SEBRA OMADUSED Valge-mustatriibuline hobune. Vöödid kaitseks. Kaalub keskmiselt 260 kg. Hirnuvad. Eluiga kuni 28 aastat. 3 liiki kõrbesebra, savannisebra, mägisebra. TOITUMINE Kulutab söömisele pikki tunde. Tavatoiduks rohi, mõnikord puukoor, -lehed, pungad, puuviljad. Vett joob päevas 8-10 liitrit. ELUVIIS Elavad perekondlike karjadena. Karjad tihti segunenud antiloopide karjadega. Karja juhiks on täkk. Võimeline kiirelt ja osavalt liikuma. Kohastanud eluks Aafrika mägistes piirkondades. Hea kuulmine ja nägemine hoiatavad teisi ohu eest. PALJUNEMINE Tiinus kestab aasta. Sünnib üks varss. Paaritumine toimub ajal, mis võimaldab varsal sündida vihmaperioodil. Varsad perega koos 2 aastaseni. Sigima hakatakse 3-4 aastaselt.
ÜLDINFO 30 inimest Eesti esimene looduskaitseala Vilsandit hõlmab u 100 saart, laidu ja rahu Rajati saarte, merelindude ja rannataimede kaitseks Ainuke inimasutustega saar kaitseala Eesti kõige merelisem rahvuspark Loodus Vaheldusrikas loodus, rikkalik linnustik Kevadeti 114 linnuliiki, talviti üle 70 liigi Rikkalik taimestik, ligi 600 taimeliiki Pehme, mereline kliima Paepealne mullastik Akvatooriumile koondub talviti sigima ja suviti lesima hallhülgeid Ülesanded Ökosüsteemide kaitse ja kasutuse reguleerimine Liikide ja nende elupaikade kaitse Ennistada ja tutvustada Arendada ja säilitada Lääne Eesti eluviisi Kasutatud kirjandus http://www.saaremaa.ee/index.php?option=co http://www.vilsandi.ee/ http://www.conference-expert.com/default.asp
Elupaigana eelistab ta vanade puudega metsa, kus on palju puuõõnsusi, millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Elavad nad tavaliselt 5...6 aasta vanuseks. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all. 4 Pählinäpp Pähklinäpp on Eestis väga haruldane loom, keda kindlalt
kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved, kuid samas soojad suved. Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust. Seega pole midagi kummalist, et sookilpkonn oli neil aegadel Eesti alal laiemalt levinud. Sigimine Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsisaprillis jälle aktiivseks ja hakkavad peagi sigima. Sel ajal võib täiskasvanud loomi näha tihti maismaal, mõnikord veekogust üsna kaugel. Sigima hakkavad 613aastased kilpkonnad (emased isegi mõnevõrra hiljem). Paaritumine võib toimuda nii maal kui ka vees. Munakurni võib aastas olla üks kuni kolm. Munad muneb emane tagajalgadega kaevatud auku päikeselises kohas, mis võib asuda veest üsna kaugel. Levila põhjaosas kooruvad pojad üksnes kuumal suvel, niisiis õnnestub see harilikult üks kord neljaviie aasta tagant
4. Esijäsemetel on 4 ja tagajäsemetel 5 varvast Levik ja arvukus Eestis väga haruldane loom Nähti viimati 20.saj alguses Rohkelt esineb mujal Euroopas Elupaik ja eluviis Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes Aktiivsed on nad öösiti Talvel magab ta talveund Toitumine Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Paljunemine Sigima hakkavad nad kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3-5 poega. Koht ökosüsteemis Pähklinäpu vaenlased on kakud ja pisikiskjad. Vähese arvukuse tõttu Eestis mõju ei oma. Seos inimesega Otsest seost inimesega tal puudub vähese arvukuse tõttu. Midagi huvitavat Pähklinäpp sõltub tugevasti sarapuupähklite olemasolust. Tõenäoliselt saabusid nad Eesti alale peale sarapuu laialdasemat levikut. Kasutatud kirjandus
kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.
varsal sündida vihmaperioodil. · Kui täkk tahab paarituda, puudutab ta oma ninaga mära jalgu ja laskub ta ette põlvili, tehes samal ajal iseloomulikke hääli. · Peaaegu aastapikkuse tiinuse järel sünnitab mära harilikult 1 varsa, kes juba tund aega peale sündimist jalgele tõuseb. · Üsna varsti püüab varss karjaga sammu pidada, mis kindlustab talle vähemalt suhtelise turvalisuse kiskjate eest. · Varsad jäävad perega kokku umbes 2 aastani. · Varsad hakkavad sigima alles 34 aasta pärast. Põhiandmed · Sebra kõrgus on tavaliselt kuni 120 cm ja keha pikkus võib ulatuda 220 cm. · Keskmine sebra kaalub 260 kg. · Suguküpseks saavad noored sebrad tavaliselt 2. eluaastal. · Tiinus kestab 11,5 kuni 12 kuud. · Sebrade harjumispäraseks eluviisiks on elada perekondlike karjadena. · Sebrade eluiga on kuni 28 aastat. · Eksisteerib 3 liiki sebrasid: kõrbesebrasid, savannisebrasid ja mägisebrasid.
aktiivsusega. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. Pojad sünnivad peale 40...90 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4...5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. Iseseisvuvad noored mingid sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad ise sigima Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani. Mingi isasloom võib viljastada euroopa naaritsa. Sel juhul looted hukkuvad enne valmimist. Seda peetakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks euroopa naaritsad välja surevad.
vaja. Talle meeldib elada vanade puude otsas, kus on palju puuõõnsusi, kuhu ta saab oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talvel kogub ta toitu et külma üle elada. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja tavaliselt 2 kuni 4. Pojad on paljad ja pimedad. Kahe nädala pärast hakkavad nad nägema, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Järgmisel kevadel hakkavad nad sigima. Nad elavad tavaliselt 5 kuni 6 aastaseks. Eestis pole neid eriti palju ja nad on üsna haruldased. Selle sajandi teiselt poolelt on nad jäänud eriti haruldaseks, peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all. Kokkuvõte Kuna lendoravaid on vähe peame seda liiki hoidma et me neist ilma ei jääks.
nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.
üle 10 aasta, looduses aga ei ela nad tavaliselt üle 4 aasta. Jooksuaeg on naaritsatel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad peale 40-43 päeva kestvat tiinust mai lõpus või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 3-4 poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt. Emapiimast toitumise lõpetavad 10-nädalaselt. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad nad juba ise sigima. Euroopa naaritsa võib viljastada ka mink (ameerika naarits), kuid sel juhul hukkuvad looted enne valmimist. Seda peetakse ka üheks euroopa naaritsate peamiseks väljasuremise põhjuseks. Kasutatud kirjandus: http://images.google.com/images?hl=en&q=naarits&btnG=Search http://et.wikipedia.org/wiki/Naarits
vihmaperioodil. See toimub mitu korda aastas. Peaaegu aastapikkuse tiinuse järel sünnitab mära harilikult 1 varsa, kes juba tund aega peale sündimist jalgele tõuseb. Natukese aja pärast hakkab varss karjaga sammu pidama. Varsad jäävad perega kokku umbes 2 aastani. Seejärel ajab vana täkk noored täkud karjast minema. Noored emased sebrad jäävad karjaga või lahkuvad ning paarituva mõne teise noore täkuga. Sigima asutakse tavaliselt alles 3-4 eluaastaselt. Asukad ei sallinud sebrasid, sest nad sõid ära suure osa kariloomade rohust. Seetõttu tulistasid Aafrika farmerid halastamatult sebrade pihta. Iha mahalastud sebra saba eest maksti koguni preemiat. Üks kahest sebra alamliigist Equus zebra hartamannae on juba peaaegu väljasuremise äärel. Aastal 1319 leidsid viimased 277 looma varjupaiga Cradocki linna läheduses asuvas rahvuspargis Lõuna- Aafrika vabariigis
Keskus. Järglasi saab emaskala iga 3-4 aasta tagant. Elab rannalähedases madalas merevees, jõgede suudmealadel ja jõgedes. Toitub limustest ja koorikloomadest, samuti väikestest kaladest. Narva jõkke lastud tuur Huvitavat Tuur elab kuni 40-aastaseks, rekord on 100 aastat. Isased saavad suguküpseks kõige varem 11- aastaselt, emased 14-aastaselt. Tuur rändab suve algul tihti merest enam kui 1000 km kaugusele piki jõgesid sigima. Muneb 800 000...2 400 000 tumehalli kleepuvat muna, mis kleepuvad kivide külge. Roheline kaksikhammas Liigikirjeldus Kaksikhammaliste sugukonda kuuluv sammaltaim. Lehed 1-3 cmon jäigad, kõrgune. vahel isegi torujalt kokku rullunud Kergesti murduvate lehetippudega. Elupaik Roheline kaksikhammas asustab enamasti niiskeid sega- või lehtmetsi, kasvades tüvede põhja-, kirde- või idaküljel.
jaoks pandud pesa- kastidesse. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid, urbasid, noori võrseid, puukoort, okkaid ja käbisoomust. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Poegimine Lendorav poegib 1-2 korda aastas. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Miks on lendorav haruldane? Lendorav on meil oma leviala lääne piiril, niisamuti Lätis ja Soomes. Muidugi on valus probleem see, et lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus- ja varjetingimusi. Õõnsaid haabasid, kuhu saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad
toiduvarusid. Sigimine Jooksuaeg on naaritsatel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad peale 40-43 päeva kestvat tiinust mai lõpus või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 3-4 (maksimaalselt 7) poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt, emapiimast toitumise lõpetavad 10-nädalaselt. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad nad juba ise sigima. Naarits Ökosüsteemis Naaritsaid võivad ohustada suuremad kiskjad ja röövlinnud, kuid seda harva. Oma harulduse tõttu ta ökosüsteeme ei mõjuta. Peamiselt mõjutavad teda saarmas ja mink olles toidukonkurentideks ja mink ka sigimiskonkurendina. Üliharuldase liigina on naarits kantud kaitsealuste loomade esimesse kategooriasse. Levik Looduslikult oli naarits ajaloolisel ajal laialdaselt levinud peaaegu
tema vendadele-õdedele. Põhjuseks on see, et iga järglane väärtustab ennast kaks korda kõrgemalt kui oma vendi-õdesid. Siblitsiid ehk "vennatapp" esineb halbades toitumistingimustes tihti näiteks kullilistel, lindudel. Kotkad munevad tihti kaks muna, kuid enamasti lennuvõimestub vaid üks järglane, kuna nõrgem tõugatakse tugevama poolt üle pesa ääre. Mõnel loomaliigil võivad vanemad mõnikord takistada oma järglastel sigima hakkamast ja sundida neid ennast abistama. Väga rasketes elutingimustes, ootamatu stressi olukorras või siis, kui keskonnatingimuste tõttu tasub pigem säästa oma tervist järgmiseks sigimiskatseks kui kulutada oma energiat sellise pesakonna üleskasvatamisele, mille ellujäämine on vähetõenäoline, esineb oma järglaste hülgamist või tapmist loomvanemate poolt
Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.
Peaaegu aastapikkuse tiinuse jrel snnitab mra harilikult 1 varsa, kes juba tund aega peale sndimist jalgele tuseb. sna varsti pab varss karjaga sammu pidada, mis kindlustab talle vhemalt suhtelise turvalisuse kiskjate eest. Juba ndala aja mdudes hakkab varss rohtu sma, ent mra toidab teda piimaga peaaegu aasta aega veel. Varsad jvad perega kokku umbes 2 aastani. Seejrel ajab vana tkk noored tkud karjast minema. Noored emased sebrad jvad karjaga vi lahkuvad ning paarituva mne teise noore tkuga. Sigima asutakse tavaliselt alles 3-4 eluaastaselt. Phiandmed: Sebra krgus on tavaliselt kuni 120 cm ja keha pikkus vib ulatuda 220 cm. Saba on 45-50cm pikk. Keskmine sebra kaalub 260 kg. Sugukpseks saavad noored sebrad tavaliselt 2. eluaastal. Innaaeg on kevadeti. Tiinus kestab 11,5 kuni 12 kuud. Poegi snnitavad mrad tavaliselt he. Sebrade harjumispraseks eluviisiks on elada perekondlike karjadena. Nad toituvad rohust. Sebrad hlitsevad hirnumisega. Sebrade eluiga on kuni 28 aastat
02) HUNT Hunt (Canis lupus) kuulub kiskjate seltsi koerlaste sugukonda. Eestis elab Euroopa metsapiirkondi asustav alamliik euroopa metsasusi (Canis lupus lupus L) Hunt on peamiselt ööloom, enamasti karjalise eluviisiga Hundikari koosneb tavaliselt sigivast paarist ja nende sama-aasta kutsikatest, vanemates karjades lisanduvad neile ka osad eelmise aasta kutsikad. Lisaks karjadele on populatsioonis ka territoriaalsed paarid, kes ei ole veel jõudnud sigima hakata ning üksikud hundid, kes on enamasti noored ja vanemate territooriumilt hajuvad isendid Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Hundi peamiseks suremusteguriks on meil Eestis küttimine.
järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja
Kala tuleb hästi puhastada. 9.tuleb hoolikalt käsi pesta sest nad elavad mustades toiduainetes ja samuti võivad levida ka riietele. 10. ümarussid on lahksugulised, kuigi nad on parasiitsed, saavad elada ka vabalt, neil on neerud, 11. Vastsed tungivad läbi sooleseina otse verre ning jõuavad kopsudesse, kus toimub nende edasine areng. Köhides satuvad täiskasvanud vastsed neelu, kust nad süljega uuesti soolestikku kantakse. Seal saavad nad täiskasvanuks ning hakkavad sigima. Ühes ööpäevas areneb emasloomas ligikaudu 20 000 muna, mis väljutatakse koos väljaheidetega. Munadel on ümber paks kest, et nad väliskeskkonnas hästi vastu peaks. 12. vihmauss, kaanid, , kartuli kiduussm laiuss, nookpaeluss, maksa-kakssuulane 13. kiduussid elavad taimedes-taime juured hävivad, saaki pole, . nad lagundavad taimejäänuseid. 14.rõngussid-nii vees kui ka maismaal elavad, vabalt elavad, närvikett, täppsilmad, suletud vereringe, hingavad- 15
liiva, viskas enese ette merre. Sinna, kust ta liiva võttis, tekkis Sarapiku järv. Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks. Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul merepõhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole hüüdes: "Palju põrsaid, pisut podi!" Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja. Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära. Sarved viskas torm pärast suure kolinaga randa. Sellest ajast saadik hüütakse seda randa Kollinga rannaks. Vanapagana keha jäi mere põhja.
katoliku kirik 17. jaanuaril tähistab. Tõnisepäeva peetakse talve keskpaigaks. Vanarahva tarkuse järgi pidi tõnisepäeval loomatoidust pool alles olema. Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata: siis sead ei sigi ja lambad hakkavad "ümber käima". Ka kalavõrku ei tohtinud kududa ega parandada. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, siis pidi peale talve rikkus majja tulema. Tõnisepäeva söögiks oli seapea (või seakõrvad): siis pidid sead sigima. Tõnisepäeva ilma järgi ennustati suvist heinaaega: tõnisepäeval kellaaeg 9-st 15-ni vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini ehk 1 tund tõnisepäeval tähendab 5 päeva heinaaega. Tõnisepäev (tõniksepäev, tinnüspää; ka taliharjapäev, kesktalvepäev), ka jõuluemapäev - 17. jaanuarTõnisepäeva nimetused viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Selleks päevaks pidi olema alles pool inimeste ja loomade toiduvarust.
filtrimise kaudu. Veest sõelutakse välja pisiorganismid (ainuraksed ja vähikesed). Vereringe on neil avatud, süda asub selgmisel poolel. Närvisüsteem on lihtne, koosneb närviväädist. Meeltest on arenenumad maitsmis- ja kompimismeel. Tal ei ole silmi. Nad hingavad mantlihõlmade vahel paiknevate lõpustega. 6. Tee joonis järvekarbi siseehitusest ja kirjuta juurde osad. 7. Mida tead Järvekarpide sigimisest ja kirjelda tema arengut. Järvekarbid on lahksugulised loomad. Nad hakkavad sigima sügisel. Emane järvekarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna. Ka isaskarbid eritavad seemnerakud mantliõõnde, kust need veevooluga välja emaskarbi juurde liiguvad ja munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ja jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnituma kalade lõpuste külge ja seal kuu või paar parasiitidena elades edasi arenema. Kui vastne kalani ei jõua, siis ta hukkub
Tõnisepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 17. jaanuaril. Tõnisepäeva peetakse talve keskpaigaks. Vanarahva tarkuse järgi pidi tõnisepäeval loomatoidust pool alles olema. Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata: siis sead ei sigi ja lambad hakkavad "ümber käima". Ka kalavõrku ei tohtinud kududa ega parandada. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, siis pidi peale talve rikkus majja tulema. Tõnisepäeva söögiks oli seapea (või seakõrvad): siis pidid sead sigima. Tõnisepäeva ilma järgi ennustati suvist heinaaega: tõnisepäeval kellaaeg 9-st 15-ni vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini ehk 1 tund tõnisepäeval tähendab 5 päeva heinaaega. Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev (21. sept) on nime saanud apostel Matteuselt, talvine (24. veeb) aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt.Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast.
valgulist ainet hirudiini. See toimib väga tõhusa hüübimisvastase ainena ehk antikoagulandina: hoiab vere vedela ning ühtlasi aitab hiljem kaani pugutaskutes konservandina verd säilitada. 1.2. Elupaik Apteegikaan kui kahepaikne. Apteegikaan elab nii vees kui ka maismaal. Vastupidi kitsamas mõistes kahepaiksetele veedab ta suurema osa ajast siiski vees ning suundub kuivale maale üksnes sigima. Apteegikaan on stenotoopne liik, kes eelistab mudase põhjaga, rohke vee- ja kaldataimestikuga väikesi magedaveelisi seisuveekogusid (väikejärved, tiigid, sooloigud jms.). Ta võib edukalt asustada ka mahajäetud karjääride tiike. Apteegikaan elab ka ajutistes, kuivavates seisuveekogudes. Ta talub vee väiksemat hapnikusisaldust kui enamik teisi meie kaaniliike. Tema elupaigad võivad paikneda nii põllumajandus- kui ka poollooduslikus ja looduslikus maastikus (metsad, niidud, sood).
Elupaigana eelistab ta vanade puudega metsa, kus on palju puuõõnsusi, millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4. Pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad pojad kahe nädala, imemise lõpetavad kuu aja ja iseseisvaks saavad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad nad järgmisel kevadel. Elavad nad tavaliselt 5...6 aasta vanuseks. Lendorav on Eestis oma leviku piiril ja seetõttu on ta meie aladel kogu aeg haruldane olnud. Eriti haruldaseks on ta aga jäänud selle sajandi teisel poolel, seda peamiselt vanade metsade kadumise tõttu. Lendorav on looduskaitse all.
- Emakat ühendab väliste suguelunditega tupp Partenogenees ehk neitsisigimine - uus isend areneb emastel viljastumata munarakust. Kannavd pooli ema geene, pole identsed. - Ümarussidel, mesilastel, skorpioniliikidel, parasiitsetel herilastel, roomajatel, kaladel, Komodo varaan. Kehaväline viljastumine sugurakkude arv - suur (suure hulga tootmine võtab aga palju aega ja on enrgiarikas) keskkond - vesi (õhu käes kuivaksid ära, peavad vees sigima) viljastumise tõenäosus - väike (peab keskkonda laskma suurel hulgal sugurakke ning vastasgupool ei pruugi leida üles) haiguste ülekandumise tõenäosus - väike (ei toimu otsekontakti ning kehavedelike vahetamist - Kaladel, kahepaiksetel, mereselgrootutel Kehasisene viljastumine sugurakkude arv - väike (sugurakud väliskeskkonna eest paremini kaitstud ning ei ole vaa nii palju toota) keskkond - emaslooma keha (keha sees, sugurakud on kaitsutudärakuivamise eest)
emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reieltiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 °C-ni. Ladina keelne nimetus Rana temporaria Tähnikvesilik Tähnikvesilik on väike, 8...11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid. Looma nahk on sile või peensõmerjas. Ladina keelne nimetus Triturus cristatus Veekonn
Erakorras võib juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa. Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu, et poegade olemist paremaks teha. Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad pojad kahe nädala vanuselt. Imetamine kestab kuu aega. Pojad iseseisvuvad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Tavaliselt elavad 5-6 aasta vanuseks. Huvipakkunud faktid · Lendorav suudab teha ühelt puult teisele 30 - 35 m pikkuseid hüppeid. · Lendorav on Eestimaa Looduse Fondi vapiloom. Viited: http://et.wikipedia.org/wiki/Lendorav http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=-551892899 http://www.ut.ee/biodida/KOOLID/Parts/lendorav
Nende tegemine võtab küll palju energiatm end see- eest saab sealt tunduvalt rohkem saaki kui sügaval asetsevatest püsikäikudest. (MacDonald, Barrett, 1993) Sigimine. Meil sigib mutt üks kord aastas, jooksuaeg on vadavalt 20. aprillist 5. maini, 40- päevase tiinuse järel sünnib mai lõpul (-5. juuni Põhja-Eestis) 1-9 (12) poega, kesmiselt 4-5. Vastsündinu kaal 2,5 g. Nende silmad avanevad umbes 3-nädalaselt imetamine kestab umbes 5 nädalat. Noorte iseseisvus saabub sügisel. Sigima hakkavad järgmisel kevadel (suguküpsus saabub 1-aastaselt). (Kirk 1990) Pojad on sündides karvutud. Karvakate hakkab kasvama 14 päeva vanuses. Poegi hooldab ainult emasloom. (MacDonald, Barrett, 1993) Vaenlased. Rebane, kärplased, viud, kakud, ka metssiga. (Kirk, 1990) 3) Phylogeny välja täitma ei pea; 4) Distribution väljale sisestate info liigi leviku kohta Eestis; Mandri-Eestis tavaline, saartel puudub. (Kirk, 1990)
raskendab nende integratsiooni. Samuti ei pakuta pagulastele töö ja elukoha leidmisel abi. Eesti ühiskond ei suhtu põgenikesse sallivalt, mis muudab lõimumise veelgi raskemaks. Põgenike elutingimuste parandamine edendab lõimumist, mida pidas oluliseks eesmärgiks Pagulaste vastuvõtu mõju Eesti majandusele Täna on suur hulk inimesi seda meelt, et pagulasi ei oleks vaja tuua siia, vaid saata tagasi sinna, kust nad on tulnud. "Varsti saame näha, kuidas süüdimatult sigima hakatakse – ega tööd need "murjanid" ju teha ei taha ega viitsi. Mõnele ullikesele võib-olla meeldib, jah, kui nad siia tuuakse, ihalevad lausa mustade meeste järele. Ja neile ning meie enda riigile, kes pagulasi kahel käel vastu võtavad, saamegi öelda aitäh oma rassi hävitamise eest," teatab üks pahane naine, kellele mõtte pagulastest on vastumeelne. Hirm masside ja julgeoleku ees Kardetakse sedagi, et pagulased hakkavad – nii nagu Rootsis on juhtunud – ka
juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa. Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu, et poegade olemist õdusamaks teha. Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad pojad kahe nädala vanuselt. Imetamine kestab kuu aega. Pojad iseseisvuvad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Tavaliselt elavad lendoravad 5…6 aasta vanuseks. Foto 5. Lendorava pojad. 9 6. Lendorava kaitse Liigi säilitamise eesmärgil moodustati juba 1937. aastal Tartumaal lendoravate kaitseala, mis sai eksisteerida vaid mõne aasta. Uuesti jõuti niikaugele alles 1975. aastal, mil asutati lendorava kohaliku tähtsusega kaitseala Oonurmes
12.Kuidas saab sünnitusvalu leevendada? Miks ei ole õige tervel naisel kasutada keisrilõikega sünnitust? Mittemeditiinlised vahendid (kõhuhingamine, lõdvestumine, silitamine), naerugaas, valuvaigistid, epiduraaltuimestus. 13.Iseloomusta postembrüogeneesi etappe. Juveniilne arengustaadium - organismid on lõpetanud lootelise arengu, kuid peavad enne suguküpsuse saavutamist kasvama ja arenema Generatiivne arengutaadium - organismid on võimelised suguliselt sigima 14.Kirjelda põhjusi, mis tingivad vananemist. Sugu – meeste oodatav eluiga on lühem kui naistel Haridus – haritud inimesed elavad kauem Perekonnaseis – üksikud inimesed surevad varem Sissetulek – vaesemates ühiskonnakihtides suremus suurem 15.Miks ei ole soovitav jätte laste saamist väga hilisesse ikka? Sest on suurem risk, et laps võib sündida väärarenguga 16.Kuidas saab uurida loote arengut?
keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on pesitsemisperioodil üks sulestik, mida nimetatakse hundsulestikuks ja muul ajal teine sulestik, mida nimetatakse puhkesulestikuks.
urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987). Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud. Tiinus kestab neil 240...390 päeva. Pojad sünnivad neil aprillist juunini. Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3...9 (erandlikult kuni 18). Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt. Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel. Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp kaks korda aastas, karvavahetus langeb suuresti kokku lumikatte tuleku ja minekuga (Loomade elu, 1987). Nirk (Mustela nivalis) Nirk on väikseim kiskjaline. Tal on peenike, vilajas ning erakordselt paindlik keha ja lühike ühevärviline saba. Suvel on nirk seljapoolt helepruun, alt valge või kollakas
soolde ja algab uus arengutsükkel. Liimuksolge Ümarusside hulgas on tuntuim inimese parasiit liimuksolge. Solkme munad satuvad pesemata käte küljest inimese suhu ning edasi soolde, kus munadest väljuvad vastsed. Vastsed tungivad läbi sooleseina otse verre ning jõuavad kopsudesse, kus toimub nende edasine areng. Köhides satuvad täiskasvanud vastsed neelu, kust nad süljega uuesti soolestikku kantakse. Seal saavad nad täiskasvanuks ning hakkavad sigima. Ühes ööpäevas areneb emasloomas ligikaudu 20 000 muna, mis väljutatakse koos väljaheidetega. Munadel on ümber paks kest, et nad väliskeskkonnas hästi vastu peaks. Solkmed võivad oma arengutsükli jooksul tekitada inimese kehas mitmeid kudede vigastusi ning nende poolt eritatavad ained on peremeesorganismile mürgised. Nudipaeluss Nudipaeluss on üks suuremaid soolenugilisi, ta pikkus võib olla kuni 10 m. Nudipaelussi vaheperemeheks on enamasti veis, harvem lammas. Sarvlooma
esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed 3 elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel
Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu, et poegade olemist õdusamaks teha. Pojad on paljad ja pimedad, kuid neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad pojad kahe nädala vanuselt. Imetamine kestab kuu aega. Pojad iseseisvuvad kahe kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Tavaliselt elavad 5…6 aasta vanuseks. (Lisad: pilt nr. 4) 8 Lendorava kaitse Liigi säilitamise eesmärgil moodustati juba 1937. aastal Tartumaal lendoravate kaitseala, mis sai eksisteerida vaid mõne aasta. Uuesti jõuti niikaugele alles 1975. aastal, mil asutati lendorava kohaliku tähtsusega kaitseala Oonurmes
loomade kodustamist ja see tähendab, et loomi on pidevalt muudetud pika aja jooksul ning allutatud inimese tahtele Mõiste ,,koduloom" on ajaloos väga erinevalt erinevate inimeste poolt tõlgendatud. Majanduslikkasum Loomad, kellede eest hoolitsemise on inimene enda peale võtnud ja kes sigivad inimese loodud tingimustes ning annavad järglastele edasi nende poolt omandatuid omadusi Loomad, kes on inimesele kasulikud , kes on võimelised sigima inimese kaitse all ja kes alluvad kunstlikule selektsioonile. Loomad, kes on kodustatult kergesti sigivad ja majanduslikult kasulikud ning on vähem või rohkem alluvad kunstlikule selektsioonile Erandiks siin on taltsutatud loomad. Neil loomadel puudub erinevalt koduloomadest ajalooline taust, millal nad oleks saanud muuta oma omadusi inimese juures elades. Aretusõpetus koos oma meetodite ja võtetega on arenenud
Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Inimtegevus Inimesed tegelevad okasmetsades ehitus- ja paberpuidu tootmisega, jahindusega, kalapüügiga,
väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee- eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad.
KAHEPAIKSED Sabakonnaliste (Caudata) selts hõlmab umbes 420 liiki. Kõigil sabakonnalistel on üsna pikk keha, paljudel niiske, soomusteta nahk ja hästi arenenud saba. Enamik sabakonnalisi elab vees. Nimetust ,,salamander" kasutatakse peaagu kõigi sabakonnaliste, nimetust ,,vesilik" aga peamiselt Triturus'e perekonda kuuluvate liikide kohta. Vesilikud on osaliselt maismaaelulised loomas, kes lähevad vette sigima [6]. Päriskonnaliste (Anura) seltsi kuulub umbes 5000 liiki. Enamik päriskonnalisi elab troopikas ja lähistroopikas. Päriskonnalistel on lühike keha, üsna pikad tagajalad ja tavaliselt soomusteta nahk; saba ei ole. Graatsilisemaid, niiskema ja siledama nahaga ning hüpates liikuvaid päriskonnalisi nimetatakse konnadeks, jässakamaid, kuivema ja krobelisema nahaga ning pms. kõndides liikuvaid päriskonnalisi kärnkonnadeks [6]. Eestimaal elab 11 erinevat liiki kahepaiksed
teisejärgulisem on nahahingamise osa. Näiteks kärnkonna kopsud on palju paremini arenenud kui roheliste konnade omad. Kohastumused eluks vees: nahahingamine, ujunahad tagajäsemetel. Kohastumused eluks maismaal: jäsemed, tugev luustik, kopsuhingamine, silmalaud. 6. Peamised muutused, mis on kaasnenud täielikult maismaalise eluviisiga. 7. Elupaiganõudlus eri liikidel, mis peab olema? KÄRNKONNAD Harilik kärnkonn maismaa, võimeline sigima kaladega veekogus, kuna kullesed on kergelt mürgised. Septembri lõpp-aprill pinnasesse kaevunud. Kõre e juttselg-kärnkonn olulised elupaigatingimused: päikesele avatus, madal või vähene taimestik; madalad, kiiresti soojenevad ajutised veekogud; liivane pinnas v sobivate varjepaikade olemasolu (elupaigad liivakarjäärides, rannikuluidetel, hooldamata rannaniidud, mahajäetud kalakasvatustiigid, kultuurrohumaad). Kõre vajab avaraid päikesepaistelisi alasid
talveund maa-aluses urus kännujuurte all. Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust. Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3...5 (harva 2...9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt
Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Pilt nr 4. 5 Kokkuvõte
Tema on tuntud kui kõige suurema kurnaga ehk pesakonnaga lind Eestis. Metsis sööb männiokkaid. Närilised, jäneselised, kärplased Kütitakse põhiliselt kobrast. Kobras on meile reintrodutseeritud liik. Suri välja 1870 ja uuesti toodi sisse peale II maailmasõda. Maailmas on 2 liiki kobrast: kanada kobras ja euroopa kobras. Euroopa kobras üle 50 meetri pikkuse tammi väga ei ehita. Euroopa kobras 30 kg umbes kaalub. Kobras mõjutab väga palju keskkonda kus ta elab. Hakkab sigima jaanuari lõpus. Pesakonnas on tavaliselt 2 aasta pojad. Keskmine peskond on 5-6 isendit. Üks kuhil on 5 kobrast. Koprad elavad ka üksikisenditena. Puudest eelistab kobras haava ja paju. Selleks, et toitu kätte saada ja veetaset tõsta, ehitab kobrast tammi. Forellijõgedes on kopratammid kahjulikud. Üldiselt loetakse kobrast siiski kasulikuks liigiks. Kobras loob elupaiku saarmale. Saarmas sööb koprapoegi. Kopra arvukus on kuskil 30 000. Kobras on koprofaag. Ondatra. Kaalub kuskil kilo
arenemata, teistele loodetele toiduks. Kui noortel hakkab kookonis kitsas ja nälg peale tuleb, poevad nad kookoni otsast või seina lõhutud august välja laia maailma. Kindlat sigimisperioodi vihmaussidel pole. Kookoneid tehakse siis, kui muld on parajalt niiske ja mitte liiga külm, rohkem kevadel, vähem sügisel. Enamik vihmausse süüakse ära esimestel elunädalatel. Kellel õnnestub vanemaks elada, see saab mõne kuu pärast või hiljemalt järgmisel aastal suguküpseks ning hakkab ise sigima. Kui on õnne, elavad suuremad vihmaussid mitu aastat. SUGULASED Vihmaussid kuuluvad klassi Oligochaeta - väheharjasussid, võrreldes hulkharjasussidega (Polychaeta) on neil harjaseid üldjuhul vähem ja hõredamalt. Kui palju väheharjasusse kokku on, ei tea päris täpselt keegi. Üle kolme tuhande liigi kindlasti, võibolla et koguni neli-viis tuhat liiki. Enamik väheharjasusse elab mullas. Vaid kolmandik sellesse klassi kuuluvatest loomadest eelistab elupaigana veekogusid, enamasti
kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee-eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 °C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes
3 Hüljeste elupaigad Eestis võib hülgeid kohata Läänemeres saarte ääres ja ka Läänemere kallastel. Maailmas on olemas aga mitut liiki hülgeid ja igale liigile meeldib olla oma kohas näiteks: Havail elav munkhüljes keda kohtab väga harva. Mõned hülged on rändava eluviisiga kuid sageli tulevad nad sigima samasse kohta kus eelmine aasta. Üldiselt elab hülgeid igal pool kus on piisavalt vett ja sobivat kohta sigimiseks. Levila ja alamliigid Eestis elavad hülged on hall- ja viigerhüljes ja neid kohtab Läänemeres, ka Sotimaal elavad hallhülged kuid seal on nende populatsioon palju suurem. Hülgeliike on veel, kõrvuhülged (kotikud, merikarud, merilõvid jt) neil on selgelt eristatavad väliskõrvad.
annaabi.ee 
