Sookilpkonna iseloomustus (0)

Referaat
Sookilpkonn
Emys orbicularis
“Name” “klass”
Sisukord
“Sookilpkonnast üldiselt” – …lk 3
“Levila”-……………………...lk 4
“Elupaik ja eluviis”- ………....lk 5
“Toitumine” –………………. lk 6
“Ajalugu”- …………………...lk 7
“ Sigimine ”- ………………….lk 8
Pildid- ………………………lk 9-10
Üldiselt
Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) on lamekilpkonlaste sugukonda ja  sookilpkonna perekonda kuuluv  kilpkonn . Kaugetel aegadel , mil ilm oli Eesti alal soojem, elasid siin ka sookilpkonnad. Viimane teade selle loomakese leiu kohta jääb siiski sajandi taha. Ent nüüd on ta Setomaal end jälle näidanud.
Levila
Praegune levila. Ebakindlate andmete tõttu on sookilpkonna praegusaegset levikut raske kindlaks teha, kuid tuginedes eri raamatute andmetele, võib mingi pildi siiski saada. Tundub, et Euroopas elab ta kõikjal peale Briti saarte ja Skandinaavia. Meid huvitab eriti tema levila põhjapiir. Taani teadlaste arvates langeb see kokku juuli keskmise 18 ºC isotermiga, mis on tähtis sookilpkonna asurkonna jätkusuutlikkusele. Niisiis võib arvata, et põhja pool Narva–Pärnu joont seda liiki otsida ei tasugi. Samas võib aga Kagu-Eesti juuli keskmine temperatuur mõnel soojal suvel sinna küündida.
Elupaik ja eluviis
Sookilpkonna isendid ei näita levila eri osades üles selget geograafilist muutlikkust. Seetõttu pole õnnestunud sookilpkonnal alamliike eristada. .
Tema seljakilbi pikkus on 20–30 cm. Kilp on ovaalne sile ja pruunikas, kaetud kollaste täppide ja triipudega. Pea, kael ja jalad on samamoodi tumedad kollaste täppidega . Kõhuosa on kollakas , mida sageli läbib must muster. Kõhukilbi ristside võimaldab kilbipoolte vaevumärgatavat liikuvust .Saba on kilpkonna kohta pikk ja moodustab kilprüü pikkusest poole .
Elupaigana eelistab ta soid ning mudase põhja ja lauge kaldaga tike,järvi ja jõekäärusid, kus on päikesevannide võtmiseks sobivaid lagedaid kohti. Vees on ta osav ja kiire, ujub ja sukeldub oivaliselt ning jääb kauaks vee alla. Looduses käib ta hingamas iga 15–20 minuti tagant, aga katse ajal suutsid kaks sookilpkonna hingamata elada 2 ööpäeva. 
Talveune mis võib kesta kuni 7 kuud, veedab ta veepõhjas.
Minevikus peeti sookilpkonna ööloomaks, kes päeval üksnes end päikese käes soojendab. Siiski on asi vastupidi. Sookilpkonn toitub kogu päeva, eriti hommikuti, aga öösel magab veekogu põhjas. 
Kuival ei liigu sookilpkonn nii kiiresti kui vees. Siiski on ta maismaakilpkonnadest märksa vilkam. Kuid sookilpkonn hoidub veekogu lähedusse ning vähimagi ohu korral põgeneb vette ja kaevub vajadusel mudasse. 
Toitumine
Sookilpkonn sööb kõiki elukaid, keda kätte saab ja kellest jõud üle käib. Põhiosa toidus moodustavad putukad ja teised lülijalgsed, keda püütakse nii vees kui kuival: kiilide, sääskede ja ujurite vastsed , tirtslased, tuhatjalad ja kakandid. Lisaks sööb ta kahepaiksed , usse ja limuseid. Taimi sööb ta üksnes harva. Kalu sööb sookilpkonn samuti harva, sest ei saa neid kätte. Üksnes nõrgad ja haiged kalad langevad kilpkonna saagiks ja niimoodi täidab sookilpkonn kalade asurkonnas looduse sanitari rolli. 
Toidujahil lähtub sookilpkonn mitte niivõrd nägemises kui teravast haistmisest.
Ajalugu
Ajalugu. Siin tasuks eristada ajalist ja ruumilist vahemaad , sest möödaniku loodus- ja ilmastikuolud erinesid tänapäevastest mitme näitaja poolest. Niisiis, kaugemast ajast on meieni säilinud sookilpkonna jäänuseid, peamiselt kilbise tükke. Senised leiud kolmest meie noorema kiviaja asulakohast – Tamulast ja Kääpalt Võru lähedalt ning Kudrukülast Narva lähedalt – pärinevad 4000–5000 aasta tagant. Sel perioodil, mil need asulakohad kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav Kesk-Euroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn. subboreaalsesse kliimaperioodi, mida iseloomustatakse kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved , kuid samas soojad suved . Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust. Seega pole midagi kummalist, et sookilpkonn oli neil aegadel Eesti alal laiemalt levinud.
Sigimine
Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsis- aprillis jälle aktiivseks ja hakkavad peagi sigima. Sel ajal võib täiskasvanud loomi näha tihti maismaal, mõnikord veekogust üsna kaugel. Sigima hakkavad 6–13-aastased kilpkonnad ( emased isegi mõnevõrra hiljem). Paaritumine võib toimuda nii maal kui ka vees. Munakurni võib aastas olla üks kuni kolm. Munad muneb emane tagajalgadega kaevatud auku päikeselises kohas, mis võib asuda veest üsna kaugel. Levila põhjaosas kooruvad pojad üksnes kuumal suvel, niisiis õnnestub see harilikult üks kord nelja-viie aasta tagant. Noored kooruvad munadest kahe kuni kolme kuu pärast. Ilmale tulles on nende kilprüü 2–2,5 cm pikkune . Suure kõhtmise rebukotiga varustatult jäävad nad pessa kuni järgmise kevadeni.
Pildid