5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 7 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-04-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
64 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
murtud süda
Õppematerjali autor
Halljänes Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt
(kool) (Nimi) HALLJÄNES Referaat (koht), 2012 SISUKORD 1. Toitumine 2. Elupaik ja eluviis 3. Sigimine 4. Areng 5. Välimus 6. Levik ja arvukus Eestis ja maailmas 7. Koht ökosüsteemis Toitumine Halljänes ja loomulikult ka kõik teised jänesed on taimtoidulised. Ta eelistab süüa liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ta söögiks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast. Elupaik ja eluviis Halljänes on päritolult stepiloom
marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Halljänes - Lepus Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku. Karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub taimedest. Talveperioodil toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Sigivad 2…3 korda aastas. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga. Valgejänes - Lepus Vahetab oma suvise pruuni kasuka talveks valge vastu. Mustad kõrvatipud. Valgejänes on halljänesest väiksem ja kergem. Okaspuude lähedus.
Halljänes Sten-Martten Rebane Rahvapärased nimed Haavikuemand, kikk-kõrv Karvastik · Pealtpoolt pruunikashall · Talvekarv helehall Toitumine · Taimedest valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest · Talvel koort ja oksi · 90-95% soolestiku läbinud toidust Sigimine · Sigivad 2-3 korda aastas · Esimene pesakond on väiksem · Tiinus kestab 40-44 päeva Pojad · Sünnitab tavaliselt 3 poega · Sündides karvadega kaetud ja näevad · Poegi imetatakse kuu aega Eluiga · Tavaliselt 6 aastat · Rekordiliselt 13 aastani Vaenlased · Ohustavad enamus kiskjad ja suuremad röövlinnud · Poegadele on ohtlikud varesed · Ning ka inimesed Elupaik · Eestis asutab ta avamaastikke: põlde, heinamaid ja metsaservi · Ööbimiskohaks lihtne maasse kraabitud lohk Allikad 1. http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel133_40.html 2. http://www.hot.ee/metsloomad/page14.html 3. http://windows.microsof
Suguküpseks saavad isased põldhiired 28 päeva, emased aga juba 12 päeva vanuselt. Et hiirte areng on kiire, siis on ka nende eluiga lühike - keskmiselt 1,5 aastat, eriti heades tingimustes kuni 3 aastat. Looduses on põldhiirel vaenlasi ohtralt - kärplased, rebane, kass, kakud, kullid ja isegi metssiga.[7.] 4.1.2.Halljänes Põld on sobiv elupaik halljänesele. Põlluserva teeb halljänes pesa. Teda võib kohata nii lagedal põllul, kartulivagudes kui ka ristikus. Toitu saab halljänes põldudelt aasta läbi. Talvel ja varakevadel sööb ta orast. Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.
Sealjuures pole oluline, kas need on looduslikud või inimtegevuse 22 tagajärjel tekkinud, kuna eesmärgiks on eelkõige liigi säilitamine. Nii tuleb karjäärides, kus kõre on kindlaks tehtud, peatada rekultiveerimistööd. (Eesti Loodus, Riinu Rannap, 1998) Pärandkoosluste imetajad Andmeid imetajate kohta on vähe. Suurulukid tulevad neile küllaltki harva ja juhuslikult. Suurtematest ulukitest võib rannaniite asustada vaid halljänes, teised kasutavad neid peamiselt toitumiseks. Uue, Eestis hästi kodunenud võõrliigina leiab rannikult ja rannikuveekogudest toitu mink. Pisiimetajatest võivad rannaniidud elupaigana sobida mügrile. Linnuloenduste aeg on kõige arvukamalt kohatud metskitse ja halljänest ning enamasti ka põtra. Kõikjalt on leitud metssigade jälgi, harva on nähtud ka rebast. Halljänes eelistab kadastikulisi ja põõsarikkamaid niite, põdrad seevastu metsadele ja roostikele lähemaid alasid.
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid
glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid