Nimetu (0)

Aretusõpetuse ajalugu kuni aastani 1900
2009
Eesti Maaülikool
Kalakasvatus
Katriin Umsar
Loomakasvatus on üks tähtsamaid harusid põllumajanduses
See annab
I toiduaineid nagu piim, liha, loomsed rasvad, munad, mett
jne.
II annab see haru tooraine tööstusele villa, nahku,
karusnahku ja veel palju muud.
Põllumajanduse iseloomulikuks jooneks on see, et selle
tähtsamaks tootmisvahendiks on põllumajandusloomad.
Loomakasvatuse arendamiseks ja selle tootlikkuse
tõstmiseks on vaja pidevalt täiustada
põllumajandusloomatõuge.
Aretusõpetuse ajalugu
Ajalooliselt on paika pandud juba palju asju igas valdkonnas
ja nii ka aretusõpetuses.
Pole mingi saladus, et inimene juba väga ammu alustas
loomade kodustamist ja see tähendab, et loomi on pidevalt
muudetud pika aja jooksul ning allutatud inimese tahtele
Mõiste ,,koduloom" on ajaloos väga erinevalt
erinevate inimeste poolt tõlgendatud.
Majanduslikkasum
Loomad, kellede eest hoolitsemise on inimene
enda peale võtnud ja kes sigivad inimese loodud
tingimustes ning annavad järglastele edasi nende
poolt omandatuid omadusi
Loomad, kes on inimesele kasulikud , kes on
võimelised sigima inimese kaitse all ja kes alluvad
kunstlikule selektsioonile.
Loomad, kes on kodustatult kergesti sigivad ja
majanduslikult kasulikud ning on vähem või
rohkem alluvad kunstlikule selektsioonile
Erandiks siin on taltsutatud loomad. Neil loomadel
puudub erinevalt koduloomadest ajalooline taust, millal
nad oleks saanud muuta oma omadusi inimese juures
elades.
Aretusõpetus koos oma meetodite ja võtetega on arenenud
muistsetest aegadest kuini XX sajandi alguseni jõudsalt
ning teinud läbi palju etappe
Loomade kodustamise ajalugu ja nende edaspidine areng on
tihedalt seotud inimeste arengu ja kultuuriga
Arheoloogid jagavad inimkonna ajaloo järgmisteks ajastuteks:
I eoliitikum kestis umbes 400 000 aastat).
II paleoliitikum ehk vana kiviaeg kestis umbes 150 000 aastat
( lõppes umbes 12 000- 14 000 aastat tagasi).
III neoliitikum ehk uus kiviaeg kestis umbes 6000-8000 aastat
VI vase- ja pronksiaeg kokku kestis umbes 3000 aastat
V rauaaeg umbes 1000-1500 aastat kestis
VI alates 500 aastat enne meie ajaarvamist
VII ajalooline aeg- vanaaeg, keskaeg ja uusaeg
Inimesest leiab juba jälgi isegi varasemast ajast
aga ainsaks tõeliselt kodustatud loomaks sai
esmalt arvatavasti koer paleoliitikumi lõpus.
Järgnevalt tulid arvatavast lammas ja kits
neoliitikumis. Veise ja hobuse kodustamine tuli
aga palju hiljem ning seda juba erinevate
geograafiliste tingimuste pärast. See tähendab, et
erinevates kohtades saabus neoliitikum erinevatel
aegadel. Loomade taltsutamine ja kodustamine ei
saabunud sammuti samaaegselt.
Loomade taltsutamine ja kodustamine etendasid väga
suurt osa ürginimese evolutsioonis. Inimese loomariigi
vallutamises tuleb eristada kahte etappi:
I Taltsutamise- etapp. Millal püüti ulukloomi ja peeti neid
vangistuses.
II kodustamine, selle sõna kitsamas mõttes. Siis valiti
ulukloomadest kõige kergemini taltsutatavad ja
majanduslikult kasulikud loomad. Seejuures need
taltsutatud loomad, kes osutusid kasulikumateks ja
sigisid vangistuses, muutusid koduloomadeks.
Kui inimene veendus üksikute loomade kasulikkuses, võis ta
üle minna süstemaatilisele taltsutamisele ja tõelisele
kodustamisele, juhindudes juba majaduslikest kaalutlustest.
See protsess tekkis mitmes kohas ja kulges aeglaselt. Rahvad
hakkasid omavahel jagama taltsutamise tehnikaid ja võtteid
ning pärast kodustatud loomasid. Nii tekkis palju hübriide.
Muutlikkus on organismi põhiomadus. Loomade ja
taimede evolutsiooni teooria, mille töötas välja juba
Darwin, põhineb muutlikkusel, pärilikkusel ja valikul.
Liigi arenemise protsessis alluvad muutlikkusele nii
uluk- kui ka koduloomad. Kodustamine põhjustas aga
selliseid muutusi, et koduloomad väga vähe
sarnanevad oma ulukeelastega.
Sajandite jooksul kujunenud muutused muutuvad
kodustatud loomadel ikka mitmekesisemaks. Selline
muutuste kuhjumise protsess kindlustas efektiivse
valiku mitmesugustes suundades ja teatav määral
soodustas paljude aretustõugude kiiret loomist XVIII
ja XIX sajandil.
Kõige olulistemaks muutusteks, mis toimusid
seoses kodustamisega, on:
1.Muutusid kehakaal ja organismi üldised
mõõtmed.
2.Muutusid luustik ja kolju. Sarvede arengus
suured kõikumised.
3.Nahk ja karvakate. Paljudel koduloomadel on
nahaalune rasvkude tugevasti arenenud ( liha
tõud), teistel aga vastupidi (kiirhobusetõud).
4.Lihastiku muutused põhjustavad selle
intensiivsema arenemise ja lihaskiudude
läbikasvamise rasvaga.
5.Muutus siseelunite anatoomilis- histoloogililine
ehitus ja füsioloogiline talitlus.
6 Muutunud ka inna, paaritumise ja poegimise
aeg.
7. Koduloomade varavalminmine, näiteks lühem
tiinusperiood ja parem nuuma võime.
Kodustamine avaltas ka väga suurt mõju loomade
närvisüsteemile ja käitumisele. See tähendab, et
koduloomad kohanevad märksa mitmekesisemate
tingimustega kui ulukloomad.
Inimühiskonna ajalugu jagatakse viieks
ajalooliselt üksteisele järgnevaks tootmissuhete
tüübiks:
ürgkogukondlikud,
orjanduslikud,
feodaalsed,
kapitalistlikud ja
sotsialistlikud tootmisesuhted.
Igale ühiskonna korraldusele vastab teatav
loomakasvatuse arenemistase.
Loomakasvatus ürgkogukondliku korra ajal
Korilus
Jahipidamine
Tööriistad muutusid praktilisemaks ja
vastupidavamaks.
Loomakasvatus kujunes välja jahist.
Taimekasvatuse rajamine lõpuks.
Orjandusliku korra loomakasvatus
See on metallide aeg, kus tekkivad orjad,
kaupmehed ja liigakasuvõtjad.
Põhiliseks tootmisharuks olid karjakasvatus,
põllundus ja käsitöö.
Veojõuna kasutati loomi ja orje.
Koduloomi täiustati ja nende arvukus kasvas.
Kõrge taseme saavutas hobusekasvatus, sest
hobuseid kasutati peamiselt sõdades. Luuakse
väärtuslikke lamba- ja seatõuge ning mitmeis veise
tõuge .
Juba sel ajal praktiseeriti lisaks vabalt karjadena
pidamise ja aretamise kõrval ka laudas- pidamist.
Sellel ajal kasutas inimene juba edukalt selliseid
tõuaretusvõtteid, nagu loomade valik ja hindamine
välimiku, põlvnemise ja isegi järglaste kvaliteedi järgi.
Loomakasvatus feodalismi ajal
Kirikute võimutsemise aeg, kus pidurdus teaduse ja
kunsti areng.
Ei kaasnenud suuri muutusi loomakasvatuses, ei
loodud eriti põllumajanduse loomatõuge.
Hea gograafiline asend ja kaubavahetudus Idaga
soodustas vana-venes kaht tüüpi hobuste kujunemiset
1) kerge, kuiv, ratsaväehobune 2) raskem, ,,bojaari"-
tõugu hobune, kes sarnanes Lääne- Euroopa
rüütelihobusega.
Teised loomad jäid rohkem talupoegade kasvatada
ning suuremaid edasi arenguid siin ei toimunud. Alles
XVII sajandist hakati loomtõuge parandama
Paljude kirjandus andmete kohaselt oli Lääne-
Euroopas loomakasvatus feodalismi ajal väga madalal
tasemel. VI sajandil oli seal arenenud seakasvatus liha
tootmiseks, kuid selle tehnika oli väga madal. Näiteks
karjatati neid sigu metsas. Peamiseks veoloomaks oli
härg.
Araablased, kes võtsid üle vana maailma kultuuri ja
suutsid seda säilitada, aretasid üle maailma tuntud
aarabia hobuse. See tõug ei ole oma tähtsust kaotanud
veel tänapäevalgi.
Feodalismi ajal paranesid ka peenvillalambad. Keskaja
Euroopa lambakasvatajad saavutasid märgatavat edu
lammaste hindamisel eksterjööri ja villa kvaliteedi
järgi Ida rahvastest märksa hiljem, alles keskaja lõpul.
Loomakasvatus kapitalismi ajal.
Arenev kapitalism tungis kiiresti põllumajandusse,
nõudis loomakasvatuse intensiivistumist ning
kohalike põllumajandusloomade põhjalikku
parandamist ja uute tõugude loomist.
XIV-XVI sajandini oli Lääne- Euroopa üheks kõige
rikkamaks ja võimsamaks maaks Hispaania. Seal
oli kõrgelt arenenud lambakasvatus ning villa järgi
oli terves maailmas suur nõudlus
XVII sajandi keskpaiku toimus Inglismaal
revolutsioon mis tähistab kapitalismi ajasu algust.
Revolutsioon tuli ka põllumajandusse ja
loomakasvatusse. Loomad ei olnud enam ainult
sõnniku tootmiseks. Hakati parandama loomade
söötmist, mille tulemusena kasvasid nad suuremaks ja
tõusi varavalmimise tase.
Töötati välja söötade tõiteväärtuse hindamise meetodid
ja see viis XIX saiandi keskel mitmesuguste
söötmisnormide koostamiseni.
Loodi tõuraamatud ja suguluspaaritust hakati
reguleerima teiste loomade kasutamisega teisest
majanditest. Esimene tõuraamat ilmus hobuste kohta.
Arengu piduriks olid erinevate teooriate
idealistlikud käsitlused. Mutatsiooni- ja
kromosoomi teooriat käsitleti tootmisest täiesti
eraldi. Organismi peeti väliskeskonnast
sõltumatuks, muutumatute keenide kogumikuga
mosaiigiks. See ei
soodustanud koduloomade arengut.
Sotsialistlik loomakasvatus
Sovhooside ja kolhooside ülesehitustööd, tõulavade
organuseerimine, tõugude plaaniline paigutamine
ehk tõugude rajoonimine, tõugde plaaniline
parandamine, tõuaretustöö juhtimine NSV Liidu
Põllumajanduse Ministeeriumi poolet, iga- aastased
plaaniülesanded loomade arvu saarendamise ja
loomakasvatusaaduste riigile andmine kohta,
söötade varumise, loomakasvatushoonete ehitamise,
loomakasvatajate ettevalmistamise kohta.
Selle korralduse tunnuseks on plaanilisus, mida ei
suutnud jälgidakõik NSV Liidu maad.
Loomde arengus oli algselt suur roll looduslikul
valikul ning hiljem juba inimesl. Inimese suunamine
viis aretus õpetuse 1900 aataks nii kaugele, et loomi
osati viia suurele toodangule ja kiirele arengule