsiifiline omadus kujundilisus
Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj) ,,Inimkonda ajaloolist olemasolu on saatnud kunst. Elatist hankides, võideldes oma elu eest [...] on inimene ikka leidnud aega kunstiloominguks, on tajunud selle vajalikkust. Ajaloo eri aegadel on korduvalt kostnud hääli, et kunst on tarbetu ja koguni kahjulik." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 8) "Kunst on üks kommunikatsioonivahendeid." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 19) "Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles,
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses