omavahel seotud tähendusest on kõrgem(hüperonüüm) ja hõlmab teist(hüponüümi). Kõrgem tähendus sisaldab endas kõik temaga seotud hierarhias allpool olevad tähendused. Meronüümia- osa ja terviku suhe: hierarhiliselt madalaim mõiste(meronüüm) on kõrgema mõiste(holonüümi) osa. Nt- holonüüm:inimene, meronüümid:pea, kere, käsi jne. Sünonüümia- e.samatähenduslikkus- seob tähendusi struktureerimata kimpudeks e.klastriteks. täis ja lähisünonüümid. Eristab emotiivsus,tähendusaspekt,kasutussfäär. Vastandus- e.opsitsioon.sõnad moodustavad paari,nende tähendust ei ole võimalik mõista ilma paarilise tähendust teadmata. Komplementaarne vastandus-sõnad välistavad tähenduslikult teineteist, kuid eeldavad vastandi olemasolu. Skalaarne vastandus- e.antonüümia. seob omavahel kaht tähendust, mis vastanduvad mingi skaala alusel, kaldudes normist kas ühele või teisele poole
kronu). Absoluutne ehk täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab üksteisega asendada mis tahes kontekstis, ilma et midagi muutuks ei tähistatavas endas ega stiiliväärtuses ega konnotatsioonides (lähedal ligidal). Täielikke sünonüüme on aga tegelikkuses väga harva. Üsna vabalt võib varieerida piibeleht ja maikelluke. Samas vdl väljas koitis > väljas valgenes, aga *saal koitis, kui tuled süüdati. Lähisünonüümid kui sõnade vahel on väikesi semantilisi või süntaktilisi erinevusi (ajal. põhjused, nt terminite tekitamine, vrd keeleteadus - lingvistika). Osasünonüümid Osasünonüümide puhul hõlmab tähenduslik sarnasus või lähedus ainult osa tähendusest. - Nt sõnal kõva on eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi 14 tähendust, sõnal kange 7, aga ainult kolmes neist on kõva ja kange sünonüümid:
47. Tähendusväljad. Sõnade paradigmaatiline kokkukuuluvus võib olla tugevam või nõrgem. Rühm sõnu, mis on omavahel semantiliselt määratlevates paradigmaatilistes suhetes, moodustavad semantilise välja. 48. Sünonüümia, hüponüümia, meronüümia, vastandlikkus. Sünonüümia e samatähenduslikkus - kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi dentonatsiooni identsust. (sünonüümid) Täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab üksteisega asendada kõikides kontekstides. Lähisünonüümid - kui sõnade vahel on väikseid semantilisi või süntaktilisi erinevusi. Deskriptiivne - sõna häälikuline vorm kirjeldab kuidagi dentonatsiooni (nt sünonüümi sõnastikus on paljud deskriptiivsed vasted) Hüponüümia - tähenduste hierarhilised alistussuhted. Alistatud sõna on talle vastava kõrgema kategooria hüponüüm, kõrgema kategooria aga oma hüponüümi suhtes hüperonüüm. Nt "hobune" on hüponüüm "imetaja" suhtes.
annaabi.ee 
