Selgroogsete närvisüsteem (0)

Inimese ning primitiivsete usside ajud on alguse saanud samast kohast. Selgroogsetel jookseb närvisüsteem mööda selgroogu, kuid putukatel ning rõngussidel, nagu näiteks vihmaussidel, on lihtsad organid , mis meenutavad algelist aju, aga need asuvad kõhus.
Lülijalgsed - Lülijalgsete närvisüsteem on sarnaselt rõngusside omaga nöörredel-tüüpi, mis tähendab, et kaks kõhtmist närviketti on igas lülis omavahel närvijätketega ühendatud. Suurimad närvitängud asuvad peas ja rindmikulülides. Peas asuvad mitmed jäsemed, mis on kompimiselundiks (nt tundlad putukatel või kobijad ämblikulaadsetel). Peas asuvad ka silmad, mis võivad olenevalt rühmast olla kas üksikud täppsilmad või suured mosaiiksilmad. Et putukate rindmikulülide külge kinnituvad jäsemed või tiivad, on ka sealsed närvitängud teistest suuremad.
KAHEPAIKSED - Kahepaiksete otsaju on muude aju osadega võrreldes suur ja jagunenud poolkeradeks, eesotsas läheb üle haistesagarateks, käitumise juhtimises otsaju olulist rolli ei mängi. Haistmiselundeid on kaks - ninaõõne limaskest ja ninaõõnes paiknev nn Jacobsoni elund . Jacobi organ, mis asub suulaes ja kujutab endast kaht lohukest. Kõigi roomajate keel on kaheharuline ja sellega nad justkui maitsevad õhku. vibutab veidi aega keelt ja surub selle seejärel vastu Jacobi organit, et keelele jäänud lõhnasid analüüsida.
Vaheajus paiknevad käbinääre ja põhiline liigutusi suunav keskus taalamus . Puudub kaladel esinev soonkott. Keskaju peamise osa moodustavad nägemissagarad. Nägemine on suhteliselt hea. Silmadel on tekkinud laud ja pisaranäärmed. Tagaaju olulisim osa on üsna vähearenenud väikeaju. Väikeaju ja seljaaju vahel paikneb piklikaju , millest lähtub 10 paari kraniaalnärve. Seljaajus on tekkinud kaelapaisumus ja nimmepaisumus, kust saavad alguse jäsemetesse kulgevad närvid. Kahepaiksete kuulmiselundid on maismaaselgroogsete hulgas primitiivseimad. Heliretseptorid paiknevad sisekõrvas asuvas kuulmepapillis, sisekõrvale eelneb veel keskkõrv ja trummikile , väliskõrvad puuduvad. Kuuldav helide sagedusvahemik on üsna kitsas .
ROOMAJAD - Enamiku roomajate närvitalitus on suuresti reflektoorne, õppimisvõime on suhteliselt madal (kuid ületab siiski kahepaiksete oma). Seoses aktiivsema jäsemete kasutamisega on roomajatel hästi arenenud seljaaju, eriti kaela- ja nimmepaisumus (mõnedel dinosaurustel olid need isegi peaajust mahukamad). Peaaju ei ole võrreldes kahepaiksetega palju edasi arenenud, mitmeid erinevusi on siiski. Otsaju on pisut suurem, hästi on arenenud juttkeha. Aju külgedel on tekkinud kihilise ehitusega uusmantel, mille koor on juhteteede kaudu ühenduses nii nägemiskulglatega kui ka kogu kehaga . Haistefunktsioon on küll veel oluline (otsaju eesosas paiknevad suured haistesagarad), kuid mitte esmatähtis. Eriti hea on haistmine madudel, haisteepiteel paikneb nii ninakarbikute pinnal kui ka keelel. Vaheaju jääb osaliselt otsaju alla ning osaleb samuti nägemiserutuste töötlemisel (taalamus). Nägemine on suhteliselt hea, on tekkinud võime silma fokuseerida silmaläätse kuju muutes. Silmade kaitseks on tekkinud silmalaud. Osadel roomajatel esineb vaheaju ülemises osas nn pineaalelund, mis on valgustundlik . Keskaju on oma suurte nägemissagaratega endiselt peamine nägemiskeskus. Väikeaju kuju ja suurus on eri roomajatel sõltuvalt nende eluviisidest üsna varieeruv (väikeajus paiknevad tasakaalu ja ka liigutuste koordineerimise keskused). Piklikust ajust lähtub 12 paari kraniaalnärve. Roomajate kuulmine on rühmiti väga erinev: Krokodillid kuulevad suhteliselt hästi, kilpkonni peetakse aga peaaegu kurdiks. Keskkõrva ja sisekõrva vahel on peale ovaalakna ka ümaraken, mis võimaldab paremat helivõngete ülekannet sisekõrva.
LINNUD - Lindude närvisüsteemi talitluses mängivad olulist rolli tingitud refleksid, kuid instinktiivne käitumine on enamasti siiski valitsev.
Seljaajus esinevad laiad kaela- ja nimmepaisumus nagu roomajatelgi. Suurim peaaju osa on otsaju, milles paiknevad suured juttkehad (instinktiivse käitumise keskused). Ajumantel on õhuke ja ülaosas tihedas ühenduses juttkehaga. Haistesagarad on väikesed (lindude haistmismeel on nõrk). Vaheaju paikneb otsaju all ning sisaldab hästi arenenud taalamust ja hüpofüüsi (viimase hormoonid on samuti olulised käitumise mõjutajad). Kõrgelt on arenenud ka keskaju. Seal paiknevad suured nägemissagarad, samuti on keskaju tähtis liigutuste koordineerija ning võtab vastu ka kuulmisaistinguid. Väga suur on lindude väikeaju, mis on tasakaalu ja liigutuste koordinatsiooni keskus (seega tähtis lendamisel). Piklikust ajust algab 12 paari peaajunärve.
IMETAJAD - Imetajate  närvisüsteemi  kõige  keerukamaks  osaks  on  peaaju. Peaaju kõige tagumine osa –väikeaju - kooskõlastab ja juhib loomade keerukaid liigutusi. Ent eesaju suured poolkerad   on  keerukama ehitusega. Suurte poolkerade väliskiht koosneb närvirakkudest, mis moodustavad ajukoore. Paljudel imetajatel, sealhulgas ka koeral, on suurte poolkerade koor sedavõrd suurenenud, et ei asetse mitte ühtlaselt sileda kihina, vaid moodustab volte - ajukäärusid. Mida käärulisem on ajukoor , seda arenenum ta on ja seda rohkem on temas närvirakke. Kui katsealusel koeral eemaldada suurte ,poolkerade koor, siis säilivad loomal põhiinstinktid, ent kaovad kõik omandatud harjumused ja uusi tingreflekse enam ei teki.
   Väikeaju on hästi arenenud ja tal on nagu suurtel poolkeradelgi palju käärusid. Väikeaju areng on seotud imetajate keerukate
liigutuste koordineerimisega Ajuga on seotud õppimine ja mälu.
Närvisüsteem on organsüsteem, elektrokeemilisi signaale juhtiv võrgustik. Närvisüsteemi ülesanne on võtta väliskeskkonnast vastu informatsiooni ja reguleerida selle tulemusel organismi käitumist.
Inimese närvisüsteemi võib kokkuleppeliselt jagada kaheks osaks, kuigi nende funktsioneerimine on omavahel tihedalt läbi põimunud. Need osad on kesknärvisüsteem (KNS), mis koosneb pea- ja seljaajust , ning perifeerne närvisüsteem, mis koosneb ülejäänud närvidest ja närvirakkude kehade kogumikest väljaspool kesknärvisüsteemi (ganglionitest).
Kesknärvisüsteem tegeleb organismi välis- ja sisekeskkonnast saadud informatsiooni kogumise ja töötlemisega ning selle põhjal sobiva vastuse väljatöötamise ning algatamisega. Lisaks toimuvad kesknärvisüsteemis ka erinevad psüühilised protsessid.
Perifeerne närvisüsteem koosneb 12 paarist kraniaalnärvidest ja 31 paarist seljaajunärvidest. See närvisüsteemi osa on vahendavaks lüliks (välis)keskkonna ja KNS vahel. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks e. vegetatiivseks närvisüsteemiks(ANS). Somaatiline närvisüsteem on seotud info juhtimisega vastavatelt retseptoritelt KNS poole (aferentne e. sensoorne osa) ja kesknärvisüsteemist lihaste, liigeste , mõningate näärmete või muude efektorganite suunas ( eferentne osa).
Autonoomne närvisüsteem reguleerib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate näärmete tööd. Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline loob sobiva olukorra energia kokkuhoidmiseks.
KALAD - Kalad võivad reageerida välistele ärritustele. Neil on olemas närvisüsteem, mis neid ärritusi edasi kannaks ja paneksid kala vastavalt liikuma. Täpselt samamoodi hakkab kala kuival õhku ahmima ja siplema. See aga ei tähenda, et ta seda valuna teadvustaks. Ei ole leitud, et kaladel oleks ajus sellist osa, mis närvisüsteemi kaudu tulevat infot töötleks ja seda siis kalale valuna teada annaks. Kala närvisüsteem võib tõesti olla hästi arenenud, aga selle kaudu saadab kala aju oma lihastele signaale, kuidas liikuma peab.
USS - Närvisüsteem on jagunenud tänkudeks, mis asuvad iga lüli kõhtmisel poolel. Kõik tängud on omavahel ühendatud ja moodustavad närviketi. Peaosas asuvad neelualune ja neelupealne tänk, mis moodustavad koos neid ühendavate närvikiududega neeluümbrise närvirõnga. Ärritusi võtavad vihmaussid vastu meelerakkudega, mis on ühendatud närvitänkudega. Vihmaussid on võimelised eristama pimedust ja valgust, tundma toidu maitset ja puudutusi. 
AINUÕÕSSED - Ainuõõssete närvisüsteem ja meeleelundid on algelised. Üldse peetakse ainuõõsseid kõige ürgsemateks hulkrakseteks üldse. Üle looma kogu keha paiknevad hajusalt närvirakud, mis oma pikkade jätketega moodustavad närvivõrgustiku. Seega saavad loomad ärritusi vastu võtta kogu kehapinnaga. Kõige rohkem on närvirakke suusagaratel ja kombitsatel. Osal meduusidest on sirmi servadel valgustundlikud närvirakud. Meduusidel on sirmi siseserval närvirõngas, mis annab närviimpulsse sirmi kokkutõmbumiseks ja ujumise võimaldamiseks.
LIMUSED - Limuste närvirakkude kogumikud on koondunud peapiirkonda ja jala alumisse ossa . Sealt hargnevad kehasse närviväädid.
Siin aga peaaju (4); seljaaju (5) ja närvijätked (6).