Ussid (1)

Ussid
Usside rühma kuulub kolm suuremat hõimkonda: lameussid , ümarussid ja rõngussid. Lameussid on lameda kehaga ussid. Siia rühma kuuluvad ka mõned inimese soolestikus elavad parasiidid . Ümarusse iseloomustab keha, mis on ristlõikes ümar. Ka selle rühma esindajatest on paljud siseparasiidid . Rõngusside keha on omapärase ringisoonistusega. Enamik rõngusse elab veekogudes ning on ka selliseid liike, kes elavad mullas
Paelussid
Paelussid on parasiidid, kes elavad selgroogsete loomade ja inimese sooles. Nende keha on lintjas ja lülistunud. Lülisid võib ühel paelussil olla isegi kuni 1000 ning keha pikkus võib ulatuda kuni 20 meetrini. 
Paelussidel on võimalik eristada peapiirkonda ja kehapiirkonda. Peapiirkonnas on neil iminapad või muud spetsiaalsed kinnitumisorganid, mille abil nad soole seina külge kinnituvad. 
Kaela piirkonnas hakkavad moodustuma lülid. Paelussi keha koosneb arvukatest lülidest. Igas lülis on hermafrodiitsed suguelundid. Tagumistes lülides on munad. Ühes paelussi kehalülis on ligikaudu 80000 muna. Päevas eraldub paelussi keha viimastest lülidest umbes 8 lüli. Nendes kaheksas lülis on  valminud munad. Munad pääsevad peremehe organismist välja väljaheidetega. Enne suguküpseks saamist ja lõpp-peremehes elamist peavad paelussid arenema ühes või mitmes vaheperemehes. Inimene on paelussi lõpp- peremees . Nakatumine toimub vaheperemehe liha süües. 
Ümarussid
Mõned ümarussid on parasiitse eluviisiga . Ümarussid on kujult ümarjad. Nende munad valmivad lõplikult, kui nad viibivad mõne aja väliskeskkonnas. Tähtsamad ümarussid on solkmed , piitsussid , naaskelsabad . Ümarusside poolt põhjustatud haigusi nimetatakse helmintoosideks.
Rõngussid
Rõngusside keha koosneb paljudest lülidest. Need lülid on keha pinnal näha vagudena. Peaaegu igal lülil asuvad neil harjased . Mõnel rõngusside rühmal esineb teisigi kehajätkeid: kombitsaid, kompimisjalgu. 
Rõngussidest on kõige tuntumad vihmaussid, kes elavad mullas. Sellesse rühma kuuluvad ka kaanid ning mitmed meredes elavad rõngussid. Rõngusse on maailmas kokku umbes 9000 liiki. Nende kehapikkus varieerub 1millimeetrist kuni 2,5meetrini.
Osa rõngusse on hermafrodiidid, osa lahksugulised. Rõngussid võivad sigida ka sugutult - pungudes. Nende areng võib olla moondega või moondeta. Moondega arengu puhul on rõngussidel pärgvastne. 
Imiussid Imiussidel on lülistumata lame keha, mis meenutab oma väljanägemise poolest puulehte.
Imiussid on küllaltki väikesed – nende kehamõõtmed on 0,5-10 mm. Sarnaselt teiste
ussidega katab ka imiusside keha kutiikula , mille all paikneb nahklihasmõik. 
Keha näeb pealtpoolt välja üsna ilmetu, alaküljel on imiussidel üks või mitu iminappa,  mille abil nad peremehe organismis kinnituvad. Iminapad on moodustunud keha eesotsas asetseva suu paksenenud servadest. Üks tuntumaid imiusse on maksa-kakssuulane. Maksa-kakssuulane kinnitub iminappade abil peremees-organismi maksa külge ning toitub peremehe verest ja maksarakkudest. Seedeelundkonna moodustavad neel ja tugevasti hargnenud umbne sool. Tahked toidujäägid väljutatakse suu kaudu. Hargnenud sool täidab ka toitainete jaotusaparaadi ülesannet. Vedelad jääkained väljutatakse organismist umbtoruneerude kaudu.  Hingamis- ja ringeelundid lameussidel puuduvad.  Sooltoru ja nahklihasmõigu vaheline osa on täidetud sidekoega. Selles paiknevad siseelundid ning varuained . Rakkudevahelistes õõntes on vedelik, millel pole küll kindlat liikumissuunda, kuid selle ülesanne on sarnane kõrgemate organismide verega.
Imiusside närvisüsteemi moodustavad neelutänk ja närviväät, mis viib ärritust kogu kehasse laiali. 
Sarnaselt paelussidele, on ka imiussid liitsugulised. 
Kaanid
Maailmas tuntakse ligikaudu 400 liiki kaane . Kaanidel on lapik keha, mis on sarnaselt teiste rõngussidega tugevasti lülistunud. Keha on neil 1-20 sentimeetrit pikk. Kaanidele on eriti iseloomulik tugev lihastik. See aitab kaanidel ennast pikaks venitada ja siis jälle kokku tõmmata. Selliste kokkutõmbumiste abil kaanid liiguvadki.
Kaanidel on kaks iminappa - keha eesotsas paikneva iminapa põhjas asub suu, teine iminapp asub keha tagaosas . Kaanid toituvad väikestest selgrootutest , kelle nad kergesti alla neelavad , ning ka suurematest selgrootutest, näiteks vihmaussidest, kelle tükeldamiseks kasutavad nad lubihammastega varustatud suuaparaati. Kaanid toituvad ka teiste loomade verest. Kõige kättesaadavamad on kalad ja kahepaiksed , kuid niiske ilmaga ronivad kaanid veekogu kaldale ja jäävad sinna ootama jooma tulevaid loomi, keda on kerge rünnata. Kaanide sülg sisaldab erilist ainet, mis hoiab verd hüübimast. Seetõttu veritseb kaani imemishaav pikalt. 
Vanasti kasutati apteegikaane paljude haiguste ravimiseks. Apteekrid hoidsid kaane purgi sees. Iga inimese jaoks oli mõeldud eraldi kaan , et nakkusi mitte edasi kanda. Kuid siiski juhtus tihti, et apteegikaaniravi saanud inimene sai veremürgituse.
Naaskelsabad
Naaskelsaba elab inimese pärasooles. Õhtul väljub umbes 10 mm pikkune emasloom päraku kaudu ning muneb selle ümbrusesse mitukümmend tuhat muna. Munemisel eritab emasloom pärakupiirkonda eritist, mis tekitab sügelust. Kratsides jäävad munad sõrmede külge ning kui inimene käsi hoolikalt ei pese, satuvad munad soolde ja algab uus arengutsükkel. 
Liimuksolge
Ümarusside hulgas on tuntuim inimese parasiit liimuksolge. Solkme munad satuvad pesemata käte küljest inimese suhu ning edasi soolde, kus munadest väljuvad vastsed . Vastsed tungivad läbi sooleseina otse verre ning jõuavad kopsudesse, kus toimub nende edasine areng. Köhides satuvad täiskasvanud vastsed neelu , kust nad süljega uuesti soolestikku kantakse. Seal saavad nad täiskasvanuks ning hakkavad sigima. Ühes ööpäevas areneb emasloomas ligikaudu 20 000 muna, mis väljutatakse koos väljaheidetega. Munadel on ümber paks kest, et nad väliskeskkonnas hästi vastu peaks. Solkmed võivad oma arengutsükli jooksul tekitada inimese kehas mitmeid kudede vigastusi ning nende poolt eritatavad ained on peremeesorganismile mürgised .
Nudipaeluss
Nudipaeluss on üks suuremaid soolenugilisi, ta pikkus võib olla kuni 10 m. Nudipaelussi vaheperemeheks on enamasti veis , harvem lammas. Sarvlooma seedetraktist satub nudipaelussi idu vereringe kaudu lihastesse, kus arenevad tangud. Sagedamini leidub tange veise kaela ja rinna piirkonnas. Need on kuni herneterasuurused vedelikuga täidetud põiekesed. Kui inimene sööb toorest või mitteküllaldaselt keedetud või praetud veiseliha , mis sisaldab selliseid tange, siis areneb tema sooles nudipaeluss.
Nookpaeluss
Nookpaeluss on 1,5-2 m pikkune, kuni 8 mm laiune valkjas-hall lintjas peensoolenugiline. Tema vaheperemeheks on siga. Inimene nakatub puudulikult kuumutatud nookpaelussi tangusid sisaldava sealiha söömisel.
Hulkharjasussid
Hulharjasusside kehapikkus on väga varieeruv , alates ühest millimeetrist kuni kolme meetrini. Nad on küllaltki silmapaistmatult värvunud ning nad jäävad mere põhjas   märkamatuks. Osa usse kaevub ka mere põhjas setetesse ning seetõttu on nad täiesti märkamatud.
Nende keha on sale ning jaguneb kolmeks küllaltki selgesti eristatavaks osaks: peaks, kereks ja sabaks. Sarnaselt teiste rõngussidega koosneb ka hulkharjasusside keha hulgalistest lülidest. 
Hulkharjasussid kuuluvad rõngusside hõimkonda. Osa hulkharjasussiliike on vee-eluviisiga. Nende keha on jagunenud arvukateks lülideks. Nende igale lülile kinnitub paar lülilisi jätkeid, mille abil nad edasi liiguvad. Eestis elavatest hulkharjasussidest on tuntuim tavaline harjasliimukas. Harjasliimuka keha pole eristunud rindmikuks ja tagakehaks, ta  on umbes 12 sentimeetrit pikk, kollakaspruun uss, kes armastab elada vooluvees. Harjasliimukad on röövtoidulised loomad ning nad võivad rünnata ka kalade maime. Paooloussid on tuntud toiduobjekt Vahemere-äärsetele rahvastele.