Abistamine, koostöö (0)

Kaisa Valk
Liisi Pung
Jaana Andresso
Kõige tasuvam on abistada oma järglasi, vendi-õdesid,
vanemaid, et anda edasi oma geene(nt:pesade rajamine,
pahksääsed, kelle ema laseb iseennast oma järglasetel
ära süüa).
Kasulikum on abistada isendeid, kes asuvad alles oma
elukäigu alguses ja on veel väikesed ja abitud.
Kõige kasulikum on noorel isendil kogemusi
omandada, abistades vanemaid.
Paljud vallalised isendid kulutavad suure osa oma elust
pesitsevate paaride abistamisele: toidavad ja kaitsevad
nende järglasi, samal ajal iseenda pesitsemist edasi
lükates. See suurendab kaitsevõimet vaenlase vastu.
Sõltub vabadest pesitsuspaikadest ja toidust. Vanemate
surma korral pärivad nad territooriumi.
Mittesuguline abistamine
Aafrikas elav lind nimega kirju-
kuningkalur Ceryle rudis pesitseb
kolooniatena. Ühel pesitsuspaaril on
tihti 1-2 abistajat. Esimene neist on
tavaliselt otsene järglane eelmisest
pesakonnast, mõnikord liitub tollega
aga veel üks abistaja, enamasti
mittesugulane. Esimene abistaja jääb
koju niikauaks, kuni ta ise endale
partneri leiab. Teine, mittesugulasest
abistaja aga võtab juhul, kui
pesitseva paari isalind juhuslikult
hukkub, üle lesestunud emalinnu.
Mõnikord aga lööb sekundaarne
abistaja emase tolle paariliselt
lihtsalt üle.
Kui hundid murravad karjaga maha
põdra ja söövad seda pärast
üheskoos, siis sellisel juhul on
tegemist ühiskasuga ehk
mutualismiga, sest üksinda ei
suudaks ükski hunt põdraga midagi
peale hakata. Sel puhul saab abistaja,
koostööpartner, ise samuti kasu, mis
kaalub üles abistamise hinna. Näiteid
mutualismist on loodusest tuua palju
(grupid kaitsevad end efektiivselt
vaenlaste eest, jagavad
informatsiooni toiduallikate
asukohast, noored lõvid hõivavad
üheskoos emastest koosneva
lõvisalga).
See on ühiselulistele loomadele
väga kasulik põhimõte. Nt:
vastastikune puhastamine
parasiitidest (ahvid, kalad,
sõralised).
Kuid kahjuks on tundlik pettuste
suhtes, aga on välditav kui:
-partnerid kohtuvad korduvalt
-mäletavad, kuidas käitus partner
eelmisel korral.
Sellisel juhul on võimalus tagasi
teha
Hästitoitunud vampiirid toidavad
päevastes puhkeseltsingutes enda
poolt väljaoksendatud verega neid
kaaslasi, kel ei olnud õnnestunud
öösel piisavalt ohvrite verd imeda ja
keda seetõttu ähvardab näljasurm.
Meelsamini annetati tuttavatele
isenditele-MÄLU!
Tubakkalal, kes on
hermafrodiitne(mõlemad sugurakud
olemas), toimub suguline sigimine
kahe isendi vahel. Kuna munarakk
on "kallim" kui niisk, siis koevad
nad kordamööda natukene, et
vältida pettust.
Sipelgatel ja mesilastel sõltub
vastsete kujunemine töölisisenditeks
või suguisenditeks sellest, millise
toiduga ema vastseid toidab. Vastne
pole vabatahtlikult loobunud oma
suguvõimest.
Emalind, kes haub mune, mille
tema pessa tema äraolekul sokutas
nt kägu, paistab viimast abistavat,
kuigi tegelikut on kuritarvitatud.
Vanema-järglase konflikt:
vanema huvi on investeerida igasse järglasesse võrdselt. Põhjuseks on tema
võrdne sugulus kõigi oma järglastega.
järglase huvi on manguda vanemailt endale rohkem hüvesid, kui saab osaks
tema vendadele-õdedele. Põhjuseks on see, et iga järglane väärtustab ennast
kaks korda kõrgemalt kui oma vendi-õdesid.
Siblitsiid ehk "vennatapp" esineb halbades toitumistingimustes tihti näiteks
kullilistel, lindudel. Kotkad munevad tihti kaks muna, kuid enamasti
lennuvõimestub vaid üks järglane, kuna nõrgem tõugatakse tugevama poolt
üle pesa ääre.
Mõnel loomaliigil võivad vanemad mõnikord takistada oma järglastel sigima
hakkamast ja sundida neid ennast abistama.
Väga rasketes elutingimustes, ootamatu stressi olukorras või siis, kui
keskonnatingimuste tõttu tasub pigem säästa oma tervist järgmiseks
sigimiskatseks kui kulutada oma energiat sellise pesakonna
üleskasvatamisele, mille ellujäämine on vähetõenäoline, esineb oma järglaste
hülgamist või tapmist loomvanemate poolt