(kibedamaitselised, kibeda maitsega, maitselt poolest kibedad) Täissünonüümid kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest samased sõnad, mida saab üksteisega asendada, mistahes kontekstis. (kolmapäeav-kesknädal, maikelluke-piibeleht) Osasünonüümid nende puhul hõlmab tähenduslik sarnasus või lähedus ainult osatähendusest. (kõva kange, kojamehed) Kontekstuaalsed sünonüümid ühes kindlas kontekstis või kõneolukorras kasutatavad võrdtähenduslikud sõnad, väljendid. (tööandaja-andja) Tänapäeva eesti keele sõnavara TABUSÕNAD JA EUFEMISMID. Tabu ehk sõnakeeld tähendab seda, et on mingi põhjus, kartus, uskumus mille pärast mingit sõna ei tohi kasutada. Selle asemel peab ütlema kuidagi teisiti. (susi-kriimsilm) Eufemismid ehk peitesõnad asendavad ja pehmendavad sõnad. (kivi kotti!, nael kummi! head läbi põrumist!)
Kõneolukorda iseloomustab- osaliste rollid oma omaduste ja vastastikuste suhetega: aeg, koht ja suhtluse üldine ülesehitus; konventsionaalsed verbaalsed ja mitteverbaalsed vahendid, mida suhtlusosalised saavad kasutada. Pragmaatiline pädevus tähendab oskust olukorra kohaselt reageerida, nt hoiduda hinnangutest ja mõttetust kriitikast, valida hoolikalt vahendeid oma kriitika väljendamiseks või parntneri mõjutamiseks. Kõnetegu e kõneakt- kõnelõik, millel on kõneolukorras teatav eesmärk ja mida nii kõneleja kui kuulaja seovad kontekstsituatsiooniga ühtmoodi. 3 kõneaktitüüpi- lokutiivne(info edastamine, mingi tõdemus annab edasi propositsioonilise sisu-sajab), illokutiivne(öelduga kaasneb partneri suunamine tegevusele:käsk, keeld, palve, selgitus), perlokutiivne- öeldu püüab kuulajat mõjutada, muuta tema hoiakuid, tundeid, mõtteid, tegevust. Vihjeimplikatuur- lause peidetud, kavatsuslk tähendus.
Kui materjal on korrastamata tekitab see kõnelejas ebakindlust ja mõjub ka kuulajatele. Kõne peamine idee on kasulik sõnastada meeldejäävaks fraasiks, korrata seda kõne jooksul või vähemalt kõne lõpus. Kuulajad mäletavad hiljem 10% kogu kõnest seetõttu tuleb olulisim selgelt välja tuua. Kui enne kõnelemist piisavalt harjutada, annab see esinemiskindlust ning võimaluse kõne ajal oma tähelepanu kuulajatele suunata. Ainult harjutamine annab enesekindluse ning tagab kõneolukorras edu. 11 6. Lõppsõna Keegi ei ole veatu. Keegi ei saa kunagi täiuslikuks. Ka oma kõnelemises. See aga ei tähenda seda, et ei oleks olemas hetki, kus ollakse veatud või vähemalt mõjutakse sellisena. Tuleb ja saab soovida ja tahta, et need hetked sageneksid. Soovimine ei pea kunagi lõppema, sest see tähendab huvi kadumist selle vastu, kas meid mõistetakse. Kõnelemine ei ole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on mõistmine. See on selgus
* Kõne võib olla liiga pikk ja lohisev ega mahu etteantud aja raamidesse - järelikult tuleb seda lühendada, et olulisim esile tõuseks. * Kõne sõnastus on suuliseks ettekandmiseks liiga keeruline ja seetõttu väheveenev- järelikult tuleb seda lihtsamaks teha. * Kõnes on kohti, kus kõneleja korduvalt takerdub -järelikult on otstarbekas sõnastust muuta. Ainult harjutamine annab enesekindluse ning tagab kõneolukorras edu. * Kõnet on vaja esitada mitu korda, kandes seda ette kõva häälega. * Kõne pikkust tuleb eelnevalt kindlasti mõõta, vajadusel saab seda korrigeerida. * Kasulik on selga panna samad riided, milles plaanitakse esineda. Kui nendes on ebamugav, saab proovida teisi. * Võimaluse korral tuleks paluda, et keegi kõnet kuulaks ning kritiseeriks. * Kõnelejal on kasulik harjutada esinemisruumis, kasutades ka tehnilisi vahendeid. 5.7. Keskkonna kujundamine
annaabi.ee 
