Tõnisepäev,Tuhkapäev (0)

Taliharjapäev ehk kanutipäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 14. jaanuaril (aeg on nihkunud koos Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuga 1918).
Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo .
Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.
Soomlased ja karjalased on väitnud, et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema.
Tõnisepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 17. jaanuaril (aeg on nihkunud koos Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuga 1918).
Tõnisepäev on nime saanud katoliikluse aegadel Antonios Suure mälestuspäeva järgi, mida katoliku kirik 17. jaanuaril tähistab.
Tõnisepäeva peetakse talve keskpaigaks. Vanarahva tarkuse järgi pidi tõnisepäeval loomatoidust pool alles olema. Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata: siis sead ei sigi ja lambad hakkavad "ümber käima". Ka kalavõrku ei tohtinud kududa ega parandada. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, siis pidi peale talve rikkus majja tulema . Tõnisepäeva söögiks oli seapea (või seakõrvad): siis pidid sead sigima.
Tõnisepäeva ilma järgi ennustati suvist heinaaega: tõnisepäeval kellaaeg 9-st 15-ni vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini ehk 1 tund tõnisepäeval tähendab 5 päeva heinaaega.
Tõnisepäev (tõniksepäev, tinnüspää; ka taliharjapäev, kesktalvepäev), ka jõuluemapäev - 17. jaanuarTõnisepäeva nimetused viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Selleks päevaks pidi olema alles pool inimeste ja loomade toiduvarust.
Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.
Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega . Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.
Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel.
Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi- uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel.
Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema.
Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha.
Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne.
Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada . Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.
Keelud
Tõnisepäeva töökeelud on seotud sigadega, et vältida nii seakahju kui ka sigade tekitatud kahju: keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks ).
Rituaalsed toidud
Tangudega keedetud seapea, herned (oad) sealiha või seapeaga.
Loodus
Tõnisepäeval keerab karu teise külje, hülgel sünnib esimene poeg, putukatel tuleb hing sisse, lõpeb mardipäeval alanud lutsupüük.
Taliharjapäevad
Eestis on talvekeskmeks peetud taliharjapäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, paavlipäeva ja käädripäeva. Üldiselt ongi kõigil rahvail mitmeid kalendripühi, mis kannavad talve poolitaja tähendust.