Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika-konkreetste keelekasutusjuhtude tähenduse tõlgendamine. Sõnasemantika-uurib sõnatähendust(avaneb kontekstis). Lausesemantika-uurib lausetähendust-avaneb situatsioonis. Keelesüsteemi aluseks on teadvustatud mõistesüsteem. Märk- kõik, mis kannab infot,asendab objekti või osutab sellele. Sümbol-inimene loob. Ikoon- inimene registreerib sarnasuse, vorm meenutab tähendust. Indeks-tähistaja ja tähistatava vahel põhjuslik seos. Järeldused kogemuse põhjal. Propositsioon-väljendab asjade seisu, mille tõesust lause väidab
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat
keeleuurimist. Strukturalismi põhiidee on selles, et keel on süsteem. Selle süsteemi osad on vähemalt kaudselt üksteisega seotud, süsteemi struktuuri seisukohast olulisimad on aga osadevahelised vastandused e. opositsioonid, mitte niivõrd see, mida need osad endast praktikas kujutavad. subjekt e. alus sufiks e. järel- e lõppliide- käib tüve järgi sõltuvus- teatavasuunaline seotus. Lause juhtivaks liikmeks võib tunnistada verbi, mille omadustest sõltub ju kogu lause ülesehitus sõnasemantika- uurib põhiliselt paradigmaatilisi tähendussuhteid e. keelelise mõistesüsteemi ehitust sõne- iga üksik tekstis esinev sõnavorm sõsarkeeled- üheealised tütarkeeled sünkroonne käsitlus- puhtkaasaegne käsitlus sünonüüm- samatähenduselised, erineva väljendusvormiga sõnad süntagma- ühe tasandi elementide järjend süntagmaatilised suhted e. seostamissuhted süntaks e. lauseõpetus süntaktilise süvastruktuuri kirjeldus- selle ülesandeks oli kujutada lause tähendust.
sünkrooniline leksikoloogia aga uurib keele sõnavaras mingiks ajalõiguks, nt tänapäevaks, kujunenud seisu. Kui eesti leksikoloogias on varem domineerinud eesti ja tema sugulaskeelte sõnavara uurimine võrdlev- ajaloolisel meetodil, siis nüüdseks on tehtud rohkesti ka sünkroonilisi uurimusi. Päris võõras pole ka kõrvutav leksikoloogia, s.o sugulas- ja mittesugulaskeelte sõnavara kõrvutav sünkrooniline uurimine. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Eesti leksikograafia sai alguse XVII sajandil 1637 ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Ehstnischen Sprach". Selles saksakeelses eesti keele käsiraamatus on peale lühikese grammatika sajaleheküljeline saksa- eesti sõnastik. 1732. aastal trükiti Anton Thor Helle keeleline käsiraamat ,,Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache"
annaabi.ee 
